KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunikud Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-1626 Ha

) § 21 lg 1 p 6 alusel. Taotlejale pole võimalik seetõttu väljastada tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus. Ilma nimetatud tõendita ei saa kaebaja esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks, mis omakorda ei võimalda tal esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta. Seega on taotleja Eesti kodakondsuse saamise taotluses puudus. Ta pole esitanud dokumenti, mis tõendab, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu; 3) kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus. Taotleja suhtes kehtivad kõik seaduslikul alusel riigis viibivale isikule ette nähtud õigused. Taotleja on riigi alaline elanik ja saab Eestis elada elamisloa alusel.

1. Z.L esitas PPA
2. juuni
3. a otsuse peale vaide, mille PPA jättis
4. juuli
5. a otsusega nr 15.2-15/1221-3 rahuldamata.
6. Z.L nõudis halduskohtule esitatud kaebuses PPA
7. juuni
8. a otsuse tühistamist ja PPA kohustamist jätkama kaebaja taotluse läbivaatamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja pole kaadrisõjaväelane. Ta ei läinud teenistusse vabatahtlikult ega edendanud sõjaväekarjääri. Kaebaja võeti sundkorras teenistusse pärast ülikooli. Kaebaja lahkus teenistusest esimesel võimalusel. Teenima võetud isikut ei saa lugeda kaadrisõjaväelaseks; 2) kui kaebajat tuleb käsitada kaadrisõjaväelasena, siis tuleb kontrollida

§ 21lg 1 p 6 põhiseaduspärasust. 5. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 2

§ 21lg 1 p 6 ei võimalda kaalutlusõigust.

Kaebaja omandas Leningradi Lennundusinstrumentide Instituudis raadioelektrooniliste seadmete erialal raadioinseneri kvalifikatsiooni ja sai leitnandi auastme. Ta oli sõjaväeteenistuses ja pärast kaheaastast sõjaväeteenistust läbis 55-päevase täiendkoolituse, kus õpetati uute seniitraketikomplekside S-300 kasutamist ja trajektooride arvutamist. Tegemist pole tavalise kohustuslikus korras sõjaväeteenistuse läbimisega, vaid see oli seotud isiku eriala valikuga. Leitnandi auastmes ajateenija asub täitma vastavalt auastmele oma kohustusi ja saab selle eest ka eeldatavasti vastavat tasu; 3) kaebaja sõjaväepilet tõendab, et ta oli kaadrisõjaväelane. Sõjaväepileti lk 27 p-s 19 on märgitud „sõjaväelase arvele võtmise ja arvelt maha võtmise“ aeg ning seal asub tempel, milles nimetatakse, et „arvatud kaadrisõjaväelaseks NSVL-i relvajõududes“; 4) kaebajal puudub subjektiivne õigus saada Eesti kodakondsust. Tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Vaidlusalune norm ei riku võrdsuspõhiõigust. Meelevaldne pole see, kui riik ei anna erru läinud kaadrisõjaväelastele kodakondsust, sest ta kahtleb nende lojaalsuses. 6. Tallinna Halduskohus jättis 18. jaanuari 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ja soovib saada kodakondsust naturalisatsiooni korras; 2)

§ 21

lg 1 p 6 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Selles sättes on mõeldud töötamist elukutselise sõjaväelasena (eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tegevväes teeniv mis tahes aukraadis isik; ingl k. career military). Selle sättega ei ole hõlmatud kõik isikud, kes on läbinud võõrriigis ajateenistuse. Samas ei määratle säte, kui palju aega tagasi või kui pikalt elukutseline sõjaväelasekarjäär kestma pidi, et kodakondsus sellel alusel välistatakse; 3) sõjaväepileti teisel lehel (p-del 5–9) on näha, et kaebajale omistati

