1-20-6772/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

1. aprill 2021 Kohtuasja number 1-20-6772 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi ja menetlusliik kriminaalasi F.H süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. detsembri 2020 otsus Apellant F.H kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav F.H . Isikukood XXX, elukoht XXX kaitsja vandeadvokaat Marina Valge prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Anneli Hinto Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. detsembri 2020 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Marina Valge poolt F.H-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot 60 senti, sh käibemaks 37 eurot 60 senti.
6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks F.H-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 225 eurot (kakssada kakskümmend viis) eurot 60 senti. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
7. F.H-le esitati süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises. Selle kohaselt tungis F.H
8. septembril 2019 kella 11.00 paiku XXX talus kallale oma elukaaslasele N.G. ile, lüües teda vähemalt 20 korral vastu pead ja rinda. Löökide tagajärjel kukkus kannatanu maha. F.H jätkas tema peksmist jalaga, lüües N.G. ile vähemalt 10 korral vastu selga, vastu jalgu ja vastu pead. Seejärel lõi ta vähemalt neljal korral sülearvuti toitekaabliga kannatanut vastu mõlemat kätt ja selga ning seejärel pani toitekaabli ja püksirihma ümber N.G. i kaela, asudes teda kägistama. Maakohtu otsus
9. Tartu Maakohtu
10. detsembri 2020 otsusega tunnistati F.H KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ning karistati teda 1 aastase vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et F.H-le mõistetud karistust ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt loeti katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, st
11. detsember
13. Maakohtu põhiseisukohad olid lühidalt järgmised.
14. Süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ja selle on toime pannud süüdistatav. Maakohtu arvates olid tunnistaja T.K. , kannatanu naabri, kohtus antud ütlused tõendiks, mis on usaldusväärsed, vastuoludeta ja annavad objektiivselt edasi kannatanu N.G. i seisundi teatud kindlal ajahetkel. Seega saab T.K. ütlused võtta aluseks teiste tõendite hindamisel.
15. septembril 2019 kella 19.15–19.20 vahel nägi koju jõudnud T.K. oma kodutalu kuurist vastu tulemas N.G. i. N.G. näitas T.K. le oma käsi, selga ja nägu – seal olid sinikad. T.K. hinnangul olid need värsked. Kuna N.G. koju minna ei julgenud, pakkus T.K. talle öömaja. Järgmisel päeval teavitati politseid. Seega on leidnud tõendamist, et
16. septembri 2019 õhtul olid N.G. i kehal mitmed vigastused ning kannatanu oli sel õhtul kella 19.15–19.20 paiku tajutu mõju all.
17. Kannatanu vigastused kajastuvad SA Jõgeva Haigla
18. septembri 2019 tervisekaardilt nr A14128 2019 ja kannatanu ülekuulamise protokolli lisadeks olevatelt fototabelitelt. Tervisekaardist nähtuvalt tuvastati N.G. i kehal õla ja õlavarre pindmised hulgivigastused, samuti küünarvarre pindmised vigastused ning rindkere pindmised hulgivigastused. Arvestades vigastuste rohkust ja paiknemist kehal on ebatõenäoline, et N.G. need endale omakäeliselt tekitas. Eraldi on välja toodud, et pikliku kujuga nahaalused verevalumid kaelal ja seljal võivad olla tekitatud sülearvuti toitekaabliga. Maakohus on veendunud, et N.G. il esinenud hulgivigastused tekkisid
19. septembril 2019 löökidest kõva tömbi ja pikliku esemega, samuti muljumisest ja pigistamisest käte ja pikliku esemega.
20. Kannatanu N.G. ütles kohtus, et vigastused põhjustas talle F.H , kes oli tema elukaaslane. Ehkki maakohtu hinnangul oli kannatanu ristküsitlus suhteliselt kaootiline, pidas 2 kohus kannatanu kohtus antud ütlusi usaldusväärseks, sest need olid kooskõlas süüdistuses kajastatud sündmustega, tunnistaja ja kannatanu varasemalt antud ütlustega.
21. N.G. i ütlustest nähtuvalt toimusid
22. septembril 2019 sündmused selliselt, nagu on kirjas süüdistuses: F.H-d ungis talle kallale, kägistas ja lõi teda rusika ja jalgadega. Kägistamiseks kasutas süüdistatav lisaks kätele püksirihma ja arvutijuhet. Kõike seda saatis karjumine, alandamine ja sõim. Enda rahustuseks jõi kannatanu viina ja süüdistatava lahkudes otsustas ta joosta T.K. juurde pakku. Kuna naabrit kodus polnud, läks kannatanu kuuri ja jäi T.K. t ootama.
