KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-2638 Kohtuas

) § 57 alusel tagastada või lugeda vastavas osas kaetuks võlg täiteasjas nr 022/2013/7134.

§ 57eesmärk on mh välistada võlgniku ettemaksu kohtutäituri käes hoidmine.

Võlgnikult on ühes täiteasjades nõutud sisse nii palju rohkem, et ta on jäänud teises täiteasjas võlgu. Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 2.
2. Kostja nõue on muutunud sissenõutavaks täies ulatuses ja täitemenetlus kogu nõude sissenõudmiseks on olnud õiguspärane ning algatatud kooskõlas täitemenetluse seadustikuga. 2.
3. Puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud kolm laenulepingut, mille osas on jõustunud maksekäsu määrused. Võlad koos menetluskuludega kuulusid tasumisele maksekäskude lisana kinnitatud maksegraafikute alusel. Maksegraafikutes kokku lepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutus määruste resolutsiooni kohaselt kogu võlg koheselt sissenõutavaks. Väär on hageja seisukoht, et kohtumääruses sisalduv tingimus on tühine TsÜS § 87 kohaselt. Siinsel juhul ei ole tegemist tehinguga vaid jõustunud kohtumäärusega, mida reguleerib TsMS §
4. Jõustunud kohtumäärused on täitedokumentideks

§ 2lg 1 p 1 alusel.

Kohtumäärused on hagejale kätte toimetatud ja täitmiseks kohustuslikud. Hageja ei ole kohtumääruseid vaidlustanud. 2.

1. Kuivõrd hageja ei täitnud maksegraafikuid nõuetekohaselt, algatas kostja täitemenetluse, edastades 11.10.2023 avaldused täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile. Asjaolu, kui palju oli hageja hagi esitamise ajaks tasunud, ei oma täitemenetluse algatamise õiguspärasuse osas tähtsust, mistõttu tuleb hageja vastavad argumendid jätta tähelepanuta. 2.
2. Väär on hageja väide, mille kohaselt on hagi esitamise asjaoluks nõude ajatamine. Kostja nõue hageja vastu ei ole ajatatud, kuna maksegraafikutes kokku lepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutus kogu tasumata võlg koheselt sissenõutavaks. Maakohtu otsus
3. Maakohus jättis 10.06.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 3.
4. Maakohus selgitas, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud.

§ 221

lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid 3 2-24-2638 neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

§ 221

lg-st 2 tuleneb, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada

§ 221lg 1 järgne hagi.

3.

1. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja suhtes on alustatud täiteasi nr 022/2023/7133, kus on 13.10.2023 seisuga nõude suuruseks märgitud 5492,14 eurot ja täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 13.01.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-142727, ning täiteasi nr 022/2023/7134, kus on 13.10.2023 seisuga nõude suuruseks märgitud 4644,88 eurot ja täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 22.02.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-
2. Täitedokumentideks on kohtumäärused (maksekäsud) makseettepanekus nimetatud summa sissenõudmise kohta, millega on mh kinnitatud maksegraafikud võla tasumiseks osade kaupa. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas hagejalt saab nõuda võla tasumist maksegraafiku alusel või oli kostjal õigus pöörata sundtäitmisele kogu kohtulahenditest tulenev võlg. 3.
3. Maakohus nõustus hageja käsitlusega, et täitedokumentides sätestatu, mille kohaselt „maksegraafikus kokku lepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutub kogu võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks“ on lubamatu, st viidatud tingimust ei tohiks TsMS § 489 lg 21 teises lauses sätestatud piirangu tõttu maksekäsu osana kajastada. Samas leidis maakohus, et hageja oleks pidanud maksekäsud vaidlustama. Hageja ei toonud esile objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks tal kaebeõigust teostamast. Kuna maksekäsud on jõustunud, on need sellisel kujul täitmiseks kohustuslikud. 3.
4. Täitemenetluse alustamist ei välista ka asjaolu, et hagejapoolne maksmisega viivitus oli kostja vastuse kohaselt ebaoluline. Hageja möönab, et esines viivitus, mis otseselt tähendab kohustuse rikkumist. Seadusest ega kohtulahendist ei tulene kostjale kohustust asuda hagejat enne täitemenetluse alustamist hoiatama või kohustuse rikkumist meelde tuletama. Tõendamata ja väär on hageja käsitlus, et vaidlusalune võla sissenõutavaks muutumist reguleeriv lause ei ole maksekäskude resolutsiooni osa, vaid lihtsalt kohtu selgitus pooltele. Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 4.
6. Maakohus nõustus hagejaga, et maksekäsud ei tohtinud sisaldada kohese sissenõutavuse sätet, kuid leidis, et kuna hageja ei vaidlustanud maksekäske, siis ei saa ta sellele argumendile tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. Seejuures maakohus ei selgitanud ega lahendanud sisuliselt küsimust, kas kohese sissenõutavase säte moodustas osa maksekäskude resolutsioonidest või mitte. Selle asemel on vaid lühike vastus, et hageja käsitlus on tõendamata ja väär. 4.
7. Maksekäskude võla sissenõutavaks muutumist reguleeriv lause ei vasta otsuse resolutsiooni definitsioonile ja selle lisamiseks resolutsiooni puudub ka lubav menetlusõiguse norm. Veelgi enam, on olemas keelav menetlusõiguse norm – TsMS § 489 lg 2 1 teine lause sätestab otsesõnu, et sellist sätet ei tohi maksekäsu resolutsioonis olla. Menetlusõiguses puudub säte, mis ütleks, et selline kohtulahendi resolutsiooni osa on tühine. TsÜS § 87 kohaldub menetlusõigusele TsMS § 4 alusel. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Riigikohtu antud suunistega, mille kohaselt tuleb tagada kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse 4 2-24-2638 (eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eelkõige kui võlgnik ise menetluses ei osale (tagaseljaotsuste, eriti maksekäsu kiirmenetluse puhul) ja lisaks tuleks takistada täitemenetluses laenuvõtjate õigusi rikkuvate kompromissidest täitedokumentide kohest sundtäitmist ja piirata selgelt vahekohtu pädevust tarbijakrediidinõuete lahendamiseks (RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-186-13, p-d 24 ja 25). 4.
8. Seega on hagejal kohustus maksta vaid maksegraafikujärgseid makseid ning kogu kohustus tervikuna ei ole sissenõutavaks muutunud. 4.
9. Tähelepanu väärib ka see, et hageja täidab võlakohustusi kümnele võlausaldajale, tasudes igakuiselt ca 1800 eurot, sh ka kostjale maksegraafiku järgi igakuiselt 198,94 eurot. Täitemenetluse jätkamise korral rikutakse oluliselt hageja teiste võlausaldajate huvisid ning see võib tuua kaasa hageja pankroti. Vastustaja seisukoht
10. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Mõlema kohtuastme menetluskulud jaotab maakohus sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest.
12. Õige on maakohtu järeldus, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmisele vaidlustamine piiratud. Jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidluse uuesti avamine toimub piiratult ning seetõttu on reeglina

