Obsah (8)

§ 201§ 99§ 90§ 127§ 94§ 227§ 96§ 88

4-25-3278 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Terviktekst) Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2025, Tallinn Väärteoasja number 4-25-3278 (2315,25,006723) Kohtunik Kadri Väling

§ 201lg 2 järgi 150 trahviühiku ulatuses s.o rahatrahviga 1200 eurot.

1. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu.
2. Kaebuse esitaja kaitsja Aleksei Smelovi taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada ja mõista Eesti Vabariigilt D. G. kasuks välja 660 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 1 4-25-3278 Edastada kohtuotsus D. G.le, tema kaitsjale Aleksei Smelovile ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis 07.11.
3. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. MENETLUSE KÄIK
4. 21.08.2025 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. D. G. suhtes väärteoasjas nr 2315,25,006723 üldmenetluses otsuse tema liiklusseaduse (

) § 201 lg 2 järgi süüdi tunnistamises ja 150 trahviühiku, s.o 1200 euro suuruse rahatrahviga karistamise kohta. Otsuse kohaselt juhtis D. G. 18.07.2025 kell 01.10 ajal XXX juures mootorsõidukit omamata selleks vastava kategooria juhtimisõigust. Nimelt võeti D. G.lt Harju Maakohtu otsusega väärteoasjas nr 4-24-363 juhtimisõigus ära 3 kuuks. Kohtuotsus jõustus 04.04.2024 (juhtimisõigus on Transpordiameti poolt kehtetuks tunnistatud alates 04.07.2024). 18.07.2025 esitas D. G. mootorsõiduki juhtimisõigust kinnitavaks tõendiks Araabia Ühendemiraatide juhiloa nr XXX kehtivusajaga 07.11.2024 kuni 07.11.2026, milline aga Liiklusseaduse § 99 lg 7 sätete kohaselt Eesti Vabariigis ei kehti, kuivõrd juhilubade väljastamise ajal elas isik rahvastikuregistri andmetel alaliselt Eestis aadressil XXX. Määratud rahatrahv tuli tasuda 45ne päeva jooksul st. hiljemalt 09.10.

2. 01.09.2025 esitas menetlusaluse isiku D. G. kaitsja Aleksei Smelov Harju Maakohtule kaebuse D. G. suhtes väärteoasjas nr 2315,25,006723 Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi üldmenetluses tehtud otsuse peale. Kaebuses taotleti eeltoodud otsuse tühistamist ja D. G. suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu lõpetamist. Alternatiivselt taotleti kohtult juhul, kui kohus ei rahulda põhinõuet, oluliselt kergendada D. G.le määratud karistust, arvestades erakordseid kergendavaid asjaolusid. 2.1 Kaebaja märkis, et vaidlustatud otsuses on asutud seisukohale, et D. G. poolt 18.07.2025 kella 01.10 ajal politseile esitatud mootorsõiduki juhtimisõigust kinnitav Araabia Ühendemiraatide (edaspidi AÜE) juhiluba nr XXX, kehtivusajaga 07.11.2024 kuni 07.11.2026, ei ole Eestis kehtiv. PPA tugines sellise otsuse tegemisel

§ 99

lg-le 7, mille kohaselt ei kehti välisriigi juhiluba, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa esmakordse saamise ajal elas alaliselt Eestis. PPA järeldas kaebaja alalise elukoha Eestis olemist Eesti rahvastikuregistri (edaspidi Rahvastikuregister) andmete alusel, mis näitasid, et kaebaja elukoht oli juhiloa saamise hetkel (07.11.2024) registreeritud Eestis. Rikkumise kvalifikatsiooniks oli

