Obsah (5)

§ 62§ 5§ 52§ 51§ 53

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-23-600 Otsuse kuupäev 29. november 2024 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla ja Justiitsministee

) § 53 lg 1 p 6 järgi kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava, arestialuse, vahistatu või kriminaalhooldusaluse terviseseisundi, sh tema sõltuvuskäitumise kohta, tervisest tulenevate piirangute ja talle tervishoiuteenuse osutamise kohta. Vanglasse vastuvõtmisel teostatava tervisekontrolli käigus kogutud terviseandmed ja tervise infosüsteemis kättesaadavad andmed kajastatakse vangla tervishoiutöötaja poolt epikriisis. Epikriisi andmed paiknevad andmekogus, mida vangla meditsiinitöötaja kasutab tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimiseks. Kui vangistuse jooksul ja vangistuse täideviimise eesmärgil kogutud andmed on edastatud vangiregistrisse, siis muutuvad need andmed osaks vangiregistri andmekogust. Haigla infosüsteemi LIISA koguvad vanglate meditsiiniosakonna töötajad andmeid, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega. Infosüsteemis olevatele andmetele on juurdepääsuõigus meditsiiniosakonna personalil vastavalt pädevusele, tervishoiuteenuse osutamise eesmärgile ja vastavalt teadmisvajadusele. Selleks, et hinnata konkreetsete andmete kajastamist haigla infosüsteemis on vaja teada täpseid andmeid. Andmed selle kohta, kes ja millal on vaadanud digiloos kajastatud andmeid, on olemas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusel. 4 3-23-600 7.5.

§ 62

sätestab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Tartu Vanglas on olemas kabel ja töötavad kaplanid. Kaplanid toetavad kinnipeetavat tema usulistes vajadustes ja aitavad teda.

§ 5

1 lg 1 p 2 kohaselt on vangiregistri eesmärk anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta. Siia hulka kuuluvad ka usuga seotud tegevused. Kui kaplan kontakteerub esmakordselt kinnipeetavaga, kes on selleks soovi avaldanud, siis kaplan küsib ka infot kinnipeetava usulise kuuluvuse kohta. Kui kinnipeetav avaldab oma usulise veendumuse osas info kaplanile, siis teeb kaplan vastava sissekande ka vangiregistrisse. Kinnipeetaval ei ole kohustust kaplanile usuga seotud teavet avaldada. Samuti on kinnipeetaval võimalik lasta kaplanil oma usulise kuuluvuse andmeid muuta. Oma tööülesannete täitmise käigus aitab kaplan kinnipeetavatel lahendada küsimusi sellistel teemadel nagu hingehoid, usutalitused, usulised toitumistavad, pühad, sümboolika ja kirjandus. Kaplanid osalevad ka kinnipeetavate taasühiskonnastamises ning aitavad luua sidet mõne koguduse või rehabilitatsioonikeskusega, mis võiks pakkuda kinnipeetavale pärast vabanemist sotsiaalset tuge ja kindlust. 8. Kaasatud haldusorgan esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 8.1. Isikuandmete kaitse seadusest ja õiguskaitseasutuste direktiivist tuleneb, et andmesubjektil on õigus tutvuda tema kohta käivate isikuandmetega, kui seda õigust pole liikmesriigi seadusega piiratud.

