← Eesti

3-25-1108/38

Obsah (8)§ 90§ 81§ 104§ 54§ 28§ 2§ 121§ 133

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2025. a, Tallinn Haldusasja number 3-25-1108 Haldusasi X. Xi kaebus Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse

§ 90lg 1).

Kohus selgitab esmalt, et Eestis ei ole pretsedendiõigust, vaid kohus lähtub seadusest. - Kohus nõuab menetlusosaliselt dokumendi tõlget eesti keelde siis, kui kohtule esitatud avaldus on võõrkeelne. Kohus ei või tõlkimist nõuda, kui kui tõlkimise korraldamine on menetlusosalise jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline (

§ 81lg-d 1 ja 2).

Kuivõrd kaebaja on esitanud oma avaldused eesti keeles, puudub vajadus nii tõlke nõudmiseks kui ka kohtu poolt korraldamiseks. Arvestades seda, et kaebaja on väitnud, et ta viibib puhkusel (dtl 104), ta reisib sageli ja külastab erinevaid kohti (dtl 179) ning ta on korraldanud Eestis riiglõivu tasumise ja tähitud kirja saatmise (dtl 164 ja 190), ei saa järeldada, et kaebajal on ebamõistlikult keeruline jätkata kohtuga suhtlust eesti keeles. - Kaebajale käiguta jätmise määruses toodud nõuded tulenevad halduskohtumenetluse seadustikust (

), mitte kaebaja viidatud haldusmenetluse seadusest (HMS). Riigilõivu tasumise kohustuse näeb ette

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-d 1 ja 6.

Riigilõivu tasumisest vabastamise eeldused on toodud

§-des 111 ja 112 ning ükski neist eeldustest ei võimalda kaebajat käesoleval juhul vabastada riigilõivu tasumisest. Samadel põhjustel ei ole võimalik vabastada riigilõivu tasumise kohustusest näiteks ka Eesti kodanikku. Kaebaja on ka praeguseks kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasunud. - Kohtuasjas nr 3-22-2505 oli kaebaja esmane kaebus esitatud kohtule käsipostiga, s.o paberkandjal allkirjastatuna.

§ 54p 7 ja Ts

MS § 336 lg 4 koosmõjus võib kohus menetlusosalise elektronpostiga esitatud avalduse või muu menetlusdokumendi lugeda piisavaks ka juhul, kui see ei vasta sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud nõuetele, eelkõige digitaalallkirjaga varustamise nõudele, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus ja dokumendi saatmises, eriti kui samalt elektronposti aadressilt on kohtule sama asja menetluses sama menetlusosalise poolt varem esitatud digitaalallkirjaga dokumente või kui kohus on nõustunud, et talle võib avaldusi või muid dokumente esitada ka sellisel viisil. Käesolevas kohtuasjas nr 325-1108 ei ole kaebaja esitanud varem samalt elektronposti aadressilt digitaalallkirjaga dokumente. Ka juhul, kui kohus võib lubada hilisema menetluse jooksul esitada dokumente ilma allkirjata, peab vähemalt kohtumenetluse algatamise alusdokumendil olema isiku enda allkiri, vältimaks olukorda, kus hiljem tekib kohtule kaebuse esitanud isikus kahtlus, ja võimaldamaks järelkontrolli. -

§ 28

lg 3 sätestab, et menetlusosaline ja tema esindaja peavad kohtule ja teisele menetlusosalisele viivitamata teatama oma aadressi ja sidevahendi andmete muutumisest, sealhulgas andmete ajutisest muutumisest, kohtumenetluse kestel. Seega tuleneb vastav kohustus seadusest. - Kohtul on selgitamiskohustus, et kaebajal ei jääks asjakohased selgitused ja avaldused esitamata (

§ 2lg-d 3 ja 4, § 120 lg 1).

Kohus saab tagastada kaebuse ainult nende puuduste korral, mis takistavad kaebuse edasist menetlemist (

§ 121lg 1 p 2).

