4-25-3195/11

(6)4-25-3195 Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4 p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast. Väärteo kirjeldus 13.07.2025 kell 17.05 asukohas X tee, X linn, X maakond Marko Reepalu juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 119±4km/h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul 70 km/h, seega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 45 km/h. Menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II eriasjade uurija Mari Tetsmanni 07.08.

1. a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,25,003899 karistati M. Reepalut LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. M. Reepalu kaitsja esitas maakohtule 22.08.
2. a kaebuse, millega taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas ning teha uus otsus, millega määrata karistuseks rahatrahv ja lisakaristusena peatada mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks või alternatiivselt põhikaristusena peatada mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Kaebuse kohaselt on karistus ebaproportsionaalne ning eripreventiivset eesmärki täidaks ka leebem karistus. Kaitsja avaldas, et kohtuväline menetleja ei ole veennud kaitsjat selles, et üheksa kuud juhtimisõiguse äravõtmist oleks tulemuslikum kui viis kuud. M. Reepalu teab kiiruspiiranguid ka ilma autokoolis uuesti osalemata ja teab ka tagajärgi, mis kiiruse ületamisega kaasnevad. Kohtuistungil kaitsja täiendavalt selgitas, et liiklusohtlikku olukorda M. Reepalu ei tekitanud oma käitumisega. Kaitsja märkis samuti, et kui juhtimisõigus võtta ära vähemalt kuueks kuuks, on kohustus läbida ka liiklusteooria eksam uuesti ning tegemist on justkui täiendava lisakaristusega, mis antud juhul kaasneb. M. Reepalu avaldas, et ületas kiirust, kuivõrd oli unustanud enda antud lubaduse kellegi bussijaama viimiseks ning oli hilinemas. M. Reepalu avaldas korduvat kahetsust, et on oma elu nii odavate lüketega nii keeruliseks teinud. Tulevikus toimepandavate võimalike kiiruse ületamiste osas avaldas, et aeg näitab, mis saab, kuid teeb kõik, et nii enam ei juhtu. Samas avaldas, et ta küll on kogu aeg teadnud, et kiirust ei tohi ületada, kuid teeb seda ikka. Juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks raskendab oluliselt ka tema tööl käimist ja eraelu. Varasemad karistused on teda mõjutanud küll, teinud elu keerulisemaks. Varasem juhtimisõiguse äravõtmine tõmbas teda tagasi ja pani teda ka mõtlema. Kui ta oleks järgmine kord olukorras, mil jälle on kuhugi hilinemas, avaldas M. Reepalu, et eks ta ole paras udu ja sisuliselt möönis, et ei ole välistatud, et edaspidi seda ei juhtu. M. Reepalu avaldas, et võiks osaleda ka mõnes programmis, mis tema mälu värskendaks. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata, leides, LS § 227 lg 3 karistuse alammäär peaks olema suurem, kui LS § 227 lg 2 karistusliigi maksimum, s.o juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Täiendavalt märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et M. Reepalu suhtumist liiklusreeglitesse ei ole võimalik muuta rahatrahvidega. Talle on varasemalt mõistetud suured rahatrahvid, mis makstakse ära ja rikutakse edasi. Karistus peaks mõjutama tulevikus mitte jätkuvaid rikkumisi toime mitte panema. Ohtlik on tema suhtumine, et tema eesmärk on liiklusreeglitest tähtsam. Varasem juhtimisõiguse äravõtmine ei takistanud M. Reepalut sõidukit uuesti juhtimast – ta tegi seda kahel korral, mil juhtimisõigust oli piiratud. Läbida tuleb ka uuesti 2

(6)4-25-3195 autokool, sest see tuleb talle kasuks. Just see M. Reepalut tema ütluse kohaselt mõjutaski, et talle kohaldati karistusena juhtimisõiguse äravõtmist üheksaks kuuks. Pärnu Maakohtu seisukoht VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus, vaadanud läbi kaebuse, kuulanud ära M. Reepalu, kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad kohtuistungil ning uurinud kohtule esitatud väärteoasja toimikut, on seisukohal, et kaebus rahuldamisele ei kuulu.