§ 90

lg 1 p 1 koostoimes

§ 201

lg-ga 2, mis näeb ette vastutuse juhtimise eest isiku poolt, kelle juhtimisõigus on kehtetuks tunnistatud. 2.2 Kaebaja leidis, et eeltoodud PPA seisukoht ei ole faktiliselt ega ka juriidiliselt õige. D. G. faktiline ja alaline elukoht on alates 19.08.2024 XXX. Selle tõenduseks on kaebajale väljastatud AÜE residendi isikutunnistus (Resident Identity Card), mis kehtib 19.08.2024 kuni 18.08.2026 (Lisa 2 – residendi isikutunnistus). B-kategooria juhiluba väljastati kaebajale AÜE pädeva asutuse poolt 07.11.2024, seega ajal, mil tema faktiline ja püsiv elukoht oli juba XXX. Andmed rahvastikuregistris olid selleks hetkeks jäänud D. G. poolt lihtsalt uuendamata. 2 4-25-3278 2.3 Lisaks eeltoodule märkis kaebaja, et D. G.l ei ole olnud põhjust kahelda tema poolt 18.07.2025 esitatud välisriigi juhilubade kehtivuses Eesti Vabariigis. Nimelt oli varasemalt, s.o 27.03.2025 teostatud politsei poolt nende kontrolli. 27.03.2025 peatas PPA ametnik kaebaja Tallinnas, Merivälja teel kiiruse ületamise eest. D. G. esitas kontrollimiseks antud asjas menetluse objektiks oleva AÜE juhiloa. PPA ametnik kontrollis dokumenti ja vormistas D. G. suhtes kiiruse ületamise eest lühimenetluse otsuse nr 231525002746 (Lisa 3 – PPA lühimenetluse otsus). Selle menetluse käigus ei teinud politseiametnik etteheidet juhilubade kehtivuse osas. Nii kinnitas riigivõimu esindaja kaebajale, et tema esitatud juhiluba on Eestis kehtiv dokument. 2.4 Kaebaja oli eeltoodu alusel seisukohal, et vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele, kuna see tugineb seaduse vääral kohaldamisel, eirab õiguse üldpõhimõtteid ja kaebaja tegevuses puudub väärteo obligatoorne tunnus – süü. PPA oli rajanud kogu oma süüdistuse ekslikule eeldusele, et kanne rahvastikuregistris loob isiku alalise elukoha õigusliku staatuse (konstitutiivne tähendus). Tegelikkuses on rahvastikuregistri kanne oma olemuselt deklaratiivne, mis tähendab, et see deklareerib, kuid ei loo õiguslikku tegelikkust. Rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 6 lg 1 sätestab, et rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Seadus kasutab terminit „eeldatakse“, mis viitab ümberlükatavale presumptsioonile, mitte absoluutsele ja vaieldamatule faktile. See tähendab, et kui esitatakse vastupidised ja kaalukamad tõendid, tuleb eeldusest loobuda ja lähtuda faktilisest olukorrast. Kaebaja on esitanud kaaluka ja ammendava tõendi – AÜE ametliku residendi isikutunnistuse, mis kinnitab, et tema faktiline ja püsiv elukoht oli AÜE juhiloa saamise hetkel XXX. Isiku alaline elukoht liiklusseaduse tähenduses on koht, kus asub tema eluliste huvide kese, kus ta reaalselt elab, töötab ja omab sotsiaalseid sidemeid. Pelgalt kanne Eesti registris, mis on jäänud varasemast ajast uuendamata, ei saa ümber lükata dokumentaalselt tõendatud faktilist elukorraldust teises riigis. Nii leidis kaebaja, et PPA oli kohaldanud

§ 99lg 7 sätet mehaaniliselt, uurimata tegelikke asjaolusid.

Kuna D. G. alaline elukoht ei olnud juhiloa saamise hetkel Eestis, siis

§ 99lg 7 sätestatud piirang tema suhtes ei kohaldunud.

Kaebaja AÜE juhiluba oli ja on Eestis kehtiv. Seega puudub kaebaja tegevuses

§ 90

lg 1 p 1 sätestatud rikkumine ja järelikult ka alus karistamiseks

§ 201alusel.