Algses kaebuses oli ebaselge, kas kaebajal võib olla üldse Euroopa Liidus viibimise alus (elamisluba vms) ehk kas kaebaja õiguste riive on üldse võimalik. Samuti küsis kohus kaebajalt, milline rahaline kulu tal seetõttu tekib. Nimetatud küsimus on seotud ka kaebaja nõudega kahju hüvitamiseks. Täiendavalt on kohtu küsimused suunatud sellele, et saada aru, kas kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, et lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus. - Kohus selgitas 19.05.2025 määruse punktis 2, et kui kaebaja taotleb kahju hüvitamist, tuleb kohtule esitada sellekohane selge taotlus koos tõenditega ja tasuda ka vajadusel täiendav 3

(7)riigilõiv. Kaebaja ei ole vaatamata kohtu küsimustele (vt 19.05.2025 määruse p 6) selgitanud, kui suured kulutused talle tekivad. 5. Kaebaja on kõrvaldanud puudused, mis vältimatult takistavad kaebuse menetlemist, st kaebaja on esitanud allkirjastatud kaebuse ja tasunud riigilõivu. Küll aga leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada

§ 121

lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

  1. Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 kohaselt on otsustatud Venemaa Föderatsiooni tavapasse tunnustada märkusega. Otsusega ei tunnustata mittebiomeetrilisi passe, välja arvatud Eesti ja teiste EL liikmesriikide elamisloa omanikud, kelle suhtes kohaldatakse üleminekuaega kuni 30.09.2025 biomeetrilise passi taotlemiseks (dtl 63). Samuti ei tunnustata reisidokumente, mis on väljastatud okupeeritud piirkondades või seal elavatele isikutele, kuid asjas ei ole vaidluse all kaebajale okupeeritud piirkonnas passi väljastamine. Vaidlustatud otsuse aluseks on välisministri 10.06.2008 määruse 1 nr 6 „Välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise kord“ § 9 lg 1 p 4, mille kohaselt tunnistab Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks, kui reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine tuleneb Eesti Vabariigi rahvusvahelistest kohustustest ja huvidest. Vastava määruse volitusnormiks on ITDS § 15 lg 3 ehk valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega diplomaatilise isikutunnistuse, tagasipöördumistunnistuse, tagasipöördumise loa ja Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise taotluste vormid ning välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise korra. Määrus on kehtestatud kooskõlas ITDS § 3 lg 1 p-ga 2, mis sätestab, et reisidokument on seaduses riigipiiri ületamiseks ettenähtud reisidokument.
  2. Kaebaja väidab, et tal on mittebiomeetriline pass. Kuna kaebajal on kehtiv elamisluba (dtl 171), ei tunnustata kaebaja mittebiomeetrilist passi alates 01.10.
  4. Välismaalasel puudub reeglina subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Eesti Vabariigil on suveräänne õigus otsustamaks, kes siin viibivad, v.a kui isikule Eestisse saabumise keelamine riivab intensiivselt isiku mõnda põhiõigust. Eesti Vabariik on teatud ulatuses piiranud ka enda otsustusõigust Euroopa Liidu õigusest tulenevalt. Samas on reisidokumentide tunnustamine jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2011 otsuse2 nr 1105/2011/EL preambuli punkti 7 kohaselt on liikmesriigid pädevad tunnustama reisidokumente ja säilitavad selle pädevuse ka edaspidi. Küll aga peavad liikmesriigid teavitama teisi kõikidest reisidokumentide tunnustamisega seotud otsustest (p 8). Ka otsuse art 1 lg 3 rõhutab, et otsus ei mõjuta liikmesriikide pädevust reisidokumentide tunnustamisel.
  5. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.12.2022 otsusega3 nr 2022/2512 Ukrainas ja Gruusias välja antud Venemaa Föderatsiooni reisidokumentide mitteaktsepteerimise kohta on otsustatud, et Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud aladel väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa andmisel ega riigipiiri ületamisel (art 1). Otsuse preambulis on selgitatud: - Vastusena Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) poolt
  6. aastal ning Venemaa poolsele jätkuvale olukorra destabiliseerimisele Ida-Ukrainas, on liit juba kehtestanud sanktsioonid seoses Ukraina territoriaalset 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/107042015003 https://eur-lex.europa.eu/eli/dec/2011/1105/oj?eliuri=eli:dec:2011:1105:oj&locale=et 3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32022D2512 2 4

