) § 150 lg 1 p 3 alusel antud tähtajalised elamisload elama asumiseks oma Eestis elava lapse juurde. Kaebaja I tähtajaline elamisluba oli antud kehtivusega kuni 06.12.2027 ning kaebaja II elamisluba kuni 03.04.
Kokkuvõttes tingis mõlema kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise see, et olles ka varem elamisloa kehtivuse jooksul pikemalt Eestist eemal olnud, ei ole kaebajad pärast 25. augustit 2019 Eestis viibinud ning on elama asunud Austraaliasse oma teise lapse juurde. Sellest tulenevalt asus PPA vaidlustatud otsustes kokkuvõttes seisukohale, et kaebajad ei kasuta elamislubasid eesmärgipäraselt, sest vaidlustatud otsuste tegemise ajaks kolm ja pool aastat kestnud eemalolek Eestist kinnitab, et kaebajad ei ole isikud, kes vajaksid hooldust Eestis elavalt lapselt. PPA leidis, et tähtajalise elamisloa andmine
lg 1 punktis 3 nimetatud alusel, samuti sellise elamisloa jätkuv kehtivus on põhjendatud juhul, kui asjaomane välismaalane on hooldust vajav ja vajalikku hooldust on tal võimalik saada vaid Eestis, milline tingimus aga kaebajate puhul eelviidatud asjaoludest tingituna enam täidetud ei ole.
lõike 1 kohaldamisel ei ole PPA nõuetekohaselt kaalunud kaebajate suhtes erandi tegemise võimalust ega andnud kaebajatele võimalust oma käitumist parandada. 4.2. Aastatel 2013–2017 on kaebajad kõik Eestist eemalolekud registreerinud kooskõlas
§-ga 252 ning registreeritult eemalviibimise aeg tuleb lugeda Eestis püsivalt elatud aja hulka. Kaebajad on Eestis elanud alates 2012. aastast oma Eestis elava poja hoole all ning saavad Eestis pensioni, mis kinnitab nende tihedaid sidemeid Eestiga. Kaebajate Eestis elav poeg on ainus, kes saab kaebajate eest hoolitseda, kuna Indias elav tütar põeb rasket haigust ning Austraalias elava teise poja juurde ei saa kaebajad Austraalia õigusest tulenevate piirangute tõttu elama asuda, lisaks on Austraalias elaval pojal samuti raske terviserike. Kaebajal II on raske südamerike ning tema tervislikku seisundit ei ole võimalik parandada, olukord pidevalt halveneb, ta ei suuda ise täita arsti ettekirjutusi ega turvaliselt reisida. 2
5.2. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine
lg 3 alusel ei olnud vajalik, kuna ka pärast seda, kui kaebajad said teada elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest, oli neil võimalik Eestisse naasta, et näidata kindlat soovi Eestis elada, ent nad ei teinud seda. Erandi tegemiseks ei olnud alust, võttes arvesse, et elamislubade kehtivuse esimese viie aasta jooksul, mil
-ist tulenes kohustus registreerida Eestist eemalviibimine, viibis kaebaja I tegelikult Eestis üksnes 1 aasta ja 3 kuu jooksul ning kaebaja II 1 aasta ja 9 kuu jooksul. Kaebajad ei saanud vajada hooldust, kui suutsid enamuse ajast Eestist eemal olles ise hakkama saada.
lg 1 p 1) ning välismaalane peab tegelikult elama Eestis (
lg 1 p 2).
lg 1 p 3 mõte ei ole võimaldada elamisluba kõikidele vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suurema abivajadus. Kui isik vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see
Vastustaja leidis õigesti ja seda nõuetekohaselt põhjendades, et kaebajad ei ole elamisloa kehtivuse ajal täitnud elamisloa andmise tingimusi. 6.2. Vastustaja võis vaidlustatud ostustes viidata mitmele
§-s 135 sätestatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alusele – kaebajate puhul kohaldusid kõik vaidlustatud otsuses nimetatud alused, kuivõrd kaebajad ei olnud viibinud Eestis pika aja vältel, millest saab järeldada, et nad ei vajanud elamislubasid. 6.3. Mis puudutab
lõikes 3 sätestatud võimalust anda välismaalasele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, siis oli kaebajatel pärast tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest teada saamist võimalik Eestisse naasta. Kaebajate väide, et Eestisse mittenaasmine oli põhjustatud hirmust rikkuda seadust, ei ole eluliselt usutav. 6.
