← Eesti

2-23-8446/42

Obsah (5)§ 66§ 37§ 25§ 38§ 34

2-23-8446 KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 24.11.2025. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-8446 Tsiviilasi W.I hagi X.R

) § 35 p 3 kohaselt lõpeb abikaasade varaühisuse varasuhe, kui abielu lahutatakse.

§ 66

p 2 täpsustab, et kohtus abielu lahutamise korral lõpeb abielu päeval, millal kohtuotsus jõustub. Vastavalt

§ 37lg-le 1 jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel.

Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise hagiga.

§ 37

11 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 4.3. Ühisvara jagamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks ühisvara koosseis.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Kohtuotsus, millega poolte abielu lahutati jõustus 12.12.2023. a. Seega saab lugeda, et poolte abielu ja varaühisuse varasuhe lõppes 12.12.2023. a ning tulenevalt

§ 37lg-st 11 tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata 12.12.2023.

a seisuga. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nende jagatava ühisvara hulka kuuluvad alljärgnevad varaesemed: 1) korteriomand, registriosa numbriga XXX , asukohaga , XXX 1, XXX 3, XXX , mille eriomandi esemeks on eluruum nr 2, väärtusega 180 000-200 000 eurot; 2) O. M. , registrikoodiga 14553636, osa (100% osalus), väärtusega 2500 eurot; 3) O. K. G. , registrikoodiga 14757008, osa (100% osalus), väärtusega 247 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et nende ühisvara hulka kuulus veel 01.12.2021. a ostetud sõiduauto XXX , registreerimisnumbriga XXX . Sõiduki ostmiseks oli võetud Bigbank AS-ilt laenu summas 3500 eurot. Hageja müüs sõiduki 25.07.2024.a, s.o pärast abielu lõppemist hinnaga 3600 eurot. Müügist saadava rahaarvel tagastas hageja Bigbank AS-ile laenujäägi ja ülejäänud rahast pool kandis kostjale. Seega on poolte ühisvarasse kuulunud sõiduki müügist saadud raha jagatud ja laenukohustus ühisvara arvel täidetud. 4.4.

§ 38

näeb ette, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Seega tuleb ühisvara jagamise nõude lahendamisel kindlaks teha ka ühisvaral lasuvad kohustused. 7

(14)Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ühisvara hulka kuuluva korteriomandi omandamiseks sõlmisid nad AS-iga SEB Pank kodulaenu lepingu, mille alusel said laenu 123 000 eurot. Kinnistusraamatu andmetel kanti pooled kinnistusraamatusse korteriomandi, registriosa numbriga XXX , ühisomanikena sisse 31.05.
  1. a. Kinnistu registriosa IV jakku on 31.05.
  2. a sisse kantud AS-i SEB Pank kasuks hüpoteek summas 159 900 eurot. Hageja väitel on laenu tähtaeg 05.04.
  3. a ja 29.09.
  4. a seisuga on laenu jääk 99 137,65 eurot. Kohus leiab, et nimetatud AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused saab lugeda poolte ühisvaral lasuvaks kohustuseks, mis vastavalt

§-ile 38 tuleb ühisvara jagamisel täita või jagada sarnaselt muu varaga. Hageja taotlebki nimetatud kodulaenulepingust tulenevate kohustuste täitmist ühisvara arvel. Lisaks taotleb hageja, et ühisvara arvel täidetaks poolte ja hageja vanemate vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused. Hageja väitel sõlmisid pooled tema vanemate, I. ja L. W.I-ga suuliselt laenulepingu, mille alusel andsid I. ja L. W.I

  1. aasta märtsist septembrini pooltele laenu kokku summas 21 865 eurot, millest 8000 eurot tasuti 2017 aprillis otse O. A. H. -le korteriomandi sissemakseks/broneeringuks, 9865 eurot 2017 märtsis hageja SEB Pank kontole ja 4000 eurot 2017 juulis hageja LHV Pank kontole. Hageja väitel lepiti kokku ka intress 2,9% ja tagastatav laenusumma pidi olema kokku 25 200 eurot, laenuperiood 10 aastat ja laenu tagastamise tähtaeg 01.04.
  2. a. Hageja väitel on pooled I. ja L. W.I-le tagasi maksnud laenu summas 15 615 eurot ja tagastamata on 9585 eurot. Kostja ei vaidlusta hageja väiteid selle kohta, et hageja isa I. W.I on kandnud hageja kontole väidetud rahasummad ja kandis 2017 aprillis O. A. H. -le poolte ühiselt soetatud korteriomandi sissemakseks/broneeringuks 4000 eurot. Kostja ei tunnista aga vastavate rahasummade osas hageja vanematega laenulepingu sõlmimist, sh kokkulepete sõlmimist raha tagastamise ja intressi osas. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole väidetud laenulepingu sõlmimist tõendanud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on laenuleping leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt RKTKo 24.11.
  3. a nr 3-2-1-109-11, p 11), et üksnes rahasumma ülekandmine ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks ning lepingu sõlmimise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas väidetava laenusuhte pooled on teinud tahteavaldusi laenulepingut vaidlusaluse summa suhtes sõlmida. 8

