KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 21.november 2025, Kuressaare Tsiviilasja number 2-23-7498 Tsiviilasi I.Z, T.E, U.V (J.O õigusjä

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: - 20.03.2019 kinkis esialgne hageja J.O kostjale kui oma elukaaslase H L.E tütrele L.E-le kinnistu nimetusega J.O aadressil A küla, Saaremaa vald, Saare maakond (dtl 10-15). Sama lepinguga seati kinnistule ja seal paiknevatele hoonetele J.O kasuks eluaegne isiklik kasutusõigus; - hageja alustas J.O kinnistu kasutamist alates 23.03.2022; - 7.02.2023 esitas J.O kostjale kinkelepingust taganemise avalduse, kuna kostja on peale kinkelepingu sõlmimist oma tegevusega näidanud üles kinkija vastu üles jämedat tänamatust (dtl 20-21). Kostjal paluti ilmuda 16.02.2023 kell 13:30 Tallinna notar Mari-Liis Parmas büroosse kinkelepingu tagasitäitmiseks; - 13.02.2023 teatas kostja, et ta ilmu määratud ajaks notari juurde ja esitas vastuväited 7 kinkelepingust taganemise avaldusele ja pidas seda põhjendamatuks (dtl 22-30).
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 267 p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. VÕS § 268 lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS § 267 p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa VÕS §-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. VÕS § 270 lg 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Seejuures kehtib igale taganemise alusele iseseisev taganemise tähtaeg VÕS § 270 lg 1 järgi. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 188 lg 1 alusel lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 188 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.
3. Vaidlust ei ole, et kinkija on kinkelepingust taganemise avalduse esitanud ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta on teada saanud oma taganemise õiguse tekkimisest (hagi kohaselt kostja tegevus, mida kinkija käsitleb jäme tänamatusena algas juulis 2022, kinkija taganes lepingust veebruaris 2023) ja et kinkija on kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kinkijal on õigus kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganeda, kas kingisaaja on kinkija suhtes käitunud sellisel viisil, mida saab lugeda jämedaks tänamatuseks.
4. Kinkija on taganemise alusena nimetanud järgmised jämeda tänamatuse tegevused: - kostja teatas juulis 2022, et kui kinkija ei tasu mai ja juuni kuu elektri eest, siis lõpetab alates juulist elektrilepingu, väites, et tema ei ole selline heategija, et teiste olmekulutuste eest tasuda ja kui kinkijale ei sobi, et peab kinkelepingu esemeks oleval kinnistul tasuma prügi ja elektri eest, siis on palju teisi variante, näiteks valla sotskorter .....; - vaatamata asjaolule, et kinkija tasus igakuiselt enda poolt tarbitud elektrienergia eest, lõpetas 8 kostja 20.10.2022 ühepoolselt ning kinkijale ette teatamata elektrilepingu, mille tagajärjel ei saanud kinkija kasutada elamut, mh hävis külmikus kinkija kogutud ulukiliha. Kinkija sai sellest teada 26.10.2022a, kui läks kinnistule ja nägi mis on toimunud; - 26.05.2022a tõi kostja kinkijale tema isiklikud asjad (v.a isa mündikogud ja hinnalised raamatud) koos teatega, et kinkija ei saa enam kolida tagasi kostja ema Hi juurde, seega jäi kinkija ainsaks elukohaks kinkelepingu esemeks olev kinnistu; - kostja näol on tegemist isikuga, kes on kinkijale võõras ja kellele kingiti kinnistu üksnes tema ema Hi initsiatiivil ning lähtudes lubadusest, et isik abistab kinkijat, seoses kingitud kinnistu kasutamisega; - kostja ei täitnud enda lubadust tulla augustis 2022 maja korrastama (küttekehade parandamine, maja soojustamine jne); - elektrilepingu lõpetamise tõttu on kostja rikkunud kinkija kasuks seatud isiklikku kasutusõigust, sest ilma elektrienergia kasutamise võimaluseta, oli takistatud hoonete kasutamine; - kostja nõuab oma 13.02.2023 vastuses taganemise avaldusele kinkijalt, et viimane hüvitaks kostjale koormise täitmisel tehtud kulutused (kinkelepingu p 6.5), mis ületavad kinke väärtust (15 000 eurot), milleks on summa 5337 eurot; - kostja on esitanud valeväite, väites 13.02.2023 vastuses, et üksnes tema vastutulelikkusele seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus. Tegelikult märgiti see lepingusse notari algatusel. Valeväide alavääristab kinkijat; - kostja on esitanud solvava valeväite 13.02.2023 vastuses, et kinkija võeti kostja perekonda vastu, kuna kahju oli inimesest, kelle ainsaks varanduseks olid tema seljariided, et kinkija ei ole ennast mõistlikult üleval pidanud (soovimatus leida jõukohast tööd ja teenida tulu), vaid nõuab seda kostjalt. Tegelikult käis kinkija tööl ja tal oli püsiv sissetulek, kuni juhtus terviserike.
