KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Mai

§ 203lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 16.04.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.03.
2. a otsuse nr 6-7/2-25/410-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks otsustada asi uuesti ja lubada tal viibida Tallinna või Viru Vanglas. Kaebaja esitas kohtule alates 28.04.2025 arvukalt täiendavaid tõendeid ja avaldusi, mis tema hinnangul põhjendavad ning tõendavad tema ümberpaigutamise vajadust.
3. Tartu Halduskohus 02.09.
4. a määrusega tagastas kaebajale Viru Vangla
5. juuni
6. a vastuse nr 2-2/2-25/3333-2 (dtl 53), Tartu Vangla
7. juuni
8. a otsuse nr 1-9/225/177-2 (dtl-d 60-61),
9. aprilli
10. a vastuse nr 6-24/1909-2 (dtl 67),
11. jaanuari
12. a käskkirja nr 2-21/1-2/1 (dtl-d 69-70) ning Sihtasutuse Viljandi Haigla
13. juuni
14. a vastuse nr 14-1/1612-1,
15. juuni
16. a vastuse nr 14-1/1615-1 ja
17. juuni
18. a vastuse nr 14-1/1613-1 (dtl-d 74-76). Samuti jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks. Kohus märkis, et käesolevas haldusasjas on vaidluse all, kas vangla oleks pidanud kaebaja 27.01.
19. a taotluse alusel algatama kaebaja ümberpaigutamise menetluse või mitte. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole ka siis, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, nt õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
20. juuni
21. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13;
22. veebruari
23. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p 23). Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust kaebaja kõiksugu etteheited Tartu Vanglale, mistõttu kaebaja seal viibida ei soovi. Kui kaebaja hinnangul on vangla tema õigusi erinevate toimingute või haldusaktidega rikkunud (kaebaja viitab nt individuaalse täitmiskava puudustele, tema avaldustele vastamata jätmisele, õigusvastasele läbiotsimisele ja kambri lukustamisele, puudustele pesumaja teenuste osutamisel, kirjade vastu võtmata jätmisele jne), siis on tal võimalik neid konkreetseid toiminguid või haldusakte eraldiseisvalt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses vaidlustada. Vastavad argumendid ei oma käesoleva haldusasja lahendamisel tähtsust. Kui kaebaja soovib selgitusi seoses vangla tegevusega, sh tema vanglas kinnipidamise aluse või ametnike tööülesannete täitmise osas, siis tuleb tal selgituste saamiseks pöörduda vangla poole. Kui kaebaja leiab, et vangla on kohtule esitanud ebaõige individuaalse täitmiskava, siis on tal endal võimalik kohtule esitada tõend, mis tema hinnangul on kohtuasja lahendamisel asjakohane. Kaebaja on esitanud kohtule mitmeid dokumentaalseid tõendeid ning palub kohtul tutvuda erinevate vangla videosalvestistega ehk nõuda vastavad videosalvestised Tartu Vanglalt välja ja koguda need käesoleva kohtuasja juurde.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohtu hinnangul ei oma kaebaja esitatud ja nimetatud tõendid käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kaebaja on esitanud kohtule Viru Vangla

