KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2025, Tallinn Kohtuasja n

§ 1045lg 1 p 2 alusel.

Kostja võib vastutada hagejale tegevusetusega põhjustatud tervisekahjustuse eest, kui ta on rikkunud käibekohustust. Eluruumi üürileandja käibekohustuseks saab pidada eluruumi kasutusse andmist seisundis, mis on ohutu / ei kahjusta üürniku tervist ning eluruumi perioodilist kontrollimist tuvastamaks, kas tehnosüsteemid töötavad korrektselt ega kujuta endast ohtu üürniku tervisele. Kui üürnik on esitanud kaebuse eluruumis valitsevate ebarahuldavate tingimuste kohta, peaks üürileandja reageerima kaebusele mõistliku ajal jooksul ning võtma tarvitusele mõislikud meetmed, et välja selgitada ruumi ebarahuldavate tingimuste põhjus, ja pärast tehnilise probleemi põhjuse väljaselgitamist selle mõistliku aja jooksul kõrvaldama. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt andis kostja hagejale üle eluruumi, millel ei esinenud väidetud puudusi, st see oli üürnikule ohutu, ning kostja reageeris hageja kaebustele mõistliku aja jooksul. Seega täitis kostja nõuetekohaselt käibekohustust. 4.

1. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 5.
3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus VÕS § 276 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kuna maakohus möönis hageja esile toodud tuuletõmbust ja madalat toatemperatuuri, on ekslik maakohtu järeldus, et kostja ei rikkunud kohustust hoida lepingu kehtivuse ajal eluruum lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Seda ei muuda asjaolu, et kostja 5 2-22-7407 reageeris hageja kaebustele, kuid tegi seda tulutult ega kõrvaldanud puudust mõistliku aja jooksul VÕS § 279 tähenduses. Asjakohatu ja ekslik on maakohtu järeldus, et tõmbetuul ja madal toatemperatuur ei olnud sedavõrd tõsised, et hageja oleks kasutanud õigust üürileping üles öelda. Hageja on töövõimetu pensionär, kellel ei ole munitsipaaleluruumi kaotuse järel võimalik turutingimustel eluruumi üürida. Maakohus tõlgendas ekslikult kitsendavalt VÕS § 276 lg-t 1, kui sisustas üürileandja kohustuste rikkumist ainult sedavõrd tõsiste mõjutustega, mis takistavad korteris elamist ehk korteri sihipärast kasutamist. 5.
4. Maakohus jättis hageja nõude vääralt rahuldamata VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 alusel.

Maakohus sisustas õigesti üürileandja käibekohustust, kuid asus vääralt seisukohale, et kostja ei ole seda rikkunud, piirdudes üksnes sellega, et kostja reageeris hageja pöördumistele, mitte sellega, et kostja oleks puudused kõrvaldanud. Maakohus jättis nõuetekohaselt välja selgitamata, milline kahjulik tagajärg hagejale saabus. Maakohus jättis vääralt rahuldamata hageja kohtumeditsiinilise ekspertiisi taotluse ja lahendas hageja taotluse kirjaga, mitte põhjendatud määrusega. Maakohus piiras ekspertiisi taotlust rahuldamata jättes hageja võimalust tõendada kahjuliku tagajärje saabumist (millal ja milline kahju hagejale tekkis). 5.