(14)Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sättest tulenevalt peab laenulepingu sõlmimist tõendama hageja, kes sellele nõude alusena tugineb. Hageja on esitanud tõendina enda pangakonto väljavõtted (dtl 72 ja 78), mis tõendavad, et I. W.I kandis perioodil
  1. aasta märtsis ja septembris seitsme maksena hageja SEB Pank arvele kokku 9865 eurot ja
  2. aasta märtsis kahe maksena hageja LHV Pank kontole kokku 8000 eurot. Hageja on esitanud tõendina ka maksekorraldused (dtl 74-75), mis tõendavad, et I. W.I kandis
  3. aasta aprillis kahe maksena O. A. H. -le kokku 8000 eurot. Hageja on esitanud tõendina veel L. W.I poolt 20.09.
  4. a digitaalselt allkirjastatud dokumendi (dtl 69-70), milles on kirjas hageja väidetud laenulepingu tingimused, sh see, et laenu andjad on I. ja L. W.I ning laenu saajad W.I ja X.R, laenusumma on 21 865 eurot, intress 2,9% aastas, tagasi makstav summa 25 000 eurot, laenuperiood 10 aastat, laenu tagastamise tähtaeg 01.04.
  5. a. Selles dokumendis on lisaks kirjas, et 11.09.
  6. a seisuga on W.I ja Kati W.I ja L. W.I-le tagasi maksnud sularahas 15 615 eurot ning 11.09.
  7. a seisuga on W.I ja X.R kohustus I. ja L. W.I ees 9585 eurot. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud hageja tõendid tõendavad küll I. W.I poolt hageja kontole ja O. A. H. -le raha maksmist, kuid need tõendid ei tõenda poolte vastastikuseid tahteavaldusi sõlmida laenuleping. Kohus nõustub kostjaga, et ainuüksi L. W.I poolt allkirjastatud laenutingimuste dokument poolte laenulepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldusi ja kokkulepet ei tõenda. Pealegi on L. W.I allkirjastanud dokumendi tagantjärele kohtumenetluse ajal. Kohus leiab, et seetõttu on L. W.I allkirjastatud dokument ka tõendina ebausaldusväärne. Eeltoodut arvestades ei saa lugeda tõendatuks poolte ja hageja vanemate I. ja L. W.I vahel laenulepingu sõlmimist ning poolte ühist kohustust I. ja L. W.I ees summas 9585 eurot nagu hageja seda väidab. Seega ei tule seda hageja väidetavat kohustust ka poolte ühisvara jagamisel arvesse võtta. 4.
  8. Poolte vahel ei ole vaidlust poolte ühisvarasse kuuluvate O. M. ja O. K. G. osade jagamise viisi üle. Hageja taotleb osaühingute osade jagamist viisil, et need jäävad hageja ainuomandisse ja hageja hüvitab kostjale pool vara väärtusest, s.o kokku 1373,50 eurot. Kohus leiab, et O. M. ja O. K. G. osad on põhjendatud jagada hageja taotletaval viisil. Taotletud vara jagamise viis on AÕS § 77 lg 2 kohaselt lubatud ja vastab ka

§ 37

lg-s 3 sätestatud ühisvara jagamise põhimõttele, mille kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel võrdsetes osades. Poolte vahel on aga vaidlus ühisvarasse kuuluva korteriomandi jagamise üle. Hageja taotleb korteriomandi jagamist selle müümisega avalikul enampakkumisel, tasudes müügist saadava raha arvel esmajärjekorras poolte kodulaenulepingust tulenevad kohustused koos ennetähtaegse laenu tagasimaksete kuludega AS-i SEB Pank ees ja laenulepingust tulenevad kohustused hageja vanemate ees summas 9585 eurot ning sellest ülejäänud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Kostja ei ole korteriomandi jagamisega hageja taotletaval viisil nõus. Samas ei ole kostja esitanud vastuhagi ühisvara jagamiseks teistsugusel viisil. Kohus selgitas kostjale menetluses õigust esitada vastuhagi, kuid kostja loobus sellest. Riigikohus on selgitanud (vt nt RKTKo 10.04.2019. a nr 2-17-11516, p-d 24, 29), et kohus peab lõpetama ühisomandi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt ühel AÕS § 77 9

