← Eesti

3-24-1885/18

Obsah (6)§ 184§ 182§ 62§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2025, Tartu Haldusasja number 3-24-1885 Haldusasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vang

) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-24-1885 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tartu Vangla kinnipeetav Juri Kolesnikov esitas
  2. juunil 2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotlusena pealkirjastatud avalduse. Avaldus jõudis kohtusse
  3. juunil 2024 ning kohus registreeris selle sisu põhjal kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusena. Kaebuse ja selle
  4. juuni
  5. a täienduse kohaselt määras Tartu Vangla
  6. mai
  7. a otsusega nr 1-13/24/183-2 kaebajale hüvitise summas 84 eurot. Kaebaja esitas
  8. mail 2024 vanglale taotluse, et vangla kannaks hüvitise tema venna arvelduskontole. Pärast seda, kui kaebaja sai teate oma ema surma kohta, esitas ta vanglale taotluse, et vangla kataks hüvitise summaga ema matustele väljaviimise kulud. Seejärel oli ta sunnitud allkirjastama vangla koostatud dokumendi lühiajalise väljaviimise kulude arvestuskäigu kohta, millega kinnitas, et lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulu tasub väljaspool vanglat olev isik ning selleks on aega 30 päeva. Vangla esitas talle
  9. juunil 2024 lühiajalise väljaviimise kulude kohta arve, mille kohaselt oli maksetähtaeg
  10. juuli
  11. Kaebaja palub tuvastada nimetatud maksetähtaja õigusvastasuse, sest maksetähtaeg peab olema 30 päeva. Samuti palus kaebaja kohustada Tartu Vanglat kandma talle määratud hüvitise, s.o 84 eurot, lühiajalise väljaviimise kulude arvel märgitud arvelduskontole hiljemalt
  12. juunil 2024 ning teda sellest viivitamatult teavitama. Kaebaja ei ole nõus lühiajalise väljaviimise kulude mahaarvestamisega tema vanglasiseselt isikukontolt. Ta on nõus kompromissiga, et tema „vangla konto jääb nii nagu ta praegu on, aga väljaviimine jääb riigi kanda“. Ühtlasi palub ta kohtul tuvastada, et Tartu Vangla jättis õigusvastaselt rahuldamata tema
  13. mai
  14. a taotluse nr 6-24/24/2466-1, milles ta palus esmalt saata hüvitiseks määratud rahasumma vennale, mida ta muutis
  15. juunil 2024 taotlusega kanda hüvitis tema lühiajalise väljaviimise kulude katteks. Samuti palub ta tunnistada, et vangla pidi saatma tema
  16. mai
  17. a taotluse lahendamiseks juristile, kes koostas
  18. mai
  19. a otsuse.
  20. Kohus võttis
  21. juuli
  22. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tuvastada Tartu Vangla
  23. mai
  24. a toimingu – s.o vangla
  25. mai
  26. a otsusega määratud hüvitise kandmine kaebaja vanglasisesele isikuarvele – ja Tartu Vangla
  27. juuni
  28. a arve nr 11129226 õigusvastasus. Sama määrusega rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas Tartu Vanglal arvata kaebaja
  29. juuni
  30. a lühiajalise väljaviimise kulud tema vanglasiseselt isikuarvelt maha enne
  31. juulit
  32. Kohus jättis sama määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
  33. Tartu Vangla esitas
  34. augustil 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla on seisukohal, et
  35. mai
  36. a otsusega määratud hüvitise kandmine kaebaja vanglasisesele isikuarvele on vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-ga 1 kooskõlas. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat küsima kinnipeetavalt, kuhu ta soovib hüvitise kandmist. Vangla ei kanna hüvitist kinnipeetava isikuarvele juhul, kui kinnipeetav on kahju hüvitamise menetluses teatanud, et ta soovib hüvitise kandmist mujale. Kuna kaebaja esitas taotluse hüvitise mujale kandmiseks pärast seda, kui vangla oli hüvitise tema isikuarvele kandnud, ei saanud vangla tema taotlust rahuldada. Vangla määras
  37. juuni
  38. a arvel maksetähtaja õiguspäraselt. Õigusaktid ei kohusta vanglat määrama arve tasumise tähtajaks 30 päeva. Kaebajale antud tähtaega 14 päeva saab pidada mõistlikuks. Tal oli võimalik taotleda maksetähtaja pikendamist. Kaebaja väljaviimise 2