5. Kohtupraktikast tuleneb, et "jäme tänamatus" on hinnanguline kategooria, mis peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (RKTKo nr 3-2-1153-06). "Jäme tänamatus" saab avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Vastupidine seisukoht tähendaks kõnealuse sätte põhjendamatult avarat tõlgendamist (vt VÕS § 267 p 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1153-06, p 12 ja 16). VÕS § 268 lg-s 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (RKTKo nr 2-17-5184, p 13).
6. Kohus märgib esmalt, et kuivõrd kinkija tegi kostjale kinkelepingust taganemise avalduse 7.02.2023, ei saa edasine suhtlus ja toimingud (sh kinkelepingust taganemise teatele kostja poolt 13.02.2023 vastuses esitatud väited - dtl 59jj) olla jämeda tänamatuse ilminguks. Kostja jäme tänamatus sai ilmneda enne kinkelepingust taganemist. Sellega seonduvalt jätab kohus mh tähelepanuta etteheited kostja käitumisele peale 7.02.2023 ning kinkija tervisega seonduva tõendi (dtl 85- 92).
7. Kinkija (esialgne hageja) märgib, et: kostja teatas juulis 2022, et kui kinkija ei tasu mai ja juuni kuu elektri eest, siis lõpetab alates juulist elektrilepingu, väites, et tema ei ole selline heategija, et teiste olmekulutuste eest tasuda ja kui kinkijale ei sobi, et peab kinkelepingu esemeks oleval kinnistul tasuma prügi ja elektri eest, siis on palju teisi variante, näiteks valla sotskorter. Nimetatud kostja kirjadest J.O-le nähtub järgmine tekst (dtl 55) ,,…kostja ei oota, et J.O-l midagi tema jaoks tehtaks. Juhul kui sulle ei sobi, et seal midagi tegema pead, siis elus on palju 9 teisi variante end teostada (nt valla sots.korter jne)“. Ning ,, …Fakt on see, et iga inimene tasub enda olmekulude eest ise. Olmekulu on ka muuhulgas elektrienergia eest tasumine. Kuna mina J.O-l ei ole maikuus elektrit kasutanud, vaid seda oled teinud sina, siis oleks viisakas oma kulude eest ise tasuda. Kui sa mai ja juunikuu elektri eest tasu, siis ma lõpetan Eesti Energiaga alates juulikuust el. lepingu. Ma pole selline heategija, et teiste olmekulutuste eest tasuda.“ (dtl 56). Vaidlusaluse kinkelepingu p-des 3.
8. ja 3.
9. on kinkijas ja kingisaaja kokku leppinud, et Kingisaaja kohustub tasuma Kinnistuga seotud avalikke koormisi ja makseid alates lepingu sõlmimise päevast ning et Kinnistu kasutamisel tekkivad olmeteenuste kulud kannab Kinkija ise seni kui Kinnistu on tema kasutuses. Kohus leiab, et kostja meeldetuletust kinkijale elektriteenuse eest tasumiseks, samuti hoiatust et mittetasumisel on kinkijal õigus lõpetada kostja elektrimüüjaga sõlmitud leping ega ka ettepanekut, kui kinkijale ei sobi kinnistul mingi tegevus, siis on ka muid võimalusi nt valla sotsiaalkorter, ei saa käsitleda jäme tänamatusena kinkija suhtes. Kostja saadetud kirjad ei ole ka kuidagi ebaviisakad ega solvavad. Kostjal oli kuni isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseni kohustus tagada kinkijale võimalus kasutada kingitud kinnistul olevaid kõrvalhooneid ja elamut elamispinnana. Tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid (Riigikohtu 01.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 29). Järelikult saab mõistlikult eeldada, et kostja käitumine vastas sellele, mida pooled lepingu sõlmimisel ette nägid. Samuti ei anna kinkelepingu sõlmimine kinkijale alust eeldada, et kingisaaja käitub tema suhtes kogu elu kestel kinkija soovitud viisil.
10. Kinkija märgib, et vaatamata asjaolule, et kinkija tasus igakuiselt enda poolt tarbitud elektrienergia eest, lõpetas kostja 20.10.2022 ühepoolselt ning kinkijale ette teatamata elektrilepingu, mille tagajärjel ei saanud kinkija kasutada elamut, mh hävis külmikus kinkija kogutud ulukiliha. Kinkija sai sellest teada 26.10.2022a, kui läks kinnistule ja nägi mis on toimunud. Kostja selgituse kohaselt (vt hagivastus dtl 118 jj) lõpetas ta võrgu- ja elektrilepingu, sest temani jõudnud info kohaselt kinkija J.O kinnistul ei elanud ning kuna elamus ei olnud väljaehitatud nõuetelevastavat elektrisüsteemi (vt dtl 128 jj), oli järelevalveta ajutine elektripaigaldis ohtlik. Kinkija ei tasunud ka augusti ja septembri kuu eest tarbitud elektri eest, mille tasus kostja. Kinkija ei ole vastupidist tõendanud mh ka tarbitud elektri eest tasumist ega ka takistust elamut kasutada. Asjaolu, et kinkija sai elektri puudumisest teada ca nädal aega hiljem kui see välja lülitati, kinnitab et kinkija kinnistul sel perioodil ei viibinud. