p 3 ja õppekorralduse eeskirja p 121.3.3 koosmõjust tulenevalt on akadeemial õigus arvata kõrgharidustaseme õppest välja õppur, kellel puudub teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemise tõttu võimalus sooritada praktikat ja täita seetõttu õppekava. 4) Vastustaja selgitab, miks ei ole võimalik politseiteenistuse õppekaval õppida isikul, kelle suhtes ilmnevad politseiteenistusse võtmist välistavad asjaolud. Vastustaja nõukogu kinnitatud õppekavast (dtl 120 jj) tulenevalt on politseiteenistuse õppekava eesmärgiks kompetentsete ja teotahteliste politseiametnike ettevalmistamine, lähtudes politseiorganisatsiooni kui tellija vajadustest. Nimetatud eesmärgi täitmisel on oluline ja lahutamatu roll praktikal PPA-s. Praktika on õppeprorektori 11.04.2024 käskkirjaga nr 6.1-6/218 kinnitatud politseiteenistuse õppekava rakendusplaani kohaselt õppeaine PPKC5322 „Politseiteenistuse alusõpingud“ osa ja selle läbimine oli kaebajale kohustuslik. Õppekorralduse eeskirja p-dest 82, 83 ja 85 tulenevalt ja arvestades õppeprorektori 15.04.2024 käskkirjaga nr 6.1-6/232 kinnitatud õppetöögraafikut (dtl 30) tuli kaebajal osaleda PPA-s praktikal 04.11.2024 kuni 16.11.2024. 5) Vastustajale sai 30.09.2024 teatavaks, et kaebaja on kuriteo toimepanemises kahtlustatav. 24.10.2024 andis PPA personaliarvestuse ja -analüüsi talituse juhataja SM vastustajale teada, et PPA ei võimalda kaebajal praktikat sooritada, kuna kaebaja on kuriteos kahtlustatav. 6) Vastustaja pakkus kaebajale võimalust võtta kuni 12 kuuks akadeemilist puhkust. Kaebaja ei soovinud jääda akadeemilisele puhkusele. Õppekorralduse eeskiri ega muu õppekorraldust reguleeriv õigusakt ei anna vastustajale õigust vabastada kaebajat õppetööst ega näe ette muid alternatiivseid võimalusi (nt praktika muus praktikakohas läbimist) õppekava nõutud ajal ja mahus täitmiseks. Kaebajal on kahtlustusest vabanemise järgselt õigus uuesti kandideerida õppima politseiteenistuse õppekavale. 7) Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja osas süütuse presumptsiooni. Vastustaja õppurite politseiteenistusse võtmise ja teenistusse võtmist välistavad alused tulenevalt
-st. Teenistusse võtmise otsustab PPA. 8) Vastustaja ei ole põhjendamatult piiranud kaebaja õigust valida töökohta ega õigust haridusele. Vastustaja on piiranud kaebaja õigusi kooskõlas KHaS-ga ja
-ga. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et PS § 29 lg 1 ei garanteeri õigust tegutseda kindlal tegevusalal või elukutsel (Ü. Madise jt, Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 29, p 7). Inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö ei ole absoluutne. PS § 29 lg-s 1 sätestatud õigus ei hõlma õigust töötada konkreetsel ametivõi töökohal, vaid piirdub isiku õigusega sellele, et puuduksid põhjendamatud takistused tegutsemaks teatud valdkonnas või teatud üldiste tunnuste alusel määratletaval töö- või ametikohal. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tal võimaldataks sooritada praktikat ja ühtlasi nimetataks politseiametniku ametikohale olukorras, kus
§-s 581 sätestatut. Kaebaja nimetatakse PPA poolt politseiametniku koosseisuvälisele ametikohale üksnes praktika ajaks. PPA ei saa kaebajat politseiametniku koosseisuvälisele ametikohale praktikaajaks nimetada, sest kaebaja on kuriteos kahtlustatav ning see on
10) Põhjendamatu on väide, et kaebaja eksmatrikuleerimine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. PS §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõigus keelab õigusnormid, mis seavad isiku mingisugustest teda iseloomustavatest tunnustest tingituna põhjendamatult halvemasse olukorda võrreldes teise isikuga. PS § 12 ei välista teatud isikute kategooriate suhtes eriliste piirangute ette nägemist olukorras, kus see on nende isikute erilisi tunnuseid arvestades põhjendatud. Vastustaja on kohelnud kõiki politseiteenistusse õppekaval õppivaid õppureid sarnaselt. Kõik õppurid sooritavad praktika PPA-s.
