2.
lg 2 ja 3 alusel võimaldada Simo Meinertil
lg 1-§ 251 alusel määratud rahatrahv 38 trahviühiku ulatuses, s.o 304 eurot tasuda ositi 6 kuu jooksul tasudes igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest 50,67 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS, EE701700017001577198 Luminor Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber
lg 1 - § 251 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 38 trahviühiku, s.o 304 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati
a aadressil Linnamäe tee 3 Tallinn Harjumaa asuvas kaupluses Coop haaras kätte tooted (päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) ning seejärel möödus kassarivist, jättes tahtlikult kauba (päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) eest tasumata kokku summas 11.87 eurot. Teoga pani S. Meinert toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Tegu jäi lõpule viimata S. Meinertist mitte olenevatel põhjustel. Kaup tagastati rikkumata kauplusele. Sellise tegevusega rikkus S. Meinert nii väärteoprotokolli kui väärteootsuse kohaselt
12.09.2025 esitas menetlusalune isik S. Meinert Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada Ida-Harju politseijaoskonna poolt talle määratud 304 eurone rahatrahv ning tühistada ka kogu väärteoasi. Kaebaja leiab, et väärteoasi on algusest lõpuni ülekohtuselt fabritseeritud ning talle on tehtud põhjendamatult liiga, eitades kategooriliselt vargust ja tunnetades end tembeldatuna sarivargaks. Trahvi aluseks olnud
Samas sätestab
Seega selleks, et kedagi karistada väärteokatse toimepanemise eest, tuleb tuvastada, et tegu on toime pandud tahtlikult.
Sealjuures on väärteokatse toimepanemise vormidest kõige kergem kaudne tahtlus ning kõige raskem kavatsetus. Kohus kuulas tunnistajana üle tol päeval Coopi poes tööl olnud turvamehe P. Š. . Tunnistaja selgitas, et 14. augustil 2025 tuli S. Meinert keda tunnistaja nägupidi teab Coop kauplusesse. Tunnistaja kirjeldas, et S. Meinert jooksis nagu hull sisse, võttis toiduaineid ja viina ega maksnud raha ja jooksis välja. Kassa juures seisis ka kaupluse juhataja ja kõik müüjad hakkaksid karjuma. Tunnistaja jooksis S. Meinerti juurde ja mees ütles talle, et pärast toob raha. Turvamees näitas kohtusaalis kuidas ta seisis ega lasknud S. Meinertit ukse juurde. Siis kuulis tunnistaja kuidas kaupluse juhataja karjus, et seal varastati viin. Tunnistaja võttis telefoni ja helistas politseisse ja teatas, et ka kiirabi on vaja kuivõrd S. Meinert tundus talle ebaadekvaatse inimesena. Politsei jõudis ruttu ja S. Meinert 3 hakkas karjuma ja sülitama politsei peale. Politsei koheselt viisid S. Meinerti politsei sõidukisse. Tunnistaja kirjeldas, et sellise käitumisega pole ta S, Meinertit kunagi näinud. Tunnistaja ütluste kohaselt tol päeval küsis S. Meinert talt küll raha toiduainete ostmiseks ja tunnistaja oleks talle ka andnud kui tal oleks olnud kuna tal on kahju neist inimestest. Kahjuks polnud tunnistajal raha anda. Tunnistaja sõnul küsis S. Meinert ka kassapidaja käest raha, ka tema ei andnud talle. Samuti täpsustas tunnistaja, et S. Meinert lubas tunnistajale, et toob raha selle viina eest hiljem kuid tunnistaja ei olnud nõus ning kutsus politsei. Tunnistaja avaldas arvamust, et S. Meinert käitus tol päeval ebatavaliselt justkui oleks tal midagi juhtunud kuid täpsemalt tunnistaja selgitada ei osanud. Kohus kuulas tunnistajana üle ka Coopi poes tööl olnud teenindaja L. M.. Tunnistaja selgitas, et tol päeval tuli S. Meinert poodi ja võttis toidukaupu ja viina. Kui oli vaja maksta siis ei olnud S. Meinertil raha. S. Meinert lubas tunnistajale, et toob peale lõunat või hiljem raha kuid tunnistaja ei olnud sellega nõus. Tunnistaja ütles, et ta ei saa seda lubada. Peale seda vestlust läks S. Meinert