§ 5

2 lg-d 4 ja 5 näevad ette, et kinnipeetavale väljastatakse tema kohta vangiregistrisse kantud andmeid, sh koopia või väljatrükina. Justiitsministeerium on kaebaja taotlust tõlgendanud enda kohta käivate andmete küsimisena isikuandmete kaitse seaduse alusel ning AKI nõustub sellise tõlgendusega. Logide pidamise üheks eesmärgiks on isikuandmete töötlemisel töötlemistoimingute läbipaistvuse tagamine. IKS § 24 kohaselt on füüsilisel isikul õigus saada vastutavalt töötlejalt kinnitust selle kohta, kas teda käsitlevaid isikuandmeid töödeldakse, ning sellisel juhul tutvuda isikuandmetega. Sealjuures peab andmetöötleja suutma ära põhjendada, mis põhjusel on toimunud isikuandmete töötlemine (IKS § 36 lg 1). Selleks tuleb välja selgitada täpsed asjaolud. Vastasel korral ei saa andmesubjekt tuvastada, kas isikuandmete töötlemisel on rikutud tema õigusi või mitte. Seadusandja ei ole näinud seaduse tasandil ette absoluutset piirangut kinnipeetavale tema kohta vangiregistrisse kantud andmetega, sh vangiregistri logidega, tutvumisele, vaid on pannud vanglale kohustuse igakordselt kinnipeetava taotlust hinnata ning langetada kaalutlusotsus, hinnates igat kannet eraldi (IKS § 24 lg 2 p 1 ja

§ 52 lg 6).

Nii vangla kui ka Justiitsministeerium on pädev hindama, kas konkreetse sissekande puhul on tegemist informatsiooniga, mille avaldamisest kinnipeetavale on õigus keelduda. 8.2. Justiitsministeerium ei ole kandeid kuidagi eraldi hinnanud ja on kokkuvõttes leidnud, et kõik logikanded täies ulatuses sisaldavad

§ 52

lg-s 6 nimetatud informatsiooni ning et sellise informatsiooni avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist.

§ 52

lg 6 kohaselt saab andmete väljastamisest keelduda kahe kumulatiivse tingimuse esinemise korral ehk siis ei piisa üksnes sellest, et tegemist on nt teabega meetodi kohta, vaid keeldumise korral tuleb ka põhjendada, kuidas konkreetsete andmete väljastamine ohustab nt vangistuse täideviimist. Jättes andmesubjektile logiandmed täies ulatuses väljastamata ilma, et oleks hinnatud eraldi kannete vastavust

§ 52

lg-le 6 ei ole andmesubjektil võimalik kontrollida ka isikuandmete töötlemise seaduslikkust. AKI hinnangul on küsitav, kas kõik logiandmed sisaldavad endas

§ 52 lg-s 6 toodud eeldusi.

Kuna Justiitsministeerium ei ole oma otsuses keeldumise põhjusi põhjalikumalt välja toonud, siis ei saa ka AKI võtta hetkel seisukohta, kas logiandmete väljastamisest keeldumine täies ulatuses on põhjendatud või mitte. Kaalutlusotsuse tegemisel oleks saanud mh arvesse võtta, kas kinnipeetava taotlus on selgelt ülemäärane ning oma 5 3-23-600 õigusi kuritarvitav, kuid asja materjalidest ei nähtu, et vastutav töötleja oleks sellist kaalutlusõigust teostanud. 8.

1. Justiitsministeerium on
2. märtsi
3. a vastuses nr 11-7/1343-2 kaebajale tervise ja usulise kuuluvuse andmete päritolu ja eesmärgi osas vastanud, kuid vastusest ei ole täpselt arusaadav andmete päritolu ning mis eesmärgil ja mille alusel neid töödeldakse. KOHTU SEISUKOHT
4. Vaidluse all on, kas Tartu Vangla jättis
5. veebruari
6. a vastusega nr 2-5/43-2 ja Justiitsministeerium
7. märtsi
8. a vastusega nr 11-7/1343-2 X-ile õiguspäraselt tema
9. jaanuari ja
10. veebruari
11. a avaldustes kirjeldatud teabe väljastamata. Kaebaja eesmärgiks on, et vastustajad väljastaks talle vangiregistri logiandmed, millest nähtuks, kes nimeliselt ja millal on tema andmetega ajavahemikul
12. jaanuar 2019 kuni
13. jaanuar 2023 tutvunud ning vangiregistrisse sissekandeid teinud, millistelt seadmetelt päringud on tehtud ja nende seadmete IP-aadressid ning mis eesmärgil, kui palju kordi ja milliseid kaebaja isikuandmeid on väljastatud. Samuti soovib kaebaja vastustajatelt teavet vangiregistrisse kantud terviseandmete päritolu kohta. Kuigi kohtueelses menetluses esitatud taotlustes soovis kaebaja vastustajatelt teavet mõnevõrra laiemas ulatuses, siis on ta oma nõuet kaebuses kitsendanud. Täiendavalt soovib kaebaja Justiitsministeeriumilt teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete päritolu ja andmete kogumise õigusliku aluse kohta.
14. Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on kanda kinnipeetavate isikuandmed ühte andmekogusse ja neid töödelda, anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, võimaldada vanglateenistusel oma ülesandeid täites töödelda andmekogusse sisestatavaid ja seal olevaid isikuandmeid kiiresti ja efektiivselt, tagada erineva teabe süstematiseeritud kogumine, koondada teavet vangla julgeoleku ja korra tagamiseks jne (

