KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2024, Tallinn Haldusasja number 3-22-2260 Haldusasi XX OÜ kaebus tuvastada, et Elering AS

§ 59

lg 25 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest

§ 59

lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest või alternatiivselt tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus nr 22-1.1/2022/1 osas, milles see ei näe ette võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) XX OÜ-le ning seab XX OÜle, kui alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootjale toetuse maksmise eelduseks tootmise alustamise hiljemalt 30.06.2020; tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus. Menetlusosalised Kaebaja – XX OÜ, esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Asja läbivaatamine Vastustaja – Elering AS, esindajad vandeadvokaadid Kaisa Jakobsoo ja Anton Sigal ning Karin Täär, Tuuli Hansen, Taavi Vospert Kohtuistung 25.01.2024 RESOLUTSIOON 1

§ 59

lg 2 5 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest; 1.3 tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus; 1.4 alternatiivselt punktis 1.1 ja 1.2 toodud nõuete suhtes tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus nr 22-1.1/2022/1 osas, milles see ei näe ette võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) kaebajale ning seab kaebajale, kui alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootjale toetuse maksmise eelduseks tootmise alustamise hiljemalt 30.06.

2. Ülejäänud osas jätta kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.
3. Jätta kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.
4. Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
5. Jätta kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema emaettevõtja ärinimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.04.
8. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. XX OÜ (kaebaja) on 06.03.2020 XX poolt asutatud äriühing, mille eesmärgiks on arendada, omada ja opereerida XX grupi Eesti riigis paiknevaid päikeseenergia tootmisparke.
11. aasta kevadel langetas kaebaja investeerimisotsuse rajada eraldiseisvad 50 kW võimsusega päikesepargid. Perioodil 13.03.2020 kuni 05.10.2020 omandas kaebaja emaettevõtja XX päikeseparkide rajamise eesmärgil 14 kinnistut. Kõikidele kinnistutele seati hoonestusõigus kaebaja kasuks. Investeerimisotsuse tegemisel lähtus kaebaja elektrituruseaduse (

) § 59 lg 2, § 59 lg 2 5 ning § 108 lg 1 alusel ette nähtud toetusskeemist, mis võimaldas saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot/MWh eest (mikrotootjate toetusskeem või toetus). Nimetatud toetusskeemi järgi oli võimalik saada toetust 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest.

§ 59

lõike 25 järgi oli toetuse saamise tingimuseks, et tootmist on alustatud hiljemalt

1. aasta
2. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja saanud riigilt investeerimistoetust.
3. Elering AS (vastustaja) käsitles kõnealust mikrotootjate toetusskeemi Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 (VTA määrus) alusel vähese tähtsusega abina (VTA). 2

§ 59lg-ga 26.

Seadus avaldati Riigi Teatajas 30.06.2020 ning jõustus 01.07.2020.

§ 59

lg 26 kohaselt on

§ 59

lg 25 alusel makstava toetuse puhul tegemist grupierandi alla kuluva riigiabiga Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 (GBER) artikli 43 tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida GBER-is sätestatut, eelkõige GBER artikkel 43 lõikest 5 tulenevat, mille kohaselt ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet. 5. 19.08.2020 kirjas nr 12.1-1/5473-2 märkis Rahandusministeerium, et enne 01.07.2020 nõuetekohaseks tunnistatud tootjad saavad jätkuvalt toetust VTA-na VTA määruse alusel. 6. Elering AS-i 07.07.2022 otsusega nr 22-1.1/2022/1: 1) tuvastati,

§ 59lg 25 alusel alla 50 k

W elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest antaval toetusel on ülempiir, millest tulenevalt välja makstav toetus eurodes megavatt-tunni kohta ei tohi ületada 12 aastase maksimaalse toetusperioodi vältel päikeseenergiast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet; 2) otsustati tugineda

§ 59lg 25 alusel alla 50 k

W elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest antava toetuse ülempiiri välja arvutamisel kasumlikkuse hindamise metoodikale (päikeseenergia toetuse mudelanalüüsi metoodika ja sellega seotud dokumendid, otsuse lisad A-D). 7. 08.08.2022 esitas kaebaja vastustajale vaide 07.07.2022 otsuse ja selle lisaks oleva metoodika kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja jättis oma 20.09.2022 vaideotsusega nr 22-7/2022/9-3 kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata. Vastustaja leidis kokkuvõtvalt, et kaebajale kohaldub

§ 59

lg 26 kohaselt GBER artikli 43 kohane toetusskeem ning kaebajal ei olnud õiguspärast ootust saada toetust VTA skeemi alusel. Lisaks on vastustaja seisukohal, et põhjendatud on ühetaolise metoodika kehtestamine

1. aastal abiskeemi sisenejatele ning kaebaja kriitika metoodika osas ei ole põhjendatud.
2. Kaebaja esitas 21.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsuse nr 22-1.1/2022/1 ning selle kohta tehtud 20.09.2022 vaideotsus nr 22-7/2022/93 ning kasumlikkuse hindamise metoodika.
3. Kohus võttis haldusaktide tühistamiskaebused menetlusse, kuid jättis menetlusse võtmata 07.07.2022 otsuse lisaks oleva metoodika tühistamise nõude, kuivõrd tegemist pole haldusaktiga.
4. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 30.12.2022 juhtides ühtlasi tähelepanu, et kaebaja ei saa vaidlustada haldusakti osas, mis tema õigusi ei puuduta.
5. 01.11.2023 täpsustas kaebaja esitatud nõudeid järgmiselt: 11.1 tuvastada, et Elering AS-i 07.07.2022 otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja kaebajal on õigus saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 2 5 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest; 11.2 kohustada Elering AS-i käsitama kaebajale

§ 59

lg 2 5 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 2 5 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest; 3

§ 59

lg 25 alusel antav toetus kvalifitseeriti vähese tähtsusega abina enne 01.07.2020 ning 2) seab vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) toetuse maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootmise alustamise hiljemalt 30.06.