2.5 Kaebuses märgiti ka lisaks, et isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et formaalselt esines vastuolu rahvastikuregistri kande ja juhiloa saamise asjaolude vahel, on PPA oma 18.07.2025 tegevusega rikkunud õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtet. Isikul peab olema mõistlik võimalus eeldada, et kui haldusorgan on teatud viisil käitunud või seisukoha võtnud, siis ta jääb selle juurde ega karista isikut hiljem sellele seisukohale tuginemise eest. Nagu eelnevalt märgiti, peatas PPA ametnik kaebaja 27.03.2025, kontrollis tema dokumente, sealhulgas AÜE juhiluba ja ei tuvastanud juhiloaga ühtegi probleemi. Liiklusjärelevalvet teostaval politseiametnikul on seadusest tulenev kohustus kontrollida juhi juhtimisõiguse olemasolu ja kehtivust. Jättes pretensiooni esitamata, andis PPA kaebajale selge ja ühemõttelise signaali, et tema juhiluba on Eestis kasutamiseks kõlblik. See PPA tegevus (või tegevusetus olukorras, kus tegevus oleks olnud kohustuslik) tekitas kaebajas põhjendatud ja õiguspärase ootuse, et ta võib Eestis sõidukit juhtida. Seega oli kaebaja arvates ebaõiglane ja vastuolus hea halduse tavaga, kui üks riigiasutus (PPA) loob oma tegevusega isikus kindla veendumuse tema tegevuse seaduslikkuses ja hiljem sama asutus karistab isikut selle veendumuse kohaselt tegutsemise eest. Karistades kaebajat 18.07.2025, käitus PPA risti vastupidiselt oma varasemale praktikale ja seisukohale, rikkudes sellega kaebaja õiguspärast ootust. 2.6 Kaebaja olu seisukohal, et D. G. tegevuses puuduvad väärteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud subjektiivsed tunnused. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 32 kohaselt saab isikut teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Väärteo puhul võib süü 3 4-25-3278 esineda kas tahtluse (KarS § 16) või ettevaatamatuse (KarS § 18) vormis. Kaebaja tegevuses puudus tahtlus juhtida sõidukit ilma juhtimisõiguseta. Vastupidi, ta oli veendunud, et tal on kehtiv juhtimisõigus, mida tõendab AÜE pädeva asutuse väljastatud dokument. Samuti puudus kaebaja tegevuses ettevaatamatus. Ettevaatamatus tähendab, et isik ei näinud ette teo keelatust, kuigi oleks pidanud ja võinud seda ette näha. Kaebaja hoolsuskohustuse määras antud juhul oluliselt PPA enda varasem käitumine. Pärast 27.03.2025 5 toimunud politseikontrolli, kus tema juhiloa kehtivust ei seatud kahtluse alla, ei olnud kaebajal enam ühtegi objektiivset põhjust arvata, et tema juhiluba võiks olla kehtetu. Iga mõistlik isik oleks sarnases olukorras eeldanud, et kui riigi järelevalveorgan on dokumendi heaks kiitnud, siis on sellega kõik korras. Kuna kaebaja tegevuses puudub süü, mis on väärteo obligatoorne koosseisuline tunnus, ei olnud kaebaja nägemuses tema tegu väärtegu KarS § 3 lg 4 tähenduses ja VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt tuli väärteomenetlus väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada. 2.7 Alternatiivselt esitas kaebaja taotluse kergendada oluliselt karistust, määrata kas minimaalne karistus või asendada see hoiatusega. Ja seda juhul, kui kohus siiski leiab, et kaebaja on formaalselt toime pannud väärteo. Selleks esinesid kaebaja arvates antud asjas erakordsed kergendavad asjaolud. Kergendavate asjaoludena paluti arvestada järgmist:

