Obsah (4)

§ 534§ 663§ 657§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2025, Tallinn K

§ 534

lg-tele 1 ja 5, kohtule esitatud avaldusele ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamusele, asjas rakendatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eelselt raviarsti, puudutatud isiku enda ja temale määratud esindaja ärakuulamisel avaldatule, samuti peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) 11.10.2025 kohtule edastatud täiendavale arvamusele, milles dr V avaldas, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

1. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2, RHK-10 järgi)). Isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on ilmselgelt segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Tema reaalsustaju on häirunud, tema käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest, ta on impulsiivne ja ettearvamatu ning seetõttu võib ohustada ennast ja ümbritsevaid. On korduvalt käitunud oma naabrite suhtes agressiivselt (mida möönis ka kuulamisel) ja on alust eeldada, et see võib korduda. Samuti võib oma käitumisega esile kutsuda enda vastast vägivalda. Pidev magamatus (ütles, et magab harilikult 3 tundi) suurendab ohtlikkust veelgi, sest krooniliselt üleväsinud inimene ei käitu adekvaatselt. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes.
2. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja 4 2-25-16923 ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
3. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534lg 5 alusel.

Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus

1. Puudutatud isikule määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja puudutatud isiku viivitamatut vabastamist kinnisest asutusest.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu puudutatud isik maakohtu määrusega. U.X ei vaidlusta endal psüühikahäire olemasolu, kuid eitab kategooriliselt ohtlikkust endale või teistele. Tema haiglasse sattumise põhjuseks on alati Q. Q on sündinud 2.septembril, seega lõvi tähtkujus ja kujutab ennast ka elus lõvina ette. Ta on pannud maja ette lõvikujugi. Q tahab ise kõiki ühistu asju otsustada ja seepärast on U.X talle pinnuks silmas. Q aitab U.X-i vaenamisel üks poolakas, kes on C mees ja kes elab U.X-iga samas trepikojas. Tema provotseerib ka tihti tülisid. Viimati selgitas U.X talle, mismoodi tuleb käidelda õllepurki, aga poolakas ikkagi tahtlikult tegi teisiti. Sageli tekivad arusaamatused jäätmekäitlusest, kui U.X neile selgitab, kuidas tuleb prügiga ümber käia. Siis juhtubki nii, et Q kutsub politsei ja kiirabi ja poolakas toetab Qi juttu. U.X-i hinnangul pole täidetud ravile paigutamiseks vajalik ohtlikkuse kriteerium. Menetlusosaliste seisukohad
3. Avaldaja oli seisukohal, et kahe kaaskirjana lisatud arstide arvamuste ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt U.X määrati statsionaarsele ravile tema tahtest olenemata. Kuna patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning püsis oht iseendale ja ümbritsevatele, siis esitati 11.10.2025 kohtule arsti arvamus ravi pikendamise vajaduse kohta.
4. Kohalik omavalitsus leidis, et määrus on põhjendatud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitaja osas on põhjendatult pikendatud tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi 40 päevaks alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 08.10.2025 kell 18.
5. Menetluse edasine käik
6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

5 2-25-16923

1. Avaldaja andis Harju Maakohtule 13.11.2025 teada, et puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuigi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi on puudutatud isiku suhtes pärast tema määruskaebuse esitamist lõpetatud, mistõttu ei ole avalduse uuesti lahendamine enam võimalik, saab ringkonnakohus kontrollida vaidlustatud Harju Maakohtu määruse seaduslikkust.
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja

§-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (vt RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).
2. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik

534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad. 24.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ongi avaldaja 11.10.2025 esitanud maakohtule täiendava arvamuse, milles valvearst dr V avaldab, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 34).

1. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ohtlikkuse kriteerium ei olnud tema ravile paigutamisel täidetud, ringkonnakohtule see asja materjalidest tuvastatav ei ole. Nõustuda saab maakohtu järeldustega puudutatud isiku ohtlikkuse kohta nii iseendale kui ümbritsevatele. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ka ise enda ärakuulamisel avaldatuga oma ohtlikkust kinnitanud. Puudutatud isik ei ole oma ravivajadust mõistnud, on avaldanud, et oskab end ise ravida ega ole nõus ravimitega, mida raviarstid temale vajalikuks peavad. Puudutatud isik ei ole mõistnud ka püsiva unetusega kaasnevaid tagajärgi, pidades 6 2-25-16923 kolmetunnist ööund enesele piisavaks. Puudutatud isik on naabrite suhtes olnud jätkuvalt agressiivselt meelestatud, leides, et nad peaksid olemas kas vangis või hullumajas. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
2. Ringkonnakohus on ka seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud enda ravivajadust, ei olnud võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Ka Riigikohus on rõhutanud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Kuna puudutatud isiku käitumine ja seisukohad ärakuulamisel andsid alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks, oli õige ka see maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat.
3. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et puudutatud isik ei vaidlusta endal psüühikahäire olemasolu, olid maakohtu määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus 28.

§ 172

lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. 29.

§-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 7