1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
2. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 12.1 Vaidlustatud metoodika ja otsus piiravad oluliselt kaebaja õigust saada toetust. Kaebaja on teinud investeeringuid lähtuvalt asjaolust, et toetusmeede on VTA. Kaebaja õigus saada toetust on vaidlustatava otsusega aga seotud täiendavate tingimustega. Sisuliselt toob otsus kaasa olukorra, kus sõltuvalt aasta keskmisest elektrienergia hinnast välistatakse täielikult või olulises osas toetuse saamine, mille tulemusena jääb kaebajal saamata toetus 12 aasta jooksul kuni 397 954 euro ulatuses. Vastustaja otsus piirab oluliselt nende isikute õigust saada toetust, kes on teinud oma investeerimisotsused lähtuvalt asjaolust, et toetusmeede on VTA, kuid kes ei ole jõudnud enne 01.07.2020 tootmist alustada. 12.2 Mikrotootjate toetusskeem on jätkuvalt kvalifitseeritav VTA-na kui toetus ei ületa VTA määruses toodud ülempiiri 200 000 eurot kolme aasta kohta iga taotleja koha. Seda kinnitab

seletuskirjas § 59 lg 26 kohta selgitatu, vastustaja 29.06.2020 kirjas Rahandusministeeriumile toodu ja Rahandusministeeriumi 08.07.2020 vastuses avaldatud seisukoht. Seega asjaolu, et abile kohaldatakse GBER regulatsiooni ei välista iseenesest seda, et olukorras, kus isik GBER nõuetele ei vasta, võiks ta vastata VTA tingimustele. Seisukohta, et toetust on jätkuvalt võimalik kvalifitseerida VTA-ks kinnitab ka vastustaja vaideotsuses leides, et toetuse lugemisel VTA-ks või GBER-i alusel antavaks abiks hinnatakse seda, kas tootja alustas tootmist enne või pärast 01.07.

1. Selline eristamine on aga põhjendamatu, kuna nii VTA kui GBER on otsekohaldatavad EL õigusaktid, mistõttu on välistatud olukord, kus riigisisese õigusega saaks alates teatud kuupäevast välistada EL õiguse kohaldamise teatud toetuse suhtes. 12.3 Toetuse käsitamine grupierandi alla mineva riigiabina on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Vaidlust ei saa olla selles, et toetuse käsitamine üksnes grupierandi alusel antava abina omab osade tootjate suhtes ebasoodsat mõju, kuivõrd seab toetuse saamiseks täiendavad tingimused. Kaebaja tegi investeeringud eeldusel, et tal on võimalik saada toetust 12 aasta jooksul. Kaebaja oli
2. aasta lõpuks ehitanud valmis kõik 14 päikeseparki ning need vastasid toetuse saamise nõuetele, s.t kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus enda suhtes soodsama regulatsiooni kohaldamisele, s.o toetuse kui VTA saamisele. Kaebajale ei saanud ka 4

muudatus lisati eelnõusse alles selle teisel lugemisel Riigikogus 15.06.

1. Seadus võeti vastu 17.06.
2. Seadusandja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud kõrgetest energiahindadest tarbijate jaoks. Otsuse seaduslikkuse seoses õiguspärase ootusega tagaks kaebaja hinnangul see, kui tootjad, kes on projektiga alustanud enne

§ 59lg 2 6 jõustumist, saaksid taotleda toetuse kvalifitseerimist VTA-na.

Projektiga alustamiseks ei saa seejuures pidada tootmisega alustamist, vaid investeerimisotsuse tegemist ning sellega seotud esmaseid toiminguid (kaebaja poolt kinnistute omandamisest). 12.4 Juhul, kui

§ 59

lg 26 välistaks toetuse käsitamise VTA-na, oleks see põhiseadusvastane ning tuleks jätta asja lahendamisel kohaldamata. Säte omaks ebaehtsat tagasiulatuvat mõju ning kahjustab ülemääraselt

§ 59

lg 2 5 kehtivust usaldanud isikuid, sh kaebajat.

§ 59

lg 26 tuleks jätta HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. 12.5 Vastustaja otsus ja metoodika läheb kaugemale sellest, mis on GBER-i nõuete täitmiseks vajalik. Samuti on ühetaolise metoodika kehtestamine 2020 toetusskeemi sisenejatele põhjendamatu. Ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) ega Rahandusministeerium ei pidanud vajalikuks GBER artikkel 43 lõike 5 rakendamiseks ühetaolise metoodika kehtestamist, kuivõrd juba kehtestatud toetusmäär oleks olnud kooskõlas tasandatud kulude nõudega. Erandina on MKM viidanud „kobarjaamadele“. Tootjate grupeerimine on põhjendamatu. Põhjendatud oleks metoodika kehtestamine ja rakendamine nende tootjate puhul, kus maapinnal paikneb kõrvuti kaks või enam 50 kW võimsusega tootmisüksust ning tootmisüksuste selline eraldamine on tingitud soovist saada osa mikrotootjate toetusskeemist, mitte õiguspärastest majanduslikest kaalutlustest. 12.6 Metoodika alusel koheldakse kaebajat ja teisi tootjaid, kes ei jõudnud tootmist alustada enne 01.07.2020 ebavõrdselt võrreldes nende tootjatega, kes enne 01.07.2020 oma tootmist alustada jõudsid.