1. juuni
2. a vastuse nr 2-2/2-25/3333-2 (dtl 53) ja Tartu Vangla
3. juuni
4. a otsuse nr 1-9/2-25/177-2 (dtl-d 60-61), mis tõendavad kaebaja kinnitusel pesumajas ja toidujagamisel esinevaid probleeme. Kaebaja esitatud dokumentidest ilmneb tõepoolest, et pesumaja töös seoses tualettpaberi väljastamise ja üleandmisega ning toidujagamisel on esinenud murekohti, kuid vangla on nende probleemidega tegelenud ning nagu kohus juba märkis, siis ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust kaebaja kõiksugu etteheited Tartu Vanglale, vaid üksnes need, mis seonduvad võimalike ümberpaigutamise alustega. Samuti ei tõenda Tartu Vangla
5. juuni
6. a otsus nr 1-9/2-25/177-2, et konkreetselt kaebaja suhtes on toidujagamisel õigusvastaselt käitutud. Kaebaja küll väitis vanglale esitatud kahjunõudes, et talle väljastati ettenähtust väiksem toiduportsjon, kuid eeltoodu ei leidnud menetluses tõendamist. Ka Viru Vangla
7. juuni
8. a vastus nr 2-2/2-25/3333-2 ei tõenda, et vanglas oleks seoses pesumaja tegevusega kaebaja suhtes õigusvastaselt käitutud, vaid pesumaja teenuse kvaliteedis on esinenud teatud puudujääke. Tartu Vangla
9. aprilli
10. a vastus nr 6-24/1909-2 (dtl 67) tõendab kaebaja kinnitusel, et talle ei lubata erinevaid hõivetegevusi (töö, kool ja sotsiaalprogrammid). Kohtu hinnangul ei tõenda esitatud vastus kaebaja kirjeldatud asjaolusid ega ole seetõttu haldusasja õigeks lahendamiseks vajalik. Vangla selgitab kaebajale eelnimetatud vastuses, et tema suhtes puuduvad otsesed piirangud, kuid juhul, kui kaebaja taotleb hõives osalemist, siis hinnatakse tema liikumisvõimalused erinevaid tegureid kaaludes üle. Tõendist ei nähtu, et kaebajale ei lubata hõivetegevusi, vaid et erinevate hõivetegevuste osas tehakse individuaalsed otsused. Kaebaja väitel kinnitab Tartu Vangla
11. jaanuari
12. a käskkiri nr 2-21/1-2/1 (dtl-d 69-70) kaebaja ebakohast kohtlemist ning tema õigusvastaselt lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirjast nähtub, et kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kuna ta keeldus plaanilisele röntgenuuringule minemast ning kuivõrd kaebaja oli uurimata, siis polnud võimalik veenduda, et ta ei kanna tuberkuloosibakterit ning vajas seetõttu isoleerimist teistest kinnipeetavatest teiste kaitseks ja 2 võimaliku leviku tõkestamiseks. Kaebaja esitatud tõendist ilmneb kohtule, et kaebaja suhtes kohaldati seoses röntgenuuringust keeldumisega täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuid mitte asjaolu, et tegemist on õigusvastase käskkirjaga või et vangla oleks kaebaja suhtes vaidlusaluse sündmusega seoses õigusvastaselt käitunud. Kui kaebajal esines tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osas vastuväiteid, siis oli tal võimalik käskkiri eraldiseisvalt vaidlustada. Kaebaja ei ole kohtule esitanud teavet, millest nähtuks, et vaidlusalune käskkiri oleks kehtetuks tunnistatud või tühistatud, eeltoodu ei nähtu kohtule ka kohtute infosüsteemist, ning käesoleva haldusasja esemeks vaidlusaluse käskkirja õiguspärasus ei ole. Kaebaja esitas kohtule Sihtasutuse Viljandi Haigla
13. juuni
14. a vastuse nr 14-1/1612-1,
15. juuni
16. a vastuse nr 14-1/1615-1 ja
17. juuni
18. a vastuse nr 14-1/1613-1 (dtl-d 74-76) tõendamaks, et Tartu Vanglas esinevad tervishoiuteenuse osutamisel probleemid. Eelnimetatud vastustest nähtub, et kaebaja esitas sihtasutusele kolm kahjunõuet järgmistel põhjendustel: 1) õde manustas talle
19. märtsil 2019 silmatilkasid, kuid need oli väidetavalt imelikud ning pärast tekkis kaebajal tunne, et ta sai seetõttu haiguse; 2) arst puhastas
20. a kaebaja hambaid ning kaebajal tuli hiljem suust verd; 3)
21. jaanuaril 2020 tõmmati kaebajal hammas välja, pärast seda oli kaebajal imelik tunne ning ta arvab, et ta sai mõne nakkuse. Sihtasutus Viljandi Haigla ei vaadanud kaebaja kahjunõudeid aegumise tõttu sisuliselt läbi. Kaebaja esitatud vastused ei tõenda Tartu Vanglas tervishoiuteenuse osutamisel erinevate probleemide esinemist, vaid asjaolu, et kaebajal on tervishoiuteenuse osutamisele mitmeid etteheiteid. Seega ei ole tegemist asja lahendamiseks vajalike tõenditega. Kaebaja soovib, et kohus koguks asja materjalide juurde videosalvestised, mis kajastavad: 1)
22. juunil 2025 läbiotsimise läbiviimist ja ametnike ebakohast tegevust; 2) kaebaja kambris
23. juunil 2025 kella 11.00 ajal toimunud pesuvahetust; 3) kaebaja kambri
24. juulil 2025 avamata jätmist, mistõttu ei saanud kaebaja kell 18.00 kuni 20.00 oma kambrist väljuda. Kaebaja kirjeldatud videosalvestised kajastavad sündmusi, mis on toimunud pärast käesolevas kohtuasjas kaebuse esitamist. Tõendid ei seondu käesoleva haldusasja vaidluse esemega ega Tartu Vangla
25. märtsi
26. a otsuse nr 6-7/2-25/410-2 õiguspärasusega, vaid erinevate intsidentidega, mille osas on kaebajal võimalik vangla tegevust eraldiseisvalt vaidlustada. Kohus peab vältima kohtutoimiku koormamist tõenditega, mis tegelikku tõenduslikku väärtust ei oma. Seetõttu ei ole vanglalt videosalvestiste väljanõudmine põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
27. X.X. esitas 03.09.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 02.09.
28. a määruse tühistamiseks leides, et talle tuleb võimaldada tõendite kogunemine seoses selle kohtumenetlusega. Halduskohtumenetluses võivad tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251–305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. Haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §- des 236–243 sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. Samuti leidis määruskaebuse esitaja, et kohtunik J. Siider tuleks taandada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
29. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus tuleb tagastada. Kaebaja vaidlustab sisuliselt Tartu Halduskohtu 02.09.
30. a määrust, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks ja tagastas kaebajale Viru Vangla
31. juuni
32. a vastuse nr 2-2/2-25/3333-2 (dtl 53), Tartu Vangla
33. juuni
34. a otsuse nr 1-9/2-25/177-2 (dtl-d 60-61),
35. aprilli
36. a vastuse nr 6-24/1909-2 (dtl 67),
37. jaanuari
38. a käskkirja nr 2-21/1-2/1 (dtl-d 69-70) ning Sihtasutuse Viljandi Haigla
39. juuni
40. a vastuse nr 3 14-1/1612-1,
41. juuni
42. a vastuse nr 14-1/1615-1 ja
43. juuni
44. a vastuse nr 14-1/1613-1 (dtl-d 74-76). 5.