§ 51lg 1).

Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud täpsemalt

§ 53lg-s 1 ja määruse nr 19 lisas 1.

Vangiregistris kannetele juurdepääsu saamise, kannete salvestamise, muutmise ja kustutamise ning päringute kohta salvestatakse ja säilitatakse vähemalt järgmised andmed (logid): kasutaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood; kuupäev ja kellaaeg; objekt (määruse nr 19 § 20 lg 1 p-d 1-3). Ka eelkirjeldatud logisid saab pidada vangiregistri andmeteks.

1. Vangiregistris talletatud andmetele kohaldub lisaks vangistusseaduse regulatsioonile vangistuse täideviimisel üldjuhul isikuandmete kaitse seadus (seaduse aluseks on õiguskaitseasutuste direktiiv), mitte Euroopa Parlamendi ja nõukogu
2. aprilli
3. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM). See on nii aga vaid juhul, kui vangla tegutseb konkreetses õigussuhtes isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutusena (vt IKS § 16 lg 3, õiguskaitseasutuste direktiivi art 9 lg-d 1 ja 2). Kui vangla töötleb isikuandmeid väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, tuleb järgida IKÜM-is sätestatut (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-22-2022, p 17). Kuivõrd kaebaja soovib vastustajatelt teavet seoses kõikide tema isikuandmete töötlemisega ajavahemikul
6. jaanuar 2019 kuni
7. jaanuar 2023, tema terviseandmete päritolu ning usulise kuuluvusega seonduvate andmete päritolu ja kogumise õigusliku aluse kohta, siis saab eeldada, et vaidlusaluseid andmeid on töödeldud nii karistuse täideviimise ülesande täitmisel kui ka väljaspool seda ning et rakenduvad mõlemad (IKÜM ja isikuandmete kaitse seadus, mille aluseks on õiguskaitseasutuste direktiiv). 6 3-23-600
8. Üldjuhul on vangiregistrisse kantud andmed ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks ning andmeid väljastatakse üksnes seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele (

§ 52lg-d 1 ja 2).

Kinnipeetavale väljastatakse tema kohta andmekogusse kantud andmeid allkirjastatud taotluse alusel (

§ 52 lg 4).

Sellise taotluse võib jätta rahuldamata, kui andmed sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist, samuti teistel seaduses sätestatud alustel (

§ 52 lg 6).

Täiendavalt reguleerib IKÜM-i puhul andmesubjekti õigust tutvuda vangiregistri andmetega IKÜM art 15, mille lg 1 kohaselt on andmesubjektil õigus tutvuda teda käsitlevate isikuandmetega, mida vastutav töötleja töötleb, sh saada teada töötlemise eesmärk ning vastuvõtjad ja vastuvõtjate kategooriad, kellele isikuandmeid on avalikustatud (p-d a ja c). Alused, millal võib art 15 lg-s 1 sätestatud õiguse ulatust piirata, on sätestatud IKÜM art 23 lg-s