23. Kui T.K. oma pojaga koju jõudis ja N.G. i nägi, oli N.G. enda sõnutsi šokis. Kannatanu soovil tegi temast telefoniga pilte. Politseisse helistamisest N.G. keeldus. Ta jäi T.K. juurde ööseks ning rääkis talle juhtunust. Järgmisel hommikul helistati politseisse. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kartis ta F.H-d , sest pea kogu nende kooselu vältel kasutas viimane tema suhtes nii vaimset kui füüsilist vägivalda.
24. Kuna süüdistatava ütlused on vastuolus süüdistuses kirjeldatud sündmust puudutavate kannatanu ja tunnistaja ütluste kui ekspertiisiaktis tuvastatuga, v.a osas mis puudutas teo toimepanemise aega ja kohta, arvas maakohus need oma sisu osas tõendikogumist kõrvale. Teisalt kinnitas süüdistatava ütluste andmise viis ja isik maakohtu jaoks kannatanu ütluste usaldusväärsust, eriti osas, mis puudutab aastatepikkust vaimset ja füüsilist vägivalda ning hirmu. Maakohtu hinnangul väljendas süüdistatav igati üleolevust ja arrogantsi nii kannatanu kui nende kooselu suhtes. Kaitsja väitega, nagu oleks tegu sõna-sõna-vastu olukorraga, ei saa nõustuda, sest sõna taga on alati inimene. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kannatanu kirjeldus toimunu kohta on eluliselt usutav.
25. Täidetud on KarS § 121 lg 2 p 2 subjektiivne süüteokooseis. F.H tahtis N.G. i lüüa ja kägistada, teades, et põhjustab sellega kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Seega pani süüdistatav teo toime otsese tahtlusega.
26. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
27. Maakohus nõustus prokuröriga, et rahaline karistus pole käesoleval juhtumil karistusliigina kohaldatav. Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed F.H
28. aasta tulude kohta, ka pole F.H pöördunud sotsiaalteenuste või -abi saamiseks XXX valla poole. Kuna pole teada, millest F.H elatub, pole ka mõistlik rahalise karistuse näol esitada sissenõuet F.H varale. Ilmselt ei täidaks karistus sellisel juhul eesmärke.
29. F.H-d on kohane karistada 1 aasta pikkuse vangistusega. Kuigi see on keskmisest määrast madalam, on temaga ikkagi võimalik saavutada karistuse eesmärke. F.H süüd saab pidada keskmisest väiksemaks, sest kannatanule tekkinud vigastused olid võrdlemisi kerget laadi. Tõendite kogumist järeldub, et süüdistatava tegevus polnud suunatud mitte kannatanu vigastamisele ja füüsilise valu tekitamisele, vaid esmajärjekorras alandamisele ja mõnitamisele.
30. Põhjendatud on karistuse täitmisele pööramata jätmine. Uute samaliigiliste kuritegude toimepanemise oht on minimaalne, sest süüdistatava ja kannatanu kooselu on lõppenud. Varasemalt on süüdistatav olnud seadusekuulekas. Seetõttu võib süüdistatava ühiskonnast eraldamine ja vanglasse paigutamine pigem raskendada vabanedes tema taasühiskonnastumist. Katseaeg seevastu võimaldab süüdistatavat paremini kontrollida. 3 Apellatsioon
31. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.H kaitsja Marina Valge, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja F.H õigeks mõista. Apellatsioonis märgitakse kokkuvõtvalt seda.
32. Apellant ei sea kahtluse alla seda, mida nägi ja kuulis
33. septembril 2019 kella 19.15– 19.20 paiku T.K. . Tunnistaja jaoks oli šokk N.G. i ilmumine, mitte aga tema väljanägemine. T.K. väitis, et pildistas N.G. i enda kaitseks ja seetõttu, et N.G. oli keskmises joobes ning joobes inimesele ta vastu vaidlema ei hakka. Samuti kinnitas tunnistaja, et need vigastused ei tundunud vanad, aga kõikide kohta ei oska ta öelda. Kuna tunnistaja ei näinud N.G. i paljana, ei osanud ta rohkem vigastusi kommenteerida.
