← Eesti

2-25-5764/8

Obsah (15)§ 369§ 163§ 162§ 637§ 405§ 442§ 654§ 4§ 9§ 371§ 363§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aleksandr Kondrašov, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 17.12.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-5764 Kohtuasi Revensen OÜ ha

) § 162 lg 1). menetluskulud hageja kanda Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. 4.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt, kui maakohus leidis, et hageja nõuded on ebaselged, oleks kohus pidanud seda hagejale selgitama ja andma võimaluse nõude täpsustamiseks. Maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Kuna hageja esitas maakohtu korraldusel nõude ümberarvestuse ja kohus võttis hagi menetlusse, siis eeldas hageja, et ümberarvestus 3 2-25-5764 vastab nõuetele. Alles kohtuotsusest sai hageja teada, et ümberarvestus on puudulik. Sellest tulenevalt oli maakohtu otsus hageja jaoks üllatuslik. 4.
  3. Kui kohus leidis, et kostja ei olnud hagi esitamise seisuga kolme järjestikuse osamaksega viivituses, siis see ei välista nõude esitamist

§ 369alusel.

Ümberarvestuse esitamise ajal oli kostjal võlgnevus viie järjestikuse osamakse tasumistega. Seega oli hageja nõue muutunud osaliselt sissenõutavaks. Kohtuotsuse tegemise ajal oli kostjal võlgnevus üheksa järjestikuse osamakse tasumistega. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis puudub hagejal õiguslik alus uue hagi esitamiseks samadel alustel. 4.3. Krediidikulukuse määra arvestamise alused on esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel ja eritingimustes. 4.4. Kui hagi osaliselt rahuldatakse, siis palub hageja jätta menetluskulud osaliselt kostja kanda (

§ 163lg-d 1 ja 2).

Kui kohus jätab hagi rahuldamata, siis esineb alus

§ 162lg 4 kohaldamiseks, sest hagi esitamine on põhjustanud kostja enda käitumisest.

Menetluskulude hageja kanda jätmine on põhjendamatu ja äärmiselt ebaõige ning sellega tekitatakse hagejale kahju, kuna kostjal oli lepingu sõlmimisega kohustus igakuiselt makseid teostada. Kostja kohustust ei täitnud ja tekkis võlgnevus, mille väljamõistmiseks pöörduti kohtu poole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 21 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid. 6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praegusel juhul on tsiviilasja hinnaks 965,08 eurot, hageja põhinõue koos kõrvalnõuetega ei ületa 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

7.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 8. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt

§ 442lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Asjaolu, et maakohus lisas otsusele

§ 442

lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

§ 637lg 2 1 tähenduses (RKTKm 08.05.2017, 3-2-1-29-17, p 11).

Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid

§ 637lg-s 2 1 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Seejuures on Riigikohus leidnud, et 4 2-25-5764 ringkonnakohus ei pea

§ 637

lg 2 1 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15; RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).

  1. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse võlausaldaja AS Citadele Banka Eesti filiaali ja kostja vahel 21.04.2024 sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et esialgne võlausaldaja rikkus kostjaga lepingut sõlmides VÕS §-st 4034 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet ega korda selles osas maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6).

Hageja apellatsioonkaebuses eeltoodud asjaolude tuvastamist ei vaidlusta.

  1. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 24). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda kostja kohustust tagastada laenuandjale põhivõlg.
  2. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Krediidiandja peab seega ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole üksnes juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Praegusel juhul ei ole algse laenugraafiku järgi kõigi osamaksete tähtaeg saabunud (lepingu järgi oli viimase osamakse tähtpäev 21.05.2028). 5 2-25-5764
  3. Erialakirjanduses on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga, st enam tasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra tuleb vähendada võlgnetavat põhiosa, arvestades poolte vahel kokku lepitud tingimusi (VÕS II komm