1. Õiguskaitseasutuste direktiivi ja isikuandmete kaitse seaduse rakendumisel kohaldub IKS § 24 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-20-332, p 8). IKS § 24 lg 1 p-de 1-4 kohaselt peab vastutav töötleja andmesubjekti soovil andmesubjektile teatavaks tegema mh tema kohta käivad isikuandmed, isikuandmete päritolu käsitletava olemasoleva teabe, isikuandmete töötlemise eesmärgi ja õigusliku aluse ning vastuvõtjad või nende kategooriad, kellele andmesubjekti isikuandmeid on avalikustatud. Juhud, mil nõutud teabe võib esitada andmesubjektile hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle esitamisest, on sätestatud IKS § 24 lg-s
4. Vastutav töötleja peab IKS § 24 lg 3 kohaselt teavitama andmesubjekti viivitamata kirjalikult teabega tutvumise piiramisest või sellise teabega tutvumise keeldumisest ja selle põhjustest. Põhjendused võib jätta esitamata vaid juhul, kui sellise teabe andmine põhjustaks mõne IKS § 24 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemise.
5. Tartu Vangla keeldus
6. veebruari
7. a vastusega nr 2-5/43-2 kaebajale vangiregistri logiandmete ja terviseandmete päritolu kajastavate andmete väljastamisest põhjendusel, et vangla ei ole kaebaja soovitud info valdaja ning haldusorganil ei ole seetõttu võimalik infot väljastada. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Vangiregistri vastutav töötleja on Justiitsministeerium (

§ 51lg 2, määruse nr 19 § 3 lg 1).

Vastutav töötleja vastutab mh vangiregistrist andmete väljastamise õiguspärasuse eest, teostab vangiregistri andmete töötlemise üle järelevalvet ning korraldab andmetöötlust (määruse nr 19 § 3 lg 2 p-d 2, 6 ja 8). Tartu Vangla on vangiregistri volitatud töötleja (määruse nr 19 § 4 lg 1 p 1). Sealjuures sisestab vangla mh vangiregistrisse kõik andmed sama määruse ja selle lisa 1 kohaselt ning peab arvestust selle üle, kellele, mis eesmärgil, millal, kuidas ja missuguseid andmeid väljastati. Samuti määrab vangla isikud, kellel on õigus sisestada ja kasutada vangiregistri andmeid, ning tagab vangiregistri andmete sisestamise, muutmise ja kustutamise ning andmetega tutvumise ainult selleks õigust omavatele isikutele (määruse nr 19 § 4 lg 4 p-d 1-3, § 16 lg 1). Määruse nr 19 § 8 lg 4 kohaselt võib vangla väljastada teavet vangistuse, eelvangistuse, aresti ja kriminaalhoolduse täideviimise kohta. Andmesubjektile teabe väljastamise otsustab üldjuhul see volitatud töötleja, kelle juures isik viibib. Vajadusel korral otsustab teabe väljastamise vastutav töötleja ehk Justiitsministeerium. Õigusaktid ei sätesta ammendavalt, kes kaebaja nõutud andmete väljastamise peab otsustama, kuid vangla poolt ei ole kaebajale andmete väljastamine välistatud ning kohtule ei ilmne, millisel põhjusel peaks andmete väljastamise otsustama täies ulatuses just Justiitsministeerium, arvestades ka asjaolu, et vangla on peamine haldusorgan, kes vangiregistrisse kinnipeetava kohta andmeid sisestab ja nende andmete väljastamise üle arvestust peab. 7 3-23-600 14. Justiitsministeerium on jätnud 22. märtsi 2023. a vastusega nr 11-7/1343-2 kaebajale logiandmed väljastamata, rõhudes logide pidamise peamisele eesmärgile. Samuti tugineb Justiitsministeerium IKS § 24 lg 2 p-le 1 ja

§ 5

2 lg-le 6, põhjendades, et vangiregistri logid võimaldavad teha järeldusi vangla tööprotsesside, teabe, kasutatavate meetodite, taktika jms kohta, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja seeläbi ka vangistuse täideviimist. 14.