lg-st 1 tuleneb, et kõik vastustaja politseivaldkonna õppekavadel õppivad õppurid nimetatakse praktika ajaks politseiametniku ametikohale. Ühtegi õppurit, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei võeta praktikale. 11) 27.11.2024 teatis nr 4.1-2/3545-1 on õiguspärane. Vastustaja esitas kaebajale õppekulude teatise
lg 1 p 2 ja siseministri 15.10.2019 määruse nr 33 „Sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude arvestamise ja hüvitamise määr, tingimused ja kord“ (määrus nr 33) § 4 alusel. Selle lg 1 kohaselt tuleb õppekulude teatis esitada eksmatrikuleeritud isikule 7 tööpäeva jooksul isiku eksmatrikuleerimisest arvates. 12) KHaS § 16 lg 6 p-st 5 tuleneb, et õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses võib nõuda üliõpilaselt, kes peab õppekulusid hüvitama
-s sätestatud tingimustel ja korras. Määruse nr 33 § 5 lg 1 p 1 sätestab, et vastustaja võib nõuda õppekulud sisse eksmatrikuleeritud isikult
lg 1 p-des 1–4 nimetatud juhtudel.
1 lg 1 p 2 kohaselt võib sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isikult nõuda, et ta hüvitaks riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulud, kui ta eksmatrikuleeriti ebarahuldava õppeedukuse tõttu. Kaebaja eksmatrikuleeriti, kuna ta ei vasta politseiteenistusse võtmise tingimustele ega saa seetõttu läbida praktikat, mis KHaS § 17 p-st 3 tulenevalt on käsitletav õpingutes edasi jõudmatusena. Õpingutes edasijõudmatus on käsitletav
lg 1 p-s 2 nimetatud ebarahuldava õppeedukusena.
lg 3 kohaselt väljastatakse sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isikule õppekulude teatis, mille alusel tuleb õppekulud hüvitada. Seega oli vastustajal tulenevalt KHaS § 16 lg 6 p-st 5,
1 lg 1 p-st 2 ning lõikest 3 alus esitada kaebajale õppekulude teatis õppekulude hüvitamiseks. Sisekaitseakadeemia on kaebajat õppekulude hüvitamise kohustusest teavitanud õppekulude teatisega, mis on kaebajale edastatud 27.11.2024. Kaebajale edastatud teatis on lõplik ning on kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kaebaja ja akadeemia on sõlminud 04.06.2025 õppekulude hüvitamise kokkuleppe ning kaebaja on asunud õppekulusid hüvitama. 5
Kriminaalmenetluses kahtlustatavaks olemine ei ole õppekulude hüvitamise kohustusest vabastamise aluseks. Õppekorralduse eeskirja punktis 176 on kirjeldatud olukorrad, kus akadeemia ei nõua õppekulude hüvitamist. Sisekaitseakadeemial on õigus loobuda õppekulude sissenõudmisest juhul, kui õppetegevuse käigus selgub, et õppuril ei ole erialal töötamiseks vajalikke isikuomadusi, näiteks õppur ei ole võimeline taluma töösituatsioonides tekkivaid pingelisi olukordi. Samuti on õppekulude hüvitamise kohustusest vabastamise aluseks see, kui õppur soovib õpingud katkestada esimese semestri jooksul eriala sobimatuse tõttu või kui õpingud tuleb mis iganes ajahetkel katkestada tervislikel põhjustel. Kaebaja puhul ei olnud tegemist ühegi eelkirjeldatud olukorraga. Kaebaja on määratud kriminaalmenetluses kahtlustatavaks õpingute ajal. Akadeemia hinnangul ei ole õppekulude hüvitamise nõudmine kaebajalt üleliia ebaproportsionaalne ning on vastavuses akadeemia senise halduspraktikaga. 14) Eelnevast järeldub, et vastustajal on seadusest tulenev avalik-õiguslikul suhtel põhinev nõudeõigus kaebaja vastu koolituskulude hüvitamiseks. Vastustaja on koolituskulude summa õigesti arvestanud ja teatis ei sisalda olulisi vigu, mis tooks kaasa teatise õigusvastasuse. Ka kaebaja ei ole sellekohaseid väiteid esile toonud. KOHTU PÕHJENDUSED 3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 4. Selles asjas on vaidluse all Sisekaitseakadeemia 20.11.2024 käskkirja nr 6.15/676 ja 27.11.2024 teatise nr 4.1-2/3545-1 õiguspärasus. 5. Vaidlustatud käskkirjaga eksmatrikuleeriti kaebaja Sisekaitseakadeemiast politseiteenistuse õppekavalt Sisekaitseakadeemia õppekorralduseeskirja p-dest 119.2 ja 121.3.3. lähtudes ning tulenevalt sellest, et ilmnenud oli
p-s 3 nimetatud politseiteenistusse võtmist välistav asjaolu (kaebaja kriminaalmenetluses kahtlustatavaks olemine). Käskkirjast nähtuvalt oli selle andmise ajendiks seega asjaolu, et kaebajast sai õpingute kestel kriminaalmenetluses kahtlustatav. Käskkirjas on kokkuvõtvalt põhjendatud, et selle asjaolu tõttu ei ole kaebajal võimalik õppekava täita, sest PPA ei võta teda teenistusse, sh praktikat sooritama. Käskkirjas on selgitatud, et
§-st 60 tulenevalt nimetatakse õppur õppepraktika läbimise ajaks koosseisuvälise politseiametniku ametikohale, kuid õppurit, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei saa
Tuginedes õppekorralduse eeskirja p-le 121.3.3, eksmatrikuleeriti kaebaja seega
§-s 40 sätestatud asjaolu ilmnemise tõttu. Korralduses on märgitud, et isegi juhul, kui kaebajat sel alusel mitte eksmatrikuleerida, tekiks akadeemial kohustus õppur eksmatrikuleerida p 121.1.