1. Maakohus rikkus vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus jättis hageja taotlusest hoolimata eelistungi korraldamata. Hageja soovis võtta eelistungist isiklikult osa, et kuulata ära kohtu selgituskohustuse täitmisel antavad juhised ja anda kohtule selgitusi. Kohtuistung kestis üksnes neli minutit. 5.
2. Hageja tutvus ringkonnakohtus pabertoimikuga ning esitas 09.07.2024 taotluse lisada toimikusse sinna lisamata või sealt eemaldatud hageja menetlusdokumendid. Samuti esitas hageja uued tõendid. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
5. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis asjas eelistungi korraldamata. Kohus võib TsMS § 398 lg 1 järgi määrata eelmenetluses eelistungina korraldava kohtuistungi, kui kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist. Tegemist on 6 2-22-7407 kohtu kaalutlusõigusega ning siinsel juhul ei saa maakohtule heita ette kaalumispiiridest väljumist, sest toimiku põhjal ei saa järeldada, et eelistungi korraldamine oleks olnud vajalik asja paremaks ettevalmistamiseks. Vaidlust teist korda läbi vaadates andis maakohus vastavalt ringkonnakohtu juhisele 21.08.2023 kirjaga hagejale võimaluse esitada alternatiivselt deliktiline nõue ning täiendada hagi deliktilise nõude asjaoludega. Pärast hageja esitatud esmast vastust täitis maakohus 03.10.2023 kirjas põhjalikult selgitamiskohustust, käsitledes vastavalt hageja taotlusele nii lepingulisel kui ka deliktilisel alusel esitatud nõuete rahuldamiseks kohaldatava õiguse ja sellest tuleneva tõendamiskoormise küsimusi, paludes sellest juhindudes hagejal hagi veelkord täpsustada. Hageja esindaja esitas 26.10.2023 hagiavalduse täienduse ning palus vastavalt hageja soovile korraldada eelistungi. Ringkonnakohtu hinnangul täitis maakohus 26.10.2023 kirjas ammendavalt selgitamiskohustus ja hagiavalduse täiendus oli asjaolude väljaselgitamiseks piisav, mistõttu ei olnud täiendavalt vaja eelistungil selgitamiskohustust täita. Seejuures ei ole maakohus rikkunud hageja õigust olla ärakuulatud. Maakohus korraldas 25.03.2024 asjas istungi, kus hageja osales isiklikult ja hagejal oli võimalik esitada kohtule suuliselt oma seisukohad, kuid kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei soovinud hageja midagi lisada. Olukorras, kus menetlusosalistel ei olnud lisaks kirjalikele seisukohtadele midagi lisada, ei saa menetlusõiguse normi rikkumiseks pidada ka istungi lühikest kestust.
6. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohtu parandab selle vea ja muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. 9.
7. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 4.1), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. 9.
8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja (üürileandja) peab maksma hagejale (üürnikule) korteris (üüriesemel) aastaid kestnud tuuletõmbuse ja madala toatemperatuuri tõttu tekkinud tervisekahjustusest tingitud mittevaralise kahju hüvitist. Seejuures tugineb hageja kostja vastu nõuet esitades nii nende vahel sõlmitud üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumisele kui ka alternatiivselt tervisekahjustamise põhjustamisega kahju õigusvastasele tekitamisele lepinguväliselt. 9.
9. Maakohus leidis õigesti, et hagi ei saa üürilepingu alusel rahuldada, kuid maakohtu põhjendusi tuleb selles osas muuta. Kolleegium leiab, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumisele tuginedes rahuldada, sest hagejal ei ole VÕS § 134 lg 1 järgi õigust nõuda kostjalt üürilepingu väidetava rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 1 järgi nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. 7 2-22-7407 Kuigi maakohus selgitas vaidlust teist korda läbi vaadates 03.10.2023 kirja p-des 5–6 VÕS § 134 lg 1 kohaldamise eeldusi ja tõendamiskoormist, ei võtnud maakohus otsuses seisukohta, kas üürnikul on VÕS § 134 lg 1 järgi õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest. Maakohtu otsuse sisust saab siiski järeldada, et maakohus pidas VÕS § 276 lg-st 1 tuleneva üürileandja kohustuse rikkumise puhul mittevaralise kahju hüvitamist võimalikuks, sest lahendas sisuliselt haginõude nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel alusel. Hageja nõude põhjendatust lepingulisel alusel kontrollides jättis maakohus arvestamata, et vaidlust esimest korda