1. a)menetlusaluse isiku heausksus: kaebaja oli siiralt veendunud oma tegevuse seaduslikkuses, olles hankinud juhiloa oma alalise elukoha riigist;
2. b)ametiasutuse eksitav tegevus: PPA enda tegevus 27.03.2025 oli peamine põhjus, miks kaebaja uskus oma juhiloa kehtivusse. Riik on ise oluliselt kaasa aidanud olukorra tekkimisele, mille eest ta nüüd kaebajat karistab;
3. c)reaalse ohu ja kahju puudumine: rikkumine on puhtalt formaal-juriidiline. Kaebaja on AÜE-s läbinud koolituse ja sooritanud eksamid, seega on ta pädev ja ohutu juht. Tema tegevus ei tekitanud reaalset ohtu liiklusele;
4. d)koostöö menetluses: kaebaja on olnud menetluse käigus koostööaldis, esitanud kõik dokumendid ja selgitused. 3. Kohus määras 16.09.2025 menetlusaluse isiku D. G. kaitsja kaebuse lahendamisele avalikul kohtuistungil 02.10.2025. 4. Kaebaja ja tema kaitsja jäid kohtuistungil kaebuse juurde, leides endiselt, et D. G. Araabia Ühendemiraatide juhiluba on Eestis kehtiv ja seaduslikult saadud. PPA oli rajanud oma otsuse ekslikule järeldusele, et juhiloa saamise hetkel oli D. G. alaline elukoht Eestis, tugines üksnes rahvastikuregistri kandele. Rahvastikuregistri kanne on oma olemuselt deklaratiivne ja kohtule esitatud andmed näitavad seda, et D. G. alaline elukoht oli alates vähemalt augustist 2024 Araabia Ühendemiraatides. Teise argumendina tõi kaitsja välja, et PPA oli rikkunud D. G.t karistades lisaks õiguspärase ootuse põhimõtet. Nimelt kontrollis politseiametnik 27.03.2025 täpselt sedasama Araabia Ühendemiraatide juhiluba, mis oli esitatud D. G. poolt seoses kiiruse ületamise asjaolude menetlusega ja siis ei järgnenud karistust juhtimisõiguse puudumise eest. Kaebaja ja tema kaitsja leidsid, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb täielikult tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt, kui kohtu hinnangul PPA-l tuleb siiski lähtuda rahvastikuregistrisse kantud andmetest ja D. G. on rikkunud liiklusseadust, paluti kohtul teha kaebaja suhtes uus otsus, millega kergendada oluliselt talle mõistetud karistust. Menetluskulud (õigusabi kulud) paluti kaebaja ja tema kaitsja kaebuse rahuldamisel välja mõista riigilt. 5. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta 21.08.2025 otsus väärteoasjas nr 2315,25,006723 muutmata ja kaebus rahuldamata. 18.07.2025 juhtis D. G. mootorsõidukit, ei omanud vastava kategooriaga mootorsõiduki juhtimisõigust sellel ajal, kui tema juhtimisõigus oli kehtetuks tunnistatud. Isik esitas Araabia Ühendemiraatide juhiloa, mida ei ole PPA kunagi tunnistanud kehtivaks dokumendiks. Nimetatud juhiluba on kehtivusajaga 07.11.2024 kuni 07.11.2026, mis

§ 99

lg 7 sätete aluse Eestis ei kehti, kuivõrd juhilubade väljastamise ajal elas isik rahvastikuregistri andmetel alaliselt Eestis. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et 4 4-25-3278 menetlusalune isik oli pannud toime temale inkrimineeritud väärteo. Protokoll oli koostatud õigesti ja alused menetluse lõpetamiseks puudusid. D. G.l võeti juhtimisõigus ära 3 kuuks alates 04.04.2024, kui jõustus Harju Maakohtu otsus.

§ 127

sätete kohaselt tuleb 5 tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest loovutada juhiluba Transpordiametile. Aprillis 2024 oli D. G. esmase juhiloa omanik, seetõttu tuli tal mootorsõiduki juhtimiseks läbida järelkoolitus, oodata ära karistuse kandmine ja taotleda uut esmast juhiluba läbides liiklusteooria ja sõidueksami. Vaatamata eelmainitud kohustustele D. G. oma juhiluba Transpordiametile ei loovutanud ja juhtimisõigust Eestis seadusega ettenähtud korras taastanud ei ole. Transpordiamet tunnistas tema juhtimisõiguse 04.07.2024 kehtetuks. D. G. alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Sama sätte lõike 2 kohaselt avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Tulenevalt rahvastikuregistri seaduse § 68 on D. G. kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu õigsuse seaduses sätestatu kohaselt. Rahvastikuregistri väljatrükk kinnitas, et menetlusalusel isikul oli alaline elukoht Eestis alates 16.01.2001 ja aadressi muudatus välisriigi aadressile oli tehtud peale väärteoprotokolli koostamist 18.07.