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa elektrivõrguteenuse lõpetamist ja sellega kaasnenud elektrilepingu automaatset lõpetamist ja vastavat etteheidet kostja suhtes käsitleda jämeda tänamatusena kinkija suhtes. Kohus selgitab, et võrguettevõtjaga sõlmitav võrguleping ja elektrimüüjaga sõlmitav elektrileping (vt elektrituruseaduse (ELTS) § 3 p 8³ja 31) on eraõiguslik leping, millele kohaldub elektrituruseadus ning võlaõigusseadus (vt ELTS § 83 lg 3). Tarbimiskoht on koht, kus ostja kasutab/võib kasutada võrguteenust ja elektrienergiat. Võrguleping ja elektrileping ei pea olema sõlmitud tarbimiskoha omaniku nimel, vaid selle võib sõlmida ka tarbimiskohas elektrienergiat tarbiv isik (vt ka https://elektrilevi.ee/et/vorguleping/vorgulepingu-solmimine). Seega puudus kinkijal takistus sõlmida ise võrgu- ja elektrileping J.O kinnistul peale seda kui kostja oli enda sõlmitud lepingud lõpetanud. Kostja poolset elektrilepingu lõpetamist ei saa käsitleda kinkija kasuks seatud isikliku kasutusõiguse rikkumisena.
11. Kinkija märgib, et 26.05.2022a tõi kostja kinkijale tema isiklikud asjad (v.a. isa mündikogud ja hinnalised raamatud) koos teatega, et kinkija ei saa enam kolida tagasi kostja ema Hi juurde, seega jäi kinkija ainsaks elukohaks kinkelepingu esemeks olev kinnistu. Kohtu hinnangul on selline kinkija etteheide kostjale alusetu ja asjakohatu, kuna kostja ema 10 käitumist ei saa omistada kostjale. Seega ei ole võimalik nimetatud etteheidet käsitleda jämeda tänamatusena kinkija suhtes.
12. Kinkija märgib, et kostja näol on tegemist isikuga, kes on kinkijale võõras ja kellele kingiti kinnistu üksnes tema ema Hi initsiatiivil ning lähtudes lubadusest, et isik abistab kinkijat, seoses kingitud kinnistu kasutamisega; kostja ei täitnud enda lubadust tulla augustis 2022 maja korrastama (küttekehade parandamine, maja soojustamine jne). Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas saab kostjat peale kinkelepingu sõlmimist nimetada võõraks olukorras kus kinkija elas kostja emaga koos 2016.aastast. Eluliselt ebausutav on kinnistu kinkimine täiesti võõrale inimesele. Kinkija ei ole esitanud tõendeid enda väidete kohta, et kinkis kinnistu kostjale kellegi survel või initsiatiivil. Lepingust nähtuvalt oli kinnistu kinkimine kinkija vaba tahe ning vastav tehing on kehtiv. Tehingu kehtivust ei saa mõjutada kinkija hilisemad meelemuutused. Nagu kohus juba eelnevalt on öelnud, siis kostja ema käitumist ega tegevust sh võimalikke lubadusi ei saa omistada kostjale. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja lubas tulla 2022 augustis maja korrastama. Kinkelepingust ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kinkija hooldus- ja ülalpidamiskohustuse ning juhul kui kostja kinkijaga seonduvaid kulusid kandis (vt dtl 67), tegi ta seda vabatahtlikult. Kinkeleping ei sisalda ka ühtegi tingimust ega kokkulepet, millest võiks järeldada, et kostjal on kinkija suhtes vastusoorituse kohustus, sh puuduvad igasugused koormised ja kohustused VÕS § 265 lg 1 mõttes, mistõttu puudus kostjal kohustus kinnistu (ja elamu) korrastamiseks ja parandamiseks. Asjaolu, et kostja (ja kostja ema) siiski elamut korrastas ja parendas ning sellega seonduvaid kulusid kandis (vt dtl 67, 126, 132 jj; 135; 138 jj), tegi ta seda vabatahtlikult. Lepingu järgi kostjal sellist kohustust polnud. Seega ei ole võimalik eelnimetatud etteheiteid käsitleda jämeda tänamatusena kinkija suhtes.
13. Kuigi esialgne hageja subjektiivselt hindab kostja käitumist tänamatusena, siis peale kõikide asjaolude analüüsimist ja tõendite hindamist, asub kohus järeldusele, et kostja ei ole oma käitumisega esialgse hageja hinnangule alust andnud ja ühtki esialgse hageja etteheidet kostjale ei saa käsitada jämeda tänamatusena, mis oleks andnud esialgsele hagejale materiaalse aluse kinkelepingust taganeda. Kostjal ei ole kohustust hagejatele kinkelepingu eset tagastada. Kõigele eeltoodule tuginedes asub kohus seega seisukohale, et kinkijal puudus materiaalne alus vaidlusalusest kinkelepingust taganeda.
14. Asjaõigusseaduse § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastavalt KRS § 341 lg 1 kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kinkijal ei olnud õigust kinkelepingust taganeda, siis ei ole hagejatel õigust nõuda kostjalt tahteavalduse tegemist kinnistu tagasikandmiseks ja kinnisturaamatu kande muutmiseks. Seega eeltoodust tulenevalt ei kuulu hagi rahuldamisele.
15. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. 23.