1. Kaebaja kirjeldatud logifailid on käsitletavad töötlemistoimingute registritena IKÜM art 30 ja IKS § 37 tähenduses. Kohus nõustub vastustajatega, et logide pidamise eesmärgiks on ennekõike võimaldada kontrollida isikuandmete töötlemise õiguspärasust, sh teostada haldusesisest kontrolli. Sealjuures on aga oluline tagada isikuandmete töötlemistoimingute läbipaistvus ka füüsilise isiku jaoks, kelle andmeid töödeldakse. Logifailides sisalduvatest andmetest koopiate edastamine võib osutuda vajalikuks selleks, et isik oleks teadlik oma isikuandmete töötlemisest ning saaks nende õigust ja töötlemise seaduslikkust kontrollida (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-22-2321, p-d 9-11 ning seal viidatud Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-579/21, C487/21 ja C-307/22). Kaebaja on vastustajate tegevuse ja tema isikuandmete töötlemise õiguspärasuse kontrollimise tahtele selgelt ka rõhunud, soovides veenduda, et ei toimu tema andmete (eelkõige eriliiki isikuandmete) väärkasutamist. Seega ei ole õige vastustajate seisukoht, et logide pidamise eesmärgiks ei ole andmesubjektile vastava teabe andmine ning et sel põhjusel ei ole logide väljastamine põhjendatud. Kuigi tegemist ei ole logide pidamise peamise eesmärgiga, on andmesubjektil siiski õigus logiandmetele vähemalt mingis ulatuses ligipääs saada. 14.
4. Kaebaja taotluse lahendamisel oli asjakohane lähtuda

§ 5

2 lg-st 6 ning hinnata, kas nõutud logiandmed sisaldavad teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kas selle teabe avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist. Tegemist on kahe kumulatiivse tingimusega, mida tuleb koostoimes hinnata. Vastustajate välja toodud kaalutlused selles osas on kaalukad, kuid õigustatud ei ole anda vastavat üldsõnalist hinnangut kõikide logiandmete kogumile, nagu Justiitsministeerium on seda 22. märtsi 2023. a vastuses nr 11-7/1343-2 ja vastuses kaebusele teinud.

§ 5

2 lg-t 6 ei saa tõlgendada selliselt, et välistatud oleks kõigile kinnipeetavatele nende kohta vangiregistrisse kogutud kõigi andmete avaldamine julgeoleku kaalutlustel või manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks

§ 52lg-s 4 sätestatud õiguse andmeid saada sisutuks.

Haldusorganil on lai kaalumisruum, kas ja millises ulatuses andmed väljastada ning vanglal ja Justiitsministeeriumil puudub õigus keelduda andmete väljastamist erinevate logiandmete

§ 52lg-le 6 vastavust hindamata.

Kõikide logiandmete puhul ei saa ilmselgelt olla tegemist teabega vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta, mille avalikuks tulek võib samaaegselt ohustada vangistuse täideviimist. Eeltoodut kinnitab kohtute varasem ulatuslik praktika andmesubjektile vangiregistrist andmete väljastamise kohta (vt Tartu Halduskohtu

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-22-2622;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-22-2227;
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-22-2231;
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-22-1554;
9. septembri
10. a otsus asjas nr 3-19-546; Tallinna Ringkonnakohtu
11. jaanuari
12. a otsus asjas nr 3-20-1420). Kui vangla töötles isikuandmeid karistuse täideviimise ülesande täitmisel, on õigustatud tugineda ka IKS § 24 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib piirata andmete esitamist või keelduda nende väljastamisest, kui see võib takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist või menetlemist või karistuse täideviimist. Siinjuures tuleb aga arvestada

§ 52

lg 6 regulatsiooni ning asjaolu, et isikuandmete puhul, mida vangla töötles väljaspool karistuse täideviimise ülesande täitmist, rakendub IKÜM. 8 3-23-600