§-s 40 sätestatud teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemise korral.
p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need koostoimes kohustasid kriminaalmenetluses kahtlustatavaks olevat politseiametnikku teenistusest vabastama, konkreetselt politseiametniku teenistusest vabastamist, mitte aga inimese politseiametnikuna teenistusse võtmist ega ka õppest välja arvamist. Seejuures leidis Riigikohus, et seadusest tulenenud kohustus vabastada politseiametnik kriminaalmenetluses kahtlustatavaks oleku tõttu teenistusest oli iseenesest õigustatav eesmärgiga tagada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina, kuivõrd olukord, kus politseiametnik jätkab tavapärast tööd ka pärast kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamist, võib kahandada politsei kui organisatsiooni autoriteeti ja usaldusväärsust avaliku korra kaitsel. Riigikohus pidas selles asjas põhiseadusvastaseks ennekõike seda, et kahtlustuse võimalikku ajutisust arvestades oleks sama eesmärki olnud võimalik saavutada mitme kutsevabadusse vähem sekkuva meetmega, nt teenistussuhte peatamise, teisele tööle üleviimise või ka hilisema teenistusse ennistamise võimaluse kaudu. Pealegi anti selles asjas hinnang regulatsioonile, milles ei olnud ette nähtud võimalust isiku teenistusse ennistamiseks teenistusest vabastamise asjaolu äralangemise korral ning puudus ka kaalutlusõigus kahtlustusele reageerimiseks. 9. Viidatud Riigikohtu otsuse ajendil on praeguseks kehtestatud
1, mis näeb ette võimaluse viia politseiametnik tema nõusolekul kriminaalmenetluse ajaks üle teisele ametikohale või kõrvaldada politseiametnik kriminaalmenetluse ajaks teenistusest. Selle sätte mõtteks on just süütuse presumptsiooni silmas pidades kaitsta kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud politseiametnikku teenistusest vabastamise eest. Samas on ka
kohaldamise tagajärjeks jätkuvalt see, et kriminaalmenetluse toimumise ajal ei ole kriminaalmenetluses kahtlustataval või süüdistataval võimalik politseiametnikuna töötada. Seega peab regulatsioon ka täiendatud kujul jätkuvalt silmas politsei kui organisatsiooni autoriteedi ja usaldusväärsuse tagamise eesmärki. See eesmärk on oluline ka tutvumispraktika sooritamisel koosseisuvälise politseiametniku ametikohal töötamise puhul, kuivõrd ka praktikal viibimise ajaks tagatakse õppurile politseiametnikega võrdsed sotsiaalsed tagatised, õigused ja vastutus (
10. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja suhtes rikkunud süütuse presumptsiooni. Vastustaja on selgitanud, et kaebajal tuli osaleda kohustusliku õppeaine „Politseiteenistuse alusõpingud“ osana praktikal 04.11.2024 kuni 16.11.2024.
lg-st 1 tulenevalt nimetatakse õppur õppepraktika läbimise, sh tutvumispraktika koosseisuvälise läbimise ajaks PPA politseiametniku ametikohale. See võimaldab õppuril tutvuda politseiorganisatsiooniga ja osaleda politseiametniku ülesannete täitmisel, omandades seeläbi politseiametniku tööks vajalikke olulisi praktilisi oskusi ja teadmisi. Kaebaja oleks seega tulnud praktika ajaks nimetada koosseisuvälisele politseiametniku ametikohale, kuid seda ei olnud võimalik teha tema kuriteos kahtlustatavaks olemise tõttu. Vastustaja on lähtunud sellest, et kaebajal puudus teenistusse võtmist välistava asjaolu ilmnemise tõttu võimalus sooritada praktikat, mitte ei ole kaebajat käsitatud kuriteos süüdi olevana. 11. Vastustaja ei ole ebaproportsionaalselt piiranud ka kaebaja õigust valida töökohta ega õigust haridusele. Inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö (PS § 29 lg 1) ei hõlma õigust töötada konkreetsel ameti- või töökohal, vaid piirdub isiku õigusega sellele, et puuduksid põhjendamatud takistused tegutsemaks teatud 7
p 3, mis peab tagama politsei kui organisatsiooni autoriteeti ja usaldusväärsust, seda sõnaselgelt keelab. Õiguse haridusele (PS § 37) osas on Riigikohus selgitanud, et mida kõrgem on kõne all olev haridustase, seda suuremad on ka lubatavad piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu kohustused ning riik ei ole kohustatud võimaldama näiteks kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses (04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 13). Kohus nõustub vastustajaga, et sedavõrd spetsiifilisel erialal nagu politseiteenistus, tuleb õppetöö korraldamisel lubatavaks pidada piiranguid, mis mh võivad põhjendatud juhul seisneda selles, et politseiteenistuse õppekaval õppivad õppurid saavad osaleda õppetöös (praktikal) üksnes juhul, kui nad vastavad politseiametniku teenistusse võtmise tingimustele.