§ 59

lõikes 25 sätestatud toetusskeem kuulub grupierandi alla alates 01.07.2020, mil vastav muudatus

-is kehtestati. Isikutele, kes olid tootmist alustanud enne seda, tuleb abi anda vastavalt VTA-le. Seega toob erineva kohtlemise kaasa ainuüksi asjaolu, millal isik tootmisega alustas. Nimetatu ei ole aga isiku kontrolli all, kuivõrd sõltub mh sellest, millal võimaldatakse tootmisseadmete liitumine. Praegu ei ole otsuses toodud ühtegi mõistlikku põhjust võrreldavate gruppide erinevaks kohtlemiseks ja neid ka ei eksisteeri, sest investeerimisotsused pidid mõlemasse gruppi kuuluvad ettevõtjad tegema enne 01.07.2020. Kaebaja hinnangul on oluline just investeerimisotsuse tegemise aeg, kuna see sõltus tootjast. 12.7 Tootjate ebavõrdset kohtlemist ei toonud kaasa mitte

§ 59

lg 2 6 jõustumine, vaid sätte alusel vastustaja poolt otsuse vastu võtmine ja metoodika kehtestamine. Enne seda ei olnud toetusele ülempiiri sätestatud. Kaebajale saabusid negatiivsed tagajärjed

§ 59

lg 26 alusel otsuse vastu võtmisega, toetuse ülempiiri määramisega ja selle arvutamise metoodika kehtestamisega. 12.8 Metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Vastustaja on lähtunud Konkurentsiameti hinnangust, mille kohaselt on see 6%, kuid otsuse põhjendustest ei nähu, miks tuleks sellest hinnangust lähtuda, turuosaliste omast aga 5

-i või GBER-i regulatsiooni ja kaebaja kaebeõigus ei saa ulatuda nii kaugele, et asuda vaidlustama põhimõttelist otsust maksta alates 01.07.2020 toetust grupierandi reeglite alusel. 13.2 Kehtiva regulatsiooni kohaselt kohaldub kaebajale GBER. Seadusandja on

§ 59

lg 26 jõustumisest ühemõtteliselt kvalifitseerinud § 59 lg 2 5 alusel antava toetuse grupierandi alusel antava riigiabina ega ole näinud ette erandeid, mis võimaldaks jätta GBER-i kohaldamata tootjatele, kes alustavad tootmist 01.07.2020 või hiljem. 13.3 Kaebaja toob õigesti välja, et kuna toetuse summa jääb eelduslikult alla 200 000 euro projekti kohta, oleks sellise toetuse maksmine EL õiguse kohaselt lubatud nii VTA-na kui GBER-i järgse abina. See aga ei tähenda, et vastav valikuõigus on vastustajal. EL õigusaktid ei loo võimalikele abisaajatele enesestmõistetavat nõudeõigust abi saamiseks. Selline nõudeõigus saab tekkida ainult siseriikliku õiguse alusel ning selle eelduseks on vastava siseriikliku õigusakti olemasolu. Antud juhul on selleks

, mis näeb sõnaselgelt ette, et alates 01.07.2020 järgitakse mikroettevõtjatele antava abi puhul GBERis sätestatut. Seega on seadusandja sõnaselgelt sätestanud, et võimalike abisaajate 6

§ 59lg 26 jõustumisele.

13.4 Toetuse maksmine VTA vormis oli ajutine meede ega loonud õiguspärast ootust. Mikrotootja abikava oli algusest peale mõeldud GBER-i järgse abikavana, millele rakenduvad vastavad piirangud. Abikava rakendati VTA vormis üksnes ametniku vea tõttu. Nimetatu nähtub eelnõu 576 SE menetluse dokumentidest, mille kohaselt pidi MKM tegema teavituse Euroopa Komisjonile. Vastav teavitus jäi õigeaegselt tegemata, mistõttu asus vastustaja eraldama mikrotootjatele toetusi VTA vormis. Nimetatud ebaõige praktika ei saanud luua kaebajale õiguspärast ootust, et algselt GBER järgse instrumendina loodud abiskeemi rakendatakse skeemi lõpuni VTA vormis. 13.5 Seadusandjal oli õigus abikava muuta. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa hoida ära regulatsiooni muutmist. Õiguspärane ootus ei tähenda et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. 13.6 Abikava muutes on seadusandja arvestanud vastanduvaid huve. Arvestada tuli et taastuvenergia tasu kannavad tarbijad ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele põhjendamatult koormav. Vastustaja lõpetab kehtiva regulatsiooni tingimustes toetuse maksmise siis, kui tema arvutused näitavad, et mikrotootja saavutab 12- aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga. 13.7 Metoodika lisa B kohaselt on kaebajaga samasse gruppi kuuluvate tootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind 2022. a esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh. Seega 2022. aastal ületas elektri turuhind oluliselt mikrotootjate poolt selle tootmiseks tehtavaid kulusid ning kui elektri hind püsiks sama kõrge kogu 12-aastase perioodi jooksul, siis tootja ei saaks üldse toetust, kuna tema päikesepark oleks vägagi kasumlik. Ülaltoodu näitab, et

§ 59

lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni, välistades energiatootjate ülekompenseerimist riigi arvelt kõrgete energiahindade tingimustes. 13.8