(14)lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo 10.04.2019. a nr 2-17-9749, p 11), et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu. AÕS § 77 lg 2 järgi on lubatud kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil, s.o asja müümisega avalikul enampakkumisel. Arvestades eespool viidatud Riigikohtu suuniseid, kuna kostja ei ole esitanud vastuhagi, siis saab kohus ühisvara jagada üksnes hageja taotletud viisil ja ühisomandi lõpetamata jätta saab kohus üksnes erandjuhul hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostja on põhjendanud oma vastuväiteid ühisvarasse kuuluva korteriomandi müümisele sellega, et korteriomand on poolte nelja alaealise lapse kodu ja korteriomandi võõrandamisest poolele jääva raha eest ei saa soetada samaväärset kodu, mis tähendab, et korteriomandi võõrandamisel peaksid lapsed kolima senisest suurest kodust väikesele korteripinnale. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et neil on neli ühist alaealist last, kes elavad koos kostjaga poolte ühisvarasse kuuluvas korteris. Samuti ei ole vaidlust, et pooled on kokku leppinud, et nende ühiste laste põhiline elukoht on kostja juures ja hagejaga viibivad lapsed ühel nädalavahetusel kuus. Kuna poolte ühisvarasse kuuluv korteriomand on kostja ja poolte laste elukohaks, siis on ilmne, et korteriomandi müümisel peab kostja endale ja lastele uue elukoha leidma. Võib ka eeldada, et korteriomandi jagamisel avalikul enampakkumisel müümisega kummalegi poolele jääva raha eest ei saa omandada senise korteriomandiga samaväärset eluaset. Kohus leiab, et hageja nõuet lõpetada korteriomandi ühisomand selle müümisega avalikul enampakkumisel ei muuda hea usu vastaseks see, et kostja ja poolte ühised lapsed peavad ühisomandi lõpetamise järel oma senisest kodust lahkuma. Kohus peab ühisomandi lõpetamisel arvestama mõlema poole huvisid, sh hageja õigustatud huvi ühisvara jagamiseks. Poolte vahel on küll kokkulepe, et nende laste elukoht on kostja juures, kuid pooled ei ole sõlminud ühisomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepet. Pooltel vanematena on seadusest tulenev kohustus oma lapsi üleval pidada ja seda eelduslikult võrdsetes osades. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka laste eluasemevajaduse rahuldamisel. Laste ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja nende tavalisest elulaadist lähtudes. Laste elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Seega ei saa pidada hageja nõuet lõpetada korteriomandi ühisomand selle müümisega avalikul enampakkumisel hea usu vastaseks ainult põhjusel, et korteriomand on poolte ühiste laste koduks ja korteriomandi müümisel ei saa pooled omandada lastele samaväärset eluaset. Poolte laste ülalpidamisvajaduse, sh eluasemevajaduse rahuldamine ei ole käesoleva tsiviilasja esemeks ega kuulu lahendamisele selle poolte ühisvara jagamise menetluse raames. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et ei esine alust jätta poolte ühisvarasse kuuluvat korteriomandit jagamata hageja taotletaval viisil, s.o müümisega avalikul enampakkumisel. Tulenevalt AÕS § 77 lg-st 2, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele. 10
(14)TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Riigikohus on selgitanud (vt nr RKTKo 23.10.
  1. a nr 2-22-2159, p 23), et kaasomandi lõpetamisel kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega võib kohus otsuses TsMS § 445 lg 1 alusel määrata, et kaasomandi ese võõrandatakse ilma koormatisteta selliselt, et enampakkumise tulemist rahuldatakse kõigepealt pandipidajate või teiste piiratud asjaõiguse omajate nõuded nii, et piiratud asjaõigused saab kustutada, ja et järelejääv tulem jagatakse vastavalt kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKo 08.08.
  2. a nr 2-20-17125, p 11), et kohus võib TsMS § 445 lg 1 alusel poole taotlusel muu hulgas otsuses kindlaks määrata, et enampakkumise tulemi arvelt makstakse tagasi laenujääk. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja nõue jagada poolte ühisvarasse kuuluv korteriomand selle müümisega avalikul enampakkumisel, määrates sealjuures kindlaks, et müügist saadava raha arvel täidetakse esmajärjekorras poolte kodulaenulepingust tulenevad kohustused koos ennetähtaegse laenu tagasimaksete kuludega ning sellest ülejäänud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Kohus ei tuvastanud hageja väidetud poolte laenulepingust tulenevat kohustust hageja vanemate ees summas 9585 eurot. Seega hageja nõue, määrata kindlaks, et enampakkumise tulemist täidetakse lisaks kodulaenulepingust tulenevatele kohustustele ka kohustused 9585 euro ulatuses hageja vanematele, ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on olukorras, kus kumbki pool ei taotle korteriomandi jätmist tema ainuomandisse, õiglane korteriomandi jagamine selle avalikul enampakkumisel müümisega selliselt, et enampakkumise tulemist täidetakse varal lasuv hüpoteegiga tagatud kodulaenulepingust tulenev kohustus ning ülejäänud raha jagatakse poolte vahel võrdselt. Selliselt vara jagamisel saab ka hüpoteegiga tagatud võlausaldaja nõue rahuldatud ja pooled vabanevad solidaarkohustusest. Jõustunud kohtulahendi alusel korteriomandi avalikul enampakkumisel müüki saab korraldada täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras. Enampakkumise korraldab kohtutäitur ja kui kohtulahendi kohaselt tuleb abikaasade solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, tuleb kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast see kohustus võlausaldajale täita. 4.
  3. Lisaks ühisvara jagamisele on hageja esitanud kostja vastu rahalise hüvitise nõuded. Hageja taotleb kostjalt hüvitise väljamõistmist kokku summas 889,07 eurot, sh ühisvarasse kuulunud sõiduki laenu ja remondi kulud summas 586,06 eurot ja ühisvarasse kuuluva korteriomandi kulud summas 303,01 eurot. Hageja on nimetanud kulusid kasutuseeliseks, aga arvestades nõuete aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja nõue käsitletav kasutuseelise hüvitamise nõudena. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg-le 1 on kasutuseelised esemest saadav kasu, sh eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised. Hageja põhjendab oma hüvitise nõudeid sisuliselt sellega, et ta on teinud pärast abielu lõppemist oma lahusvara arvel teinud kulutusi ühisvarasse kuulunud sõiduki remondiks ja tasunud autolaenumakseid ning tasunud ühisvarasse kuuluva korteriomandi kulusid. Arvestades hageja hüvitise nõuete alusena toodud asjaolusid, saab kohtu hinnangul olla nõuete õiguslikuks aluseks

