Obsah (8)

§ 218§ 53§ 64§ 75§ 71§ 148§ 54§ 145

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 05.12.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-9705 Kohtuasi J.E kae

) § 53 lg-s 1 sätestatud ülearestimise keeluga. Puudutatud isikute seisukohad

1. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur märkis, et ei ole koostanud täiteasjades nr 027/2024/496 ja 027/2024/498 sõidukite arestimise akte. Sõidukitele on seatud vaid käsutamise keelumärge ja neid ei ole arestitud. Keelumärke seadmisega kohtutäitur tagab vara omandi säilimise võlgnikul, kuid võlgnik saab jätkuvalt vara kasutada ja vallata. Täitemenetluse eesmärk ei ole võlgniku vara arestimine ja müümine, vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega kui sissenõudja nõue saab rahuldatud muul viisil, siis kustutab kohtutäitur ka enda seatud keelumärke. Kaebus, mille kohta kohtutäitur otsuse tegi ja mis on käesoleva asja esemeks, on esitatud vaid täiteasja nr 027/2024/496 raames ehk ka kohtutäituri otsus on 2 2-24-9705 tehtud vaid võlgniku I suhtes läbiviidavas täiteasjas. Sellest tulenevalt ei saa võlgnik II esitada kohtule kaebust kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud teise võlgniku suhtes teise täiteasja raames.
2. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Arvesse tuleb võtta, et arestitud vara harilik väärtus selgub enampakkumistel, mida kohtutäitur juba aktiivselt läbi viib. Hariliku väärtuse määramine arestimise hetkel tagab seda, et ei arestita ülemäära, kuid ei tähenda, et iga sissenõutavat nõuet ületav sent viitaks automaatselt ülearestimisele. Antud juhul ei ole seda tehtud, kuivõrd hinna alandamisel täitemenetluse seadustikus lubatu piires ei ole nõude rahuldamine tervikuna siiski tagatud. Täitmine on tõhus vaid siis, kui kohtutäitur saab arestitud vara suhtes õiguseid rakendada viivitamata, mis oleks takistatud aga juhul, kui kohtutäituril puudub diskretsiooniõigus enampakkumisel hinda alandada. Arestitud kinnistute väärtuseks määras kohtutäitur kokku 590 274 eurot. Kui iga kinnistu hinda oleks vaja alandada 70% esimese pakkumise alghinnast, oleks lõplik tulem 177 082 eurot, millest ei piisa sissenõudja nõude täitmiseks. Maakohtu määrus ja põhjendused
3. Harju Maakohus rahuldas 08.07.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) kaebused, tühistas kohtutäituri 13.06.2024 otsuse täiteasjas nr 027/2024/496 ja kohustas kohtutäiturit vaatama avaldaja I 20.05.2024 kaebuse uuesti läbi, samuti tühistas maakohus kohtutäituri 13.06.2024 otsuse täiteasjas nr 027/2024/498 ja kohustas kohtutäiturit vaatama avaldaja II 20.05.2024 kaebuse uuesti läbi. Menetluskulud seoses esialgse õiguskaitse taotlemisega jättis maakohus kummagi avaldaja kanda võrdsetes osades, ülejäänud menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus mõistis kohtutäiturilt välja menetluskulu 15 eurot avaldaja I kasuks ja menetluskulu 15 eurot avaldaja II kasuks. 4.
4. Vaidlustatud määruses tuvastas maakohus, et mõlemad avaldajad taotlesid 08.05.2024 avaldusega, et kohtutäitur vabastaks arestist nende arveldusarved ja sõidukid, mis olid arestitud täitemenetlustes, millega täidetakse Harju Maakohtu 15.11.2022 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsust. Maakohus tuvastas, et avaldajad taotlesid 20.05.2024 tühistada kohtutäituri 10.05.2024 otsus, millega kohtutäitur otsustas mitte vabastada võlgnike arveldusarved ja registreeritud sõidukid arestist, ning teha otsus, millega vabastada arestist avaldaja I ja avaldaja II kõik arveldusarved ning kõik registreeritud sõidukid. Kohtutäitur jättis 13.06.2024 otsusega 20.05.2024 kaebuse rahuldamata. Maakohus ei nõustunud kohtutäituri käsitlusega võlgniku II kaebuse osas ning leidis, et võlgnikul II oli õigus kohtutäituri 13.06.2024 otsuse vaidlustamiseks

§ 218lg 1 sätestatud korras.