1. Väärteokoosseis 13.07.2025 väärteoprotokolli (PPA toimik lk 2) kohaselt juhtis M. Reepalu protokolli koostamise kuupäeval X teel kell 17.05 mootorsõidukit Mercedes-Benz AMG GT 53 kiirusega 119+/- 4 km/ h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 70 km/h. Seega ületas M. Reepalu suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 45 km/h, rikkudes sellega LS § 50 lg 5 p 3 nõuet ning pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Mõõtmist on teostatud taadeldud kiirusmõõturiga (PPA toimik lk 9) ning mõõtjal oli läbinud mõõtmispädevuskoolitus (PPA toimik lk 11). Kohtuistungil M. Reepalu tunnistas rikkumist ning avaldas, et ületas kiirust, kuivõrd pidi viima kellegi bussijaama, kuhu ta oli hilinemas. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt (PPA toimik lk 3) kohaselt mõõdeti kiirust sama päeva hommikul testitud seadmega, mõõtmise ajal olid tehiolud asulasisesel teel head – kiirust mõõdeti valgel ajal sademeteta, kuid seejuures märjal kattega teel. M. Reepalu kiirendas intensiivselt ja viibis sõidukis üksinda. Eelkirjeldatud tõendikogumiga on M. Reepalu poolt talle väärteoprotokollis ette heidetud süüteo toimepanemine tõendatud. Kohtuvälise menetleja poolt on õigesti tuvastatud LS § 50 lg 5 p 3 nõude rikkumine ning sellega LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. Kohtu hinnangul on M. Reepalu pannud teo toime kavatsetult, kuivõrd seadis endale eesmärgiks õigeaegselt külalise bussi peale viimise ning seetõttu ka kiiruse ületamise. Ühtlasi nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et M. Reepalu kiirendas intensiivselt – intensiivne kiirendamine ei juhtu kogemata, tegemist on teadliku ja eesmärgistatud tegevusega ehk tahtluse mõttes kavatsetusega. Bussipeale viimiseks kiirustamise korral ei ole tegu õigusvastasust ega süüd välistava asjaoluga, kuivõrd hilinemisi tuleb ette kõigil ja antud olukorra oleks saanud lahendada ka teisiti.
2. Karistus LS § 227 lg 3 alusel karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. M. Reepalu ületas kiirust mitte vähem kui 45 km/h, seega jääb tema poolt ületatud kiiruse numbriline näit pigem karistusraami esimesse veerandisse, mis sisustab ka süü suurust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, tuvastades süü suuruse, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, on võimalik jõua süü suurusele vastava karistuse määrani (11.06.
3. a RKKKo nr 1-17-1629, p 28). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja 3

(6)4-25-3195 üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Hoolimata asjaolust, et M. Reepalu süü suurus puhtalt kiiruse ületamise numbrilisele näidule tuginedes on alla keskmise, sisustab süü suurust ka tahtluse vorm, mis M. Reepalu puhul oli raskeim. Asjaolu, et M. Reepalu liiklusohtlikku olukorda ei tekitanud, M. Reepalu süü suurust antud juhtumil ei vähenda – arvestada tuleb ka sellega, et Ehitajate tee Pärnu linnas on väga suure liiklustihedusega ja pigem oli tegemist õnneliku juhusega, et liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Küll aga, nõustuvalt kohtuvälise menetleja seisukohas avaldatuga, on ohtlik M. Reepalu suhtumine, millega ta seadis enda isiklikud huvid ettepoole kehtivatest normidest ning õigustas enda tegu sellega, et keegi oli vaja bussijaama sõidutada, isikuna, keda on varem korduvalt liiklusõigusrikkumiste eest karistatud. Antud olukorras saanuks bussi peale mineja tunduvalt kiiremini Raekülast sihtpunkti kohale, kui oleks tellinud takso, selle asemel, et oodata esmalt M. Reepalu sootuks teisest linna otsast Raekülla jõudmist ning seejärel sealt bussijaama edasi liigelda. Seejuures M. Reepalu kohtuistungil avaldas, et on paras „udu“ ja ta sisuliselt ei välistanud, et selline olukord võib tulevikus taas päevakorral olla – selline suhtumine näitab, et hoolimata varasemast korduvast karistatusest on M. Reepalu ükskõik, mis hinnaga valmis riske võtma. Kokkuvõttes näitab see piisavalt negatiivset eripreventsiooni, millele peab vastama ka karistus. Samuti ei saa kohus arvestada kergendava asjaoluna kahetsust, mida M. Reepalu kohtuistungil korduvalt avaldas. Samaaegselt ei saa puhtsüdamlikult kahetseda ja möönda, et suure tõenäosusega võib ta ka tulevikus selliseid liiklussüütegusid toime panna. Kõnekas on ka M. Reepalu karistusregistri väljavõte (PPA toimik lk 7-8) – M. Reepalul on viis kehtivat väärteokaristust, millest neli on liiklusalaste süütegude eest. Kahel korral on M. Reepalu ületanud kiirust LS § 227 lg 2 sätestatud määras ning seejärel, saanud teisel korral LS § 227 lg 2 süüteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi ja lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks, on ta kahel korral lisakaristuse kehtivuse ajal keelust hoolimata ka mootorsõidukit juhtinud. Rikkumised kiiruse osas on läinud ka raskemaks, sest kohtuliku uurimise esemeks käesoleval juhul oli juba LS § 227 lg 3 järgi rikkumine. Isik ja eriti korduvalt kiirust ületanud isik peab suutma oma elu nii korraldada, et kiiruseületamisi ei toimuks. Antud juhul tulebki kohase karistusega isikut sundida selleks ja viimase abinõuna ta piisavalt pikaks ajaks juhtimiselt kõrvaldada, et isik teeks lõppude lõpuks järeldused, mis panevad teda liikluskorda ka tegelikult järgima. Muuhulgas esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil M. Reepalu liikluskäitumise iseloomustamiseks Pärnu Maakohtu 12.02.2024. a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-23-4819, mille kohus iseloomustava tõendina ka vastu võttis. Sellest nähtuvalt on M. Reepalu saanud karistada mh KarS § 349 järgi selle eest, et M. Reepalu isikuna, kellelt oli väärteootsusega number 267022006056 lisakarisusena äravõetud mootorsõiduki juhtimisõigus alates 14.02.2023 kuni 13.06.2023, juhtis 29.05.2023 kella 12:26 paiku X maakonnas X linnas X tn juures mootorsõidukit BMW 530D reg.nr XXX ning esitas teda peatanud politseiametnikule X. R. nimele väljastatud Eesti Vabariigi juhiloa nr X, s.o KarS § 350 mõttes tähtsa isikliku dokumendi. Eelnev kogumis näitab M. Reepalul suurt karistamatusetunnet, piisava liikluskultuuri puudumist ning võimalusel ka seadusvastaste meetmete kasutusele võtmist, et vabaneda võimalikust vastutusest. See on ka põhjus, miks kohus ei pea M. Reepalu puhul liigselt koormavaks või ka üldse ebaproportsionaalseks asjaolu, et LS § 129 lg 1 järgi on M. Reepalul kohustus sooritada uuest liiklusteooriaeksam, kui tema juhtimisõigust piiratakse 6-12 kuuni, millisesse vahemikku kohtuvälise menetleja mõistetud karistus jääb. Asjaolud kogumis kinnitavad, et üldise liikluskultuuri ja kehtivate reeglite meelde tuletamine saab M. Reepalule üksnes kasuks tulla. 4