§ 34lg 2, mis näeb ette, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. 11

(14)Poolte abielu ja varaühisuse varasuhe lõppes 12.12.2023. a, kui jõustus kohtuotsus abielu lahutamise kohta. Iseenesest ei vaidlusta kostja seda ja on õigeks võtnud hageja väited selle kohta, et pärast abielu lõppemist tasus hageja ühisvarasse kuulunud autolaenu makseid Bigbank AS-ile kokku summas 769,51 eurot, tegi kulutusi ühisvarasse kuulunud sõiduki remondiks summas 286,88 eurot ja tasus ühisomandis oleva korteriomandi kommunaalkulusid kokku summas 1515,03 eurot. Hageja on esitanud ka tõendid, mis tõendavad nimetatud kulude kandmist hageja poolt (dtl 208-292). Seega saab kohtu hinnangul lugeda, et hageja on tehtud maksete osas kasutanud oma lahusvara poolte ühisvara huvides ja tal on õigus

§ 34lg 2 alusel õigus nõuda kulude hüvitamist ühisvara arvel.

Kohus leiab, et ühiste laenukohustuste ja ühisvara hulka kuuluva asjaga seotud kulude osas on pooled VÕS § 65 lg 1 mõttes solidaarvõlgnikud. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Riigikohus (vt RKTKo 30.10.2024. a nr 2-21-6200, p 33) on avaldanud seisukohta, et lahutatud abikaasa nõudeõigus tema lahusvara arvel tasutud ja ühisvara omandamisele suunatud ühise laenu tagasimaksete hüvitamiseks tuleb lahendada

§ 34

lg 2 alusel kui nõue hüvitada ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtus, mitte kui solidaarvõlgniku tagasinõue VÕS § 69 lg 2 alusel. Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes VÕS § 69 lg 1 alusel tekkiva tagasinõude abil on võimalik tasutud laenumaksete puhul jõuda sarnasele tulemusele nagu ka hüvitamise nõudega

§ 34lg 2 alusel.