1. Eelmärgitut arvestades oli menetleja seisukohal, et kuivõrd liiklusseaduse tähenduses tõendavad isiku alalist elukohta rahvastikuregistri andmed ja D. G. elukoht on stabiilselt olnud registreeritud Eestis ja seda ka Araabia Ühendemiraatides juhtimisõiguse saamise ajal 07.11.2024, siis ei kehtinud temale Araabia Ühendemiraatides väljastatud juhtimisõigus Eesti Vabariigis. Samuti leidis kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule oli määratud karistus kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja puudusid alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks.
2. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas 02.10.2025 kohtule taotluse ühes menetluskulude nimekirjaga nende summas 660 eurot hüvitamise otsustamiseks. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse ja väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada, kohtuvälise menetleja otsus täielikult tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 132 p 3 ja § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
4. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
5. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vaidlust ei ole selles, et D. G. juhtis 18.07.2025 kell 01.10 ajal mootorsõidukit Land Rover Range Rower registreerimismärgiga XXX XXX juures, kui ta peatati PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku poolt liiklusjärelevalve käigus. Seda kinnitavad väärteotoimikus olev väärteoprotokoll nr AB1632231, 18.07.2025 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kui ka menetlusaluse isiku D. G. enda ütlused. Seega loeb kohus tuvastatuks, et D. G. juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal mootorsõidukit. 10.

§ 201

lg 2 objektiivse koosseisu moodustab mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt, kelle juhtimisõigus on kehtetuks tunnistatud.

§ 90

lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

§ 94

lg 1 sätestab, et mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ja kelle juhtimisõigust ei ole kehtetuks tunnistatud. 11. Väärteoasja nr 2315,23,008477 üldmenetluse otsusest (09.01.2024) ja Harju Maakohtu 27.03.2024 otsusest kohtuasjas nr 4-24-363 nähtub, et D. G.t on varasemalt karistatud

§ 227

lg 2 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks alates otsuse jõustumisest. 5 4-25-3278 Detailandmete päringu kohaselt oli D. G. juhtimisõigus Eestis kehtetu alates 04.07.2024. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et D. G. juhtis 18.07.2025 mootorsõidukit ajal, mil tema Eesti Vabariigis väljastatud juhiluba oli kehtetuks tunnistatud. 12.

§ 96

lg 1 ja 2 kohaselt tõendatakse isiku juhtimisõigust seda tõendava dokumendi alusel (kehtiv juhiluba, esmane juhiluba, ajutine juhiluba, piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument) või liiklusregistri andmete alusel. Isikul võib olla ainult üks kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument.

§ 99

lg 1 kehtivad Eestis Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni juhiload ning muu riigi ning käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud õigusaktis loetletud üksuste ja territoriaalvalitsuste käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastavad juhiload. Sama §-i lg 2 kohaselt kehtivad Eestis välisriigi juhiload, mille kanded on tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. 13. Kohtupraktikas on tähelepanu juhitud (Riigikohtu lahend nr 4-20-758 p 14), et mootorsõiduki juhtimisel Eestis peab juhil olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument (

§ 88lg 1).

Eesti piires ei ole Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine kohustuslik (

§ 88lg 2).

Sellisel juhul tuvastatakse juhtimisõigus liiklusregistri andmetele tuginedes. Seega erinevalt inimesest, kellele on väljastatud juhiluba Eestis, saab välisriigis välja antud juhiloa omanik enda juhtimisõigust tõendada ainult kehtiva välisriigi juhiloa või muu juhtimisõigust tõendava dokumendiga, kuid mitte liiklusregistri andmetega. Kokkuvõtlikult, teisiti ei ole Eesti võimalik välisriigis omandatud juhtimisõigust kontrollida ja tuvastada, kui ainult välisriigis väljastatud kehtiva juhiloa ettenäitamisel.