1. jaanuaril 1985 NSVLi kaitseministri käskkirjaga nr 076 sõjaväeline auaste „leitnant“. Piletilt nähtub sõjaväelise arvestusliku eriala nr 043202, koosseis insener-tehniline,
2. järgu reserv. Kaebaja andis sõjaväevande
3. juunil
4. Kaebaja oli sõjaväeosa 56178 meeskonnaülem
5. aprillist 1985
6. maini 1987 (sõjaväepileti p 10). Kaebaja on arvatud komandöri
7. veebruari
8. a käskkirjaga nr 013 sõjaväeosast 09436 reservi (sõjaväepilet, p 12). Kaebajale omistati komandöri
9. veebruari
10. a käskkirjaga nr 013 vanemleitnanti auaste (sõjaväepilet, p 13). Kaebaja läbis
11. a-l 55-päevase õppekogunemise Minski Kõrgema Inseneri Õhutõrje (väeosa nimetus) raketikooli juures üksuse meeskonnaülema ametikohal. Piletilt nähtub sõjaväeline arvestuslik eriala
12. Piletil on mobilisatsiooniettekirjutuse kohta märked kätteandmise ning äravõtmise kohta kas mais või juunis
13. Sõjaväepileti p-s 19 on märgitud, et kaebaja võeti arvele
14. veebruaril 1985 Leningradi linna Oktoobri rajooni sõjakomissariaadis ja
15. juulil 1987 (Narva) rajooni sõjakomissariaadis ning ta võeti arvelt maha
16. novembril 1987 Leningradis; 4) kohus ei saa lähtuda PPA seisukohast, et kaebaja kaadrisõjaväelaseks olemist tõendab sõjaväepileti lk 27 p
17. Sõjaväepileti koopia on templi kohalt loetamatu; 5) kaebaja sõjaväepiletilt nähtub, et ta teenis NSVL relvajõududes elukutselise sõjaväelasena
18. veebruar 1985 kuni reservi arvamiseni
19. mai 1987; 6) usutav on, et kaebaja ei asunud elukutselise sõjaväelase ametikohale vabatahtlikult. Kaebaja suunati pärast lennundusalase kõrgkooli (mille raames tuli lõpetada ka sõjaline kateeder ja kaebaja sai leitnandi auastme) lõpetamist teenistusse ohvitserina, mida ei saa 3

§ 21

lg 1 p 6 mõttes ei ole määrav, kas isik asus karjäärisõjaväelaseks omal tahtel või suunati sinna sundkorras. Nimetatud säte laieneb kodakondsust välistavana ka karjäärisõjaväelaste abikaasadele, kelle enda tahet abikaasa kaadrisõjaväelaseks hakkamises ei saa eeldada. Elukutselise sõjaväelasena teenimine (olgugi antud juhul aastakümneid tagasi ja väga lühiajaliselt) on

§ 21lg 1 p-ga 6 kodakondsuse andmist välistav objektiivne asjaolu.

Riigil on aga kodakondsuse reeglite kehtestamisel suur otsustusruum; 8) kaebajal on õigus selles, et samasugune saatus olla kõrgkoolist suunatud NSVL sõjaväkke elukutselise sõjaväelasena võis saada osaks ka sünnijärgsetele Eesti kodanikele. Sünnijärgset kodakondsust aga kelleltki mistahes alustel ära võtta ei saa (

§ 28lg 3).

Need ei ole võrreldavad olukorrad; 9) naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole põhiõigus. Puudub võrduspõhiõiguse riive, kuna ühtviisi välistatud on kõikide võõrriikide kaadrisõjaväelased. Ebavõrdset kohtlemist ei ole toimunud. Kuna