§ 59

lg 26 alusel abi andmise tingimused muutusid alates 01.07.2020 vähesel määral ning uus regulatsioon täpsustas üksnes ülekompenseerimise piiri olukorras, mil tootja saab tulu turuhinnast enam, kui algselt prognoositud. 13.9 Kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Kaebaja jätab tähelepanuta, et otsus ja metoodika ei avaldagi mitte mingit mõju kaebajale makstavale toetusele enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub. Kaebaja ei ole ka leidnud, et ta on paigutatud valesse gruppi või et tootjaid teisiti grupeerides oleks tema suhtes kehtiv tasandatud kulude arvutus teistsugune. Õige ei ole kaebaja väide, et metoodikas kasutatud diskontomäär ei ole põhjendatud. Vastustaja ei näe majanduslikku põhjendust pidada väiketootja tegevust riskantsemaks suurtootja tegevusest ning lubada väiketootjale vastavalt suuremat omakapitali toetust. Kasumlikkust hinnatakse metoodika järgi seadmepõhiselt, mitte taotlejapõhiselt. Kaebaja puhul ei ole tegemist väiketootjaga. Vastustaja lähtus tulumaksu osas Eestis valitsevast praktikast, et kõik kapitalikulu arvutused on 7

§ 59

lg 25 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest ja tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus. Kohtu hinnangul vastavad nimetatud nõuded kaebuse eesmärgile, milleks on eesmärk hoida ära vaidlustatud otsuse ja sellega kinnitatud toetuse ülempiiri arvutamise metoodika kohaldatavus tema suhtes, s.o tagada jätkuvalt toetuse maksmine määras 53,7 eurot/MWh toodetud elektrienergia eest. Seega lubab kohus kaebajal kaebust muuta selle täiendamise teel eelpool toodud nõudega. 14.2 Kaebaja soovib järgnevalt, alternatiivselt eelpool toodule tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus ja otsuse lisaks olev kasumlikkuse hindamise metoodika ja alternatiivselt nimetatud nõude suhtes tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus milles see: 1) ei näe ette võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) isikutele, kes olid teinud investeerimisotsused alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadme rajamiseks ajal, mil

§ 59

lg 25 alusel antav toetus kvalifitseeriti vähese tähtsusega abina enne 01.07.2020 ning 2) seab vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) toetuse maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootmise alustamise hiljemalt 30.06.2020. 8

§ 59lg 2, § 59 lg 2 5 ning § 108 lg 1, mis nägid ette võimaluse saada alla 50 k

W elektrilise võimsusega tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot/MWh eest 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest.

§ 59

lg 25 alusel oli toetuse saamise tingimuseks, et tootmist alustatakse hiljemalt

1. aasta
2. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja saanud riigilt investeerimistoetust. Vastustaja käsitles kõnealust mikrotootjate toetusskeemi Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 (VTA määrus) alusel vähese tähtsusega abina (VTA); c) 17.06.2020 võeti vastu ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (jõustus 01.07.2020), millega täiendati

§ 59

lg-ga 26, mis näeb ette, et

§ 59

lg 25 alusel makstava toetuse puhul on tegemist grupierandi alla kuuluva riigiabiga GBER artikli 43 tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida GBER-is sätestatut, eelkõige artikkel 43 lõikest 5 tulenevat, mille kohaselt ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet; d) vastustaja 07.07.2022 otsusega nr 22-1.1/2002/1 tuvastati, et

§ 59lg 2 6 alusel alla 50 k

W elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest antaval toetusel on ülempiir, millest tulenevalt välja makstav toetus 9

§ 59lg 2 6 alusel alla 50 k

W elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest antava toetuse ülempiiri välja arvutamisel kasumlikkuse hindamise metoodikale (päikeseenergia toetuse mudelanalüüsi metoodika ja sellega seotud dokumendid, otsuse lisad 1-4) (otsuse p 2). 17. Poolte vahel on kokkuvõtvalt vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda toetuse maksmist VTA vormis ka alates

§ 59

lg 26 jõustumisest (01.07.2020), mil sätestati, et mikrotootjate abikava paigutub riigiabi meetmena EL-i üldise grupierandi määruse alla ning selle andmisel järgitakse GBER-i määruses sätestatut. Kaebaja käsitluse kohaselt on toetust võimalik jätkuvalt käsitled VTA-na. 18. Esmalt ongi poolte vahel vaidlus selles, kas vaidlusalune otsus kohaldub kaebaja suhtes. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja taastuvenergia toetuse maksmine kaebajale oleks ka peale

§ 59lg 26 jõustumist pidanud toimuma VTA määrusega sätestatud korras.

Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. 19.

§ 59

lg 1 punkti 1 kohaselt on tootjal õigus saada põhivõrguettevõtjalt

§-s 59 nimetatud toetust elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 125 MW. Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema taotluse alusel toetust 0,0537 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud

§ 59

lg 1 punkti 1 või 2 kohaselt (

§ 59

lg 2 p 1).

§ 59

lg-s 2 nimetatud toetus on riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille andmisel järgitakse Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniseid ning Euroopa Komisjoni asjakohast riigiabi andmist lubavat otsust (

§ 59lg 2 1). Alla 50 k

W elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest võib tootja saada

§ 59lg-s 2 nimetatud toetust juhul, kui elektrienergiat toodetakse hiljemalt 2020.

aasta 31. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja saanud riigilt investeeringutoetust (

§ 59

lg 2 5).

§ 59

lg 26 (jõust 01.07.2020) kohaselt on

§ 59

lg 2 5 nimetatud toetus riigiabi komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L 187, 26.06.2014, lk 178), artikli 43 tähenduses ning selle andmisel järgitakse samas määruses ja konkurentsiseaduse (KonkS) §-s 342 sätestatut. 20. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tootmise alustamise mõistet tuleb sisustada läbi

§ 59lg 1 punkti 1 koosmõjus § 108 lg-ga 3.

