← Eesti

3-25-4393/2

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2025. a, Tallinn Haldusasja number 3-25-4393 Haldusasi M.G kaebus Tallinna Vangla mittevaralise kahju

§ 62

sätestab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Vangla sisekorraeeskirja1 § 10 lg 11 sätestab, et kinnipeetaval on õigus vangla 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/126032025007 2

(4)päevakavas ettenähtud ajal osaleda usutalitusel. Sama õigust reguleerib ka Tallinna Vangla kodukorra2 p-d 18.1 ja 18.2.1-18.2.3.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus selgitab, et vangistust iseloomustabki ühe asjaoluna see, et isiku liikumis- ja tegevusvabadus on mingis osas piiratud. Samale järeldusele on nimelt usuvabaduse ja jumalateenistustel osalemise kohta jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 10.09.2021 määruses nr 3-21-1487, p 9, ning Tartu Ringkonnakohus 10.10.2018 määruses asjas nr 3-18-1576, p 14. 5. Tartu Ringkonnakohus on 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 leidnud, et

§ 62

ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi.

§-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist. On ilmne, et see oleks puhtfaktiliselt võimatu. Seetõttu ei saa tõlgendada

§-i 62 selliselt, et see annab kõigile kinnipeetavatele subjektiivse õiguse osaleda iga päev kirikus jumalateenistusel. Kinnipeetaval on võimalus tegeleda oma usuliste vajaduste rahuldamisega ka individuaalselt ning oluline on ka see, kui ei ilmne asjaolusid, et vangla oleks takistanud kinnipeetaval individuaalselt oma usuliste vajaduste rahuldamisega tegeleda (p 10, samuti 15.01.2015 otsuse nr 3-13-1915 p 35). Tallinna Ringkonnakohus on samuti selgitanud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kiriku külastamist talle sobival ajal (10.09.2021 määrus nr 3-21-1487, p 9).

  1. Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist seetõttu, et teda ei viidud üle nädala jumalateenistusele (dtl 9) ning ta ei saanud seetõttu armulauast3 osa. Vangla vastusest kaebajale tuleneb, et kaebaja on saanud
  2. aastal kuni septembri keskpaigani, mil tal võimaldati osaleda jumalateenistusel iganädalaselt, osaleda jumalateenistusel 19 korda, mis tähendab keskmiselt osalemist ühel korral kahe nädala jooksul. Samas on kaebaja saanud osaleda kristlusele keskenduvale programmis (14 korda) ning tal on lisaks olnud kaplanitega vestlused. Ka Tartu Ringkonnakohus on 10.10.2018 määruses nr 3-18-1576 leidnud, et kinnipeetavale ei tulene

§-st 62 subjektiivset õigust nõuda vanglalt tema jumalateenistusele viimist igal pühapäeval (p 14). Kohus pidas samas asjas piisavaks, kui kinnipeetaval võimaldati käia kirikus kaks korda kuus. 7. Riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et riive õigustuseks ei olnud üldised julgeolekukaalutlused või suuremast kinnipeetavate grupist tulenevad asjaolud, vaid otseselt kaebaja enda teod. Nagu kaebaja on enda taotluses vanglale (dtl 6) toonud, võimaldati kaebajal käia kirikus üle nädala seetõttu, et teistel aegadel osales jumalateenistusel kinnipeetav, kes oli kaebaja poolt toime pandud kuriteo kannatanuks. Võrreldes kaebaja kirjeldatud ajavahemikku kaebaja süüdimõistmise andmetega kohtute infosüsteemi vahendusel, selgub, et tegemist on teoga, mille eest Harju Maakohus mõistis kaebaja 07.06.2012 kohtuotsusega nr XXX süüdi KarS § 122 ja 118 p.1 järgi, s.o piinamise ja raske tervisekahjustuse tekitamise tõttu, kui sellega on põhjustatud oht elule. Kaebajat karistati vangistusega pikkusega 4 aastat ja 6 kuud. 2 3 Kättesaadav: https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateenistus/tallinna-vangla https://eelk.ee/kiriklikud-talitused/armulaud/ 3

(4)Seega vastandus käesoleval juhul kaebaja õigusele usuvabadusele ja usuliste vajaduste rahuldamisele ka teise isiku samasugune õigus. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Kaebaja õiguste riive intensiivsus väheneb seetõttu, et tegemist on erinevate inimeste sama õiguse teostamise konfliktiga (samal ajal samas kohas jumalateenistusel osalemine) ning konflikti aluseks on kaebaja poolt teise isiku suhtes toime pandud kuritegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. 8. Kaebuse rahuldamine on samuti ebatõenäoline. Kohus käsitles eelnevalt, et kaebajale on tagatud tema usuliste vajaduste rahuldamine jumalateenistusel viibimisega üks kord iga kahe nädala jooksul ning samuti muul viisil (kristlikud programmid, usulise filmi vaatamine ja vestlused kaplaniga, dtl 9). Kaebajale ei ole tehtud takistusi tema usuliste tavade järgimisel muul viisil, s.o oma kambris vms. Samuti ei väida kaebaja, et tema taotlused kaplani poole pöördumiseks oleks jäetud rahuldamata (vt kodukorra p 18.1). Kohtule ei nähtu asjaoludest, et tegemist oleks tahtliku kiusu või viitsimatusega, nagu kaebaja on kaebuses toonud. Piirangu seadmiseks oli ka arusaadav õigustus, millest kaebaja on ilmselgelt vanglale esitatud taotluse (dtl 6) sõnastuse kohaselt teadlik. Jumalateenistusele mitteviimist julgeolekukaalutlustel (

§ 4

¹ lg 2), avaliku korra, kõlbluse ja tervise kahjustamise vältimiseks (PS § 40 lg 3) ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on pidanud põhjendatuks ka Tartu Ringkonnakohus 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 (p-d 10-11). Arvestades jumalateenistustele lisandunud usulisi tegevusi, millest kaebaja sai osa võtta, saab neid pidada piisavateks alternatiivideks ja leevendusmeetmeteks. Vangistuse kandmise olemuslikuks piiranguks on ka see, et kinnipeetav ei saa jumalateenistusel osaleda igal talle sobival hetkel, võrreldes vabaduses viibiva isikuga. Kohus ei pea vajalikuks kontrollida kaebajale seatud piirangu pikkust. Küll aga pidi kaebaja saama aru, et teda ei viida iganädalasele jumalateenistusele, juba esmakordselt kirikusse saatmise ärajäämisel. Kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole kaebaja selle kohta varem kohtule kaebust esitanud, mistõttu on kaebajal kasutamata esmased õiguskaitsevahendid (RVastS § 7 lg 1). Kiriku külastamise võimaldamata jätmine kaebaja soovitud tihedusega ei ole RVastS § 9 lõike 1 mõttes kaebaja väärikust alandav tegevus, sest see ei evi kaugeltki selleks kohtupraktika kohaselt vajalikku intensiivsust (Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2014 otsuse nr 3-12-1337, p 12). Seega ka mõne eksimuse möönmise korral on ebatõenäoline, et kohus mõistaks kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise rahas. 9. Kohus tagastab kokkuvõttes kaebuse ning jätab kaebuse tagastamise tõttu ka menetlusabi taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.