lg 1 järgi nimetatakse politseivaldkonna õppekavadel õppivad õppurid praktika ajaks politseiametniku ametikohale. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud halduspraktikale, mille järgi ei ole akadeemia õppurit eksmatrikuleerinud vaid nt sellisel juhul, kui teenistusse võtmist välistavad asjaolud on ilmnenud pärast praktika sooritamist ja kui õppekava täitmisest on puudu üksikud ained, näiteks lõputöö või eksam. See aga ei kinnita võrdse kohtlemise rikkumist.
1 lg 1 p 2 ja siseministri 15.10.2019 määruse nr 33 „Sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude arvestamise ja hüvitamise määr, tingimused ja kord“ (määrus nr 33) § 4 alusel. 8
-s sätestatud tingimustel ja korras. Määruse nr 33 § 5 lg 1 p 1 sätestab, et SKA võib nõuda õppekulud sisse SKA-st eksmatrikuleeritud isikult
1 lg 1 p-des 1–4 nimetatud juhtudel.
lg 1 p 2 kohaselt võib sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isikult nõuda, et ta hüvitaks riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulud, kui ta eksmatrikuleeriti ebarahuldava õppeedukuse tõttu. Sätte lõike 3 kohaselt väljastatakse sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isikule õppekulude teatis, mille alusel tuleb õppekulud hüvitada. Määruse nr 33 § 4 lg 1 kohaselt koostab Sisekaitseakadeemia seitsme tööpäeva jooksul isiku eksmatrikuleerimisest arvates õppekulude teatise. Õppekulude teatises nimetatud õppekulude hüvitamise nõue põhineb avalik-õiguslikul suhtel (vt Riigikohtu määrus asjas 3-2-1-155-15, p 10), mis tuleb otse seadusest, st KHaS § 16 lg 6 p-st 5 ning
17. Kaebaja eksmatrikuleeriti 20.11.2024 käskkirjaga, kuna ta ei vastanud enam politseiteenistusse võtmise tingimustele ega saanud seetõttu läbida praktikat. Kohus nõustub vastustajaga, et KHaS § 17 p-st 3 tulenevalt on see käsitatav õpingutes edasi jõudmatusena, mh arvestades, et sätte seletuskirja järgi võib õpingutes edasi jõudmatus tähendada ka teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemist. Õpingutes edasijõudmatus on käsitatav
Seega oli vastustajal seadusest tulenev avalik-õiguslikul suhtel põhinev nõudeõigus kaebaja vastu õppekulude hüvitamiseks. 18.
lg 2 loetleb olukorrad, mil sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik ei ole kohustatud hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulusid. Kaebaja ühelegi sellisele alusele ei viita ja neid ei nähtu ka kohtule. Arvestades
lg 1 sõnastust ning
muutmise seletuskirja, on õppekulude sissenõudmine sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektori kaalutlusotsus ehk juhtidele on antud õigus kaaluda, kas õppekulude hüvitamist nõuda või mitte. Sellega seoses on vastustaja aga asjakohaselt viidanud õppekorralduse eeskirja punktis 176 kirjeldatud olukordadele, mille puhul akadeemial on õigus loobuda õppekulude hüvitamise nõudmisest. Nendeks on õpingute katkestamine mõjuval põhjusel (eksmatrikuleerimise avalduse esitamine esimese õppeaasta esimesel semestril eriala sobimatuse tõttu, õpingute katkestamine tervislikel põhjustel või sobimatute isiksuseomaduste tõttu), aga ka õppuri tegutsemine pärast õpingute katkestamist abipolitseiniku või vabatahtliku päästjana. Kaebaja puhul ei olnud tegemist ühegi viidatud olukorraga. Kriminaalmenetluses kahtlustatavaks muutumine õpingute kestel selliseks aluseks ei ole.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.