← Eesti

1-19-7007/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. aprill 2020 Kohtuasja number 1-19-7007 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Mati Kartau ja Tiit Lõhmus Kohtuasi F.C (isikukood XXX) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. märtsi 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik F.C kaitsja Marina Kelpman, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Lõuna abiprokurör Lily Sandel Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. märtsi 2020 määrus muutmata ja F.C määruskaebus rahuldamata. kaitsja
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid F.C-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 22 eurot 40 senti.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks F.C-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot 40 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  7. Tartu Maakohtu
  8. septembri 2019 otsusega tunnistati F.C süüdi karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi ja teda karistati 10 kuu pikkuse vangistusega. Äsja viidatud karistusele liideti F.C-le Tartu Maakohtu
  9. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4343 mõistetud karistus, nii et KarS § 65 lg 2 järgseks liitkaristuseks sai 1 aasta 6 kuud 20 päeva vangistust. F.C karistusaeg algas
  10. septembril 2019 ja lõpeb
  11. märtsil
  12. 1

(5)
  2. märtsil 2020 edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid F.C tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega.
  3. Vangla ja prokuratuur toetavad F.C vabastamist.
  4. Tartu Maakohus jättis
  5. märtsi 2020 määrusega F.C vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtu argumendid olid järgmised.
  6. Positiivne on, et F.C-l vangistuses distsiplinaarkaristused puuduvad, ta on töötanud majandusabitöölisena ja kavatseb vanglas töötada ka edaspidi, et tal on vabaduses kindel elukoht vanaema juures ning toetav lähivõrgustik vanaema ja abikaasa näol. Siiski ei saa teda vanglast vabastada järgmistel põhjustel.
  7. F.C kannab teist reaalset vangistust ning teda on kokku neljal korral karistatud KarS § 4231 järgi sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest. Esmakordselt karistati 1 F.C-d KarS § 423 järgi Tartu Maakohtu
  8. septembri 2017 otsusega asjas nr 1-17-
  9. Tol korral jäeti karistus KarS § 73 alusel täielikult täitmisele pööramata 1-aastase katseajaga. F.C juhtis katseajal taas sõidukit juhtimisõiguseta, mille eest mõisteti talle Tartu Maakohtu
  10. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-3844 kohtuotsuste kogumis kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud 27 päeva vangistust, mis asendati 267 tunni üldkasuliku tööga. Juba
  11. mail 2018 juhtis F.C taas mootorsõidukit. Tartu Maakohtu
  12. mai 2018 otsusega asjas nr 1-18-4343 mõisteti F.C-le reaalne vangistus pikkusega 1 aasta 3 kuud 27 päeva. Selle vangistuse kandmiselt vabastati F.C Viru Maakohtu
  13. detsembri 2018 määrusega tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega koos allutamisega käitumiskontrollile. KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille eest süüdimõistetu käesoleval ajal karistust kannab, pani ta jälle toime katseajal. Viimase katseaja kohta nähtub kinnipeetava iseloomustusest, et elektrooniline valve möödus veatult, kuid F.C ilmus korduvalt kriminaalhooldusosakonda registreerimisele pohmelli tunnustega ning esines ka registreerimiskohustuse rikkumisi: ta magas sisse (seda põhjendas pikale läinud alkoholi tarvitamisega) või unustas aja ära.
  14. Süüdimõistetu selline käitumine näitab tema ükskõikset suhtumist ühiskonda ning talle antud korduvatesse võimalustesse enda käitumist muuta ja loobuda väljakujunenud käitumismustrist. Oma isikuomaduste ning korduvkaristatuse tõttu ei sobi F.C-le elektrooniline valve. F.C ei suutnud kohut veenda, miks just sel korral suudaks ta ennetähtaegse vabastamisega kaasnevat kriminaalhooldust edukalt läbida, talle pandud kontrollnõudeid täita ning uute kuritegude toimepanemisest hoiduda. Kohtule esitatud lubadus minna kohe pärast vabanemist ravile Wismari haiglasse ja asuda läbima Libertas Kliiniku sotsiaalprogrammi, on küll positiivne, kuid F.C pole esitatud tõendeid, mis neid lubadusi kinnitaksid. Arvestades kehtivat eriolukorda seoses koroonaviiruse levikuga on ilmne, et süüdimõistetu poolt plaanitud tegevused lähiajal realiseeruda ka ei saa. F.C-le mõistetud karistus pole oma eesmärke veel täitnud ning tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine oleks ennatlik.