§ 21

lõike 1 punkt 6 on oma olemuselt materiaalõiguslik norm, ei saa tegemist olla ka menetlus- ja korraldusõiguse riivega. Kui vabadusõigustesse ega võrdsuspõhiõigusesse sekkutud ei ole, siis kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida pole põhjust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajat ei tule vaadata elukutselise sõjaväelasena. Kaebaja ei läinud armeeteenistusse vabatahtlikult ning kaadrisõjaväelase ja elukutselise sõjaväelase mõisted on sünonüümid; 2) sõjaväepileti korrektne tõlge on, et kutsutud teenistusse NSV Liidu Relvajõududesse, sõnasõnaline tõlge oleks kutsutud NSVL Relvajõudude kaadritesse; 3) halduskohus ei arvestanud AP selgitusi, kes pärast Tartu Ülikooli lõpetamist ja sõjalise kateedri läbimist võeti NSV Liidu armeesse teenima ohvitserina sundkorras kaheks aastaks. Talle tehti ettepanek sõlmida kaadrisõjaväelase leping, millest keeldus; 4) kõrgkooli lõpetanu võeti kohustuslikus korras ohvitserina sõjaväkke teenima. Üldise sõjaväekohustuse alusel võeti isik sundkorras armeesse ohvitserina teenima ja teda ei saa lugeda kaadrisõjaväelaseks (vrd RKPJK 3-4-1-9-08). Isik lahkus pärast sundaega esimesel võimalusel teenistusest. Sõjaväkke minemist tagati kriminaalkaristusega. Viimati märgitud järeldust kinnitab ka Kristjan Lutsu artikkel „Eestlased Nõukogude armees“; 5) NSVL-i seadus üldisest sõjaväekohustusest kinnitab, et kaebajat tuli käsitad isikuna, kes reservohvitserina läbis kohustusliku ajateenistuse; 6) kaebaja võeti pärast kõrgkooli lõpetamist sundkorras armeesse ja ta lahkus sealt kohe pärast kaheaastase sundaja lõppu. Kaebaja ei läinud teenistusse vabatahtlikult; 7)

§ 21lg 1 p 6 on põhiseadusvastane.

8. Vastustaja on vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) õige pole tugineda K. Lutsu artiklile, sest see puudutas eestlasi nõukogude armees. Artikkel ei käi kaebaja kohta; 2) ükski tõend ei kinnita seda, et kaebaja läks ajateenistusse sunni ähvardusel. Lennundusalane õpe oli sõjalise suunitlusega. Kaebaja ise valis selle kooli. Usutav pole, et kaebajat tuli ähvardada. Kaebaja käis ka täiendõppel Minskis; 3) kaebaja läbis kõrgkooli sõjalise kateedri, ta oli ohvitser. Teda ei saa võrdsustada ajateenijaga, kes pole väljaõpet saanud; 4)

§ 21lg 1 p 6 pole põhiseadusega vastuolus; 4

§ 21

lg 1 p 6 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale või registreeritud elukaaslasele, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.

1. Kodakondsuse seadus ei ava mõistet teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes.
2. Halduskohus pidas mõiste sisustamisel määravaks seda, kas isik teenis elukutselise sõjaväelase ametikohal. Halduskohus ei pidanud määravaks, kas isik asus ametikohale omal tahtel või läbi suunamise sundkorras. 12.

§ 21

lg 1 p-ga 6 analoogse sisuga säte oli ka välismaalaste seaduse (redaktsioon, mis kehtis