Mõlemad võlgnikud esitasid ühises menetlusdokumendis kaebuse kohtutäituri 13.06.2024 otsusele 23.06.2024, seega tähtaegselt. 4.2.

§ 53

lg 1 kohaselt ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Käesoleval juhul väidavad mõlemad võlgnikud, et arestitud on rohkem vara, kui on sissenõudja nõude rahuldamiseks vaja. Maakohus ei nõustunud kohtutäituri käsitlusega, et arestitud on ainult vara, mille kohta on koostatud arestimise aktid, s.o avaldaja I kinnistud. Kummagi võlgniku registrisse kantud sõidukitele on seatud käsutamise keelumärked. Tulenevalt

§ 64

lg 1 teisest lausest loetakse vara arestimiseks ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist

§ 75kohaselt.

3 2-24-9705 4.3. Maakohus leidis, et iseenesest on õige kohtutäituri ja sissenõudja seisukoht, et vara ei pruugi õnnestuda realiseerida enampakkumise alghinnaga ning lõplik tulem selgub enampakkumis(t)e käigus, kuid nimetatu ei tähenda, et õigustatud oleks kogu võlgniku vara arestimine n-ö igaks juhuks vara väärtust sisuliselt hindamata. Vastupidine seisukoht muudaks

§ 53lg 1 regulatsiooni sisutuks.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 53lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine.

Vara hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17). Asjas esitatust ei nähtu, et kummagi võlgniku vara, mille käsutamine on keelatud, kuid mille kohta ei ole koostatud arestimisakti, oleks hinnatud. Seetõttu ei ole ka kohtul võimalik sisuliselt kontrollida, kas

§ 53lg 1 on kummagi võlgniku osas järgitud.

Andmed kummalegi võlgnikule kuuluva iga sõiduki väärtuse kohta puuduvad. Kaebuse õige lahendamine eeldab vara eelnevat hindamist. 4.4. Ebaõige on kohtutäituri seisukohas märgitu, et arestimisega kaasneks ka möödapääsmatult vara võlgniku valdusest ära võtmine (

§ 71

). Vastusena sissenõudja väljatoodule, et iga sissenõutavat nõuet ületav sent ei viita automaatselt ülearestimisele, märkis maakohus, et Riigikohus on selgitanud, et

§ 53

lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega.

§ 53

lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17). Käesoleval juhul ei nähtu aga, et küsimust vara arestimise vajalikust ulatusest oleks üleüldse kaalutud. Et avaldajale I kuuluvatest kinnisasjadest, mis on juba arestitud, ei pruugi nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks piisata, ei tähenda, et eelduslikult on selleks vajalik kogu ülejäänud vara selle väärtusest sõltumata. Õige on käsitlus, et võlgnik II ei saa tugineda

§ 53lg 1 osas sellele, et piisavalt on juba arestitud võlgniku I vara.

Kuni kohustus ei ole täidetud, vastutab kumbki võlgnik solidaarselt ning peab taluma sundtäitmist oma vara arvel. Kuna ühtegi sõidukit aga hinnatud ei ole, tuleb kohtutäituri otsus tühistada ka võlgniku II kaebuse osas. 4.

1. Maakohus jättis kulu seoses esialgse õiguskaitse taotlusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teise lause alusel avaldajate kanda võrdsetes osades, kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamist taotleti viisil, mida seadus ei võimalda, mistõttu oli tegemist põhjendamatu taotlusega. Seoses kaebuste rahuldamisega jättis maakohus ülejäänud menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus mõistis kohtutäiturilt välja menetluskulu 15 eurot kummagi avaldaja kasuks. Määruskaebus
2. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määrus osas, milles maakohus tühistas kohtutäituri 13.06.2024 otsuse ja kohustas kohtutäiturit vaatama avaldaja I kaebuse uuesti läbi, samuti osas, milles maakohus mõistis kohtutäiturilt välja menetluskulu 15 eurot avaldaja I kasuks. 5.
3. Määruskaebuse kohaselt teeb

§ 53lg 1 kohaldamise võimalikuks vara hindamine.

Nagu leidis maakohus, ei ole praegusel hetkel võimalik

§ 53lg 1 rikkumist tuvastada, kuna vara ei ole hinnatud.