(7)3-24-1885 kulude prognoosotsuses ei määratud arve tasumise tähtaega, vaid kaebaja isikuarvelt kulude mahaarvamise õiguse tekkimise tähtaeg.
  1. Kohus otsustas
  2. aprilli
  3. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
  4. Kaebaja esitas
  5. mail 2025 riigi õigusabi taotluse advokaadi saamiseks.
  6. Kaebaja esitas
  7. juunil 2025 kohtule avalduse koos lisaga ning palub Tartu Vanglalt välja nõuda täiendavaid dokumente. KOHTU SEISUKOHT
  8. Kohus lahendab esmalt kaebaja
  9. mai
  10. a ja
  11. juuni
  12. a taotlused (I) ning seejärel kaebuse (II). I
  13. Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse advokaadi saamiseks ka kaebuses. Kohus jättis
  14. juuli
  15. a määruse resolutsiooni punktiga 7 kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole
  16. mai
  17. a riigi õigusabi taotluses uusi asjaolusid esitanud, jätab kohus kaebaja
  18. mai
  19. a riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata samadel põhjustel, mis on esitatud
  20. juuli
  21. a määruse punktis
  23. Kaebaja esitas
  24. juuni
  25. a avalduse lisana oma
  26. mail 2025 allkirjastatud avalduse Tartu Vangla direktorile (registreeritud vanglas
  27. mail 2025 nr-ga 2-2/2-25/3245-1). Ühtlasi palub ta nõuda Tartu Vanglalt välja materjalid seoses vangla
  28. mai
  29. a vastustega nr 6-7/2-25/1918-1 ja nr 6-7/2-25/1919-1 ning tema
  30. juuni
  31. a ja
  32. juuli
  33. a avaldused nr 6-24/24/3029-1 ja 1-11/24/186-
  34. Kaebaja
  35. juuni
  36. a avaldus, mis registreeriti Tartu Vanglas
  37. juunil 2024 nr-ga 1-11/24/186-1, on toimikus olemas (dtl 40–41, ja paremini skaneeritult dtl 101–102). Samuti on toimikus kaebaja
  38. juuli
  39. a avaldus, mis registreeriti Tartu Vanglas
  40. juulil 2024 nr-ga 6-24/24/3029-1 (dtl 103–104), ning Tartu Vangla
  41. mai
  42. a kirjad nr 6-7/225/1918-1 (dtl 106) ja nr 6-7/2-25/1919-1 (dtl 105). Toimikus olevate tõendite kogumiseks puudub vajadus (

§ 62lg 2).

Kaebaja esitas nii

  1. juuni
  2. a avalduse lisaks oleva tõendi (
  3. mai
  4. a avalduse) kui ka samas avalduses sisalduva tõendite kogumise taotluse hilinenult. Kohus määras
  5. aprilli
  6. a määruse resolutsiooni punktis 3 tõendite ja taotluse esitamise tähtajaks
  7. mai
  8. Kaebaja sai nimetatud määruse kätte
  9. aprillil 2025 (dtl 94). Ta ei põhistanud
  10. juuni
  11. a avalduses tõendi ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist. Tõendite kogumine põhjustaks menetluse viibimist, sest kohus määras
  12. aprilli
  13. a määruses
  14. maiks 2025 esitatud tõenditele vastuväidete esitamise tähtajaks
  15. juuni 2025 ning otsuse teatavakstegemise ajaks
  16. juuli
  17. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus kaebaja
  18. juuni
  19. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest (

§ 62lg-d 1, 2 ja 5 ning § 51 lg 4). 3

(7)3-24-1885 II
  1. Kohtu menetluses on kaks tuvastamisnõuet. Kaebaja palub tuvastada, et Tartu Vangla kandis
  2. mail 2024 sama vangla
  3. mai
  4. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õigusvastaselt. Samuti palub kaebaja tuvastada Tartu Vangla
  5. juuni
  6. a arve nr 11129226 õigusvastasuse põhjusel, et vangla määras talle
  7. juuni
  8. a lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtajaks
  9. juuli
  11. Kohtuasja materjalidest nähtuvad vaidluse esemega seoses järgmised faktilised asjaolud. 11.
  12. Kaebaja esitas
  13. veebruaril 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (dtl 20–26). Tartu Vangla tegi
  14. mail 2024 otsuse nr 1-13/24/183-2, millega rahuldas kaebaja kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ja hüvitas kaebajale tekitatud kahju summas 84 eurot (dtl 16–19). Kaebaja sai vangla otsuse kätte
  15. mail 2024 (dtl 16). 11.
  16. Tartu Vangla
  17. mai
  18. a otsus edastati
  19. mail 2024 täitmiseks Riigikassale (
  20. mai
  21. a maksekorralduse selgitus; dtl 76).
  22. mail 2024 tehti kaebaja vanglasisesele isikuarvele väljamakse 84 eurot, millest hoiustati 42 eurot nõuete fondi ja 16,8 eurot vabanemisfondi (kaebaja isikuarve väljavõte
  23. mai 2024 kohta; dtl 77). 11.
  24. Kaebaja esitas
  25. mail 2024 Tartu Vanglale taotluse, milles palus kanda vangla
  26. mai
  27. a otsusega nr 1-13/24/183-2 määratud hüvitise 84 eurot oma venna pangakontole (avaldus registreeriti vanglas
  28. mail 2024 nr-ga 6-24/24/2466-1; dtl 28–30;
  29. mai
  30. a sissekanne kaebaja kirjavahetuse kaardil; dtl 33). Tartu Vangla jättis
  31. juuni
  32. a kirjaga nr 6-24/24/2466-2 kaebaja
  33. mai
  34. a taotluse rahuldamata. Kirja põhjenduste kohaselt oli
  35. mai
  36. a otsusega nr 1-13/24/183-2 määratud hüvitis kantud kaebaja vanglasisesele isikukontole enne tema taotluse esitamist ning sama summat ei ole võimalik tagantjärele kaebaja soovitud vanglavälisele kontole kanda. Vanglale teadaolevalt ei olnud kaebaja enne kahju hüvitamist vanglale teatanud, et ta soovib hüvitise väljamaksmist muul kui tavapärasel viisil vanglasisesele isikukontole (dtl 34–36). 11.
  37. Tartu Vangla koostas
  38. juunil 2024 kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude prognoosi (summas 94,49 eurot), millele on kaebaja andnud samal päeval allkirjastatud kinnituse (dtl 78). 11.
  39. Tartu Vangla koostas
  40. juunil 2024 kaebajale sama lühiajalise väljaviimise kulude kohta uue prognoosi (summas 111,70 eurot), millele on kaebaja andnud samal päeval allkirjastatud kinnituse (dtl 80). 11.
  41. Kaebaja esitas
  42. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles palus arvestada hüvitiseks määratud 84 eurot ema matustel osalemiseks
  43. juunil 2024 toimuva lühiajalise väljaviimise kulude katteks, ning talle teatada, kui palju tal tuleb väljaviimise eest juurde maksta (avaldus registreeriti vanglas
  44. juunil 2024 nr-ga 1-11/24/186-1; dtl 40–41). Tartu Vangla vastas kaebaja avaldusele
  45. mai
  46. a kirjaga nr 6-7/2-25/1919-
  47. Kirjas selgitati, et vangla jääb varem esitatud seisukoha juurde: pärast
  48. mai
  49. a otsuse täitmist ei saa otsusega määratud hüvitist lühiajalise väljaviimise eest tasumiseks kasutada (dtl 105). 4
(7)3-24-1885 11.
  1. Kaebaja esitas
  2. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles palus kanda hüvitiseks määratud 84 eurot tema
  3. juuni
  4. a väljaviimise kulude katteks või saata sama raha tema vennale (avaldus registreeriti vanglas
  5. juunil 2024 nr-ga 1-11/24/190-1; dtl 42–43). 11.
  6. Tartu Vangla koostas kaebajale
  7. juunil 2024 arve nr 11129226, mille kohaselt tuli kaebajal tasuda
  8. juuni
  9. a lühiajalise väljaviimise kulud summas 105,04 eurot hiljemalt
  10. juulil 2024 (dtl 6). 11.
  11. Kaebaja esitas
  12. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles leidis, et vangla jättis hüvitise tema venna kontole õigusvastaselt kandmata ning nõuab kaebajalt
  13. juuni
  14. a arvega õigusvastaselt, et ta tasuks lühiajalise väljaviimise kulud
  15. juuliks
  16. Kaebaja tegi vanglale ettepaneku, et lühiajalise väljaviimise kulud jääksid riigi kanda (avaldus registreeriti vanglas
  17. juunil 2024 nr-ga 1-13/24/435-1; dtl 37–39).
  18. Kohus kontrollib esmalt, kas vastustaja täitis