§ 173

lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestab, 11 et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt

§ 162lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hagejate kanda. 24.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulud on

§ 138lg 1 järgi menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144

p 2) ja menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (

§ 144p 2).

Nimetatud kohtuvälistest kuludest on hüvitatavad vaid menetlusosaliste esindajate kulud, sest

§ 175lg 2 teise lause järgi ei kuulu nõustaja kulud hüvitamisele.

Menetlusosaliste esindajate kulud on hüvitatavad põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu lahend 2-19-10324 p 19).

1. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas 1080,87 eurot ja sõidukulud 17.09.2025 kohtuistungile summas 136,04 eurot. Kostja taotleb hagejatelt kokku 1216,91 euro väljamõistmist.
2. Hagejad leiavad, et menetluskulud, mis on seotud Hugo.legal teenusega ei saa võtta kui kostja menetluskulusid, sest tegemist on kostja esindajale õigusabiteenuse eest esitatud arvetega. Arvetel on teenuse saajaks H L.E. Lisaks märgivad hagejad, et ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks, et menetlusdokumendid, mis kostja esitas kohtule on koostatud HUGO.legal abiga.
3. Menetlusosalise kulud seoses esindaja kasutamisega (õigusabi kulu) loetakse õiguskirjanduse ja kohtupraktika järgi

§ 144p 2 mõttes kuluks, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

§-s 218 toodud loetelus;

ei sätesta. Riigikohtu üldkogu analüüsis 26.04.2016 lahendis 3-2-1-40-15 (p-d 69-75) riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude teemat põhjalikult ning üldkogu seisukohad on analoogia alusel kohaldatavad kõigi menetlusega seotud sõidukulude hüvitamisele. Üldkogu märkis, et vajalikud sõidukulud tuleb vajalikus ulatuses hüvitada. Justiitsministri 1.08.2016 määrusega kehtestatud ,,Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 17 lg 2 analoogia alusel kohaldades on hüvitamisele kuuluva sõiduauto kasutamise kulud summas 0,30 eurot läbitud kilomeetri kohta. Rakenduse Google Maps andmetel on kostja (elukoht XXX) ja Kuressaare kohtumaja vahelise ühe suuna pikkuseks 310 km, edasi-tagasi sõiduga läbitud vahemaa on seega 620 km ning sellele vastava kulu hüvitis advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 2 kohaselt oleks 186 eurot. Kohus peab eeltoodu alusel põhjendatuks kostja taotletud sõidukulud kokku summas 136,04 eurot: 17.09.2025 kohtuistungil osalemisega seotud autosõidukulud J-Kuressaare-J 94,84 eurot ja praamipiletid Virtsu-Kuivastu-Virtsu 41,20 eurot. Kokku on kostja põhjendatud menetluskulud eeltoodu alusel seega sõidukulud summas 136,04 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 13