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis võimalik tugineda üksnes elulistele asjaoludele, mis leiavad aset pärast sundtäidetava lahendi jõustumist. Siinses asjas esitas hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuginedes täitedokumendi vastuolule TsMS § 489 lg-ga 2 1, mille kohaselt ei või maksekäsu kiirmenetluses kindlaks määratav maksegraafik sisaldada muid tingimusi peale võla tasumise tähtpäevade, osamaksete suuruste ja osamaksete tasumise korra. Siinses asjas sisaldas maksegraafik ka tingimust, et osamaksetega viivitusse sattumisel muutub kogu võlg enne maksegraafikus sätestatud osamaksete tasumise tähtaega sissenõutavaks. Seega on maksegraafik vastuolus TsMS § 489 lg-ga 21. Kuna hageja ei vaidlustanud maksekäsu kiirmenetluses tehtud lahendit, on see siiski jõustunud tehtud kujul. Tegemist ei ole pärast lahendi jõustumist muutunud asjaoluga, mis võimaldaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamist

§ 221lg 1 alusel.

1. Maakohus ei pööranud aga vaidluse lahendamisel tähelepanu asjaolule, et hageja ja kostja vahel 22.12.2020, 11.03.2021 ja 02.04.2022 sõlmitud laenulepingutele kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2013, 2-21-20479, p 11; RKTKm 24.11.2023, 2 21 5 2-24-2638 13098, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on siinsel juhul tegemist tarbijakrediidilepinguga. Seadus näeb ette eeldused, mida tuleb selliste nõuete lahendamisel kontrollida sõltumata menetlusliigist.
2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), siis peab kohus ka ilma sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (EKo 05.03.2020, C 679/18, OPR-Finance s. r. o. v GK, p 46).
3. Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikidel on kohustus tagada isikutele tõhusad liidu õigusest tulenevad õigused. Selle kohustusega on hõlmatud eelkõige direktiivist 93/13 tulenevad õigused. Liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida omal algatusel ega lepingutingimused pole ebaõiglased, õigustab tarbijatele pakutava kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemus ja tähtsus. Seetõttu ei saa tagada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhusat kontrolli, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline kontroll on toimunud (EKo 07.11.2024, C-178/23, p-d 36–38). Ringkonnakohus leiab, et samad põhimõtted kohalduvad ka tarbijakrediidi sätetest, sh direktiivist 2008/48 tulenevate tarbijate õiguste puhul (TlnRnKm 02.04.2025, 2-24-18073/24, p 7.1).
4. Vastutustundliku laenamise põhimõttele annab kohus hinnangu ka siis, kui arutab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103). Eelnimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale on seadusega kooskõlas (VÕS § 406 lg 1). Teiseks tuleb kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403⁴ lg 1). VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatu kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks intressikokkuleppe tühisus. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne ja krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 11.
5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet ja krediidi kulukuse määra ja milline on sellest tulenev hageja õiguste riive. Seega tulnuks praegusel juhul maakohtul omal algatusel kontrollida laenulepingu vastavust tarbijakrediidilepingu kohustuslikele sätetele. Maakohus ei ole eeltoodut hinnanud ega selgitanud pooltele tõendamiskoormust. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 351 lg 1) ning TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. 11.
6. Eelnevat arvestades on maakohus oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid ja teinud otsuse enne seda, kui asja oli arutatud ammendavalt ja asi oli lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Maakohtu rikkumised on käsitatavad oluliste menetlusõiguse normi rikkumistena VÕS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 teise lause mõttes. Kuna siinsel juhul on hageja nõude aluseks ja selle rahuldamise eelduseks olevad asjaolud olulisel määral välja selgitamata, tuleb 6 2-24-2638 vaidlus lahendada sisuliselt algusest peale. Ringkonnakohtu hinnangul ületab see täiemahulise vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimine esmakordselt apellatsioonimenetluses uutele asjaoludele ja tõenditele mahtu, mida saaks teha apellatsioonimenetluses. Tekiks olukord, kus kogu vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise või rikkumise kohta tuvastatavad asjaolud ega ka tõendite hindamine ei ole enam Riigikohtus vaidlustatav, kuna Riigikohtus saab vaidlustada õiguse kohaldamise küsimusi. Sellises olukorras ei ole võimalik asja lahendada apellatsioonimenetluses, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks. Eelnevast lähtuvalt tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu haginõuet puudutavas osas tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus.
8. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 7