  15. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse F.C kaitsja, kes palub kohtumääruse tühistada ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastada.
  16. Kaitsja leiab, et maakohus tegi F.C-d ennetähtaegselt vanglast vabastamata jättes kaalutlusvea. Kohus keskendus üksnes süüdimõistetu käitumisele enne vangistust ning jättis tähelepanuta muud tingimused, mida tuleb KarS § 76 lg 4 järgi arvestada. Maakohus jättis arvesse võtmata F.C-d positiivselt iseloomustavad asjaolud: töötamise vangistuse ajal majandusabitöölisena ja motiveerituse vanglas ka edaspidi töötada, distsiplinaarkaristuste 2
(5)puudumise ning vabaduses kindla elu- ja töökoha ning toetava lähivõrgustiku olemasolu. Ka ei pööranud kohus tähelepanu sellele, et Tartu Vangla ja prokurör toetavad F.C vabastamist elektroonilise valve alla.
  1. Kaitsja toonitab ka, et nagu F.C kinnitas maakohtu istungil, on ta aru saanud oma varasemast väärast käitumisest ja tahab elada õiguskuulekalt. Ka soovib süüdimõistetu loobuda alkoholi tarvitamisest ning on selleks ühendust võtnud Wismari haiglaga. Samuti on ta valmis omal algatusel osalema Libertas Kliiniku sotsiaalprogrammis.
  2. Kaitsja toob ka välja, et kohtumääruses märgitu kohaselt nähtub kinnipeetava iseloomustusest süüdimõistetu käitumiskontrolli nõuete rikkumine ja kriminaalhooldusosakonda pohmelli tunnustega tulemine, mis kohtu hinnangul näitab süüdimõistetu ükskõikset suhtumist õiguskorda ning talle antud korduvatesse võimalustesse enda käitumist muuta. Kaitsja leiab, et sellises järelduses tugines kohus tõendamata oletustele, mitte kindlatele asjaoludele. Ka jääb ebaselgeks, kuidas maakohus tegi kindlaks, et kohtumääruses toodud eelneva käitumise tõendamata näitajad iseloomustavad F.C tulevast käitumist.
  3. Oma kirjaliku seisukoha esitas ringkonnakohtule ka F.C ise. Ta märgib kõigepealt, et väär on tema kirjalikus iseloomustuses märgitu, nagu oleks ta käinud kriminaalhooldusosakonnas pohmelli tunnustega. Ta oli alati kohal ja oli üksnes väsinud, kuna tööpäevad olid pidevalt pikad – 12-tunnised – ning vahel töötas ta ka 7 päeva järjest. Kriminaalhooldaja kontrollis ka tema joovet, kuid tulemus oli alati negatiivne, olgugi, et alkoholi tarvitamise keeldu tal ei olnud. Selleks, et ta vabaduses enam seadust ei rikuks, pöördub ta Wismari Haiglasse, et lasta panna alkoholivastane ampull. Ta tahab ka vabatahtlikult osaleda Liberti Kliiniku pakutavas programmis „12 sammu.“ Veel tahab ta kiiremas korras tasuda hagid, mida on umbes 1200 eurot. Tasumist võimaldaks töökoht K-Rautas, kuhu ta plaanib vabanemisel koheselt tööle asuda. Selle vangistusega on ta väga palju õppinud, tundnud hirmu ja kaotust ning mõistnud, et on valesti käitunud. Ta on ka aru saanud, et pere on tähtsam kui sõbrad ning edaspidi kuulab ta pereliikmete arvamusi. Ta elab oma elu seaduskuulekalt. Muidugi läheb ta autokooli, et saada juhiload. Ta ei saa ka mainimata jätta, et tal on vähihaige vanaema, kes ootab teda koju ning loodab temalt hoolitsust ja remondi lõpetamist. Ta lubab, et järjekordne kriminaalhooldus mööduks probleemideta. Ta palub tõesti vabandust ja kahetseb tehtut. Elektroonilise valve alla vabanedes tõestaks ta nii lähituttavatele kui kohtule, et ta on muutunud mees. Vanusega tuleb ka mõistus koju tagasi. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kohtule on seadusega antud õigus kaaluda süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamist, valides süüdlase vabastamise või vabastamata jätmise vahel. Kriteeriumid, millest kohus peab kõnealust valikut tehes lähtuma, on ette nähtud KarS § 76 lg-s
  5. See norm sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sh osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.