Seega ei esine ka ülearestimist. Isegi kui võlgniku kogu vara oleks arestitud (st ka hinnatud) ja esineks ülearestimise olukord, ei anna ainuüksi

§ 53lg 1 rikkumine alust vara arestist vabastamiseks.

Maakohus on materiaalõiguse kohaldamisel jätnud teostamata täitemenetlust reguleerivatest normidest tuleneva kaalutlusõiguse.

§ 53lg 3 järgi määrab vara arestimise järjekorra kohtutäitur.

Järjekorda määrates peab 4 2-24-9705 kohtutäitur arvestama, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Maakohus on asja lahendamisel tuginenud sisuliselt ainult võlgniku väidetele ja jätnud arvestamata sissenõudja õigustega. Kohtutäituri hinnangul ei ole võlgnik tõendanud, kuidas sõidukite keelumärgistamine tema õigustatud huve kahjustab, küll aga esineb sissenõudja õigustatud huvide kahjustamine, kui kohtutäituri tegevusetuse tulemusel võlgnik ennast varatuks teeb. Võlgnik saab oma sõidukeid kasutada, vallata ning seadusega ettenähtud piirides käsutada. Võlgnik ei ole pöördunud kohtutäituri poole palvega kohtutäituri kontrolli all realiseerida keelustatud sõidukeid, vähendades võlasummat. 5.2. Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et keelumärgete seadmine võlgniku varale on võrdne vara arestimisega. Kohus on tuginenud

§ 64

lg 1 teisele lausele (kinnisasjade puhul

§ 148

), väites, et ka keelumärke seadmine loetakse teatud juhtudel vara arestimiseks, kuid kohus on jätnud tähelepanuta

§ 64

lg 1 esimese lause, kohaldades õigust vääralt.

§ 64

lg 1 esimese lause järgi koosneb vara arestimine kahest kumulatiivsest elemendist: 1) vara üles kirjutamine ja 2) vara käsutamise keelamine. Üksnes keelumärke seadmine ei ole võrdsustatud vara arestimisega. Keelumärke seadmise avalduse esitamine ei kujuta endast täitetoimingut ega ole seadusandja poolt täitemenetluse sätetega reguleeritud. Vara arestimine on aga täitemenetluses väga spetsiifiliselt reguleeritud täitetoiming, mis eeldab

§ 64

lg 1 esimese lause järgi lisaks käsutamise keelamisele ka asjade üles kirjutamist. 5.3. Maakohus on võrdsustanud keelumärke seadmise ja vara arestimise, mille tulemusel võib kohtutäitur menetlusosaliste õigusi rikkuda, jättes

§-d 74 ja 75 täitmata. Maakohus nõudis kohtutäiturilt üksnes vara hindamist, mitte arestimisaktide koostamist. Vara hindamine täitemenetluses ei ole mitte eraldiseisev toiming, vaid üks seaduses sätestatud nõue vara arestimistoimingule. Vara hindamine toimub arestimise ehk vara üleskirjutamise käigus, mitte keelumärke seadmise ehk vara käsutamise keelamise käigus. Menetlusosaliste seisukohad

1. Sissenõudja toetab määruskaebust.
2. Avaldaja I vaidleb määruskaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtutäitur vaidlustab maakohtu määrust üksnes osas, milles maakohus tühistas kohtutäituri 13.06.2024 otsuse ja kohustas kohtutäiturit vaatama avaldaja I kaebuse uuesti läbi, samuti osas, milles maakohus mõistis kohtutäiturilt välja menetluskulu 15 eurot avaldaja I kasuks. Ülejäänud osas 5 2-24-9705 ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ja see on jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2).
6. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult avalduse võlgniku I suhtes rahuldanud ja ei ole seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnanud selgelt ebaõigesti tõendeid. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Määruskaebuse kohaselt ei saa praegusel juhul olla ülearestimise olukorda

§ 53

lg 1 tähenduses, kuna kohtutäitur ei ole sõidukeid ega teisi avaldajale I kuuluvaid kinnisasju arestinud – kohtutäitur on üksnes keelanud nende käsutamise ja keelumärked on kantud registritesse. 12.1.

§ 53

lg 1 sätestab, et arestida ei või rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik.

§ 53

lg 1 on seega sätestatud võlgniku huvide kaitseks, et tema vara ei arestitaks ülemääraselt, millega sekkutaks ebaproportsionaalselt tema omandiõigusesse. 12.