1. Justiitsministeerium on kohtumenetluses logiandmete väljastamisega seoses viidanud ka IKS § 27 lg-le 3, mis sätestab, et vastutav töötleja võib küsida andmesubjektilt taotluse täitmisega kaasnevate seaduses või seaduse alusel antud õigusaktis sätestatud mõistlike kulude hüvitamist või keelduda taotletud meetmete võtmisest, kui andmesubjekti taotlus on põhjendamatu või ülemäärane. Kohus ei eita, et kaebaja taotleb suure mahuga andmete väljastamist. Samas tuleb arvesse võtta, et Justiitsministeeriumi viidatud säte rakendub üksnes andmetele, mida vangla töötles karistuse täideviimise ülesande täitmisel. Muude isikuandmete puhul on asjakohane lähtuda IKÜM art 12 lg-st 5, mis puudutab samuti selgelt põhjendamatuid või ülemääraseid taotlusi. Samuti on kohtupraktikas leitud, et vangiregistrisse kogutud andmetele juurdepääsu tagamisega kaasnevat halduskoormust võib juurdepääsutaotluse rahuldamisel arvesse võtta, kuid see ei saa olla iseseisev keeldumisalus. Vastasel korral ei saakski nt isikud, kes kannavad pikka vanglakaristust ja kelle kohta eelduslikult on kogutud vangiregistrisse ka rohkem andmeid, oma õigusi sisuliselt teostada ning nad oleksid ebavõrdses olukorras võrreldes isikutega, kelle kohta on vangiregistris andmeid veel vähe. Halduskoormuse vähendamiseks on võimalik riigil kaaluda ka vangiregistri pidamise kohandamist selliselt, et taotluste lahendamiseks vajalik teave oleks lihtsamini töödeldav (Tallinna Ringkonna
2. jaanuari
3. a otsus asjas nr 3-20-1420, p 16). Lisaks ei või sellisel alusel andmete väljastamisest keelduda kergekäeliselt (Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-22-2227, p 18; Riigikohtu halduskolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-16-2348, p-d 18-20). Kohus ei välista, et kuritarvituse vältimiseks on võimalik erinevaid meetmeid rakendada ning teatud juhtudel ka taotlus täies ulatuses rahuldamata jätta, kuid Justiitsministeerium ei ole praegu sellekohast sisulist kaalumist teostanud, mis õigustaks andmete suure mahu tõttu nende kaebajale väljastamata jätmist.
8. Terviseandmeid puudutavas osas on Justiitsministeerium
9. märtsi
10. a vastuses nr 11-7/1343-2 ja mõlemad vastustajad kohtumenetluses andnud kaebajale üksnes üldised selgitused selle kohta, millised terviseandmed vangiregistrisse kantakse, kuidas terviseandmeid kogutakse ja need vangiregistrisse talletatakse jne, kuid kaebajale ei ole väljastatud konkreetselt tema kohta vangiregistris talletatud terviseandmete päritolu puudutavat teavet. Justiitsministeerium ei ole eelnimetatud vastuses sõnaselgelt keeldunud ka selliste andmete väljastamisest, vaid on jätnud sisuliselt selles osas kaebaja
11. veebruari