34. N.G. ei põhjendanud tunnistajale, miks ta ei soovi politseisse helistada. Apellandi arvates pole usutav kannatanu väide, et ta ei helistanud politseisse, sest olevat olnud piinlik. Pole loogiline ega usutav, et tema vastu toime pandud kuritegu oli piinlik tunnistada. Pigem seisnes põhjus kannatanu alkoholijoobes.
35. Hommikul ei näinud T.K. kannatanul midagi sellist, mis oleks viidanud vägivalla toimepanemisele. Tunnistaja väitis üksnes, et näos oli midagi. Seega saab öelda, et tunnistaja ei tea midagi
36. septembril kella 11.00 paiku XXX talus toimunud sündmuste kohta ning sestap ei saa tunnistaja ütlustega tõendada N.G. i peksmist F.H poolt.
37. Tervisekaardi ning piirkonnapolitseiniku koostatud lähisuhtevägivalla infolehte võrreldes jääb ebaselgeks, millal täpselt väidetav kuritegu toime pandi. Samuti tuleb rõhutada, et nimetatud dokumentidel kajastatud vigastuste tekkepõhjused on kirja pandud kannatanu ütluste kohaselt. Need tõendid ei anna usutavat tõendusteavet vigastuste tegelike tekkepõhjuste kohta.
38. Ekspertiisiakti koostanud ekspert on jätnud vastamata mitmetele esitatud küsimustele. Samuti on eksperdi vastus üldsõnaline. Ekspert pole kannatanut ka vahetult näinud ega pärast sündmust üle vaadanud. Seega pole ekspertiisiakt usaldusväärne tõend, mida saaks arvestada süü tõendamisel.
39. Kannatanu ütlused on paljasõnalised ega ole usaldusväärsed. Kohus on küll märkinud, et N.G. i ütlused olid kaootilised, kuid asus ise põhjendama, miks kannatanu on kohtus sündmustest rääkinud teisiti ja teises mahus, kui seda kajastati süüdistusaktis.
40. Maakohus pole tunnistaja M.K. ütlusi üldse hinnanud, ega põhjendanud, miks on see tõend hindamata jäetud. Kui kohus jätab tõendi kõrvale, tuleb seda ka põhjendada. M.K. rääkis süüdistatava ja kannatanu omavahelistest suhetest ning oskas neid ka iseloomustada. Tunnistaja ei näinud F.H ja N.G. i suhtes mingeid probleeme ning iseloomustas F.H-d positiivselt.
41. Samuti pole maakohus võtnud seisukohta kaitsja poolt esitatud tõenditele N.G. i terviseandmete kohta. N.G. il on diagnoositud generaliseerunud ärevushäire. Olukorra teeb hullemaks alkoholi liigtarvitamine. Samuti kaasneb ärevushäirega mõõdukas korduv depressioon somaatiliste sümptomitega. Neid asjaolusid oleks pidanud hindama ka ekspert.
42. Tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga, kus tunnistajaid pole. 4
43. Maakohus pole olnud erapooletu. Kohus on jätnud F.H ütlused tõendikogumist kõrvale ja asunud teda süüstama. Seejuures on maakohus asunud hindama F.H isikuomadusi oma vaatepunktist. Ringkonnakohtu seisukoht
44. Tartu Maakohtu
45. detsembri 2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
46. Apellatsioonis korratakse suuresti maakohtule esitatud väiteid ning nende osas on esimese astme kohus juba seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega, mistõttu ei hakka ta neid tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 üle kordama ja märgib üksnes järgnevat.
47. Maakohus on kõiki asjaolusid, millel võib süüdistatava süü tuvastamisel tähtsust olla, põhjalikult käsitlenud. Üksikasjalikult on analüüsitud tunnistaja T.K. ja kannatanu N.G. i ütlusi, paralleelselt on vaadeldud teisi tõendeid, eeskätt ekspertiisiakti ja selle alusdokumente. Kohus on veenvalt selgitanud, miks on kummutatud kaitsja kahtlused.
48. Alusetuks osutub kaitsja väide, nagu poleks teada, millal kuritegu toime pandi. Kaitsja osutab, et materjalidest kajastub erinev sündmuse kellaaeg. Tõepoolest, kui lähisuhtevägivalla infolehe kohaselt toimus sündmus umbes kella 14.00 ajal, siis ekspertiisiaktil nr 20E-LÕI0043 on kellaajaks märgitud 11.