(7)- - - - terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega ning sanktsioonid vastusena Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa poolt (p 1). Minski kokkulepetele allakirjutanud poolena on Venemaal selge ja otsene kohustus püüda leida konfliktile rahumeelne lahendus vastavalt Minski kokkulepetes sätestatud põhimõtetele. Otsusega tunnustada Ida-Ukrainas valitsuse kontrolli alt väljas olevaid piirkondi sõltumatute üksustena on Venemaa selgelt rikkunud Minski kokkuleppeid, mis näevad ette, et kontroll nende piirkondade üle läheb täielikult tagasi Ukraina valitsusele. See otsus ning sellest tulenev otsus saata nendesse piirkondadesse Venemaa väed kahjustavad veelgi Ukraina suveräänsust ja sõltumatust ning kujutavad endast rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti, Pariisi harta ja Budapesti memorandumi rasket rikkumist (p 2).
  1. veebruaril 2022 mõistis Euroopa Ülemkogu koos oma rahvusvaheliste partneritega kõige karmimalt hukka Venemaa provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning väljendas täielikku solidaarsust Ukrainaga ja ukraina rahvaga. Peale selle nõudis Euroopa Ülemkogu oma
  2. veebruari
  3. aasta järeldustes, et Venemaa lõpetaks viivitamata sõjalise tegevuse, viiks tervelt Ukraina territooriumilt tingimusteta välja kõik väed ja sõjalise varustuse ning austaks täielikult Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Seda seisukohta kordas Euroopa Ülemkogu oma järeldustes
  4. märtsil 2022,
  5. mail 2022 ja
  6. juunil 2022 (p 3). Liit ja selle liikmesriigid ning Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein ei ole tunnustanud ebaseaduslikku annekteerimist ning on mõistnud hukka Ukraina piirkondade ja territooriumide ebaseadusliku okupeerimise Venemaa poolt (p 7). Liiduga piirnevas riigis aset leidev sõjaline agressioon, nagu see on toimunud Ukrainas ja mille tõttu on kehtestatud piiravad meetmed, õigustab abinõusid, mille eesmärk on kaitsta liidu ja selle liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve (p 5). Venemaa passide süstemaatiline väljaandmine neis okupeeritud piirkondades kujutab endast täiendavat rahvusvahelise õiguse ning Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse rikkumist (p 6). Selleks et tagada ühine viisapoliitika ja ühine lähenemisviis välispiire ületavate isikute kontrollimisele, ei tohiks ühtegi Venemaa poolt okupeeritud Ukraina piirkondades või territooriumitel välja antud või seal elavatele isikutele välja antud Venemaa reisidokumenti aktsepteerida viisade väljaandmisel ja välispiiride ületamisel kehtiva reisidokumendina (p 8). Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega4 (EL) 2023/1061 sätestati nimekiri Venemaa Föderatsiooni reisidokumentidest, mida ei tohiks kehtiva reisidokumendina aktsepteerida. Otsuse preambulis on selgitatud, et riigi või üksuse selles nimekirjas olemine ei tähenda, et üks või mitu liikmesriiki seda rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnustab (p 7). Arvestades Venemaa poolt okupeeritud Ukraina piirkondades ja territooriumitel ja Gruusia separatistlikel territooriumitel valitsevat hädaolukorda, peab käesolev otsus oma kiireloomulisuse tõttu jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (p 14).
  7. Välisministeerium on kohtumenetluses selgitanud, et mittebiomeetrilistel passidel puudub elektrooniline andmekandja ja seetõttu ei ole võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, kas dokument on väljastatud okupeeritud piirkondades. Eestis ja Euroopa Liidu liikmesriikides elamisluba omavatel Venemaa Föderatsiooni kodanikel on võimlik enam kui poole aasta jooksul saada Venemaa Föderatsiooni biomeetriline pass, mida Eesti Vabariik tunnustab. Kohtule vastamise seisuga ei tunnusta Venemaa Föderatsiooni mittebiomeetrilisi passe ka Island, Leedu, Prantsusmaa, Taani ja Tšehhi.
  8. Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Kaebajal on Rootsi elamisluba ja seega on tal võimalik Eestisse siseneda ja siit lahkuda senise passi alusel kuni 30.09.
  9. Eesti Vabariik ei tunnista kaebaja passi kehtetuks, vaid ei tunnusta seda. See tähendab, et tegemist ei ole Eesti Vabariigi riigipiiri ületamiseks sobiliku dokumendiga, kuid Eesti Vabariik ei tunnista passi kaebaja õigussuhetes teiste isikute ja riikidega kehtetuks. Kaebajal on võimalik jätkuvalt passi kasutada muudel juhtudel kui Eesti Vabariigi piiriületus ja siia viisa taotlemisel. 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32023D1061&qid=1720056778542 5
(7)Kaebajal on võimalik taotleda ka Venemaa Föderatsioonilt biomeetrilist passi. Kaebaja ei ole esitanud vastust, kuivõrd kulukas uue passi taotlemine on, sh sisustamaks ka esialgse õiguskaitse vajadust. Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna Ühendkuningriigis veebilehel on selgitanud biomeetrilise passi taotlemise kohta, et selle passi taotlemine maksab 80 naela (ca 94 eurot) ning passi saamine võtab aega kuni 3 kuud5. Kaebaja on olnud muudatusest teadlik juba hiljemalt 17.04.2025 (s.o kaebuse esitamise aeg), mistõttu on kaebajal piisavalt aega toimingutega alustamiseks. Viidatud veebilehel on ka viide passi elektroonilise taotlemise võimalusele. Juhul, kui kaebaja viibib Rootsis, asub suursaatkond ka Stockholmis (https://sweden.mid.ru/). Arvestades passi taotlemise kulu, jääb see alla lihtmenetluse määra (