1. Väärteoprotokolli nr AB1632231 kohaselt esitas D. G. patrullpolitseinikule juhtimisõigust tõendava dokumendina Araabia Ühendemiraatide juhiloa nr XXX. D. G. ütlustest nähtuvalt peatas liikluspolitsei 18.07.2025 kella 01.10 ta sõiduki registreerimismärgiga XXX juhtimiselt Meriväljal Tallinnas. Ta esitas patrullpolitseinikele EV isikutunnistuse ja Araabia Ühendemiraatide juhiloa nr XXX, väljastatud 07.11.
2. Samas ei olnud ta muutnud rahvastikuregistri andmeid oma elukoha kohta, nende alusel oli tema alaline elukoht endiselt Eesti Vabariik. Menetleja poolt sealsamas kontrollitud rahvastikuregistri andmed D. G. osas näitasid alates 23.03.2016 tema alalise elukohana XXX ja talle Eesti Vabariigis väljastatud juhiloa kehtetuks tunnistamise fakti alates 04.07.
3. Menetleja järeldas sellest, et D. G. poolt 18.07.2025 patrullpolitseinikele esitatud Araabia Ühendemiraatide juhiluba ei ole kehtiv, kuna see on väljastatud ajal, mil isikul oli alaline elukoht Eestis.
4. Kohus märgib, et Eesti ja Araabia Ühendemiraatide vahel kehtib juhilubade vastastikust tunnustamist ja vahetamist käsitlev vastastikuse mõistmise memorandum (jõustus 07.11.2020). Seega on AÜE-s väljastatud juhiluba põhimõtteliselt kehtiv ka Eesti Vabariigis, eeldusel et see on õiguspäraselt väljastatud ja isik omas selle saamise ajal elukohta AÜE-s.
5. Vaidlust ei ole selles, et väärteo toimepanemise ajal oli rahvastikuregistri andmetel D. G. elukoht Eestis.

§ 99

lg 7 sätestab, et välisriigi juhiluba ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa esmakordse saamise või täiendava juhtimisõiguse saamise ajal elas alaliselt Eestis. Selle sätte eesmärk on välistada nn juhiloaturism. Käesoleval juhul sellist olukorda kohtu hinnangul siiski ei esine.

1. Kaebaja on märkinud, et tema tegelik alaline elukoht on alates 19.08.2024 XXX, Araabia Ühendemiraatides, mitte Eesti Vabariigis, nagu seda kajastas veel 18.07.2025 rahvastikuregister tema suhtes. Oma alalise elukoha kinnituseks esitas D. G. väärteomenetluse 6 4-25-3278 raames kehtiva AÜE residendi isikutunnistuse (Resident Identity Card, kehtiv 19.08.2024– 18.08.2026). AÜE B-kategooria juhiluba (juhiloal on inglisekeelsed isikuandmed ja juhtimisõigust kinnitava mootorsõiduki kategooria) väljastati D. G.le 07.11.2024, s.o ajal, mil tema elukoht oli juba XXX. Kaebaja on selgitanud, et juhiluba taotles ta AÜE-s peale residendiks saamist tööalaseks liikumiseks. Kohtu hinnangul kinnitavad need tõendid järjekindlalt kaebaja versiooni tema alalise elukoha kohta AÜE-s.
2. Kohus nõustub kaitsjaga, et rahvastikuregistri andmete põhjal ei saa automaatselt järeldada seda, et D. G. alaline elukoht oli juhilubade väljastamise hetkel Eesti Vabariigis. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistri kantud andmete õigsust tõepoolest eeldatakse ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Samas ei loo need andmed alust isiku vastutusele võtmiseks, kui nende tõelevastavus on ümber lükatud usaldusväärsete tõenditega. Kohus märgib, et isikul on kohustus tagada rahvastikuregistri andmete ajakohasus (RRS § 68), kuid nende uuendamata jätmine ei välista, et tegelik elukoht võib olla mujal. Kui muud tõendid – nagu residendikaart, töökoht ja elukoht välisriigis – viitavad selgelt elamisele välisriigis, tuleb kohtul lähtuda tegelikust olukorrast, mitte formaalsest registrikandest. Seega ei tõenda pelgalt elukoha andmed rahvastikuregistris Eestis alaliselt elamist, veelgi enam nende alusel liiklusseadusest tuleneva rikkumise - mootorsõiduki juhtimiseks vajaliku kehtiva juhtimisõiguse puudumist. Kaebaja poolt esitatud dokumentide ja ütluste põhjal on eluliselt usutav, et ta elas vähemalt alates 2024 augustist Araabia Ühendemiraatides. Kohtule ei ole esitatud vastupidist kinnitavaid tõendeid.
3. Kohus märgib, et alaline elukoht on juriidiline mõiste, mis viitab inimese peamisele elukoha kohale, kus ta viibib pikaajaliselt ja kus on tema elulised ning võib eeldada ka majanduslikud sidemed. Alalise elukoha määratlus võib varieeruda sõltuvalt riigist, kuid põhimõtteliselt on see koht, kus inimene elab ja, kus tema elu- ja majanduslikud huvid on keskendunud. D. G. on kohtule tõendatud, et vähemalt alates 19.08.2024 on tema peamine elukoht XXX ja ei saa väita, et ta viibib Eestis pidevalt või suurema osa oma ajast. D. G. sõnul viibib ta Eestis aastas alla 180 päeva, samuti on ta sageli töölähetustel Lätis ja Leedus. Seega asub kohus seisukohale, et vaatamata rahvastikuregistri kandele tuleb lugeda tuvastatuks, et D. G. ei ela alaliselt Eestis. Eeltoodust tulenevalt on D. G.l olemas AÜE poolt talle väljastatud kehtiva juhiloa alusel Eesti Vabariigis kehtiv juhtimisõigus. Seega on tema suhtes täitmata