  19. mai
  20. a kahju hüvitamise otsuse õiguspäraselt, kui kandis otsusega kaebajale määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele. 12.
  21. VangS § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktika kohaselt on kinnipeetaval õigus käsutada haldusorganilt väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ning näidata, kellele ja millisele arvelduskontole tuleks hüvitis kanda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-62-15, p 13). Ka vastustaja on vastuses kaebusele oma halduspraktika kohta selgitanud, et kui kinnipeetav on kahju hüvitamise taotluses või kahju hüvitamise kaebuses avaldanud soovi hüvitise kandmiseks mujale kui vanglasisesele isikuarvele, siis on vangla sellega arvestanud ning kandnud hüvitise soovitud arvele (vastus kaebusele, p 19; dtl 74). Seega ei ole praeguses asjas vaidlust selle üle, et VangS § 44 lg 1 võimaldab kanda kinnipeetavale määratud hüvitise tema soovil ka muule arvele. 12.
  22. Kaebaja pole vastu vaielnud vastustaja
  23. juuni
  24. a kirjas esitatud väitele, et kaebaja ei olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et hüvitis kantaks mõnele tema poolt nimetatud arvele (dtl 35). Vastavat tahteavaldust ei nähtu ka kaebaja
  25. veebruari
  26. a kahju hüvitamise taotlusest (dtl 20–26). 12.
  27. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist. Kuna VangS § 44 lg 1 näeb ette, et vanglateenitus kannab kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, ei olnud tegemist olukorraga, kus puudunuks kahju hüvitamise otsuse täitmiseks vajalik teave. Seepärast ei olnud vastustajal vajadust pöörduda kaebaja poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks. Ühtlasi ei pidanud vastustaja enne hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele kandmist tema tahet välja selgitama. Ainuüksi asjaolu, et mõne kinnipeetava suhtes on seda varem tehtud, ei anna kaebajale õigust enda suhtes sama nõuda. Sõltumata sellest, kui tõenäoliseks pidas kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamist, tulnuks tal juhul, kui ta soovis hüvitise kandmist mujale kui enda vanglasisesele isikuarvele, esitada vastav tahteavaldus kahju hüvitamise menetluse käigus ning teha seda piisava ajavaruga, et tema tahteavaldust oleks võimalik enne otsuse täitmist arvesse võtta. Kuna 5
(7)3-24-1885 kaebaja on viibinud vangistuses pikka aega ning ta on kohtule teadaolevalt esitanud vanglale hulgaliselt kahju hüvitamise taotlusi, pidi ta olema teadlik, et vanglal tuleb kahju hüvitamise taotlus lahendada kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates (riigivastutuse seaduse § 18 lg 1). Kinnipeetaval tuleks silmas pidada, et mida hiljem ta hüvitise väljamaksmist puudutava tahteavalduse esitab, seda suurem on tõenäosus, et vangla täidab kahju hüvitamise otsuse VangS § 44 lg-s 1 sätestatud korras. 12.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt kandis vastustaja
  2. mai
  3. a otsusega kaebajale määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele
  4. mail 2024, s.o samal päeval, mil kaebaja esitas vastustajale taotluse kanda hüvitis kaebaja venna pangakontole. Võttes arvesse, et vangla oli esitanud
  5. mai
  6. a otsuse Riigikassale täitmiseks juba
  7. mail 2024 ning hüvitis kanti kaebaja vanglasisesele isikuarvele Justiitsministeeriumi kaudu, ei olnud Tartu Vanglal võimalik kaebaja
  8. mai
  9. a avalduses väljendatud tahtest lähtuda. Asjaolu, millisele vanglaametnikule saadeti kaebaja
  10. mai
  11. a taotlus lahendamiseks, ei mõjuta
  12. mai
  13. a täitetoimingu õiguspärasust. 12.
  14. Eeltoodust tulenevalt kandis vastustaja kaebajale
  15. mai
  16. a otsusega määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt. Kuna vastustaja täitis
  17. mai
  18. a otsuse õiguspäraselt, puudus kaebajal alus õigus nõuda, et vastustaja pööraks
  19. mai
  20. a täitetoimingu tagasi ja täidaks
  21. mai
  22. a otsuse kaebaja soovitud moel uuesti.
  23. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja määras
  24. juuni
  25. a arvega nr 11129226 kaebajale
  26. juuni
  27. a lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtaja õiguspäraselt. 13.
  28. Kaebaja vastav tuvastamiskaebus ei ole seotud vangla
  29. mai
  30. a kahju hüvitamise otsuse täitmisega, vaid kaebaja lühiajalise väljaviimisega