läbi vaadates asus Harju Maakohus 30.03.2023 otsuses seisukohale, et poolte vahel sõlmitud üürilepingust tuleneva kohustuse eesmärgiks ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest VÕS § 134 lg 1 tähenduses ning Tallinna Ringkonnakohus nõustus 15.06.2023 otsuses sisuliselt maakohtu järeldusega, saates asja maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks deliktilisel alusel. Seda arvestades tuli maakohtul vaidlust uuesti läbi vaadates lähtuda TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu seisukohast õigusnormi kohaldamisel ja tõlgendamisel ning jätta hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue lepingulisel alusel rahuldamata, sest poolte vahel sõlmitud üürilepingust tuleneva kostja kohustuse eesmärgiks ei olnud VÕS § 134 lg 1 tähenduses mittevaralise huvi järgimine ning sellest tulenevalt ei olnud hagejal õigust nõuda kostjalt väidetava lepingurikkumisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt on ka ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus (RKTKo 17.12.2014, 3-2-1-131-14, p 17). Ringkonnakohtule ei ole teada, et Riigikohus oleks asunud ülaltoodust erinevale seisukohale. Riigikohtu praktika kohaselt on lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine oluliselt piiratud ning üldjuhul ei saa seda nõuda. Tavapärase käibetehingu rikkumise korral on mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel peab kahjustatud isik tõendama VÕS § 134 lg 1 alusel nii seda, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta teda mittevaralise kahju tekkimise eest, kui ka seda, et lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p 131). Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et üürilepingust tuleneva üürileandja kohustuse eesmärgiks ei olnud kaitsta üürnikku mittevaralise kahju eest (RKTKo 25.02.2010, 3-2-1-159-09, p 11). Kuigi Riigikohus ei täpsustanud põhjendavas osas, millist üürileandja kohustust silmas peeti, saab otsuse kirjeldavast osast järeldada, et üürileandja ei taganud selles asjas eluruumi varustamist vee ja elektriga, rikkudes VÕS § 276 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada eluruumi hoidmine lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis lepingu kehtivuse ajal. Seega puudutavad nii Riigikohtu viidatud otsus kui ka siinne vaidlus üürileandjale VÕS § 276 lg-st 1 tulenevat kohustust ning ringkonnakohtul ei ole asja teist korda läbi vaadates alust muuta ringkonnakohtu varasemat seisukohta. 9.
10. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude ka VÕS § 1043 alusel rahuldamata, kuid ka selles osas muudab ringkonnakohus otsuse põhjendusi. 9.4.
11. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 järgi kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seejuures on kahju tekitamine VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane mh juhul, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega, aga VÕS § 8 2-22-7407 1045 lg 1 p 7 järgi ka juhul, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Deliktilise vastutuse esmaseks eelduseks on objektiivse teokoosseisu tuvastamine, st väidetav kahjutekitaja peab olema toime pannud õigusvastase teo (tegevuse või tegevusetuse). Seejuures on eelduslikult õigusvastane selline tegu, millega kahjustatakse mõnda deliktiõigusega kaitstud õigushüve (sh teise isiku tervist VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses), sest igaüks peab arvestama teise isiku (absoluutsete) õigushüvedega ning hoiduma neid kahjustamast. Kui tegu seisneb tegevusetuses (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi õigushüve kahjustamisest järeldada teo õigusvastasust. Sellisel juhul peab väidetav kahju tekitaja olema rikkunud mingit õigusnormi, mis kohustas teda tegutsema kahju ärahoidmise huvides VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses, või hea usu põhimõttest tulenevat käibekohustust s.o kohustust võtta tarvitusele kohaseid, st käibes tavapäraseid ja mõistlikke abinõusid enda poolt käibetegevusega teise isiku kaitstud õigushüvele (sh tervisele) loodud ohu kohaseks maandamiseks, et oht ei realiseeruks. Seejuures tuleb aga arvestada, et seadusest tuleneva kohustuse rikkumist ei saa VÕS § 1045 lg 3 järgi pidada õigusvastaseks, kui kaitsenormi eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju eest (vt TsMS IV komm