Eeltoodut arvestades on hagejal iseenesest õigus nõuda kostjalt oma lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste hüvitamist pooles ulatuses. Kostja vaidleb hageja hüvitise nõuetele vastu. Kostja palub hageja nõude rahuldamata jätmisel võtta arvesse, et ka tema on teinud pärast abielu lahutamist oma lahusvara arvel ühisvara huvides kulutusi ja seda suuremas ulatuses kui kostja. Hageja väitel on ta tasunud alates lahutuse jõustumisest poolte ühise eluasemelaenu makseid summas 10 723,07 eurot, korteriühistu makseid summas 1286, 53 eurot ning gaasi ja elektri kulu summas 908,18 eurot, kokku 12 917,78 eurot. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väiteid selle kohta, et hageja on pärast abielu lahutamist maksnud ühise eluasemelaenu makseid ja kandnud ühisvara huvides kulusid kokku summas 12 917,78 eurot. Kostja on esitanud ka tõendid, mis tõendavad vastavate kulude kandmist (dtl 378-384).

§ 34

lg 2 alusel on kostjal õigus nõuda tehtud kulutuste hüvitamist ühisvara arvel pooles ulatuses, s.o summas 6458,89 eurot. Kuigi kostja ei ole esitanud vastuhagi oma lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulude hüvitamiseks, siis taotleb kostja sisuliselt hageja nõuete tasaarvestamist kostja nõudega. Kohtu hinnangul on poolte hüvitise nõuete tasaarvestamine kostja vastuväite põhjal võimalik ja põhjendatud. VÕS § 197 lg 1 näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. 12

(14)Tulenevalt VÕS §-ist 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo 27.11.
  1. a nr 3-2-1-126-13, p 12) et tasaarvestuse avalduse võib esitada ka vastuväitena kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus) ja tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole vajalik vastuhagi esitamine. Arvestades, et hagejal nõue kostja vastu tema lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste hüvitamiseks on summas 889,07 eurot. Kostja on tõenditega põhistanud, et temal on õigus nõuda hagejalt tema lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste hüvitamist summas 6458,89 eurot. Poolte nõuete tasaarvestamise tulemusena hageja nõue lõpeb ja kostja nõue hageja vastu on 5569,82 eurot. Seega ei ole hageja rahalise hüvitise nõue kostja vastu summas 889,07 eurot põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja ei ole esitanud hagi, siis ei lahenda kohus otsusega kostja hüvitise nõuet, mis tasaarvestuse tulemusena ei lõppenud. 4.
  2. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus W.I hagi X.R vastu ühisvara jagamise ja kulutuste hüvitamise nõudes osaliselt. Kohus otsustab jagada poolte ühisvara alljärgnevalt: 1) Jätta O. M. , registrikoodiga 14553636, hageja ainuomandisse, kohustusega maksta kostjale tema osa eest 1250 eurot; 2) jätta O. K. G. , registrikoodiga 14757008, hageja ainuomandisse, kohustusega maksta kostjale tema osa eest 123,50 eurot; 3) müüa korteriomand, registriosa numbriga XXX , asukohaga XXX 1, XXX 3, XXX , mille eriomandi esemeks on eluruum nr 2, avalikul enampakkumisel ja enampakkumisel müügiga saadud rahast täita esmajärjekorras korteriomandile, registriosa numbriga XXX , seatud hüpoteegiga tagatud kodulaenulepingust tulenevad poolte kohustused AS-i SEB Pank ees, sh laenu jääk ja võimalikud lisakulud tulenevalt laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, ning peale nende kohustuste täitmist ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise osaühingute osade eest kokku summas 1373,50 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostja vastu kulutuste hüvitamiseks summas 889,07 eurot. Menetluskulude jaotus 4.
  3. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 102 lg 1 p-st 4 on tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on ühisvara jagamine või muu abikaasade varasuhtega seotud nõue, abieluasi. TsMS § 164 lg 1 näeb ette, et hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abikaasade varasuhtega seotud vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase olulisi vajadusi. Kohus lahendas selles tsiviilasjas hageja hagi ühisvara jagamise ja abikaasade varasuhtega seotud kulutuste hüvitamise nõudes. Kohus rahuldab nõuded osaliselt. Arvestades menetluse asjaolusid leiab kohus, et ei esine alust kalduda menetluskulude jaotamisel kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest hagilises abieluasjas ja õiglane on jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. 13
(14)/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.