49. Kolleegiumi hinnangul on kajastatud kellaaegade puhul tegu üksnes orienteeruva ajaarvestusega. Võttes arvesse tekkinud vigastusi, ei lõppenud vägivallaakt momentaanselt – tõenäoliselt kestis see mõnda aega. Seega on mõistetav, et kannatanu pole tajunud täpset kellaaega, vaid on ütlusi andes nimetanud üksnes umbkaudse kellaaja. Nii või teisiti leidis juhtunu aset päevasel ajal. Tõendatud on, et sündmus toimus
50. septembril
52. Kohtukolleegium, nagu maakohuski ei tuvastanud vähimatki asjaolu, mis seaks kahtluse alla kannatanu poolt tajutu ja ütluste usaldusväärsuse. Ei nähtu ühtegi asjaolu, miks peaks N.G. sündmuse kohta valetama. Tema ütlused haakuvad olulises osas tõendikogumiga, sealhulgas tunnistaja T.K. ütlustega. Kodust naabertallu pakku jooksmine ja tundideks kuuri ootama jäämine ilmestavad kannatanu tõsist hirmu. T.K. oli esimene, kellele N.G. juhtunust rääkis. Kuna nii sündmus kui vigastused olid värsked, tajus tunnistaja T.K. kõrvalseisjana juhtunut kõige objektiivsemalt. Vääraks osutub kaitsja väide, nagu poleks T.K. vigastusi näinud. T.K. sõnutsi nägi ta kannatanu käsi, jalgu ja nägu, märgates ka sealseid vigastusi (tl 78 pöördel).
53. Kaitsja märgib, et N.G. ei põhjendanud T.K. le, miks ta ei soovi politseisse helistada ja et pole usutav, et enda vastu toime pandud kuritegu oleks piinlik tunnistada, mistõttu seisnes põhjus pigem alkoholijoobes. Need kaitseväited maakohtu otsuse tühistamist tingida ei saa. Pole sugugi haruldane, et inimene ei suuda või ei taha partnerilt peksa saamist tunnistada. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid: ohver võib tunda näiteks häbi, jõuetust või hirmu. Pole imekspandav, kui ohver keeldub tunnistamast, et temaga koos elav inimene teda peksis ja alandas. Segaseks jääb ka kaitsja viide, nagu seisneks politseisse mittehelistamise põhjus kannatanu alkoholijoobes. See võis tõesti oma rolli mängida, kuid ei muuda mitte kuidagi kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseks.
54. Apellatsioonis on seatud kahtluse alla ka ekspertiisiakti usaldusväärsus. Esiteks on ekspertiisiaktis jäetud vastamata mitmele küsimusele, samuti on see üldsõnaline. Kaitsja hinnangul pole ekspert muuhulgas selgitanud tervisekahjustuse tekkemehhanismi. Ringkonnakohus ei nõustu nendegi etteheidetega. Ekspert on selgitanud, et vigastused võisid 5 tekkida
55. septembril 2019 löökidest kõva tömbi esemega, näiteks rusika või jalaga, pikliku esemega, näiteks juhtmega, ning muljumisest ja pigistamisest käte ning pikliku esemega, näiteks juhtmega. Ekspertiisiakti kohaselt pole ka välistatud, et osa vigastusi võib olla saadud kukkumisest oma kasvu kõrguselt vastu kõva tömpi eset või pinda. Selles selgituses on kajastatud nii vigastuste võimalikku tekkimise viisi kui asjaolusid. Ekspert vastas ka küsimusele, kas vigastused võivad olla tekkinud omakäeliselt või muul viisil: N.G. i vigastamist tema enda poolt pidas ekspert ebatõenäoliseks. Ka ei näe ringkonnakohus mingit probleemi selles, et
56. küsimusele vastates on ekspert viidanud
57. küsimusele antud vastusele: tõepoolest on
58. küsimuse vastusest selgesti välja loetav ka vastus
59. küsimusele.
60. Kaitsja meelest oleks ekspert pidanud hindama ka N.G. i terviseandmeid, sest kannatanul on diagnoositud generaliseerunud ärevushäire, millega kaasneb mõõdukas korduv depressioon somaatiliste sümptomitega. Mõnikord võib tõesti tekkida küsimus, kas kannatanu psüühikat peaks hindama (nt mingite psüühikahäirete sedastamiseks) ekspert. See küsimus saab aga tekkida vaid väga erandlikes olukordades: nt kui on põhjust arvata, et kannatanu ütlused ei vasta tema psüühikahäirest tulenevalt tõele. Kas sellises olukorras siiski ekspertiisi määrata, on vägagi vaieldav. Nimelt leiavad paljud psühhiaatrid ja psühholoogid, et teaduslikult pole võimalik hinnata, kas inimene räägib tõtt või mitte. Liiatigi on tõe ja vale eristamine üks kohtu kõige immanentsemaid ülesandeid ehk võib väita, et tõe ja vale tuvastamise osas on eksperdiks just kohtunik – ja ükski psühholoog ega psühhiaater selle osas midagi öelda ei saa. Praegu on see arutlus aga suhteliselt ainetu: puuduvad igasugused viited sellele, et N.G. i psüühiline seisund on kuidagi väga erandlik ja et sellest tulenevalt tekivad kahtlused N.G. i ütluste tõele vastavuse osas. Ärevushäire ja depressioon on üsna levinud probleemid ega mõjuta mingil viisil kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ka alkoholi tarvitamine pole tavatu. Sestap puudus igasugune vajadus N.G. i psüühikat puudutava ekspertiisi järele.
