Obsah (9)

§ 120§ 37§ 121§ 43§ 249§ 251§ 55§ 2§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2507 Määruse kuupäev 21. august 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla psühhiaatri 16. juuni 20

) § 121 lg 4, § 252 lg 7, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) viibis
2. juunil 2025 psühhiaatri vastuvõtul ning Sihtasutus Ida-Viru Keskhaiglas (IVKH) vormistati selle kohta ambulatoorne epikriis. Kaebaja põhihaigusena on märgitud „F19.21 Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, sõltuvus, käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas“ ning kaasuva haigusena „F07.0 Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist, orgaaniline isiksushäire“. Epikriisi kohaselt domineerib kaebajal sõltuvusele omane tunde- ja tahteelu häiritus ning tema käitumine on suunatud meelepäraste ravimite saamisele. Anamneesis on kirjeldatud ravimite kuritarvitamist. Ravimi pregabaliini kirjutamiseks näidustus puudub, samuti esineb sellele palju vastunäidustusi. Kuna kaebaja on ravimit kvetiapiin kuritarvitanud, siis ka seda arst ei pikenda. Impulsikontrolli toetamiseks lisab arst raviskeemi ravimi Truxal. Epikriisi kohaselt palub psühhiaater teistel arstidel 3-25-2507 pregabaliini jt suure kuritarvitamisriskiga ravimeid võimalusel mitte välja kirjutada ning kaaluda ohutumaid alternatiive.
3. Kaebaja esitas
4. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse IVKH psühhiaatri
5. juuni
6. a ambulatoorse epikriisi õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja viibis
7. juunil 2025 psühhiaatri vastuvõtul ning kaebajaga arutamata on otsustatud
8. juulist ja
9. augustist 2025 teatud ravimite väljastamine lõpetada, s.t teistel arstidel on palutud kaebajale ravimeid välja mitte kirjutada. Kaebaja esitas
10. augustil 2025 kohtule taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras psühhiaatri
11. juuni
12. a ambulatoorse epikriisi kehtivus. Vaidlusaluses epikriisis sisalduv keeld seab kaebaja tervise ohtu ega võimalda määrata talle vajalikku ravi. Kui kaebajale ühe varasemalt väljakirjutatud ravimi andmine lõpetati, siis muutus kaebaja vaimne tervis sedavõrd, et ta vigastas ennast. Epikriisi kehtivuse peatamine võimaldab arstidel adekvaatselt hinnata kaebaja tervist ja määrata talle vajalikud ravimid. Kaebaja märgib, et täiendab vajadusel oma kaebust tühistamisnõudega. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ning riigi õigusabi.
13. Tartu Halduskohus andis
14. augusti
15. a määrusega IVKH-le tähtaja kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukoha ja asjakohaste dokumentide esitamiseks.
16. IVKH esitas
17. augustil 2025 kohtule vastuse, mille kohaselt on haigla hinnangul psühhiaatri epikriis tõene ja põhjendatud ning selle õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Tegemist ei ole keeluga, vaid arsti soovitusega mitte ordineerida kuritarvitamisriskiga ravimeid ning võimalusel kaaluda ohutumaid alternatiive. Kaebajale on määratud asjakohane psühhiaatriline ravi, sh varasemate ja lõppemas olnud ravimite asemel alternatiivne ravim. Raviplaani koostamisel on arvestatud kaebaja varasema riskikäitumisega. Kaebaja on registreeritud psühhiaatri korduvvastuvõtule
18. a septembris. Seoses kaebaja väitega, et ta vigastas end raviplaani muudatuse tõttu, viitab haigla arsti hinnangule epikriisis, mille kohaselt on kinnipeetava tegevus sihipärane ja suunatud ravimite saamisele.
19. juulil 2025 toimunud suitsiidikatse järel toimetati kaebaja viivitamatult vanglast välja erakorralise meditsiini osakonda. Vältimatu arstiabi on vanglas tagatud ööpäevaringselt valvetes töötavate õdede poolt, kes hindavad kinnipeetava seisundit objektiivselt ja suunavad ta vajadusel lähima vältimatu psühhiaatrilise abi osutaja juurde. KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kaebaja nõuab

§ 37lg 2 p 6 alusel IVKH psühhiaatri 16.

juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja märgib, et vajadusel täiendab ta oma kaebust tühistamisnõudega (

§ 37lg 2 p 1).

Kohus selgitab, et vaidlusalune ambulatoorne epikriis ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida oleks võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Tegemist on haigusjuhu kokkuvõttega (sotsiaalministri

1. septembri
2. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ § 2 lg 2). Konkreetselt käesoleval juhul on tegemist tervishoiuteenuse osutamise raames
3. juunil 2025 toimunud psühhiaatri vastuvõtu kokkuvõtliku kirjeldusega, milles on mh määratletud kaebaja diagnoosid ning tehtud ravisoovitusi. Seetõttu ei ole kaebuse tühistamisnõudega täiendamine asjakohane ning kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kohtule tuvastamiskaebuse. Samuti taotleb kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist, riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ja riigi õigusabi. 2 3-25-2507 6.

§ 121

lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 6.