§ 133lg 1), mille korral tuleb eeldada, et riive on väheintensiivne.

Kaebaja ei ole ka põhjendanud, millised olulised ebameeldivused või rahalised raskused talle tekivad, kui ta peab Venemaalt Rootsi jõudmiseks reisima läbi mõne muu riigi. Kaebaja on viimati reisinud passi templite kohaselt ka läbi Läti ning kohtuasja nr 3-22-2505 kohaselt on ta varem kasutanud Rootsi jõudmiseks ka Soome Vabariiki. Kohus leiab täiendavalt, et tegemist on olulises osas (välis)poliitilise otsustusega, mille õigsust kohus ei kontrolli. Riigil on väga lai otsustusõigus rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Sarnaselt ei ole isikul õigus nõuda viisa nõudmise asemel viisavaba reisimise võimalust või konkreetse riigiga kindlat tollipoliitikat või tollide puudumist. Biomeetrilise passi nõudmisega ei rikuta ka kaebaja liikumisvabadust. Ainuüksi asjaolust, et isik viibib riigi territooriumil või soovib sinna siseneda, ei tulene riigile kohustust lubada iga isikut mistahes dokumendiga või dokumendi puudumisel piiri ületama. Piiri ületusel nõutavad dokumendid on sätestatud seaduse alusel (vt määruse p 6). Demokraatlikus ühiskonnas mõõdukaks ja vajalikuks piiranguks on see, et piiri ületataks dokumentide alusel, mille osas on usaldus, et dokumendi väljastanud riik on väljastanud dokumendi oma territooriumi piire järgides. Kaebaja viited kollektiivsele karistamisele seonduvad rahvusvahelise humanitaarõiguse kontekstis okupatsioonivõimude kohustustega tsiviilelanikkonna kaitsel (Haagi neljas konventsioon, 18.10.1907 art 50) ja sõjavangide kohtlemisega (Genfi kolmas konventsioon, 12.08.1949 art 87). Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Mistahes tunnuste alusel inimgruppide erinev kohtlemine ei ole ebavõrdne kohtlemine, kui gruppide vahel on erinevused ning erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Ka riigid kohtlevad erinevalt riike, kellega ollakse rahumeelsetes suhetes, neist riikidest, kes tungivad relvastatult kallale teistele maadele eesmärgiga anastada nende territoorium, alistada nende rahvastik, muuta nende poliitilist või ühiskondlikku korda vms6. 12. Kaebusel puuduvad ka eduväljavaated. Ka kaebajale enam kui väheintensiivse riive tekkimise möönmisel saaks kohtulik kontroll (välis)poliitiliste otsuste ja nende otstarbekuse üle olla minimaalne. Kohtul oleks sellises olukorras sekkumisruum eelduslikult üksnes juhul, kui piiranguga riivatakse elu, tervist või inimväärikuse olemuse tuuma. Teistsuguse reisidokumendi nõudmisega, sh nii, et kaebajal on soovitud sihtriiki võimalik jõuda läbi teiste riikide, sellise intensiivsusega riivet tekitada ei saa. Vaidlustatud otsuse eesmärgiks on täita Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.12.2022 otsust nr 2022/2512, s.o reageerida ebaseaduslikule annekteerimisele ja okupeerimisele, kaitsta Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekut ning reageerida rahvusvahelise õiguse rikkumisele, s.o okupeeritud piirkondades Venemaa passide süstemaatilisele väljaandmisele. Välisministeerium on selgitanud, et biomeetriline pass koos sellel oleva elektroonilise andmekandjaga võimaldab paremini kontrollida 5 6 https://london.mid.ru/ru/consular-services/consulate_q/international-passport/making/ https://arhiiv.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=agressioon 6