(6)4-25-3195 Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks kaitsja taotlust põhikaristusena rahatrahvi ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks ega ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist viieks kuuks, et välistada M. Reepalule kaasnev kohustus liiklusteooriaeksami läbimiseks. Kohus märgib täiendavalt, et M. Reepalult on juba kolmeks kuuks lisakaristusena juhtimisõigus ära võetud, kuid see ei ole hoidnud teda jätkuvate liiklussüütegude toimepanemiselt. Seega ei ole kaitsja pakutud variandid M. Reepalu karistuse osas M. Reepalu süü suurust, suhtumist ja üldist liikluskultuuri arvesse võttes kohased. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12.12.

1. a otsuse nr 4-23-1826 punktis nr 12 korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikute puhul asunud seisukohale, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p-d 16-19.) Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13). Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ja tabama tema emotsioone, tundeid ning püüdlusi (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1). Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga täielikult selles, et põhikaristusena M. Reepalult juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks täidab loodetavasti eripreventiivset eesmärki – M. Reepalu avaldas kohtuistungil, et selline karistus raskendaks oluliselt tööl käimist ja häiriks ka eraelu. Karistus peabki olema mõjus, mitte mugav, ning seda eeskätt olukorras, kus varasemad karistused mingit mõju avaldanud ei ole. M. Reepalu poolt korduvalt liiklusnõuete rikkumise näol ei ole tegemist üksikjuhtumiga, vaid korduva käitumismustriga, mille tulemusel on karistamatusetunne seni pärast rikkumisi pigem süvenenud, mida näitab üheselt ka tema suhtumine – tunnistab, kahetseb, saab karistada, rikub taas liiklusnõudeid jne. Seejuures kohtuistungil üksnes üldsõnaliselt kinnitab, et teeb endast kõik, et tulevikus mitte liiklusnõudeid enam rikkuda, kuid samaaegselt ei välista ka midagi nagu on näitab ka tema karistusregistri väljavõttest tulenev rikkumiste senine narratiiv. Nagu kohus eelnevalt viitas, ei saa sellises olukorras korduvalt kohtuistungil avaldatud kahetsust pidada kaalukaks ning sisuliseks karistuse vähendamise argumendiks, arvestades eeltoodud konteksti ja käitumiste jada. Kokkuvõtvalt on kohtuvälise menetleja poolt M. Reepalule üle keskmise mõistetud põhikaristus juhtimisõiguse üheksaks kuuks äravõtmise näol asjaolude kogumis igati proportsionaalne ning loodetavasti ka eripreventiivset eesmärki täitev. Kaitsja koos M. Reepaluga ei suutnud veenda kohut selles, et mõistetud karistus peaks olema väiksem ning et see sel juhul ka mõjus oleks. Seega tuleb jätta M. Reepalu kaitsja kaebus kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.
2. Menetluskulud 5

(6)4-25-3195 Kaitsja taotles esitatud kaebuses M. Reepalu menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid kaitsja kuludokumente pole esitatud. Samas tuginedes Riigikohtu 01.03.2023. a otsusele nr 4-22-3337, ei esineks aluseid, mis võimaldaks M. Reepalu menetluskulude riigi kanda jätmist. Selline võimalus oleks VTMS §-s 23 sätestatud juhul, kui kohus oleks lõpetanud M. Reepalu väärteomenetluse, mida aga käesoleval juhul ei tehtud. Seega kohtul puuduvad seaduslikud alused riigilt õigusabikulude väljamõistmiseks süüdlase kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 6