1. Kohtutäitur tegi 21.03.2024 Transpordiametile avalduse võlgniku I nimele registreeritud 15 sõidukile käsutamise keelumärke seadmiseks (dtl 56). Sõidukite arestimisakte ei ole koostatud (dtl 88). Kohtutäitur on koostanud 16.04.2024 kokku 6 arestimisakti, arestides 6 avaldajale I kuuluvat kinnisasja, mille koguväärtuseks on arestimisel märgitud 590 274 eurot (dtl 10–45). Lisaks puudub vaidlus, et kohtutäituri 06.02.2024 avalduse alusel on kantud käsutamise keelumärge veel 5 avaldajale I kuuluvale kinnisasjale, kuid kohtutäitur ei ole koostanud nende osas arestimisakte (dtl 46–55). 12.
2. Kolleegium märgib, et kohtutäitur saab täitemenetluse läbiviimiseks võlgniku sõidukite ja kinnisasjade suhtes need arestida ja registritesse käsutamise keelumärke kanda

§-de 64, 142 ja 145 alusel.

§ 64

lg 1 järgi kirjutab kohtutäitur võlgniku valduses olevate asjade arestimiseks asjad üles ja keelab nende käsutamise, kuid sama lõike teise lause järgi loetakse vara arestimiseks ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist

§ 75kohaselt.

Kinnisasja arestimisel näeb

§ 64

lg 1 teise lausega sama tagajärje ette

§ 148

lg 1, mille kohaselt loetakse arestimine kehtivaks alates ajast, kui arestimisakt on võlgnikule kätte toimetatud, või ajast, kui kinnistusraamatusse kantakse keelumärge, kui see toimub enne akti võlgnikule kättetoimetamist. 12.4. Menetluses on kohtutäitur kinnitanud, et ei ole sõidukite arestimisakte koostanud ega neid kätte toimetanud (dtl 88). Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus, kui leidis, et kuna võlgniku vara, mille käsutamine on keelatud, kuid mille kohta ei ole koostatud arestimisakte, ei ole hinnatud, siis ei saa kohus ka sisuliselt kontrollida, kas

§ 53lg-t 1 on järgitud.

Kuna

§ 64

lg 1 teise lause järgi loetakse vara arestimiseks juba registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui ei ole arestimisakti üle antud või kätte toimetatud, tuleb

§ 53

lg 1 ülearestimise keelu hindamisel arvestada ka neid võlgniku vallas- ja kinnisasju, mille suhtes ei ole arestimisakti koostatud või kätte toimetatud, kuid on keelatud nende asjade käsutamine ja vastav keelumärge on kantud registrisse või kinnistusraamatusse.

§ 54

lg 1 sätestab, et võlgnikul on alates arestimisest keelatud arestitud vara käsutada. Tõlgendust, et keelumärke registrisse või kinnistusraamatusse kandmine väljendab arestimist, toetab ka arestimise eesmärk, kuivõrd arestimise tagajärjel on võlgnikul takistatud vara 6 2-24-9705 käsutamine, et ta ei saaks vara täiendavalt koormata või seda võõrandada (vt ka

§ 54lg 1; Tln

RnKm 07.09.2023, 2-21-18260, p 14.2). Nimetatud eesmärk on saavutatav keelumärke kandmisega registrisse, kuivõrd see teeb käsutamise keelu nähtavaks ka kolmandatele isikutele. 12.5. Maakohus viitas asjakohaselt, et Riigikohus on samuti selgitanud, et

§ 53lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine.

Vara hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17 kolmas lõik). Riigikohus on kinnistusraamatusse keelumärke kandmise kontekstis leidnud, et keelumärke seadmine

§ 145

lg 4 alusel (st olukorras, kus kohtutäitur võib võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda enne täitmisteate saatmist) ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17 neljas lõik). Analoogselt olukorras, kus kohtutäitur on keelanud avaldaja I sõidukite ja lisaks viie kinnisasja käsutamise ning tehtud on ka vastavad kanded keelumärgete kohta, tuleb kohtutäituril vara hinnata. Seega pidi kohtutäitur sõidukite ja avaldaja kinnisasjade käsutamise keelumärgete registrisse ja kinnistusraamatusse kandmisel arvestama

§ 53lg-st 1 tuleneva ülearestimise keeluga.