61. Kaitsja hinnangul on N.G. i ütlused paljasõnalised ega ole usaldusväärsed. Seejuures on juhib kaitsja tähelepanu sellele, et maakohus pidas N.G. i ütlusi kaootiliseks. Tõepoolest, esimese astme kohus on otsuses kirjutanud, et kannatanu ristküsitlus oli „suhteliselt kaootiline“. Tutvudes kohtuistungi protokolliga, paistab, et kaootilisus seisnes kannatanu emotsionaalses seisundis. Ühe korra palus prokurör kannatanul rahuneda ja teisel korral tehti viieminutiline vaheaeg, sest N.G. tõdes, et ta vererõhk on kõrge ning selleks vajas ta aega rohu võtmiseks. Seega oli ütluste teatav kaootilisus tingitud pigem kannatanu emotsionaalsest ja tervislikust seisundist kui ütluste sisust. Pole imekspandav, kui ebameeldivaid sündmusi meenutades ja neil teemadel rääkides vererõhk tõuseb. Ütlustes ei nähtu ka olulisi vasturääkivusi. Vaid korra palus kaitsja võimalust avaldada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste üht lauset. Kannatanu väitis kohtus, et süüdistatav käis peksmiste vahepealsel ajal suitsetamas. Samas ütles N.G. kohtueelsel uurimisel, et „Eile siis F.H läks agressiivseks, sest tal ei olnud suitsu“. Vastuolu selgitas N.G. sellega, et uurija ei saanud temast aru. Ta oli uurijale selgitanud, et süüdistatav läheb kurjaks siis, kui tal sigarette pole. Ka kohtukolleegiumi hinnangul nähtub, et tegemist on olnud üksnes möödarääkimisega. Lisaks võib „ei olnud suitsu“ tähendada mitte üksnes sigarettide täielikku puudumist vaid ka lihtsalt nende nappust. Ehkki kohtumenetluse käigus kannatanu poolt antud ütlused olid kohtueelsel menetlusel antud ütlustest detailsemad, pole välistatud võimalus, et kohtueelse menetluse käigus oli kannatanu endiselt hirmul või häbenes juhtunut. Ajavahemik kuriteosündmuse ja ütluste andmise vahel oli tol hetkel väiksem. Põhimõttelist laadi vastuolusid, mis kuriteoepisoodi tõendamist mõjutaks, ringkonnakohus ei tähelda.
62. Kaitsja on kokkuvõtvalt märkinud, et maakohus pole olnud erapooletu, seejuures on jäetud süüdistatava ütlused tõendikogumist kõrvale ja asutud teda süüstama. Kohtukolleegium sellega 6 ei nõustu. Maakohus on olemasolevaid tõendeid põhjalikult hinnanud ning selgitanud, et süüdistatava ütlused on tõendikogumist välja jäetud seepärast, et need ei riimu teiste kogutud tõenditega. Samuti puudus vajadus kohtuotsuses kajastada M.K. ütlusi, sest need ei tõenda ega lükka ümber kuriteo toimumise fakti. Et tõendeid pole tõepoolest väga palju, on esimese astme kohus korrektselt selgitanud oma siseveendumuse kujunemist eriti põhjalikult ja veenvalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu süüdistuses kirjapanduga suuresti kooskõlas olev kirjeldus toimunu kohta on usutav.
63. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata.
64. F.H kaitsja esitas
65. jaanuaril 2021 seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga taotluse 225,60 euro osas. Kaitsja palub see lugeda menetluskuluks ning soovib, et see hüvitatakse Advokaadibüroole Valge & Uiga. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja 225,60 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 225,60 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel F.H-lt riigi kasuks välja mõista. F.H peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7