Obsah (11)

§ 120§ 2§ 37§ 152§ 124§ 71§ 43§ 112§ 110§ 249§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2025, Tartu Kohtuasja number 3-25-4485 Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüv

) § 119 lg 1, § 155 lg 5, § 204 lg 1, § 252 lg 7). ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas
2. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles väljendab rahulolematus Tartu Vangla tegevusega ning täpsemalt konkreetse valvuri toimingutega. Kaebus puudutab suuremas osas kaebaja väidetavat keelelist diskrimineerimist ning asjaolu, et valvur lülitab tema kambris süstemaatiliselt välja valgustuse. Kaebaja viitab kaebuses enda vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusele nr 1-9/2-25/223-1 ja Tartu Vangla
3. juuli
4. a otsusele nr 1-9/2-25/223-3 ning on lisanud mõlemad dokumendid ka kaebuse juurde. Ta palub vanglalt 3-25-4485 välja mõista rahaline kompensatsioon 1000 eurot tema väärikuse alandamise eest. Kaebuses sisaldub esialgse õiguskaitse taotlus ning menetlusabi taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks
5. Vastuseks kohtunõuetele edastas Tartu Vangla
6. detsembril 2025 ja
7. detsembril 2025 kohtule kaebaja erinevad kahjunõuded koos neile antud vastustega (sh kaebaja kahjunõude nr 1-9/2-25/223-1 tõlge eesti keelde, dtl 166-174) ja tõendi selle kohta, millal kaebaja sai kätte Tartu Vangla
8. juuli
9. a otsuse nr 1-9/2-25/223-
10. KOHTU SEISUKOHT
11. Kohus määratleb esmalt vaidluse eseme ning selgitab, miks tuleb menetlus lõpetada (I). Seejärel lahendab kohus kaebaja taotlused ja muud menetluslikud küsimused (II). I 4.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (

§ 2lg 4).

Kohus mõistab, et kaebaja soovib käesolevas asjas pöörduda kohtu poole hüvitamiskaebusega (

§ 37

lg 2 p 4), mis on esitatud samadel alustel nagu kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus nr 1-9/2-25/223-1. Kuigi kaebaja on kaebuses põgusalt viidanud ka teistele

§ 37

lg-s 2 toodud nõuetele, on siiski mõistetav, et kaebaja eesmärk käesolevas asjas on nõuda vanglalt hüvitist. Sellele viitab ka asjaolu, et kaebuse lõpuosas on kaebaja nõudena välja toonud hüvitamisnõude, soovides vanglalt 1000 euro suurust hüvitist. Samuti on kaebaja kaebuse juurde lisanud enda vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-9/225/223-1 ning selle osas tehtud vangla

1. juuli
2. a otsuse nr 1-9/2-25/223-
4. Kohus leiab, et käesoleva asja menetlus tuleb lõpetada järgmistel põhjustel. 5.
5. X on enne kohtule kaebuse esitamist läbinud vangistusseaduse § 1 1 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. Tartu Vangla jättis
6. juuli
7. a otsusega nr 1-9/2-25/223-3 tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. X sai viidatud vangla otsuse kätte samal päeval (dtl 215). Riigivastutuse seaduse § 18 lg 2 kohaselt on kaebetähtaeg 30 päeva sellest, kui vangla kahju hüvitamise taotluse lahendas. Otsuses nr 1-9/2-25/223-3 on selgitatud, et kui kaebaja otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada 30 päeva jooksul kaebus halduskohtule. Arvestades vangla otsuse kättesaamist
8. juulil 2025, lõppes kohtule kahjunõude esitamise tähtaeg
9. augustil
10. Kaebaja esitas käesolevas asjas kaebuse
11. novembril 2025 ehk kaebetähtaega oluliselt ületades. 5.2.

§ 152

lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt

§ 124

lõikele 2.