§ 201lg 2 objektiivne koosseis.

20. Kohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et eeltoodud väärteomenetluse asjaolud pidanuks andma kohtuvälisele menetlejale viite mitte rakendada D. G. suhtes väärteokaristust isegi siis, kui peeti kohaseks nentida tema tegevuses

§ 201

lg 2 objektiivsete tunnuste olemasolu, kuid täheldati tema varasemat karistamist muu liiklusrikkumise eest ajal, mil ta kasutas juba vaidlusaluseid AÜE juhilube. Nimelt tähendas 27.03.2025 väärteoasjas nr 2315,25,002746 lühimenetluses D. G. karistamine üksnes sõidukiiruse ületamise eest (

§ 227

lg 1 järgi) seda, et tema esitatud AÜE juhiload olid tunnistatud Eesti politsei poolt Eesti Vabariigis kehtivateks ja nende kasutamine liikluses juhtimisõiguse tunnistusena lubatavaks. Nii sai D. G. asjakohaselt ametnikult sõnumi, et ta võib jätkata mootorsõiduki juhtimist Eestis AÜE poolt välja antud lubade alusel ehk seega puudub võimalus täheldada D. G. edasises mootorsõiduki juhtimises tahtlust juhtida neid ilma kehtivat juhtimisõigust omamata. D. G. oli AÜE-st taotlenud korrakohaste reeglite alusel elamisluba, sellele järgnevalt ja selle eeldusel juhtimisõigust ning saanud viimase kinnituseks juhiloa, mille kehtivust Eesti Vabariigis kontrollis üle eelnevalt mainitud väärteomenetluse raames. Et D. G.l puudus soov juhtida Eesti Vabariigis kehtetute juhilubade alusel mootorsõidukit nähtub ka tema tegevusest peale 18.07.2025 kella 01.10 ajal toimunud intsidenti. Nimelt ajakohastas ta koheselt peale seda tema alalist elukohta puudutavad andmed rahvastikuregistris. 7 4-25-3278

1. Kõike eelnevat arvestades ja juhindudes VTMS § 132 p-st 3 rahuldab kohus D. G. kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 21.08.2025 üldmenetluse otsuse ja lõpetab menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu.
2. Kuivõrd D. G. puhul on kohtu hinnangul eeltoodu alusel väärteokoosseisu esinemine välistatud, ei võta kohus seisukohta teiste kaitsja poolt kaebuses esitatud taotluste osas.
3. VTMS § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsja esitas kohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kaitsja tasu kohtuvälise ja kohtumenetluse eest kokku summas 660 eurot. Kaitsja tunnitasu on 120 eurot. Selline tunnitasu suurus ei ületa kohtupraktikas mõistlikuks peetavat tasu. Kohus leiab, et arvestades väärteoasja sisu ja keerukust, menetlusalusele isikule menetlusega võimalikult kaasnevaid tagajärgi ning kaitsja toimingute vajalikkust, tuleb mõistlikuks pidada kaitsja tasu kohtuistungist osavõtu eest 1,5 tunni ulatuses, kohtuvälises menetluses toimikuga tutvumise, klientiga toimunud konsultatsioonide eest 1,5 tunni ulatuses ja kaebuse koostamise eest 2,5 tunni ulatuses, s.o kokku 5,5 tundi. Seega tuleb menetlusalusele isikule hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 660 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Väling kohtunik 8