nende asjadega läbi turvaväravate ning turvamees pidas mehe kinni. Tunnistaja kirjeldas, et on varem S. Meinertile, vaatamata, et ta on tema jaoks võõras inimene, laenu andnud toidu soetamiseks selliselt, et toob raha hiljem tunnistajale kuid mitte kunagi alkoholi jaoks. Tunnistaja on selliselt lubanud S. Meinertil toitu osta ja alati on S. Meinert toonud tunnistajale hiljem siis võlgneva raha. Kuid need olukorrad on alati olnud läbiräägitud selliselt, et S. Meinert küsib ja ta kas saab nõusoleku või mitte. Sel korral S. Meinert tunnistaja sõnul nõusolekut ei saanud ja ta väljendas seda selgelt, S. Meinert eiras tunnistaja keeldumist, võttis kauba ja läks turvaväravatest mööda kus turvamees ta siis kinni pidas. Tunnistaja hinnangul on lubamatu anda võlgu sisuliselt viina ostmiseks, toiduained oleks teine lugu. Kohus vaatles ka videosalvestist (14-Aug-2512 50 59 PM (UTC+03 00)“ 7 min 37 sek), millelt on näha, et S. Meinert püüab maksta nutikassas Coop krediitkaardiga ostusumma eest. On näha, et teenindaja (tunnistaja L. M.) räägib S. Meinertiga. Kaupluse poolt esitatud videosalvestusest nähtub, et juhtunu ajal viibis kohal üks turvatöötaja ning isiku kinnipidamine toimus peale seda kui isik oli möödunud kaasast. Seega on näha, et enne isikuga vesteldakse kuid ta otsustab võtta kauba ja kassast kauba eest tasumata mööduda. Videosalvestisel nähtu kattub tunnistajate P. Š. ja L. M. ütlustega. S. Meinert ise ei eita videosalvestisel nähtut ning tunnistajate ütlustes kuuldut. Ta tunnistas, et välja paistab see inetult ja ta kahetseb väga. Korduvalt rõhutas S. Meinert, et ta ei tahtnud varastada neid asju aga kuna oli alkoholijoobes siis oli tal nii suur vajadus uue alkoholi järele. Kohtu hinnangul vaatamata S. Meinerti omapoolsele analüüsile, et ta ei tahtnud kaupa varastada ja see ju võeti ka temalt ära tuleb tõdeda, et tõenditest nähtuvalt saab jaatada asjade varguse katset vähemalt kaudse tahtluse vormis (
Isegi kui S. Meinertil ei olnud poodi minnes kavatsust asju varastada pidi ta aru saama, et tal puuduvad vahendid kauba ostmiseks. Tõsi, tunnistajate ütlustest ja videosalvestiselt nähtub, et ta üritas maksta Coopi kaardiga kuid sellel ei olnud piisavalt vahendeid ning ka seda pidi S. Meinert teadma ja aru saama olukorras kus ta korduvalt püüab maksta ja see ei õnnestu maksevahendite puudumise tõttu. Seega isegi kui S. Meinert poodi minnes eeldas, et tal on äkki natuke krediiti, pidi ta hetkel kui asjadega kassas oli selgeks saama, et krediiti ei ole ja tal puuduvad igasugused vahendid kauba eest tasumiseks. Selgitused, et ta soovis turvamehelt laenu küsida ning seetõttu läks asjadega kassast mööda on tavatu kuivõrd turvamehe näol on tuvastatud, et ei olnud tegemist ei tuttava ega isikuga, kellelt võiks laenu küsida. S. Meinert pidanuks enese tegevust siiski sedavõrd teadvustama, et kui ta võtab kauba ja selle eest ei maksa siis on tegemist vargusega. Ometi möönas ta seda asjaolu ning läks kaasadest mööda tasumata kaubaga kus ta turvamehe poolt kinni peeti. Pole põhjust arvata, et S. Meinerti teoplaan erines sellest kuidas ta reaalselt tegutses. Alkoholi tarvitamisest loobumine S. Meinerti puhul on väga positiivne otsus ning 4 mõjutab teda vaid positiivselt. Kohus ei kahtle, et S. Meinerti enesekontroll oli nõrgem alkoholi jooduna nagu ta ka viitas. Lisaks eeltoodule on S. Meinertit varasemalt karistatud väärteokorras sarnase teo toimepanemise eest. Objektiivne koosseis: S. Meinert asus oma teoplaani täitma sellega, kui võttis poeriiulitelt tooted ja möödus kassast ilma selle eest tasumata. On tuvastatud, et S. Meinertil ei õnnestunud turvatöötaja sekkumise tõttu kauplusest ilma toodete eest tasumata väljuda ja võetud kaubad enda kasuks pöörata eelduslikult enda tarbeks kasutamise kaudu.