Ka Riigikohus on oma 28.09.2023 määruses haldusasjas nr 3-16-1864 (p-s 32-34) selgitanud, et

§ 59

lg 1 p-s 1 viidatud tootmise alustamise mõistet tuleb sisustada

§ 108lg-te 1 ja 3 kaudu.

Vastavalt

§ 108

lg-le 3 käsitletakse

§-s 108 nimetatud tootmise alustamise ajana päeva, millal nõuetekohane tootmisseade esimest korda annab elektrienergiat võrku või otseliini. Nimetatust tulenevalt ei ole ka võimalik jõuda järeldusele, et tootmise alustamine tähendab investeerimisotsuse tegemise aega. Seadusest tulenevalt mõistetakse tootmise alustamisena aega, mil tootmisseade hakkab reaalselt elektrienergiat tootma. 21. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja võimekus tootmist alustada tekkis ajal, mil kehtis

§ 59lg 26. Nimetatu tähendab, et sellel hetkel nägi kehtiv õigus ette, et kuni 50 k

W elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest saadavale toetusele kohaldub GBER. Seega on seadusandja

§ 59

lg 26 sõnastades sõnaselgelt ette näinud, et alates 01.07.2020 järgitakse mikrotootjatele antava abi puhul GBER-is sätestatut ning võimalike abisaajate nõudeõigus on piiratud GBER-is tooduga, sh ka GBER-is toodud piirmääraga. GBER 10

§ 59lg 26 jõustumisele.

Nimetatud kirjavahetus ei oma õiguslikku mõju ning vastustaja seisukoht väljendub vaidlustatud otsuses. 23. Seda, et juba varasemalt on seadusandja soovinud

§ 59

lg-s 2 5 sätestatud taastuvenergiatoetuse kvalifitseerida GBER alusel antavaks, kinnitab muu hulgas ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (173 SE II) seletuskiri teiseks lugemiseks. Nimetatud seletuskirjas märgitakse

§ 59lg 2 6-28 osas, et 2018.

aastal elektrituruseadusesse lisatud § 59 lõikes 25 nimetatud toetus on oma olemuselt riigiabi, mille osutamisel peab järgima EL riigiabi põhimõtteid (määruses EL 651/2014 toodud põhimõtteid (nn grupierandi määrus) või siis vähese tähtsusega abi põhimõtteid). Eelnõu 576 SE menetluse ajal nõustus majanduskomisjon MKM ettepanekuga võimaldada taastuvenergiatoetuse maksmine kuni 31.12.2020 rajatud alla 50 kW võimsusega käitistele. Nimetatud skeemi riigiabi küsimust arutati ning ministeerium kinnitas, et see ei vaja eraldi riigiabiluba, kuna läheb nn grupierandi alla. Nõnda fikseeris komisjon vastava muudatusettepaneku juurde selgituse: „Toetusskeemi kohta teeb MKM Euroopa Komisjoni riigiabi rakendamise teatise“. Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõu 576 SE menetlemise ajal tabas komisjoni üllatusena teave, et nimetatud teavitus on ministeeriumi poolt tegemata ning tekkinud segaduses on AS Elering hakanud toetusskeemi väljamakseid tõlgendama vähese tähtsusega riigiabina. Arvestades toetusskeemi rakendamisel tekkinud segadust pidas komisjon oluliseks lisada otsene viide grupierandi määrusele, millega kordas üle, et nimetatud toetusskeem seadustati grupierandi alla kuuluvana. Seega nähtub eeltoodust kohtu jaoks selgelt, et seadusandja soov oli juba varasemalt sätestada grupierandi alla kuuluva riigiabina taastuvenergiatoetus, mis on ette nähtud

§ 59lg-s 25.

Nimetatud kontekstis on usutav vastustaja selgitus, mille kohaselt rakendati mikrotootja abikava VTA vormis üksnes ametniku vea tõttu. Kuivõrd

ei selgitanud, millisel EL õigusest tuleneval alusel uus abiskeem kehtestatakse, nähtub eelpool tsiteeritud seletuskirjast, et abiskeem oli mõeldud riigiabina GBER-alusel, mille kohta Majandusja Kommunikatsiooniministeerium pidi tegema teavituse Euroopa Komisjonile. Vastav teavitus jäi aga õigeaegselt tegemata, mistõttu asus kaebaja andma toetusi VTA vormis, mida Eesti seadus otseselt ei keelanud ning mis ei olnud vastuolus EL õigusega. Toetuste eraldamine VTA vormis oli enne 01.07.2020 siseriiklikult võimalik, kuivõrd

nägi ette toetusmäära (57,3 eur/MWh) ning võimaldas kõigil mikrotootjatel toetust taotleda.

ei sisaldanud viidet GBER-ile ega sealt tulenevatele piirmääradele. Vastavalt 01.07.2020 sätestatud muudatusele muutus GBER-i sisu läbi

§ 59

lg 26 mikrotootjate abikava osaks ning kehtiva õiguse kohaselt ei saanud toetust VTA vormis ja ilma ülempiirita enam maksta. 24. Eeltoodust tulenevalt kohaldub vaidlusalune otsus kaebaja suhtes. Kuivõrd vaidlusalune otsus kohaldub kaebaja suhtes, siis ei saa kohus ühtlasi kohustada vastustajat jätkata kaebajale 11

§ 59

lg 2 5 alusel makstava toetuse grupierandi alla mineva riigiabina (

§ 59lg 26).

27. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust toetuse saamiseks VTA-na. Eelmises alapunktis kirjeldatud ajutine praktika ei saanud luua kaebajale õiguspärast ootust, et abiskeemi rakendatakse ka peale 01.07.2020 jätkuvalt VTA vormis. Asjaolust, et mikrotootjate toetuse maksmine VTA-na oli õiguslikult lubatav enne

§ 59

lg 2 6 jõustumist ei saa järeldada, et turuosalistel oli ootus toetuse saamiseks VTA vormis ka peale 01.07.2020. Seadusandjal oli õigus muuta alates 01.07.2020 abikava olemust ning paigutada abikava edaspidi sõnaselgelt grupierandi alla, kuhu see ka algselt mõeldud oli. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa hoida ära õigusliku regulatsiooni muutmist ning õiguspärane ootus ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Õiguspärase ootuse põhimõttega on ka arvestatud, kuivõrd

§ 59lg-s 2 5 sätestatud toetusskeemi ajalist perioodi ei muudetud alates 01.07.2020.

Samuti ei muudetud toetuse saamise õigust kuni 50 kW võimsusega tootmisseadmete omanikele. Samuti ei esine seaduse tagasiulatuvat mõju, kuna

07.07.2020 muudatus võeti vastu 30.06.2020 ning jõustus 01.07.2020.

§ 59

lg-t 2 6 kohaldatakse edasiulatuvalt alates 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmete suhtes. Tootmisseadmete osas, mis alustasid tootmist enne sätte jõustumist kohaldub senine regulatsioon. Eeltoodust järelduvalt oli vastustaja õigustatud võtma kaks aastat pärast sätte jõustumist vastu otsuse grupierandi määruse artikli 43 rakendamiseks, ning see ei saa kuidagi avaldada kaebajale ebasoodsat tagasiulatuvat mõju. Grupierandi määrus on otsekohalduv (vt ELTL art 288 lg 2). Vastavalt grupierandi määruse art 43 lõikele 5 ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet. Tasandatud kulusid ajakohastatakse regulaarselt ja vähemalt kord aastas.

1. Kaebaja väidab, et otsuse rakendamise tulemusel tekib õigusvastane olukord, kus teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende tootjatega, kes olid teinud oma investeerimisotsuse samal ajal kaebajaga, kuid kes olid võimelised komplekteerima seadmed hiljemalt 30.06.
2. Kohus nõustub, et selline erinev kohtlemine esineb, mida kinnitavad ka kaebaja enda poolt esitatud tabelid. Samas ei tulene tootjate erinev kohtlemine mitte vastustaja otsusest, vaid seadusest.
3. Vastustaja täpsustas istungil, et peale

§ 59

lg 2 6 jõustumist laieneb GBER 87%-le tootmisseadmetele ning VTA ülejäänud 13%-le tootmisseadmetest. Seega ei ole sätte jõustumise järgselt soodsamas olukorras märkimisväärne osa mikroettevõtjatest, kes olid teinud investeerimisotsuse enne 01.07.2020, kuid kes ei olnud selleks ajaks jõudnud alustada tootmist (komplekteerinud seadmed). Seega ei ole soodsamalt koheldud mikroettevõtjate grupp niivõrd suur, nagu väidab kaebaja. Kohus leiab, et ehkki ebavõrdne kohtlemine esineb, on see praegusel juhul õigustatud tulenevalt avalikust huvist vältida võimalikku ülekompenseerimist. 30. Abikava muutes on seadusandja arvestanud vastanduvaid huve. Vastustaja on õigesti osundanud, et avaliku huvina tuli arvestada, et taastuvenergia tasu kannavad

§ 592

lg 5 alusel tarbijad ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele koormav. Vastanduv erahuvi fikseeritud toetuse jätkumiseks on kõrgete elektrihindade juures 12

§ 59

lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni, välistades energiatootjate ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvelt kõrgete energiahindade tingimustes. Seevastu madala energiahinna tingimustes ja ülekompenseerimise riski puudumisel

§ 59

lg 2 6 praktikas ei rakendu, sest sellises olukorras on mikrotootjal jätkuvalt võimalik saada toetust 53,7 eurot/MWh kohta. Riigiabi andmise mõte on turutõrke kõrvaldamine ning seetõttu ei saa olla õiguspärast ootust minimaalselt võimalikust määrast suurema toetuse saamisele ehk ülekompenseerimisele. Samuti ei saa õiguspärast ootust tekkida eelpool viidatud ebaõigest halduspraktikast. 31. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peavad õigusnormid olema selged ja täpsed ning nende mõju peab olema prognoositav, et huvitatud isikutel oleks võimalik teha kindlaks oma positsioon Euroopa Liidu õigusega reguleeritud olukordades ja õigussuhetes (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-63/93, p 20). Käesoleval juhul on

§ 59lg-s 2 6 tehtud viide grupierandi määrusele ning Konk

S §-le 342, mistõttu sai ja pidi hoolas ettevõtja mõistma, millise riigiabiga tegemist on. Olukorras, kus seadusandja ei oleks

§ 59

lg-t 2 6 kehtestanud, oleks see võinud kaasa tuua põhiseadusega vastuolus oleva olukorra, kus toetust makstakse sõltuma selle vajadusest tuues kaasa ülekompenseerimise. Näiteks on Riigikohtu üldkogu oma otsuses haldusasjas nr 3-2-1-7114 (p 127) selgitanud, et üldkogu ei välista, et muudatused elektri turuhinnas või muudes asjas tähtsust omavates asjaoludes võivad (või on juba võinud) kaasa tuua olukorra, kus taastuvenergia toetused ja nende finantseerimiseks kehtestatud tasud muutuvad (või on juba muutunud) põhiseaduse mõttes ülemäärasteks. Varem põhiseaduspärane regulatsioon võib faktiliste asjaolude muutumise tõttu osutuda hiljem põhiseaduse vastaseks. 32. Kaebaja leiab, et

§ 59lg 2 6 eirab vacatio legis põhimõtet.