12. a taotluse õigusvastaselt lahendamata, kuigi oleks pidanud teabe väljastamise otsustama varasemalt viidatud õigusaktidest lähtudes. Terviseandmete puhul peab silmas pidama, et tegemist on eriliiki isikuandmetega (IKÜM art 4 p 15, art 9; IKS § 13 lg 1; õiguskaitseasutuste direktiivi art 3 p 14, art 10), mille töötlemise lubatavus on võrreldes teiste andmetega oluliselt piiratum (Riigikohtu halduskolleegiumi
13. juuni
14. a otsus asjas nr 322-2022, p-d 16 ja 18). Seega on selles osas kaebaja soov oma andmete töötlemise õiguspärasust kontrollida veelgi enam põhjendatud.
15. Seega ei ole Tartu Vangla
16. veebruari
17. a vastus nr 2-5/43-2 ja Justiitsministeeriumi
18. märtsi
19. a vastus nr 11-7/1343-2 vangiregistri logide ja terviseandmete päritolu kajastavate andmete väljastamist puudutavas osas õiguspärased ning kaebaja kohustamiskaebus tuleb selles osas rahuldada.
20. Kaebaja soovib Justiitsministeeriumilt teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete päritolu ja andmete kogumise õigusliku aluse kohta. Eelnimetatud osas ei ole kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamine põhjendatud. 9 3-23-600 18.
21. Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et ta ei ole Justiitsministeeriumile
22. veebruaril 2023 esitatud avalduses soovinud ministeeriumilt teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete päritolu kohta, vaid üksnes selliste andmete kogumise õigusliku aluse kohta (dtl 54), ning on viidanud soovile saada teavet vastavate andmete päritolu kohta alles kohtule esitatud kaebuses (dtl-d 3 ja 5). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 3 sätestab, et taotlus toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse. See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab toimingu sooritama omal algatusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
23. detsembri
24. a määrus asjas nr 3-19-2448, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vangiregistris kajastuvate isikuandmete päritolu puudutava teabe saamiseks peab isik esitama haldusorganile vastava avalduse, misjärel saab haldusorgan andmete väljastamise otsustada. Kuna kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust väljastada talle teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete päritolu kohta, siis ei ole kohustamisnõude rahuldamise eeldused selles osas täidetud. 18.
25. Kaebaja taotles
26. veebruari
27. a avalduses Justiitsministeeriumilt teavet selle kohta, millisel õiguslikul alusel vangiregistrisse tema usulise kuuluvuse kohta andmeid kogutakse. Justiitsministeerium ei andnud kaebajale
28. märtsi
29. a vastuses nr 11-7/13432 selles osas põhjalikke selgitusi ning on märkinud, et vangiregistrisse kogutavad andmed on sätestatud määruse nr 19 lisas 1 (usulise kuuluvuse andmed märgitakse vangiregistrisse määruse nr 19 lisa 1 p 13 kohaselt). Küll aga on Justiitsministeerium oma seisukohti täiendanud kohtumenetluse raames, selgitades, et

