) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisega, kuna kaebuse eesmärk on Tallinna Vangla 30.09.2025 käskkirja kaebajale kättetoimetamisega saavutatud, või soovib menetluse jätkamist, et tuvastada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja varem vormistamata ja kätte toimetamata jätmise õigusvastasus.
Menetluse jätkamine õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei ole põhjendatud, sest praegusel juhul on kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamine võimalik läbi Tallinna Vangla 30.09.2025 käskkirja nr 1-25/1-2/267 vaidlustamise. Tegemist ei ole varasema efektiivsema õiguskaitsevahendiga, vaid sellise õiguskaitsevahendiga, mida kaebaja saab käesoleva määruse tegemise seisuga veel kasutada. Käskkirjas on selgitatud, et selle peale saab esitada vanglale vaide 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kaebaja sai käskkirja kätte 02.10.2025, mistõttu on kaebajal veel aega, et esitada vaie 30.09.2025 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt selle tagantjärele vormistamisest. Kui Tallinna Vangla vaiet ei rahuldata või tagastab vaide või jätab vaide tähtaegselt lahendamata, saab kaebaja esitada halduskohtule kaebuse 30.09.2025 käskkirja tühistamiseks (vangistusseaduse § 1¹ lg 5). Seega on kaebajal olemas tõhusam õiguskaitsevahend, mille abil kontrollida, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tagantjärgi vormistamine ja kättetoimetamine oli Tallinna Vangla poolt õiguspärane või mitte. Puudub alus arvata, et kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamine sellisel viisil oleks võimatu või ebamõistlikult raske. 2
Efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei välista
Kaebajal on preventiivne huvi õigusvastasusele üleminekuks, sest viimase kahe aasta jooksul on järjepidevalt lukustatud kambrisse paigutamise käskkirjad jäetud vormistamata ja kätte toimetamata, sest siis ei saa enam vaideõigust kasutada. Õigusvastasuse tuvastamine on ainuke vahend, mis tooks vangla õiguskuulekale teele ning aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Määruskaebus tuleb võtta
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
lg 4), määruskaebus on tähtaegne (
lg 1) ja vastab
§-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (
8. Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 13.10.2025 määruse tühistamiseks ei ole alust. Halduskohus lõpetas õigesti haldusasja menetluse
9.
lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust
lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Riigikohus selgitas 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 (p 12), et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek
lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal kohase õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada.
lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekul ei ole kohus seotud
Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib olla nii nt juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta. Samuti on peetud aktsepteeritavaks põhjuseks soovi taotleda menetletavas asjas kantud menetluskulude hüvitamist. 10. Kaebaja hinnangul esineb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja varem vormistamata ja kätte toimetamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi, et vältida vangla senise halduspraktika kordumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluse jätkamine nn jätkutuvastuskaebusega kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Halduskohus ei ole lähtunud tuvastamiskaebusele seatud piirangutest. Kaebaja käsutuses on praegusel juhul olemasolev sobiv õiguskaitsevahend ˗ kaebajal on jätkuvalt võimalik Tallinna Vangla 30.09.2025 käskkirja nr 1-25/1-2/267 vaidlustada ning selle käigus kontrollida ka seda, kas 30.09.2025 käskkirja nr 1-25/1-2/267 tagantjärgi vormistamine ja kättetoimetamine oli õiguspärane või mitte. Eelneva tõttu ei esine praegusel juhul ka reaalset ohtu, et õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis oleks võimatu või ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 17). Seetõttu ei ole võimalik kaebaja preventiivset huvi jaatada. Samuti ei oleks jätkutuvastuskaebusele üleminek 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.