(7)otsusega nr 2022/2512 seatud kohustust, et Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud aladel väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa andmisel ega riigipiiri ületamisel. Mittebiomeetrilised välispassid ei sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus võrrelda passi omaniku isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Erinevalt Venemaa biomeetrilisest passist ei ole mittebiomeetrilise passi väljastanud asutust võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, mistõttu on raskem tuvastada mittetunnustatud (st okupeeritud piirkondades väljastatud) dokumente (dtl 115). Täiendavate andmete, sh biomeetriliste andmete kontrollimine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Kohtule ei nähtu, et leiduks mõni muu meede, mis võimaldaks Venemaa Föderatsiooni passi väljastamise kohta sama hästi kontrollida, kuid riivaks isiku õiguseid vähem (vajalikkuse kriteerium). Arvestades kohtu poolt eelnevalt kirjeldatud vähest riivet kaebaja õigustele ja teiselt poolt otsuses nr 2022/2512 kirjeldatud kaalukat avalikku ja Euroopa Liidu kodanike huve, on meede ka mõõdukas.
  1. Kohus tagastab kokkuvõttes nii tühistamisnõude kui ka hüvitamisnõude. Kuna Välisministeeriumi otsuse tühistamine on ebatõenäoline, on sarnaselt ebatõenäoline ka hüvitamisnõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole esitanud ka kahjunõude arvestust. Kaebajale ei ole kahju tekitatud ka Eesti Vabariigi õigustloova aktiga (RVastS § 14) ning kaebaja ei ole ka isikuks, kelle põhiõiguseid või -vabadusi õiguspärase haldusaktiga erakordselt piirataks (RVastS § 16).
  2. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajal puudub, erinevalt algses kaebuses märgitust
  3. aasta suvekuudel õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja mittebiomeetrilist passi tunnustatakse piiriületustel kuni 01.10.
  4. Kaebajale võib tekkida riive alates 01.10.2025, kuivõrd kaebajal tuleb valida kas teine reisiteekond või taotleda biomeetrilist passi. Biomeetrilise passi taotlemist saab pidada üksnes vähese intensiivsusega riiveks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud andmeid, kas ja milline riive talle tekib teise reisiteekonna valimisel ja millised raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle seetõttu tekivad. Kohus selgitas ka eelnevalt, et kaebusel puuduvad eduväljavaated, sealjuures kuna tegemist on valdkonnaga, kus riigil on lai kujundusõigus. Kaebaja soovile reisida läbi Eesti mugavalt ja lihtsalt vastandub ka oluline avalik huvi Euroopa julgeoleku tagamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.