(2019), § 4034 lg 7, p 3.3.a.a). Seega tuli hagejal esile tuua see, millised tagasimaksed oleks kostjal tulnud krediidiandjale lepingu alusel teha, kui intressimäär oleks vastanud VÕS §-s 94 sätestatud määrale.
  1. Siinsel juhul esitas hageja oma nõude ümberarvestuse 13.05.2025 menetlusdokumendis (dtl 66-67), kuid maakohus jättis hagi siiski rahuldamata, leides, et hageja ümberarvestus ei ole nõuetekohane ja sellest ei saa asja lahendamisel lähtuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ümberarvestus ei vasta VÕS § 4033 lg 7 nõuetele. Esiteks ei selgu ümberarvestusest, kas ja kuidas on ümberarvestuse koostamisel arvesse võetud kostja poolt tehtud tagasimakseid kokku 122,22 euro ulatuses. Arvestades, et esialgses maksegraafikus ja ümberarvestuses kajastatud põhivõla tulp on sama (dtl 23, dtl 66–67), siis saab järeldada, et hageja ei ole ümberarvestuse tegemisel kostja tagasimakseid arvesse võtnud. Lisaks on hageja ümberarvestuse tegemisel vähendanud küll igakuise intressimakse summasid, kuid ei ole seda tehes lähtunud VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Seega on ümberarvestus ebaõige ka uuesti määranud intressimaksete osas.
  2. Ringkonnakohus märgib, et lepingujärgsete maksete uuesti määramine on oluline põhjusel, et see võib mõjutada krediidiandja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kehtivust, s.t asjaolu, kas tarbijal oli lepingu ülesütlemise õigustamiseks vajalik võlg ajal, kui krediidiandja ütles lepingu üles (vt ka TlnRnKo 18.10.2023, 2-21-129990, p 32; TrtRnKo 09.05.2025, 224-12884, p 7). VÕS § 416 lg 1 esimese lause järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.
  3. Kuivõrd puudub nõuetekohane ümberarvestus, siis ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kas kostja oli lepingu ülesütlemise ajal, s.o 15.01.2025 (dtl 27), osamaksete tasumisega viivituses. Ringkonnakohus toob siiski välja, et nõustub maakohtuga, et isegi, kui lähtuda hageja esitatud ümberarvestusest ning arvestada kostja tasutud 122,22 eurot tasutuks ümberarvestuses välja toodud laenu põhiosa ja intressi katteks, siis ei olnud kostja lepingu ülesütlemise ajaks (15.01.2025) võlgnevuses kolme järjestikuse tagasimaksega. Seega, isegi kui lähtuda hageja ümberarvestusest (mis ei ole nõuetekohane), ei saanud laenuandja VÕS § 416 lg-st 1 tulenevalt 15.01.2025 lepingut üles öelda. Kuna lepingu ülesütlemisavaldus on tagajärjetu, siis ei ole tarbijakrediidileping lõppenud ja sellest tulenevad kohustused ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud. Kostjal ei ole seega hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenevat põhivõlga, intressi- ja viivisevõlgnevust ega sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust.
  4. Uut täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ei ole hageja määranud ega uut ülesütlemisavaldust esitanud. Ringkonnakohus märgib, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav, mh täitmise täiendava tähtaja ja lepingu ülesütlemise kuupäeva osas (RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 14).
  5. Hageja leiab, et maakohtu otsus on üllatuslik ning maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, kuna hageja sai alles kohtuotsusest teada, et hageja ümberarvestus on puudulik. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maakohus andis 22.04.2025 6 2-25-5764 menetlusdokumendis hagejale võimaluse esitada oma nõude ümberarvestus juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Samuti hoiatas maakohus hagejat, et tähtajaks ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi rahuldamata. Seega oli hagejal võimalik esitada nõuetekohane ümberarvestus ning nõuetekohase ümberarvestuse esitamata jätmise põhjuseks ei olnud maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt ka TrtRnKo 01.07.2025, 2-23-11373, p 10). Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on muuhulgas tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtu ülesanne ei ole aidata hagejal ümberarvestuses esinevaid puudusi kõrvaldada. Seda enam, et hagejal on menetluses õigusteadmistega lepinguline esindaja, kellelt saab oodata juba esimese menetlustoiminguna nõuetele vastava hagiavalduse esitamist ning kellele ei pea maakohus korduvaid selgitusi andma. Ringkonnakohus arvestab ka, et äriregistri andmetel on hageja põhitegevusalaks inkassoteenus ja krediidiinfo ning
  6. a majandusaasta aruande järgi tegutseb hageja Eesti turul võlgade ostmise ja sissenõudmise valdkonnas, pakkudes inkassoteenuseid koostöös pankade ja litsentseeritud krediidiandjatega. Seega saab järeldada, et hageja majandustegevuse sisuks on mh tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete maksma panemine kohtu kaudu. Hagejale ega tema lepingulisele esindajale ei saa tulla seega üllatusena, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kohtule esitada nõude ümberarvestus ning see, millistele nõuetele ümberarvestus vastama peab (sh hageja peab ümberarvetuse tegemisel arvestama kostja poolt juba tasutud summaga ning intressimääraks saab olla maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär). Seega, kuna hageja majandustegevuseks on mh tarbijakrediidilepingutest tulenevate võlgade sissenõudmine ning hagejat esindab menetluses professionaalne lepinguline esindaja, siis ei pidanud maakohus andma korduvalt hagejale tähtaega ümberarvestuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
  7. Niisamuti ei pidanud maakohus hagejale selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue lepingu täitmiseks ja tulevikus sissenõutavaks muutuva võla väljamõistmiseks VÕS § 108 lg 1 ja

§ 369

järgi juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingu ülesütlemine on toimetu. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Hageja valib ise, millise nõudega ta kohtusse pöördub ning määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 4lg 2, § 5 lg 2, § 7, § 230 lg 1).