lg 1 alusel on väärteokorras karistatav muuhulgas väheväärtusliku asja vargus.
lg 4 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks asja, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära.
Seega on väheväärtusliku asja vargusega tegemist olukorras, kus varguse objekti väärtus ei ületa 200 eurot. S. Meinerti poolt võetud kaupade (päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) väärtus on õigusrikkuja kinnipidamise akti kohaselt kogumaksumusega 11.87 eurot. Seega on S. Meinert pannud käesoleval juhul toime väheväärtusliku asja varguse katse. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid S. Meinerti teos ei esine. Samuti on S. Meinert süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka praegu süüdiv ja vähemalt 14aastane. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S. Meinert on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo – väheväärtusliku asja varguse katse s.o
lg 1 –
Karistusregistri kohaselt on S. Meinertit karistatud väärteokorras Politsei- ja Piirivalveameti 23.02.2025. a otsusega väärteoasjas nr 2315,25,001731/3
lg 1 alusel 12 trahviühiku suuruse rahatrahviga s.o 96 eurot, mis registri andmete kohaselt on täidetud.
lg 1 järgi kvalifitseeritava väheväärtusliku asja varguse toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohus nõustub asjaoluga, et S. Meinertile on võimalik mõista kergemaliigiline karistus, s.t rahatrahv, mitte raskemaliigiline karistus, s.t arest. Samuti toetab rahatrahvi mõistmist asjaolu, et S. Meinertil on olemas küll väike, kuid siiski püsiv igakuine sissetulek. Kuivõrd
lg-s 1 sätestatud sanktsioon ei sätesta rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see
lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.
lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik kaheksa eurot.
Seega peab S. Meinertile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3 – 300 trahviühikut (ehk 24 kuni 2400 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut (s.o 1200 eurot).
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 5 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodud sättest tulenevalt märgib kohus siinkohal esmalt, et kellegi karistamise aluseks on isiku süü suurus ning eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, mitte isiku majanduslik olukord. Seega ei saa isiku majanduslik olukord mõjutada talle mõistetava karistuse suurust, kuid majanduslikku olukorda saab arvestada karistuse kandmise aja pikendamisel võimaldades karistuse kandmist ositi. Arvestades varguse objekti väärtust on S. Meinerti süü väike. Ka subjektiivsest küljest hindab kohus S. Meinerti süü pigem väikeseks, kaudse tahtluse vormis toimepandud süütegu on tahtluse kõige kergem vorm. Neid asjaolusid arvestades saab S. Meinerti süü kogumina lugeda väikeseks mistõttu saab ka määratav rahatrahv jääda suuresti alla keskmise määra. Erinevalt kohtuvälisest menetlejas hindab kohus, et S. Meinerti puhul esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus
Kohtuväline menetleja seda otsuse tegemisel arvesse pole võtnud kuid kohtus avaldatu pinnalt saab järeldada, et S. Meinert kahetseb juhtunut täielikult ning oli ka tajutav, et S. Meinert ei ole selgeks endale teinud missuguste tegude eest järgneb seadusest tulenev vastutus, leides, et kui ta seda kaupa ei peitnud kuhugi ja see talt ära võeti siis ta ju ei varastanud. Küll aga sai S. Meinert aru kõigest mida kohtus talle selgitati ja nõustus et tegemist oli kahetsusväärse olukorraga ning kahetses, et tol päeval üldse alkoholi oli joonud mis tema enesekontrolli sedavõrd mõjutas. Kohtus selgitusi andes oli tajutav ka S. Meinerti pahameel turvamehe ja politsei käitumisele sündmuskohal, leides, et tema suhtes ei oleks pidanud reageerima vahetu sunniga. Kohus on seisukohal, et S. Meinerti poolt toimepandud väärteo puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid
Sellisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja 10.09.2025. a koostatud otsuses. Eeltoodust nähtuvalt on S. Meinerti süü alla keskmise ning teda tuleks karistada rahatrahviga, mis jääb sanktsiooni keskmise ja alammäära vahele. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik S. Meinertit mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on väärteootsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et S. Meinert on varasemalt samalaadse süüteo eest karistatud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et nimetatud asjaolu võib ja peabki isikule mõistetava karistuse suuruse määramisel arvesse võtma. Kohtu hinnangul välistab kehtiva väärteokaristuse olemasolu samalaadse teo eest selle, et käesoleval juhul võiks S. Meinertile mõista karistuseks rahatrahvi täiesti sanktsiooni alammääras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad süüteod Eestis, ei pea kohus antud väärteo puhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et S. Meinerti süü jääb keskmise ja alammäära vahele, kuid temale ei ole tulenevalt varasemast karistatusest samalaadse teo eest võimalik mõista karistust täiesti sanktsiooni alammääras. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi määr, s.t 38 trahviühikut ehk 304 eurot, mis on ligikaudu 1/4 sanktsioonist ja jääb keskmise (150 trahviühikut) ja alammäära (3 trahviühikut) vahele, olles pigem 6 alammäära lähedane, vastab S. Meinerti süü suurusele ning eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele, mistõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata rahatrahvi suuruse osas. Kohtule esitatud kaebuses on S. Meinert märkinud, et tema kalendrikuu sissetulek moodustub 650 euro suurusest töövõime- ja sotsiaaltoetusest. Ta elab sotsiaalpinnal ning igakuiselt peale teenuste aja maksude eest tasumist jääb S. Meinertil alles ca 350 eurot. S. Meinert avaldas, et ta ei saa hetkel tööl käia kuid plaanib seda. Arvestades S. Meinerti sissetulekuid on kohus seisukohal, et 304 euro suuruse trahvi tasumine ühekorraga on talle üle jõu käiv. Seega peab kohus
lg 2 alusel võimalikuks rahatrahvi tasumise võimaldamist ositi pikema aja jooksul. Sealjuures on ka kohtuväline menetleja nõustunud rahatrahvi tasumise ajatamisega ning ositi maksmise võimaldamisega.
lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Kuigi karistuse kandmine ei peagi olema isikule mugav, leiab kohus siiski, et karistuse kandmine ei tohi isiku majanduslikku toimetulekut ka võimatuks muuta. Arvestades S. Meinerti väikest, kuid püsivat igakuist sissetulekut leiab kohus, et S. Meinertile mõistetud rahatrahvi tasumiseks võib määrata seaduses ettenähtud pikema perioodi, s.t kuus kuud. Seega määrab kohus S. Meinertil tasuda temale mõistetud 304 euro suurune rahatrahv ositi 6 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest selliselt, et igakuiselt tasub S. Meinert 50.67 eurot. Siinkohal märgib kohus, et rahatrahvi võib tasuda ka kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes kui kohtu määratud 50.67 eurot. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiivandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda mõistetud rahatrahv, seda varem kantakse see ka arhiivandmetesse. Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt S. Meinerti kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 10.09.2025 otsuse väärteoasjas nr 2315,25,007826 peale. Kohus tühistab otsuse väärteoasjas nr 2315,25,007826
lg 1 - § 251 järgi osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas ning määrab, et 304 euro suurune rahatrahv tuleb tasuda 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.