1. Vaidlusalune epikriis ei sisalda imperatiivset ettekirjutust kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele kaebajale vajalikke ravimeid välja mitte kirjutada. Tegemist on psühhiaatri ravisoovitusega mitte kirjutada kaebajale välja kuritarvitamisriskiga ravimeid ja võimalusel kaaluda ohutumaid alternatiive. Teised raviarstid ei ole IVKH psühhiaatri
2. juuni
3. a ambulatoorses epikriisis kirjeldatud ravisoovitusega seotud ning saavad jätkuvalt teha raviotsuseid vastavalt kaebaja konkreetsetele ravivajadustele, sh on neil võimalik ordineerida kaebajale uuesti ravimeid, mida talle praegu välja ei kirjutatud. Kuigi psühhiaater ei kirjutanud
4. juunil 2025 kaebajale välja tema soovitud ravimeid, siis on talle varasemate ravimite asemel välja kirjutatud alternatiivne ravim ning talle osutatakse jätkuvalt vajalikke tervishoiuteenuseid, sh on tal järgmine psühhiaatri vastuvõtt juba
5. a septembris. Seega ei saa pidada kaebusega kaitstava õiguse riivet intensiivseks. 6.
6. Vangistusseaduse § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (Riigikohtu halduskolleegium
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 8). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (Riigikohtu üldkogu
9. juuni
10. a määrus asjas nr 3-21-30, p 24). Patsiendil ei ole õigus anda arstile üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes ehk teisisõnu, patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi (sh ravimeid) tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11. juuni
12. a otsus asjas nr 2-15-123028 (p 21.3), sama kolleegiumi
13. septembri
14. a määrus asjas nr 2-19-1366 (p 10)). 6.
15. Kohtule ei ilmne, et IVKH psühhiaater oleks
16. juuni
17. a vastuvõtul teinud kaebaja isikut ja varasemat käitumist arvestades ebakohaseid järeldusi või soovitusi. Epikriisi kohaselt leiti kaebaja juurest eelmise vangistuse ajal (viimati vabanes ta
18. a augustis) suurtes kogustes ravimeid kvetiapiin ja pregabaliin. Vabaduses viibides pöördus ta ravimite saamiseks perearstile ning tarvitas suures koguses erinevaid ravimeid ja alkoholi. Ka varasemalt on tuvastatud kaebaja sõltuvus erinevatest ainetest.
19. juuni
20. a vastuvõtul soovis kaebaja ravimit pregabaliin suuremas annuses, sh palus ja mangus selleks arsti. Eeltoodut kogumis arvestades on psühhiaater põhjendatult leidnud, et kaebaja puhul domineerib sõltuvusele omane tunde- ja tahteelu häiritus ning et kaebaja käitumine on sihipäraselt suunatud meelepäraste ravimite saamisele. Arvestades kaebaja varasemat ravimite 3 3-25-2507 kuritarvitamist, ei nähtu kohtule, et raviarst oleks põhjendamatult ümber hinnanud kaebaja raviplaani ning otsustanud talle mitte välja kirjutada ravimeid pregabaliin ja kvetiapiin. Samuti ei saa ebakohaseks pidada psühhiaatri teistele arstidele tehtud ravisoovitust. Psühhiaater on lähtunud ravisoovituse tegemisel kaebaja huvidest, et tema võimalikku ravimite kuritarvitamist vähendada. Samal ajal on psühhiaater kaebaja raviskeemi impulsikontrolli toetamiseks lisanud ravimi Truxal. Kaebaja väide, et raviplaani muutmise tõttu tema vaimne tervis oluliselt muutus, mistõttu ta
21. juulil 2025 vigastas ennast, ei ole kohtule kuigivõrd usutav. Kohus peab tõenäolisemaks, et kaebaja tegevus oli suunatud tervishoiuteenuse osutajate mõjutamisele ning seeläbi kaebajale meelepäraste ravimite saamisele. Kaebajat ei ole jäetud meditsiinilise abita. Pärast suitsiidikatset toimetati ta erakorralise meditsiini osakonda ning talle on korduvvastuvõtt psühhiaatri juurde registreeritud juba
22. a septembris. Kohus ei tuvasta tervishoiuteenuse osutaja hooletust või raviviga, mida saaks kaebajale vajaliku ravi osutamisel ette heita. Seega ei ole kaebuse rahuldamine tõenäoline. 6.
23. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel.

7. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 8.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras

§ 251lg 1 p 1 alusel IVKH psühhiaatri 16.

juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi kehtivuse peatamist. Nagu kohus juba selgitas, siis ei ole vaidlusalune epikriis haldusakt, mida oleks võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Samal põhjusel ei ole kohtul võimalik ka selle kehtivust kohtumenetluse ajaks peatada. Seetõttu ei ole tegemist lubatava esialgse õiguskaitse taotlusega ning kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

Isegi kui X esialgse õiguskaitse taotlus oleks lubatav, siis ei oleks kõiki asjaolusid arvestades esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kaebajal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. IVKH psühhiaatri
3. juuni
4. a ambulatoorses epikriisis tehtud ravisoovitus ei ole teistele tervishoiuteenuse osutajatele kohustuslik. Igal tervishoiuteenuse osutajal on võimalik teha individuaalseid otsuseid kaebaja ravivajaduse kohta, sh kirjutada talle välja vajalikke ravimeid. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi asjaolu, et kaebaja psühhiaatri
5. juuni
6. a järelduste ja hinnangutega ei nõustu.
7. Kuna kohus tagastab X kaebuse ning jätab tema esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt tema taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab ka selle taotluse läbi vaatamata.
8. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi 4 3-25-2507 õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse ning ta on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses erinevaid kaebusi ja avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2591, 3-25-2558, 3-25-2168, 3-25-2021, 3-25-1834, 3-25-1620, 3-24-2631, 3-24-716, 3-24-476, 3-24-400, 3-24-398 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (

§ 2lg-d 4 ja 5).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. 11. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5