1. septembrini 2010) § 12 lg 4 p-s 7, mille kohaselt ei antud välismaalasele elamisluba, kui ta teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, oli sealt reservi arvatud või erru läinud.
2. Riigikohus on välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 kontekstis mõistet „teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes“ sisustanud läbi omaaegse kaitseväeteenistuse seaduses kasutatud mõiste „kaadrikaitseväelane“. Kaitseväeteenistuse seaduse § 8 lg 2 järgi jagunesid kaitseväelased tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, õppekogunemistest osavõtvateks reservväelasteks ja kaadrikaitseväelasteks. Sama seaduse § 10 lg 1 sätestas, et kaadrikaitseväelane on sõjaväelise väljaõppe ja auastme saanud ning vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik. Sama paragrahvi lõikes 2 nähti ette, et sõjaväelise auastme järgi jagunesid kaadrikaitseväelased sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks. Lähtudes kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest mõistest pidas Riigikohus kaadrisõjaväelaseks isikut, kes oli astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse (vt RKHKo 3-3-1-18-02, p 10).
3. Ringkonnakohtu hinnangul on kodakondsusseaduses sätestatud mõistet kohane sisustada sarnaselt Riigikohtu antud tõlgendusega. Nii kodakondsusseaduse kui ka välismaalaste seaduse mõtteks oli reguleerida välismaalaste, kes teenisid kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, Eesti riigis taotletavat õigusliku staatuse küsimust lähtuvalt potentsiaalsetest ohtudest Eesti julgeolekule, mis tulenevad koosmõjus selliste isikute väljaõppest, sidemetest ja vabatahtliku kaadrisõjaväelase motivatsioonist ning eelduslikust lojaalsusest teenistusriigi suhtes. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et oluline pole see, kas isik astus tegevteenistusse vabatahtlikult või ta võeti tegevteenistusse sundkorras. Ühel juhtumil otsustas isik ise valida oma tulevase elukäigu, teisel juhtumil asetati isik sunniviisiliselt konkreetse fakti ette, mille täitmata jätmisel kaasnesid õiguslikud tagajärjed, eelduslikult sanktsiooni rakendamine. Isiku lojaalsuse hindamisel võib see asjaolu omada tähendust.
4. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja oli sõjaväelises tegevteenistuses. Halduskohus toob välja, et kõrgkoolis õppides läbis kaebaja sõjalise kateedri, kus talle omistati leitnanti auaste. Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati kaebaja
5. aprillil 1985 leitnanti auastmes 5

§ 21lg 1 p 6 rakendamisel õiguslikku tähtsust.

1. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et usutav pole, et kaebaja asus vaidlusalusele elukutselise sõjaväelase ametikohale vabatahtlikult. Kaebaja toob põhjendatult esile, et nõukogude õiguse ja praktika kohaselt suunati kõrgkooli lõpetanuid kohustuslikus korras ohvitseridena sõjaväelisse tegevteenistusse (vt nt ka RKPJKo 3-4-1-8-08). Suuremate kõrgkoolide juurde oli asutatud sõjalise õpetuse kateeder ning õppe järel omistati lõpetanutele reservleitnandi auaste. Kuigi sõjaväes neil teenida ei tulnud, saadeti eeskätt sõjaväele vajalikel erialadel lõpetanud ohvitserina teenistusse (vt K. Lutus artikkel „Eestlased Nõukogude armees 1968 – 1991, dtl 28). Ka APi selgitused kinnitavad, et tegemist oli ülikoolides ja kõrgkoolides asetleidnud praktikaga: „Õigusteaduskonnas õppimise ajal alates
2. aasta jaanuarist kuni
3. aasta augusti lõpuni (II-IV kursus) olin kohustuslikus korras allutatud sõjalisele ettevalmistusele selliselt, et mulle omistati vastava ettevalmistuse läbimisel NSV Liidu kaitseministri käskkirjaga nr 97 25.07.1984.a. sõjaväeline auaste – leitnant. Meessoost täisealise kodanikuna olin kohustatud alluma ülikoolis õpingute ajal NSV Liidu seadusele üldisest sõjaväekohustusest (vastu võetud NSV Liidu Ülemnõukogu seitsmenda koosseisu kolmandal istungjärgul
4. oktoobril 1967.a. ühes muudatuste ja täiendustega, mis tehti NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 17.12.1980.a. vastava seadlusega). Sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest oli sätestatud kriminaalvastutus ENSV kriminaalkoodeksi §-de 2, 78, 79 ja 189

§ 21lg 1 p 6 mõttes välisriigi relvajõududes teeninud kaadriväelasena.

Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ning PPA

1. juuni
2. a otsus tühistada ja kohustada PPA-d jätkama kaebaja esitatud taotluse menetlemisega.
3. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja 6