§ 203

lg 1 sätestab, et halduskohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. 6. Tartu Halduskohtu 02.09.2025. a määruse vaidlustamine ei ole seaduse järgi lubatud. Tegemist on oma sisult kohtu korraldusliku määrusega, mis ei ole edasi kaevatav.

§ 62

lg 5 ütleb, et kohus teeb tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse, kuid

ei näe ette sellise määruse peale edasikaebamise võimalust. Halduskohus on ka ise oma määruse edasikaebekorda õigesti märkinud, et määruse peale ei saa esitada määruskaebust. Kuna kõnealune määrus ei takista ühegi kohtuasja menetlust, ei saa halduskohtu määrust määruskaebekorras ka sel põhjusel vaidlustada. Taolise sisuga määruse vaidlustamist ei näe ette ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku analoogsed sätted. 7. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb kaebaja määruskaebus vastavalt

§ 203

lg-le 2 ja § 187 lg 3 p-le 6 tagastada, kuna kaebajal ei ole halduskohtu 02.09.

1. a määruse vaidlustamiseks määruskaebuse esitamise õigust.
2. Mis puudutab kohtuniku taandamise taotlust, siis ka seda ei lahenda ringkonnakohus halduskohtu lahendi peale edasikaebamise korras.

§ 13

lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23–30. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 24 lg 2 kohaselt tuleb kohtuniku taandamise avaldus esitada kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Taandamise alust tuleb avalduses ka põhistada. (allkirjastatud digitaalselt) 4