Kohus kaebajaga ei nõustu. Vastavalt põhiseaduse §-le 108 jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Käesoleval juhul nägi seadus ette lühema tähtaja kui 10 päeva. Vastavalt ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (nimetatud seadusega kehtestati

§ 59lg 26) §-le 5 jõustub seadus 2020.

aasta

1. juulil. Nimetatud seadus avaldati Riigi Teatajas 30.06.
2. Seega jõustus seadus lühema aja jooksul kui põhiseaduse § 108 sätestatud 10 päeva, kuid mitte enne seaduse avaldamist. Põhiseaduse § 108 ei keela seaduse jõustumist lühema aja 13

§ 59

lg-s 2 6 toodud muudatuse puhul ei ole tegemist sellise muudatusega, mis nõuaks ettevõtjatelt oma tegevuse suuremahulist ümber korraldamist. Ettevõtjal on võimalik oma tootmist jätkata ning kuni 50 kW võimsusega seadmetega tootjatele jätkatakse toetuse maksmist, kuid seadusega on nähtud ette piirang, mille eesmärgiks on vältida ülekompenseerimist. Toetuse vähenemine ei kaasnenud automaatselt 01.07.2020, st

§ 59

lg 26 jõustumisest, vaid alles hetkest, mil tootmine saavutab 12 aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga (hetkel 1%), st toetuse maksmise jätkumisel tekiks ülekompenseerimine. 33. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et juhul, kui

§ 59

lg 2 6 välistaks toetuse käsitamise VTA-na oleks see põhiseadusvastane ning tuleks jätta asja lahendamisel kohaldamata. Kohus märkis juba eelnevalt, et seadus ei oma ebaehtsat tagasiulatuvat mõju, kuivõrd jõustus 01.07.2020 ning kohaldub alates nimetatud ajahetkest. Õige on see, et

§ 59

lg 2 6 kohaldub ka nende isikute suhtes, kes olid enne sätte kehtima hakkamist projekti arendamisega alustanud, kuid ei olnud jõudnud enne 01.07.2020 tootmist alustada. Kohus tõi aga juba eelnevalt välja, et ehkki isikuid, kes olid investeerimisotsuse teinud enne 01.07.2020 ja alustasid tootmist enne nimetatud kuupäeva koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes nimetatud kuupäevaks tootmist alustada ei suutnud, on nimetatud ebavõrdne kohtlemine õigustatud tulenevalt avalikust huvist vältida ülekompenseerimist ja sellega kantud kulude jätmist kõrgete energiahindade tingimustes tarbijate kanda.

§ 59

lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni välistades energiatootjate ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvel kõrge energiahinna tingimustes, seevastu madala energiahinna tingimustes ja ülekompenseerimise riski puudumisel

§ 59

lg 26 ei rakendu sest sellisel juhul on mikrotootjal jätkuvalt õigus saada toetust 53,7 eurot/MWh. Seega on vastav riive vähene ning selle kohaldamist õigustab avalik huvi. Samuti tõi vastustaja istungil välja, et tootmisseadmete hulk, mille suhtes omab säte soodsat mõju on üksnes 13% kõigist tootmisseadmetest, st isikute grupp, kes satub sätte rakendamise tõttu soodsamasse olukorda ei ole väga suur. Seega ei ole säte põhiseadusega vastuolus ning seadusandja oli õigustatud regulatsiooni muutma lähtuvalt seadusandja poolt sätte rakendamiseks juba algselt ette nähtud eesmärgist. Säte ei ole põhiseadusega vastuolus.

1. Kohus nõustub vastustajaga, et kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. 34.1 Kaebaja leiab esmalt, et ühetaolise metoodika kehtestamine
2. aastal toetusskeemi sisenejatele on põhjendamatu. Kaebaja leiab väidet põhjendades, et vastustaja ei oleks pidanud kehtestama mikrotootjatele toetuse piiri, sest MKM on oma 24.08.2020 kirjas (kaebuse lisa 10) leidnud, et toetusmäär 53,7 eurot/MWh ei ületa „lubatud piiri“ ehk GBER-ist tulenevat kasumlikkuse piiri. MKM nägi ülekompenseerimise riski üksnes nn „kobarjaamade“ puhul. Kaebaja seisukoht ei ole õige, kuivõrd metoodika kohaselt on mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot/MWh, samas kus elektri turuhind on oluliselt kõrgem. Seega on ilmne, et kõigi mikrotootjate puhul esineb kõrgete energiahindade tingimustes ülekompenseerimise risk. Säte ei oma tootjale mõju enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub, st seni, kui elektri turuhind on toetusperioodi vältel allpool mikrotootja tootmiskulusid, saab tootja (sh kaebaja) toetust kuni 53,7 eurot/MWh. 34.2 Kaebaja leiab, et tootjate grupeerimine on põhjendatu. Metoodikas määratakse tasandatud tootmiskulusid nelja grupi lõikes: (i) eramajade katusepaneelid kuni 20 kW; (ii) muude majade katusepaneelid kuni 20 kW; (iii) maapealsed paneelid kuni 50 kW, kus 14

§ 59lg-st 26.