Kohaldades samaaegselt nii
lõiget 1 kui lõiget 2, piiras PPA kaebajatele seadusega ettenähtud võimalusi ja rikkus kaebajate õiguspärast ootust. 7.2. PPA oleks pidanud andma kaebajatele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kooskõlas
Kaebajad ei pidanud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse kirjadest ise taipama, et nad saaksid Eestisse naastes elamislubade kehtetuks tunnistamist vältida. PPA ei täitnud selles osas oma selgitamiskohustust ja tegutses seeläbi vastuolus hea halduse põhimõttega. Kaebajad said juba menetluse algatamist käsitlevatest kirjadest aru, et elamisload on kehtetuks tunnistatud ning kartsid, et Eestisse naastes saavad neist illegaalid. Kaebajad on eakad inimesed, kes ei valda eesti ega inglise keelt ega tunne Eesti kultuuri- ja õigusruumi. Vaidlust ei ole, et kaebajad vajavad oma Eestis elava poja hoolt.
Üheaegselt mitmele tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguslikule alusele tuginemine – sh olukorras, kus
lg 1 näeb sõnaselgelt ette kaalutlusõiguse, ent lõige 2 mitte – ei riku iseenesest kaebajate õigusi. Apellatsioonkaebuse väide õiguspärase ootuse rikkumise kohta on õiguslikult ilmselgelt väär. 11.
lõigetes 1 ja 2 loetletud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused on alternatiivsed, mis tähendab, et otsus on õiguspärane, kui esineb vähemalt üks alus ning PPA on selle aluse kohaldamise eeldused õigesti tuvastanud ning juhul kui sel alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb teostada kaalutlusõigust, siis ka 4
lg 1 punktide 2 ja 4 alusel ehk põhjusel, et kaebajatel puudus Eestis tegelik elukoht ning et nad ei kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. PPA tuvastas nende sätete kohaldamise eelduseks olevad asjaolud õigesti ega eksinud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. Ringkonnakohus ei asu kontrollima halduskohtu ja PPA otsuse põhjendusi, mis puudutavad
lõike 2 punktide 1, 2 ja/või 4 kohaldamist, kuna kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ka üksnes
12. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et olukorras, kus
lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisloa saanud välismaalane on viibinud Eestist eemal kolm ja pool aastat järjest, tuleb lugeda, et ta ei ole kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt ning tema tegelik elukoht ei ole Eestis. Siinsel juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et kaebajad lahkusid Eestist 2019. aasta augustis ehk umbes kolm ja pool aastat enne vaidlustatud otsuste tegemist. Samuti ei ole vaidlust, et kaebajad, kes said esmakordselt
lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisload vastavalt 07.12.2012 ja 04.03.2013, registreerisid
alusel enda Eestist eemalviibimise ajavahemikel 06.09.2013–30.10.2014, 20.01.2015–20.07.2015, 07.01.2016– 26.07.2016 ja 10.10.2016–10.10.2017 ning lisaks sellele registreeris kaebaja I enda Eestist eemalviibimise ka perioodil 06.01.2013–06.06.
lg 1 punkti 3 alusel elamisluba selleks, et nad saaksid asuda elama Eestisse oma Eestis elava poja juurde, kuna nad vajavad hooldust, mida ei ole võimalik saada mujal.
lg 1 punkti 3 mõte on eelkõige vältida seda, et Eesti kodanik või Eestis muul õiguslikul alusel püsivalt elav välismaalane oleks sunnitud oma vanematele vajaliku hoolduse pakkumiseks Eestist lahkuma.
lg 1 p 3 alusel antud tähtajalise elamisloa eesmärgipärane kasutamine tähendab seda, et asjaomased välismaalasest vanemad elavad Eestis, kus nende laps pakub neile sellist vajalikku hooldust, mida ta ei saaks ise Eestis viibides pakkuda, kui vanemad elaksid välisriigis. Kahtluseta saab järeldada, et viibides Eestist eemal kolm ja pool aastat järjest, seejuures esiti oma kodakondsusriigis Indias ning seejärel oma teise lapse juures Austraalias, ei kasutanud kaebajad Eesti tähtajalist elamisluba eesmärgipäraselt, st. selleks, et saada Eestis vajalikku hooldust, mida ei ole võimalik saada mujal. 14. Määravat tähtsust pole sellel, mis põhjusel kaebajad Eestisse ei naasnud. Isegi kui möönda, et kaebaja II terviseseisund raskendas tal oluliselt Euroopasse lendamist (kuigi võimaldas lennata Indiast Austraaliasse), siis ei väära see tõdemust, et kaebajad neile antud tähtajalist elamisluba eesmärgipäraselt ei kasutanud. Samuti ei lükka see ümber PPA seisukohta, et kaebajatel ei olnud tegelikku elukohta Eestis. Tegeliku elukohana Eestis