12.6. Kuigi sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, tuleb Riigikohtu praktika järgi sealjuures arvestada võlgniku seaduses sätestatud õigustega (vt nt RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 12; RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16). Võlgniku ja sissenõudja huvid peavad täitemenetluses kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt olema menetluse käigus tasakaalus, läbiviidavad menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Viidatud põhimõttega ei ole kooskõlas kohtutäituri poolt suurel hulgal võlgniku vara arestimine selle väärtust hindamata ja sissenõudja nõude ulatust arvestamata. Praegusel juhul oli kohtutäitur arestinud või keelanud käsutamise kokku 11 kinnisasja ning 15 sõiduki puhul. Võlgnik I tõi esile, et juba arestitud 6 kinnisasja väärtus ületab nõuet koos täitekuludega enam kui 96 500 euro võrra. Täiendavalt on keelatud 5 kinnistu käsutamine, mille väärtus koos arestitud kinnisasjadega on võlgniku väitel üle 1 380 000 euro (dtl 5). Võlausaldaja nõue oli aga 08.05.2024 seisuga 492 638,15 eurot. Seetõttu oleks kolleegiumi hinnangul pidanud kohtutäituril tekkima kahtlus

§ 53lg 1 nõuete järgimise kohta.

12.7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega nagu tekiks maakohtu tõlgendusest kohtutäituril õigus müüa vara arestimisakti koostamata ja vara hindamist kirjalikult teostamata. Sellist järeldust ei saa teha ei

§-st 64 ega ka maakohtu määrusest. Maakohtu seisukohad on antud

§ 53lg 1 tõlgendamise kontekstis.

Õiguspärane vara arestimine eeldab kõigi nende toimingute tegemist, mida määruskaebuses loetletakse. Teisalt selleks, et tuvastada, kas järgitud on

§ 53

lg-s 1 sätestatud ülearestimise keeldu, tuleb vara, millele on kantud keelumärked, Riigikohtu praktika järgi hinnata. 12.8. Maakohus kohustas põhjendatult kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Riigikohus on selgitanud, et menetlusökonoomiast lähtudes on kõige otstarbekam lahendus see, kui kohtutäitur selgitab võlgniku vara hindamisel välja vara hinna, mis võimaldab vajaduse korral

§ 53

lg 1 alusel osa vara keelumärgete alt vabastada (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 19).

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vaidlustatud määrust tühistada ja määruskaebus jääb rahuldamata. 7 2-24-9705
2. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse kooskõlas TsMS § 667 lg 3 esimese lausega kirjalikus menetluses ega pidanud vajalikuks istungi korraldamist. 15.

§ 218lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kuigi kohtutäitur on palunud tühistada maakohtu määruse ka võlgniku I menetluskulude osas, ei ole ta menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu diskretsiooni sekkuda.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda.
3. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 18.
4. Avaldaja I 15.08.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt olid tema menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 1110,20 eurot määruskaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest 6,5 töötunni ulatuses (töötunnihind koos käibemaksuga 170,80 eurot x 6,5 tundi). Kohtutäitur avaldaja I menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. 18.
5. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 8 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades avaldaja lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses (kokku 6,5 tundi) põhjendatud ja vajalik. Avaldajale osutatud õigusteenuse tunnitasu 170,80 eurot koos käibemaksuga (käibemaksuta 140 eurot), ületab aga ringkonnakohtu hinnangul oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Viimaste aastate kohtupraktikas on leitud, et põhjendatud on juristist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (TrtRnKo 24.09.2025, 2-24125157, p 12; TrtRnKm 18.06.2025, 2-24-13110, p 15; TlnRnKm 15.01.2024, 2-22-6347, p 11; 22.12.2023, 2-23-6280, p 16.3; 19.05.2023, 2-22-18818, p 15). Arvestades asja sisu ja mahtu, esindaja kvalifikatsiooni ning õigusteenuse osutamise hindasid, saab kolleegiumi hinnangul pidada käesolevas asjas avaldaja I lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks ja vajalikuks 120 euro (lisandub käibemaks) ulatuses. Avaldaja on kinnitanud TsMS § 174 lg 10 alusel, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. 18.
6. Seega tuleb kohtutäiturilt avaldaja I kasuks menetluskulude hüvitisena välja mõista 951,60 (= 6,5 x 146,40) eurot (sh käibemaks).
7. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2). (allkirjastatud digitaalselt) 8