Obsah (6)

§ 62§ 2§ 187§ 133§ 51§ 180

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 12.08.2025, Tartu Haldusasja number 3-24-1885 Haldusasi X.X.-i kaebus Tartu Vangla toi

§ 62lg-d 1, 2 ja 5, § 51 lg 4).

1. X.X. esitas 31.07.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 02.07.
2. a otsuse peale. Kaebaja palus anda talle advokaat ja vabastada ta riigilõivust. Veel märkis kaebaja, et talle tuleks anda veel tähtaega.
3. 04.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus ja sellega koos 1 lisa. Kaebaja väitel ei ole vangla tema kahjunõuet varem rahuldanud ja teda ei ole teavitatud, millal ta peab teatama, kuhu raha kanda. Kohus ei võtnud tõendeid toimikusse, kuna kaebaja hilines nendest kohtu teavitamisel. Kaebaja ei ole jurist ja tal ei ole arvutit, mis annaks signaali, kuhu ja mida ta esitama peab. Kaebajal on tähtaegadega suur probleem. Kaebaja väitel tuleks asja õiglaselt lahendamiseks jätta 84 eurot kaebaja vangla kontole, kust vangla võttis ära 70% rahast ning kaebaja väljaviimine teha riigi kulu ehk tagastada raha E. Perile, kes maksis väljaviimise eest. Kaebaja veelkord märkis, et talle tuleb anda advokaat.
4. 05.08.2025 saabus ringkonnakohtusse X.X.-i apellatsioonkaebuse täiendus. Kaebaja väitel pidi vangla andma talle tähtaja võimaliku puuduse kõrvaldamiseks, kuid vangla seda ei teinud ehk ei küsinud kaebajalt, kuhu raha kanda. Seetõttu tuleb lugeda, et puuduseid kaebaja poolt ei olnud. Kaebajal on perekond, kellel on õigus see raha saada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja riigi õigusabi taotluse osas (I) ning seejärel kaebaja apellatsioonkaebuse osas (II). I 3
6. X.X. märgib apellatsioonkaebuses ja 04.08.
7. a täienduses, et talle tuleb anda advokaat. Tegemist on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-s 5 nimetatud riigi õigusabi liigiga, s.o isiku esindamine halduskohtumenetluses. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud arvukalt kaebuseid kohtutele ja kasutanud korduvalt ka edasikaebeõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja suuteline iseseisvalt esitama oma seisukohad ja põhjendused, miks halduskohtu otsus ei ole tema arvates õige. Eelnevates kohtumenetlustes osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Käesolevas haldusasjas esitas kaebaja ringkonnakohtule arusaadava apellatsioonkaebuse ja täiendused. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised, vaid piisab selge nõude esitamisest ja asjaolude ning seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.
9. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus X.X.-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. II 14.

§ 2

lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes ning arvestades kaebaja apellatsioonkaebuses ja selle täiendustes märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 02.07.2025. a otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamist. 15.

§ 187

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. 16.

§ 187

lg 3¹ kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

§ 133

lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja täitis 20.05.

1. a otsuse õiguspäraselt, kui kandis otsusega kaebajale määratud hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele ning kas vastustaja määras 19.06.
2. a arvega lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise 4 tähtaja õiguspäraselt. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab käesolevat asja

§ 133lg 1 alusel läbi vaadata lihtsustatud korras.

1. Halduskohus sedastas, et vastustaja kandis kaebajale 20.05.
2. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt. Halduskohus tõi välja, et kaebaja ei olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis kantakse mõnele tema poolt nimetatud arvele. Sellele ei vaidle kaebaja vastu ka apellatsioonkaebuses. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei kummuta halduskohtu seisukohta, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist, seega ei olnud vastustajal vajadust pöörduda kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks.
3. Halduskohus leidis lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtaja osas, et vastustaja tegevus oli ka selles osas õiguspärane. Nimelt nähtus kaebaja antud 13.06.
4. a kinnitusest lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi kohta (dtl 80), et dokumendiga ei andnud vastustaja kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaega, vaid kaebaja andis kinnituse, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ning et kui muu isik tema väljaviimise kulusid 30 päeva jooksul ei tasu, siis arvestatakse kulud maha tema vanglasiseselt isikuarvelt. Sisuliselt andis kaebaja VSkE § 80² lg 2 teise lause alusel nõutava kinnituse, et kaebaja tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist. Kaebajal tekkis sellega õigustatud ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata 15.06.
5. a väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt isikuarvelt maha, kuid ei tekkinud õiguspärast ootust, et kaebaja nimel tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks aega 30 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi 2 nädalat, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita apellatsioonkaebuses miski sellele, et võiks esineda alus eeltoodud halduskohtu seisukoha ümberlükkamiseks.
6. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kohus andis 21.04.
7. a määruse resolutsiooni p-s 3 (dtl 90-93) tõendite ja taotluste esitamise tähtajaks 28.05.
8. Kaebaja esitas halduskohtule alles 09.06.
9. avalduses taotluse tõendite kogumiseks ja lisas taotlusele tõendi (23.05.
10. a avalduse). Seega ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas avalduse tõendite kogumiseks ja uue tõendi hilinenult.

§ 51

lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja määdumist või käesoleva paragrahvi lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses ega ka apellatsioonkaebuses põhistanud 09.06.

1. a avalduses tõendi ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist, tõdedes apellatsioonkaebuses vaid lakooniliselt, et tal on tähtaegadega suur probleem. Halduskohus on otsuses asjakohaselt märkinud, et kaebaja ei põhistanud taotluse hilinenult esitamist ning et tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist. Seega keeldus halduskohus põhjendatult kaebaja 09.06.
2. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt

§ 180lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul on haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ja asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 5 21. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud

§ 187lg-s 3¹ sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.

Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus

§ 187

lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks.

§ 187

lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 22. Kuna apellatsioonkaebus tagastatakse, siis puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatud menetlusabi taotluse lahendamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 6 vajadus