lg 1 punkti 2 tähenduses tuleb mõista kohta, kus välismaalane tähtajalise elamisloa kehtivusajal püsivalt või peamiselt elab. Olukorras, kus kaebajad lahkusid Eestist
Ringkonnakohtule ei nähtu aga, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse teostamata või et ta oleks jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata mingisugused kaalutlusõiguse teostamise seisukohast olulised asjaolud või huvid või et ta oleks omistanud vastandlike huvide kaalumisel mingisugustele asjaoludele meelevaldse kaalu. Kaebajate vastuväidetes viidatud umbmäärasest kavatsusest tulevikus siiski Eestisse tagasi tulla ei pidanud PPA järeldama, et kaebajatel on kaalukas huvi elamisloa kehtivuse säilimise vastu. Mis puudutab tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus esitatud kaebajate väiteid reisimistakistuste kohta, samuti väidet, et kaebajate Eestis elav poeg on ainus, kes saab neile pakkuda nõuetekohast hooldust, siis on PPA vaidlustatud otsustes asjakohaselt viidatud sellele, et kui kaebajad on kolm ja pool aastat Eestist eemal viibides saanud oma eluga hakkama, ei saa neil olla sellist hooldusvajadust, mida saab tagada vaid Eestis. PPA ei pidanud üksikasjalikumalt asuma analüüsima kaebaja II tervist käsitlevate meditsiinidokumentide sisu. PPA ei ole otsuse tegemisel kahtluse alla seadnud kaebaja II halba terviseseisundit ega sellest tulenevat hooldusvajadust, küll aga õigesti leidnud, et kaebajate tegelik käitumine elamisloa kehtivusajal näitab üheselt, et vältimatu ei ole vajaliku hoolduse saamine Eestis. PPA ei pidanud seejuures hakkama üksikasjalikumalt kontrollima, kasvõi millised raskused võivad kaebajatele hoolduse pakkumisel olla nende Indias ja Austraalias elaval lapsel. Isegi kui seal elavatel lastel on terviseprobleemid, millele kaebajad viitavad, ei väära see tõsiasja, et pärast 2019. aasta augustit on kaebajad edukalt saanud oma eluga hakkama ilma, et nende Eestis elav poeg pakuks neile mingisugust hooldust Eestis. Kaebajate menetluse käigus esitatud selgitused ei sisaldanud veenvaid või PPA poolset täiendavat kontrollimist nõudvaid andmeid selle kohta, et hooldusvajaduse ja selle hoolduse saamise võimaluste osas oleks olukord vaidlustatud otsuse tegemise ajaks muutunud. 17. Halduskohus tõdes õigesti, et PPA kaalus nõuetekohaselt ka elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju kaebajate era- ja perekonnaelule. Seega on PPA kaebajate huve, tegelikke vajadusi ja nende rahuldamise võimalusi kaalumisel arvesse võtnud ning põhjendatult leidnud, et olukorras, kus viimased ei ole elamisluba pikema aja jooksul eesmärgipäraselt kasutanud ega ela Eestis, ei ole neil kaalukat huvi elamisloa kehtima jäämise vastu selleks, et millalgi täpsustamata tulevikus Eestisse naasta. 18. Väär on kaebajate seisukoht, et PPA oleks pidanud tegema erandi või määrama neile
lg 3 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
lg 3 alusel tähtaja andmine on vajalik juhul, kui välismaalane, kelle puhul objektiivselt esinevad
lõikes 1 nimetatud asjaolud, on menetluse käigus esile toonud mingisugused sellised põhjused, millest vähemalt mõistlikult nähtub, et tegemist on ajutise ja kõrvaldatava asjaoluga. Nii näiteks võib see olla, kui välismaalane ei ole registreerinud oma elukohta (
lg 1 p 1), ent siiski Eestis tegelikult elab või näiteks juhul kui tal puudub vajalik kindlustusleping (
lg 1 p 3).
lg 1 punktides 2 ja/või 4 nimetatud asjaolu esinemise korral on
lg 3 alusel tähtaja andmine mõeldav juhul, kui välismaalane esitab menetluse käigus vähemalt veenva põhjenduse, et Eestist eemal viibimine või elamisloa eesmärgipäraselt mitte kasutamine on ajutist laadi ning ta kavatseb kiiremas korras Eestisse (taas) elama asuda ja/või hakata elamisluba eesmärgipäraselt kasutama. Siinsel juhul ei pidanud PPA kaebajate poolt esitatud seisukohtadest ja vastuväidetest selliseid järeldusi tegema – kaebajate menetluse käigus esitatud seletustest ja vastuväidetest ei nähtunud, et neil oleks vaatamata pikale eemalolekule lähiajal olnud kindel ja teostatav kavatsus Eestisse naasta. 19. Kaebajate väide, et saades teada elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlusest, kartsid nad Eestisse tulla, on ilmselgelt põhjendamatu, nagu ka kaebajate viited ebapiisavale keeleoskusele. Kaebajad said esitada oma arvamuse ja vastuväited ning pidid mõistma, et 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.