Obsah (12)

§ 403§ 108§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 4034§ 94§ 411§ 113

KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 17.10.2025, Tallinna kohtumaja 2-24-127015 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi

§ 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse.

1. Hageja tõi välja, et kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu summas 1 041,99 eurot ning kostja tegi nimetatud lepingu katteks makseid summas 740,77 eurot. Ümberarvestuse kohaselt tasus kostja täies mahus
2. osamaksest (15.03.2022) kuni
3. osamakseni (s.o 15.03.2025) summas 733,12 eurot ning osaliselt
4. osamakse (s.o 15.04.2025) summas 7,65 eurot. Ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024 lepingu ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse osamaksega võlas ehk ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja esitas tõendi kostja tagasimaksete kohta. Hageja tõi välja, et 3 juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega hageja ei nõustu, siis ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv ning hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi

§ 108lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed (perioodil 15.04.2025 kuni 15.02.2026) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast.

1. Lepingu nr XXX osas tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu 440.64 eurot ning kostja tegi nimetatud lepingu katteks makseid summas kokku 388,20 eurot. Ümberarvestuse kohaselt tasus kostja täies mahus
2. osamaksest (s.o 15.04.2022) kuni
3. osamakseni (s.o 15.08.2025) summas 382,54 eurot ning osaliselt
4. osamakse (s.o 15.04.2025) summas 5,66 eurot. Ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024 lepingu ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse osamaksega võlas ehk ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja esitas tõendi kostja tagasimaksete kohta. Hageja tõi välja, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega hageja ei nõustu, siis ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv ning hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi

§ 108lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed (perioodil 15.09.2025 kuni 15.12.2025) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast.

1. Harju Maakohus võttis 16.12.2024 määrusega hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Hagiavaldus ja 16.12.2024 määrus toimetati kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (teate avaldamise kuupäev 11.03.2025). Hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse raames tuvastas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond, et varasemas menetluses on kinnitatud, et võlgnik ei ela aadressidel XXX ning XXX. Tuvastati ka see, et varasemas menetluses on Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur vastanud päringule, et andmebaaside kohaselt on isiku elukohana märgitud XXX. XXX korteriomanik on varasemas menetluses kinnitanud (28.03.2024), et võlgnik ei ela antud aadressil. XXX korteriomanik kinnitas varasemas menetluses (03.04.2024), et võlgnik on antud aadressilt lahkunud. Harju Maakohus saatis menetlusdokumendid kostja Eesti Vabariigi rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadressile XXX ning e-posti aadressile XXX. Kostja menetlusdokumentide kättesaamist ei kinnitanud. Kohus saatis menetlusdokumendid ka järgmistele aadressidele XXX (tagastatud märkega: ei ela/asu aadressil); XXX (tagastatud hoiutähtaja möödumisel) ning XXX (tagastatud hoiutähtaja möödumisel). Lisaks hagimaterjalide avalikule kättetoimetamisele, saatis Harju Maakohus 11.03.2025 menetlusdokumendid tähtsaadetisena kostja Eesti Vabariigi rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressile XXX postkasti jätmisega. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks ega käesoleva ajani hagile vastanud. Kohtu põhjendused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
3. Kohus jätab hagi põhinõude rahuldamata ning rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt tagaseljaotsusega. 4 3.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid I AS ja kostja 14.02.2022 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 1 041,99 eurot. 21.03.2022 sõlmisid I AS ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 440,64 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. 4. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad laenulepingud tarbijakrediidilepingute tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet (VLP-d) järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

1. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–

1. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas lepingud kehtivad. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.
2. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034

lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 403

4 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. 5

1. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud. VLP järgimise kohta selgitas hageja, et nii 14.02.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX kui ka 21.03.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX eel hinnati kostja maksevõimet tema enda poolt avaldatud info (taotlustes väljatoodud andmed) ning avalikest andmebaasidest (MTA ning Maksehäireregister) saadud info alusel. Maksevõime hindamisel lähtuti MTA-st saadud keskmise igakuise sissetuleku suurusest (mõlema lepingu puhul tuvastati sissetuleku suuruseks 754,88 eurot). Igakuiste kohustustega arvestati lepingu nr XXX puhul summas 140 eurot (kostja poolt laenutaotluses märgitud kohustuste summa) ning lepingu nr XXX puhul summas 0 eurot (kostja poolt laenutaotluses märgitud kohustuste summa). Arvesse võeti ka sõlmitavate lepingutega kaasnevaid igakuiseid osamakseid ning asuti seisukohale, et kostjale peale finantskohustuste tasumist piisavalt vaba raha reservi. Kohus juhtis menetluses hageja tähelepanu sellele, et lepingu nr. XXX sõlmimisel oli kostjal juba varasemalt sõlmitud sama laenuandjaga laenuleping. Kohus palus hagejal selgitada, miks arvestati maksevõime hindamisel kohustuste summaga 0 eurot, kui ca 1 kuu varem oli sama laenuandja sõlminud kostjaga teise laenulepingu. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja eeldas, et tarbijal endal on enda finantsseisundi kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad laenuandjale täpse ja tõese informatsiooni. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid infot, mida tarbija ise edastab ega avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Tarbija edastatud teabe kontrollimine eeldabki seda, et tarbijalt saadud infot ei saa kontrollida sellesama tarbijalt saadud infoga. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 220-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et laenulepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet kummagi lepingu sõlmimise eel ei nõudnud. Ka ei ole tuginetud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Kohtule ei nähtu hageja poolt esiletoodu pinnalt ka see, millises summas arvestati majandamiskuludega. Krediidiandja on andnud kostjale laenu ja siis kuu aja pärast andnud uue laenu, lugedes seejuures kostja kohustuste suuruseks
2. Seega pole hageja isegi enda valduses olevat infot kontrollinud, et tuvastada kostja kohustuste suurust. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida taotleja on ise esitanud laenutaotlusel. Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kummagi lepingu sõlmimisel VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

6 10. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 11.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud makseid, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

12. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (

§ 403

4 lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. 13. 11.11.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu 1 041,99 eurot ning kostja tegi nimetatud lepingu katteks makseid 740,77 eurot. Lepingu nr XXX osas tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu 440,64 eurot ning kostja tegi nimetatud lepingu katteks makseid kokku 388,20 eurot. Ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024 lepingute ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse osamaksega võlas ehk ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja tõi välja, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega hageja ei nõustu, siis ei olnud käesolevas asjas hagi aluseks olevate lepingute ülesütlemine kehtiv ning hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi

§ 108lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast. 14. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate laenulepingute puhul kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil. Kui laenulepingu lõpptähtaeg ei ole saabunud, tuleb

§ 4034lg 7 kohaselt tagasimaksed uuesti määrata.

1. Esmalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping sõlmiti 14.02.2022, laenu summa oli 1 041,99 eurot, lepingu periood oli 48 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.03.2022 ja viimase tagasimakse tähtaeg 15.02.
2. Hageja määras tagasimaksed uuesti 11.11.
3. Ümberarvestuses on igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti summas 1 041,99 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 740,77 eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.03.2022 kuni 15.02.
4. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.04.
5. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi on kostja tasunud täielikult
6. –
7. osamakse ning osaliselt
8. osamakse.
9. osamakse tähtaeg oli 15.04.
10. Hageja poolt 11.11.2024 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti, kuna lepingu ülesütlemise seisuga (29.04.2024) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 29.04.2024 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 29.04.2024 7 üles öelda. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal täielikult tasutud 1.-
11. osamakse ja osaliselt
12. osamakse (summas 7,65 eurot). Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud
13. osamakse tasumata 18,4 euro osas ning täielikult
14. kuni
15. osamaksed (s.o kuni 15.10.2025 osamaksed) kokku summas 183,37 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
16. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pikka aega lepingu katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei täida tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja nõue mõista kostjalt välja edasised maksed alates 15.11.2025 kuni 15.02.2026 (kokku summas 117,85 eurot) on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks.
17. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intresse 38,96 eurot (lepingus kokku lepitud intressimääras 9,9% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Lepingutasu väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole. 18.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 19. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et 14.02.2022 lepingu sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

20. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil 30.04.2024 kuni 19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 25,47 eurot ning viivis alates 20.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 9,90% aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.04.2025 osamakse osaliselt tasumata jätmisega, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis summas 25,47 8 eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on laen osaliselt muutunud sissenõutavaks (183,37 eurot), siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (183,37 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 183,37 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude esitamisel viivise osas nõudeid esitanud. 21. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingu XXX alusel sissenõudmiskulu 40 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist

§ 113

² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 02.05.2024 kiri 25 eurot; 10.05.2024 kiri 5 eurot; 27.05.2024 kiri 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning

§ 113² lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata. 22. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 14.02.2022 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 183,37 eurot ning alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (183,37 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 183,37 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed alates 15.11.2025 kuni 15.02.2026, kokku summas 117,85 eurot, vastavalt käesoleva kohtuotsuse resolutsioonis välja toodud maksegraafikule.

1. Järgnevalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping nr sõlmiti 21.03.2022, laenu summa oli 440,64 eurot, lepingu periood oli 48 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.04.2022 ja viimase tagasimakse tähtaeg 15.03.
2. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja VLP-d. Hageja määras tagasimaksed uuesti 11.11.
3. Ümberarvestuses on igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti summas 440,64 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 388,20 eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.04.2022 kuni 15.03.
4. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.04.
5. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi on kostja tasunud täielikult
6. –
7. osamakse ning osaliselt
8. osamakse.
9. osamakse tähtaeg oli 15.09.
10. Hageja poolt 11.11.2024 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti, kuna lepingu ülesütlemise seisuga (29.04.2024) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 29.04.2024 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult 9 ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 29.04.2024 üles öelda. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal lepingu XXX alusel täielikult tasutud 1.-
11. osamakse ja osaliselt
12. osamakse (summas 8,6 eurot). Ümberarvestusel on hageja arvestanud tagasimaksete osas 45 osamaksega. Osamaksete arv vähenes selle võrra, et lepingu XXX maksegraafiku kohaselt ei pidanud laenusaaja esimese 3 osamaksega põhivõlgnevuse osamakseid tasuma. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud
13. osamakse (15.09.2025) tasumata 8,6 euro osas ning ka
14. osamakse (15.10.2025) summas 14,53 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa (s.o kokku 23,13 eurot) kostjalt välja.
15. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pikka aega lepingu katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei täida tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja nõue mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o 15.11.2025 osamakse summas 14,86 eurot ning 15.12.2025 osamakse summas 14,45 eurot, on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks.
16. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intressi 28,01 eurot (lepingus kokku lepitud intressimääras 15,9% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Lepingutasu väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole. 26. VLP rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu nr XXX sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

27. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista põhivõlalt perioodil 30.04.2024 kuni 19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 19,47 eurot ning viivis alates 20.09.2024 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 15,90% aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.09.2025 osamakse osaliselt tasumata jätmisest, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 30.04.2024 kuni 19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis summas 19,47 eurot. 11.11.2024 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on laen käesoleva lahendi tegemise ajal osaliselt muutunud sissenõutavaks (s.o 23,13 euro osas), siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (23,13 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 23,13 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt 10 välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude esitamisel viivise osas nõudeid esitanud. 28. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingust XXX tulenevalt sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist

§ 113

² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 02.05.2024 kiri; 10.05.2024 kiri; 27.05.2024 kiri. Lisaks on hagejal tekkinud muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning

§ 113² lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata. 29. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 21.03.2022 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla 23,13 eurot ning alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (23,13 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 23,13 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad 15.11.2025 osamakse summas 14,86 eurot ning 15.12.2025 osamakse summas 14,45 eurot. 30. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla kokku summas 206,5 eurot (lepingust nr XXX tulenevalt käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksed summas 183,37 eurot + lepingust nr XXX tulenevalt käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksed summas 23,13 eurot) ning mõlema lepingu puhul tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt kohtuotsuse resolutsioonile. Lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja viivise põhivõlalt (183,37 eurot) alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus välja viivise põhivõlalt (23,13 eurot) alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlg 206,5 eurot ületavas osas, intress 66,97 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 44,94 eurot ning viivis põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). 11
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kohtu täiendavad selgitused
5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.
6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik 12