  31. juunil
  32. 13.
  33. Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kandmist, nende arvestamist ja hüvitamist reguleerivad VangS § 33 ja justiitsministri
  34. novembri
  35. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirjade“ (VSkE) §-d 801 ja §
  36. VangS § 33 lg 2 kohaselt kannab kinnipeetav lühiajalise väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist, kuid erandkorras võidakse lubada kulude hüvitamist pärast väljaviimist. VSkE § 802 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et üldjuhul taotleb kinnipeetav lühiajalise väljaviimise taotluse esitamisel, et lühiajalise väljaviimise kulud arvataks tema isikuarvelt maha ning erandkorras võib kinnipeetav anda kinnituse, et ta tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist. Seega tuleb kinnipeetaval tasuda lühiajalise väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist ja tema vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel. Viidatud normidest ei tulene vanglale kohustust anda kinnipeetavale võimalus, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik ilma, et raha kantaks kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. 13.
  37. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas kaebaja
  38. juunil 2024 lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi kohta tehtud dokumendis oma allkirjaga järgmist: „Kinnitan, et lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulu tasutakse väljaspool vanglat oleva isiku poolt ja kui 30 päeva jooksul pole tasutud olen nõus, et lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulud arvestatakse maha minu vanglasiseselt vabakasutuskontolt kuni nõude täitmiseni.“ (dtl 80). 6
(7)3-24-1885 Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud dokumendiga ei andnud vastustaja kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaega. Tsiteeritud tekstile allkirja andmisega tegi tahteavalduse üksnes kaebaja. Ta andis nii kinnituse, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik, kui ka nõusoleku, et kui muu isik tema väljaviimise kulusid 30 päeva jooksul ei tasu, siis arvestatakse kulud maha tema vanglasiseselt isikuarvelt. Sisuliselt andis kaebaja VSkE § 802 lg 2 teise lause alusel nõutava kinnituse, et ta tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist. Kaebajal tekkis
  1. juuni
  2. a kinnituse andmisel õigustatud ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata
  3. juuni
  4. a väljaviimise kulusid tema vanglasiseselt isikuarvelt maha. Küll aga ei tekkinud tal õiguspärast ootust, et tema nimel tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks aega 30 päeva. 13.
  5. Vastustaja määras
  6. juuni
  7. a arvega nr 11129226 kaebajale
  8. juuni
  9. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtajaks
  10. juuli 2024 (dtl 6). Seega oli kaebajal väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi kaks nädalat. Nimetatud ajavahemikku pole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Vastustaja on ka veenvalt põhjendanud, et arve tasumise ja väljaviimise kulude kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt mahaarvamise vahele jäetakse ajavaru selleks, et vanglal oleks võimalus kontrollida, kas arve on siiski tasutud (vastus kaebusele, p 27; dtl 75). Samuti puudub kohtul alus kahelda vastustaja väites, et kinnipeetava taotluse alusel on võimalik maksetähtaega pikendada (samas, p 26; dtl 75). Kaebaja pole väitnud, et talle oleks sellisest võimalusest keeldutud. 13.
  11. Tulenevalt sellest, et vastustaja ei loonud
  12. juuni
  13. a prognoosiga ega muul moel kaebajale õigustatud ootust, et lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaeg on 30 päeva ning kaebajale
  14. juuni
  15. a arves määratud maksetähtaeg on mõistliku pikkusega, määras vastustaja kaebajale
  16. juuni
  17. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtaja õiguspäraselt.
  18. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et Tartu Vangla tegevus oli kaebuses esitatud tuvastamisnõuetega hõlmatud osas õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. 15.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

16. Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 40 eurot jääb menetlusabina riigi kanda (

§ 118lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.