§ 62

järgi peab vanglateenistus tagama kinnipeetavale oma usuliste vajaduste rahuldamise ning et andmete vangiregistris kajastamine on vajalik kaplanitele tööülesannete täitmiseks. Ühtlasi selgitas Justiitsministeerium, kuidas vastavaid andmeid kogutakse (dtl 85). Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-21-2682, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi kaebuse esitamise ajal ei pruukinud Justiitsministeerium olla veel väljastanud kaebajale ammendavat teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete kogumise õigusliku aluse kohta, siis on ministeerium teinud seda kohtumenetluse raames ning kaebaja kohustamisnõude rahuldamine ei ole selles osas põhjendatud. Kohtul ei ole põhjust ka kahelda, et Justiitsministeerium lähtunuks nendest põhjendustest ka kohtueelses menetluses. Kohtu hinnangul ei ilmne ka vajadust käsitleda selles osas eraldiseisvalt Justiitsministeeriumi
3. märtsi
4. a vastuse nr 11-7/1343-2 õiguspärasust, kuivõrd kaebaja ei ole eraldiseisvat tuvastamisnõuet esitanud ning see ei oleks ka tema õiguste kaitseks vajalik. 18.
5. Kui kaebaja soovib saada Justiitsministeeriumilt teavet tema usulist kuuluvust kajastavate andmete täpse päritolu kohta, on tal võimalik esitada ministeeriumile selleks täiendav avaldus. Samuti on kaebajal võimalik taotleda vastavate andmete muutmist või kustutamist, kui ta leiab, et vastustajatel puudub õiguslik alus selliste andmete kogumiseks. Sellisele võimalusele on viidanud ka vastustajad (dtl-d 85 ja 92). 10 3-23-600
6. Kokkuvõtlikult tuleb kaebaja esitatud kohustamiskaebus vangiregistri logiandmete ja kaebaja terviseandmete päritolu kajastavate andmete väljastamist puudutavas osas rahuldada. Kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama (HKMS § 41 lg 3). Kuna kohtule ei ole kaebaja nõutud andmete sisu teada, vastustajatel on andmete väljastamisel oluline kaalumisruum ning vastustajad ei ole andmete väljastamise osas õigetele kaalutlustele tuginedes oma hinnangut andnud, siis ei saa kohus vastustajate asemel andmete kaebajale väljastamist otsustada, vaid kohustab vastustajaid kaebaja taotlusi vaidlusaluses osas uuesti lahendama. Sealjuures peavad vastustajad juhinduma käesolevas kohtuotsuses kirjeldatud asjakohastest regulatsioonidest ja kohtupraktikast. Kuivõrd kaebaja nõuab andmeid nii Tartu Vanglalt kui ka Justiitsministeeriumilt, siis on haldusorganitel endal võimalik otsustada, kuidas nad andmete väljastamise otsustamise koormust jagavad, kas taotlused lahendatakse ühiselt või viitega teise haldusorgani otsustusele jne. Tegemist on haldusorganite vahelise siseküsimusega. Vastustajatel tuleb vangiregistri andmetega tutvuda, nende sisu põhjal erinevaid õigusi ja huve kaaluda ning otsustada, kas ja millises ulatuses on põhjendatud kaebajale tema nõutud andmete väljastamine. Kohus peab tõenäoliseks, et kaebaja nõutud teave hõlmab vähemalt osaliselt ka andmeid, mida erinevatel kaalutlustel ei ole võimalik, vajalik või põhjendatud kaebajale avaldada. Lisaks andmetele, mida vastustajatel ei ole (nt teave selle kohta, kas päring on tehtud mobiilsest seadmest või töövälisel ajal) või mis sisaldavad teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide kohta ning mille avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist, ei pruugi olla põhjendatud kaebajale väljastada ka andmeid, mis ei aita tal oma isikuandmete töötlemistoimingute õiguspärasust kontrollida (nt logiandmed konkreetsete vangla seadmete IP-aadresside kohta). Vastustajatel on võimalik ka vastandlikke eesmärke ja õigusi silmas pidades kaaluda, kas põhjendatud on väljastada konkreetsete isikute nimed, kes ja mis kuupäevadel on kaebaja andmetega tutvunud või on piisav nende isikute teenistuskohtade nimetamine (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. detsembri
8. a määrus asjas nr 3-222321, p 12).
9. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X-i kaebuse osaliselt. Kohus kohustab Tartu Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja
10. jaanuari
11. a avalduse osas, milles kaebaja taotleb tema terviseandmete päritolu kajastavate andmete ning ajavahemiku
12. jaanuar 2019 kuni
13. jaanuar 2023 osas vangiregistri logide väljastamist. Kohus kohustab Justiitsministeeriumit uuesti läbi vaatama kaebaja
14. veebruari
15. a avalduse osas, milles kaebaja taotleb tema terviseandmete päritolu kajastavate andmete ning ajavahemiku
16. jaanuar 2019 kuni
17. jaanuar 2023 osas vangiregistri logide väljastamist. Kohus jätab rahuldamata X-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Justiitsministeeriumi kohustamist väljastada talle teave kaebaja usulist kuuluvust kajastavate andmete päritolu ja nende andmete kogumise õigusliku aluse kohta.
18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus vabastas kaebaja
19. aprilli
20. a määrusega riigilõivu 20 eurot tasumisest ning selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg-d 2 ja 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu ning kui need on menetlusosalistel siiski tekkinud, siis jäävad need kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 11