§ 1045

lg 1 p-de 2 ja 7 alusel õigust nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 276 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega põhjustatud tervisekahjustuse tekitamise eest. Kostjale ei saa ette heita ka tegevusetusega hea usu põhimõttest tuleneva käibekohustuse rikkumist. Iseenesest peab isik, kes annab talle kuuluva eluruumi teise isiku kasutusse, hoiduma seda tehes teise isiku tervise kahjustamisest ning kui eluruumi kasutamisega seondub oht kasutaja tervisele, peab eluruumi omanik võtma tarvitusele käibes kohased mõistlikud abinõud, et oht kasutaja tervisele ei realiseeruks. Siinsel juhul kurtis hageja asjas tuvastatud vaidlustamata asjaolude kohaselt 2014–2021 korduvalt korteris esineva tõmbetuule ja madala toatemperatuuri üle, kuid hageja ei ole tõendanud, et korteris esines elamiseks sobimatu ja eluruumi normidele mittevastav temperatuur ja/või tuuletõmbus, mis ohustas korterit kasutava inimese tervist. Ainuüksi hageja ja korteri nr 6 esitatud pöördumistest nähtuv hageja väide, seda ei kinnita. Ka sellest, et kostja ja/või majahaldur reageeris alati hageja pöördumistele, ei saa järeldada, et korteris esinesid tervist kahjustavad tingimused. Korteri ülevaatamise kohta koostatud akt jms dokumendid kinnitavad, et korteris ei tuvastanud ülemäärast õhu liikumist ega normist madalamat temperatuuri, mis ohustanuks hageja tervist. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema kasutusse antud eluruum oli tervisele ohtlik ning sellises olukorras ei saa kostjale ette heita vastava ohu tõrjumata jätmist. 9 2-22-7407 9.4.

1. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja pani tegevusetusega toime õigusvastase teo, ei tule kohtul kontrollida ülejäänud deliktilise vastutuse eeldusi, sh seda, kas tuuletõmbus ja madal toatemperatuur põhjustasid hagejale tervisekahjustuse. Seda arvestades ei ole tähtsust apellatsioonkaebuse väitel, mis puudutab vastavate asjaolude tuvastamiseks esitatud ekspertiisi taotluse rahuldamata jätmist. Kuna väidetav rikkumine ei saa mõjutada kohtulahendi tulemust, ei võta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustes selle apellatsioonkaebuse väite kohta seisukohta.
2. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
3. Hageja esitas 09.07.2024 menetlusdokumendiga ringkonnakohtule uusi tõendeid. Ringkonnakohus võtab vastu hageja esitatud Eesti Posti tõendi, kuid jätab ülejäänud tõendid (Foto majast, Tallinna Linnavolikogu aseesimehe vastus, Õiguskantsleri 17.01.2020 vastus ja 28.10.2022 väljastusteade) vastu võtmata, sest need on esitatud hilinenult ja/või neil ei ole asjas tähtsust, kuna need ei kinnita vaidlusaluseid asjaolusid.
4. Hageja palus maakohtu toimikusse lisada sealt puuduvad hageja esitatud menetlusdokumendid. Ringkonnakohus jätab dokumendid toimikusse lisamata, sest maakohus ei ole eksinud TsMS §-s 56 sisalduvate toimiku pidamise reeglite vastu. Eesti Posti tõend kinnitab, et hageja saatis Harju Maakohtule 25.07.2022 tähitud kirja. Kohtute infosüsteemis on 25.07.2022 postitatud hageja menetlusdokument registreeritud 26.07.
5. Kuigi kohtute infosüsteemis registreeritud ja hageja lisatud menetlusdokumendid erinevad, ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et maakohus jättis hageja saadetud teise kirja registreerimata, sest Eesti Posti tõendist ei nähtu, et hageja oleks saatnud Harju Maakohtule sel päeval kaks tähitud kirja. Seetõttu ei lisa ringkonnakohus hageja 09.07.2024 edastatud 25.07.2022 menetlusdokumenti toimikusse. Eesti Posti tõend kinnitab, et hageja saatis Harju Maakohtule 16.12.2022 tähitud kirja. Kohtute infosüsteemis on 16.12.2022 postitatud hageja menetlusdokument registreeritud 19.12.
6. Seetõttu ei ole vaja seda toimikusse lisada. Eesti Posti tõendist ei nähtu, et hageja oleks saatnud Harju Maakohtule 09.09.2022 ja 19.09.2022 tähitud kirja. Seetõttu ei lisa ringkonnakohus vastava kuupäeva taotlusi toimikusse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuigi üldjuhul määrab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse, ei ole siinses asjas kostjal apellatsioonimenetluses hüvitatavad menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) 10