Metoodikal ei ole sellist toimet, nagu leiab kaebaja. 34.3 Kaebaja leiab, et metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Metoodika aluseks võetud diskontomäär 6% lähtub kaebaja hinnangul oluliselt kapitalimahukamate projektide diskontomäärast ega ole seetõttu asjakohane. Kaebaja leiab et väiketootja omakapitali tootlus (ja vastav diskontomäär) peaks olema kõrgem nn „small company premium“ võrra, sest väiketootjal ei ole ligipääsu odavamale omakapitalile. Metoodikas on võetud aluseks diskontomäär 6%, mille aluseks on Konkurentsiameti poolt avaldatud tasuvusanalüüs1. Metoodika välja töötamisel osalenud KPMG ekspert võrdles Konkurentsiameti andmeid teiste allikatega ning leidis, et Konkurentsiameti andmed on enam asja- ja ajakohased. Konkurentsiameti analüüsis on WACC esitatud ühe numbrina. Vastustaja on välja toonud, et väikeettevõtja preemia osas on taastuvenergia turul riskid kõigi jaoks ühetaolised, kuivõrd väikeettevõtja tegevus ei ole oma olemuselt riskantsem suurettevõtja tegevusest. Kaebaja ei ole vastava asjaolu esinemist ka tõendanud. Samuti ei saa kõiki taotlejaid pidada automaatselt väikeettevõtjateks. Vastustaja on menetluses välja toonud, et ka kaebaja puhul ei ole klassikalises mõttes tegu väiketootjaga, kuivõrd kaebaja opereerib oma kodulehel avaldatud andmete kohaselt 222 MW tootmisvõimsust, mis on ekvivalentne 440 mikropargile. Ka teistel tootjatel võib olla palju mikroparke, mistõttu ei oleks mõistlik lubada just väikeparkide pealt suuremat tootlust. Seega ei riiva nn „väikeettevõtja preemia“ lisamata jätmine kuidagi kaebaja õigusi, kuivõrd kaebaja ei ole väikeettevõtja. Samas, isegi kui toetuse taotleja oleks põhiliselt väikeettevõtja, siis ei õigustaks see WACC-le vastava preemia lisamist, sest toetus on seadmepõhine, mitte tootjapõhine. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja küll vaidlustab metoodika ühte komponenti (diskontomäära), kuid ei esita mingit analüüsi selle kohta, milliseks kujuneks tema projekti kasumlikkus arvestades arvesse võetud diskontomäära ja milliseks see kujuneks siis, kui arvesse võetakse nn „õiget“ diskontomäära. Sellises olukorras ei saa väita, et olukorras, kus arvestada kaebaja poolt põhjendatuks peetud diskontomäära, ei tooks see kaasa ülekompenseerimist. 34.4 Kaebaja järgmiseks etteheiteks on, et metoodikas on jäetud arvestamata tulumaksukohustusega. Vastustaja selgitas istungil, et eri riikide praktika on tulumaksukohustuse arvestamisel erinev, kuid Eesti maksusüsteemi eripära arvestades on põhjendatud arvestada kapitali hinda, ehk WACC-i tulumaksuta. Kohus nõustub vastustajaga. Tulumaksu tasumise kohustus, maksumäär ning tasumise hetk sõltuvad investori isikust, dividendi maksmise sagedusest ja ajastusest. Seega sõltub tulumaksu tasumise kohustuse tekkimine väga erinevatest teguritest. Vastustaja on selgitanud, et samast mudelist lähtutakse Konkurentsiameti poolt tulususe arvutamisel kõigis energiasektorites, sh elekter, gaas, vesi ning soojus ning vastustaja peab oluliseks rakendada WACC määramisel Konkurentsiametiga ühtset praktikat. Kuna tegemist on 1 https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/paikesejaamade_tasuvusanaluuskonkurentsiam et.pdf (lk 8) 15

sisu ja kohaldamine. Ka kaebaja ise on nentinud, et kaebus on seotud siseriikliku õiguse alusel toetuse käsitlemise küsimusega. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus

alusel nõuda toetuse maksmist nii, et sellele ei kohaldata 01.07.2020 jõustunud

§ 59lõiget 26.

Poolte vahel ei ole seejuures vaidlust selles, millised on GBER-ist tulenevad tingimused või ka selles, et Euroopa Liidu õiguse alusel ongi võimalik anda toetust nii grupierandi määruse alusel (GBER) kui ka vähetähtsa abina (VTA). Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse säte, mis näeb ette abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte, on siseriikliku õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus. Kohus peab oluliseks ka märkida, et Tallinna Halduskohus on analoogse sisuga haldusasjas nr 3-22-2295 juba leidnud, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Kohus leiab, et ka käesolevas asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.

1. Kaebaja on taotlenud ka vaideotsuse tühistamist. Kuivõrd kaebaja ei väida, et vaidemenetluses oleks rikutud tema õigusi vaide esemest sõltumata ning kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.
2. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kuna kaebaja vastava taotluse esitas, siis asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema emaettevõtja nime tähemärkidega. MENETLUSKULUD
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja palub kaebajalt mõista välja menetluskulud summas 10 736 eurot (käibemaksuta). Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani menetluskulusid vastaspoolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani igapäevasest põhitegevusest. Haldusorgan peab ise olema võimeline enda antud 16

-ist tulenevaid ülesandeid, muu hulgas maksab ta taastuvenergia toetusi ja lahendab toetuse saamiseks esitatud avaldusi, on põhjendatud jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus leiab, et halduskohtu põhjendused on asjakohased ka käesolevas asjas, mistõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud tema enda kanda põhjusel, et vaidlus ei välju vastustaja igapäevasest põhitegevusest ja on seotud vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisega. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 17