§ 124

lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 152

lg 3 näeb ette, et kui

§ 152

lg-s 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. Kohtu hinnangul ei esine ilmselgelt mõjuvat põhjust kaebaja hüvitamiskaebuse osas kaebetähtaja ennistamiseks (

§ 71lg 1).

Kohtute infosüsteemist nähtub, et ajavahemikul

1. juuli 2025 kuni
2. august 2025 on kaebaja esitanud kolm uut kaebust halduskohtule, ühe määruskaebuse ringkonnakohtule ja riigi õigusabi taotluse maakohtule. Seega ei saanud 2 3-25-4485 kaebajal esineda objektiivseid ega subjektiivseid takistusi ka hüvitamiskaebuse tähtaegsel esitamisel seoses Tartu Vangla
3. juuli
4. a otsusega nr -9/2-25/223-
5. Kohus ei pea seda arvestades vajalikuks anda kaebajale täiendavalt võimalust esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kohtupraktikas on leitud, et kui kaebetähtaega on oluliselt ületatud ja kohtu jaoks on selge, et tähtaja ennistamiseks puudub mõjuv põhjus, võib kohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt lõpetada menetluse ilma ennistamise avalduse esitamiseks ettepanekut tegemata (vt Tartu Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19 ja Tallinna Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a määrus asjas nr 3-21-2053, p 12). 5.
10. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja on hüvitamiskaebuse esitamisel oluliselt ületanud 30-päevast kaebetähtaega ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus lõpetab seetõttu asja menetluse

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

6. Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral sama nõudega samal alusel halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II

1. X taotleb kaebuses talle menetlusabi andmist. Ta soovib riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ning riigi õigusabi. 7.
2. Kohus märgib, et menetluse lõpetamise tõttu puudub vajadus sisuliselt lahendada kaebaja taotlust tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. 7.
3. Kaebaja riigi õigusabi taotlust tuleb kohtu hinnangul mõista nii, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus leiab, et X on võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on X-il olemas ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning ta on varasemalt korduvalt esitanud kohtule kaebuseid, määruskaebuseid ja ka apellatsioonkaebuseid. Eeltoodu tõttu on kohus veendunud, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi vaidluses Tartu Vanglaga. Lisaks välistab praegusel juhul kaebajale riigi õigusabi andmise ka asjaolu, et kohus lõpetab asja menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu ja seetõttu on X-i võimalus oma õigusi käesolevas asjas kaitsta ilmselt vähene. Eelnevat arvestades jätab kohus X-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata.
4. X on kaebuse punktis 4 viidanud esialgse õiguskaitse kohaldamise soovile (dtl 15). Kaebaja ei ole taotlust arusaadavalt põhjendanud. 8.
5. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja palub end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada. Menetlusökonoomilistest kaalutlustest lähtudes ning tuginedes

§ 112lg 1 p-le 1, Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli 2016. a kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-35-15 seisukohtadele ning 3 3-25-4485 kaebaja vabakasutuskonto väljavõttele, vabastab kohus kaebaja

§ 110

lg 1 p 1 alusel riigilõivu 20 eurot tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 8.2. Kohus märgib, et kaebaja on esitanud käesolevas asjas hüvitamiskaebuse, mille puhul ei saa kaebaja õiguste kaitse tulevikus tehtava võimaliku kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda (

§ 249

lg 1).

§-s 251 loetletud esmaste õiguskaitse abinõude hulgas ei ole nimetatud esialgse õiguskaitse korras haldusorgani kohustamist hüvitise väljamaksmiseks. Isegi kui möönda sellise abinõu kohaldamise võimalust, pole alust arvata, et tulevikus kahju hüvitamise nõude võimaliku rahuldamise korral oleks kaebaja õiguste kaitse (s.o väljamõistetud hüvitise kättesaamine) takistatud või eriliselt keeruline. Pole alust arvata, et Tartu Vangla jätaks kaebajale kohtu poolt välja mõistetud hüvitise välja maksmata. Kaebajal puudub seega esialgse õiguskaitse vajadus ja kohus jätab X-i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 9. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4