Praegusel juhul on hageja esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Hageja ei ole alternatiivselt tuginenud sellele, et kostja on rikkunud laenusummade tagastamise kohustust, s.t hageja ei ole alternatiivselt esitanud lepingu täitmise nõuet VÕS § 108 lg 1 ega taotlenud tulevikus sissenõutavaks muutuva võla väljamõistmist

§ 369järgi (sh ei ole hageja esitanud alternatiivset nõude arvestust).

Hagimenetluses ei saa kohus menetleda nõudeid, mida menetlusosaline ei ole kohtusse esitanud (

§ 4lg 1, § 5 lg 1, § 439, RKTKo 23.10.2024, 2-22-2159, p 20).

Samuti ei saa hageja selliseid nõudeid esitada ka apellatsioonimenetluses, kuna ringkonnakohtu pädevuses on vaadata läbi kaebus esimese astme kohtulahendi peale ja ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida, kas maakohus tegi õige otsuse (

§ 9lg 3, § 12, § 631 lg 1, § 657).

Ringkonnakohtul puudub pädevus vaadata läbi nõudeid, mida ei ole maakohtu menetluses esitatud.

  1. Maakohtule ei saa ette heita kvalifitseerimiskohustuse rikkumist. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Kuna hageja nõude ümberarvestus ei ole nõuetekohane, siis ei ole võimalik tuvastada, millises 7 2-25-5764 ulatuses on hageja nõue muutunud sissenõutavaks (milliste osamaksete tasumisega on kostja viivituses). Seega ei saa hageja nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja ei ole maakohtu menetluses taotlenud menetluse ajal või tulevikus sissenõutavaks muutuva võla väljamõistmist. Ringkonnakohus tuvastas lisaks, et kui hageja ümberarvestuses oleksid intressimaksed kajastatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast lähtuvalt, siis arvestades, et kostja on teinud tagasimakseid 122,22 euro ulatuses, ei olnud kostja hagi esitamise ajaks lepingut rikkunud (vt sarnaselt TlnRnKm 12.07.2023, 2-22147995, p 12.2; TrtRnKo 26.09.2024, 2-23-123620, p 10; TlnRnKo 28.03.2025, 2-23-6500, p 38; TlnRnKo 27.10.2023, 2-21-15813, p 13; TlnRnKo 15.08.2023, 2-21-4379, p 30).
  2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et praegusel juhul puudub hagejal õiguslik alus uue hagi esitamiseks.

§ 371

lg 1 p-i 4 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Riigikohtu praktika järgi mõeldakse väljendi “sama nõue samal alusel” all kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-16716, p 11).

§ 363

lg 1 p 2 kohaselt moodustavad hagi aluse nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Siinses asjas tugines hageja oma nõudes lepingu ülesütlemisele 15.01.2025 avaldusega ja sellele, et ülesütlemise tõttu on tal õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist ja kõrvalnõuete tasumist. Hagejal on õigus leping uuesti üles öelda ja esitada nõue võlgnetava laenusumma tagastamiseks ja kõrvalnõuete tasumiseks. Alternatiivselt on hagejal õigus lepingut mitte lõpetada, vaid nõuda sissenõutavaks muutunud (või tulevikus sissenõutavaks muutuvate) osamaksete tagastamist. Seega saaks hageja uue hagi esitamisel tugineda uuetele faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu praktikas on näiteks sarnaselt leitud, et juhul, kui kostja jääb laenulepingust tulenevate ümberarvestatud suurusega osamaksete, sest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on tuvastatud, tasumisega viivitusse, võib hageja nõuda kostjalt kohtu kaudu osamakse(te) tasumist, mis on muutunud sissenõutavaks. Tegemist oleks sel juhul osaliselt muutunud hagi aluseks olevate asjaoludega, mis uue hagi esitamist samade poolte vahel ei piira (TlnRnKm 03.07.2025, 2-24-145611, p 7). 22. Kuna hagi jäeti rahuldamata, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti hageja kanda

§ 162lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et praegusel juhul esineb alus

§ 162

lg 4 kohaldamiseks.

§ 162

lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus märgib, et

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on

§ 162

lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (RKTKm 04.04.2024, 2-2217383, p 13.1). Hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust pidada menetluskulude hageja kanda jätmist hageja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. See, et kostjal on väidetavalt hageja ees võlgnevus, mida hagejal ei õnnestu praeguses tsiviilasjas maksma panna, sellisteks asjaoludeks ei ole. 23. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus, siis ei anna ringkonnakohus hinnangut sellele, kas maakohus eksis kui leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda lepingujärgset intressi, kuna krediidikulukuse määra arvestamise alused ei ole esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel ja eritingimustes. 8 2-25-5764 24.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 25. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 245 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata, siis on hagejal õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb kohtule esitada vastavasisuline avaldus. 26. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

27.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.