  6. Riigikohus on leidnud, et mainitud KarS § 76 lg-s 4 toodud kriteeriumide hindamisel on kohtul ulatuslik otsustusruum, mis suuresti rajaneb kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses madalama astme kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma siis, kui tuvastab KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea, mille tagajärjeks on selge materiaalvõi menetlusõiguse rikkumine, mis võis tingida süüdi mõistetud isiku ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3
(5)
  1. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Kaitsja leiab, et maakohtu määruses on sellised kaalutlusvead sedastatavad.
  2. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Hinnates, kas F.C karistuse eesmärk – tema edasine õiguskuulekus ja temast lähtuva ohu puudumine õiguskorrale – võib olla saavutatud juba enne vangistustähtaja lõppu, käsitles maakohus sellise otsustuse tegemise seisukohalt olulist teavet kogumis, ei jätnud olulisi andmeid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ka ilmselgelt ebaõiget kaalu. Kusjuures on selge, et kohus võttis arvesse ka süüdimõistetut positiivselt iseloomustavat andmestikku: tema head käitumist ja töötamist vanglas ning talle osaks saavaid võimalusi ja tingimusi vabaduses. Ka määruskaebuses ei osuta kaitsja ühelegi tegurile, mis maakohtul võis märkamata jääda ning mis lubaks prognoosida F.C seaduskuulekalt jätkamist suurema tõenäosusega kui seda tegi esimese astme kohus.
  3. Maakohus põhjendas selgelt ja veenvalt, et aluse karta süüdimõistetu uusi liikluskuritegusid annavad tema kuritegude kordumine vaatamata kohaldatud karistustele (sh reaalsele vangistusele), kuritegude toimepanemine katseajal, samuti tema käitumises ilmnev selge ükskõiksus liiklusnõuete järgimise osas ja soovimatus väljakujunenud käitumismustrist loobuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik öelda, et esimese astme kohus oleks nimetatud asjaolusid kuidagi vääralt üle tähtsustanud. Kahtlemata on tegemist teabega, mis osutab reaalsele võimalusele, et süüdimõistetu võib taas kuritegusid toime panna.
  4. Asjaolu, et F.C on vanglakorda järginud hästi, töötanud, tema vabanemisjärgsed elutingimused on õiguskuulekalt hakkamasaamiseks soodsad ning ta väljendab kavatsust kuritegusid mitte enam sooritada, ei veena kohtukolleegiumi tema kuritegude jäämises üksnes minevikku. Tuleb ju kõigepealt tähele panna, et süüdimõistetut on kõigil neljal juhul kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest. Ehk arvestades toimepandud kuritegusid, ei saa F.C vanglakorrast kinnipidamisest veel üheselt järeldada ta hoiakute ja liikluskäitumise muutumist. Ka vanglas töötamisest ei saa teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi. F.C töötas ka kuritegude toimepanemise ajal ning kuivõrd teda oodatakse vanale töökohale tagasi, siis tõestas ennast ilmselt ka hea töötajana. Niisiis pole positiivne suhtumine töösse tekkinud selle vangistuse kandmisel. Vabanemisjärgsed elutingimused pole samuti teguriks, mis tagaks, et süüdimõistetu kuriteod ei kordu. Kõik teda vabaduses ootavad hüved – elu- ja töökoht, lähedaste tugi – said talle osaks ka enne vanglakaristust.
  5. Ka vangistusele endale, s.o reaalselt vanglas olemisele, ei saa omistada taolist kaalu, millest järeldada F.C suhtumise ja hoiakute muutumist. Kohtukolleegiumi hinnangul saab vangistuse mõju iseenesest suureks pidada eelkõige siis, kui kinnipeetav on vanglas esimest korda. Võiks ju arvata, et (esma)kogemus reaalses vangistuses on just selleks määravaks motivaatoriks, mis mõjutab isikut õiguskuulekusele. F.C selliseks isikuks aga pole. Ta on vanglas karistust kandnud korra ka varem. Toona oli süüdimõistetu vangistusasutuses ligikaudu 7 kuud, s.o sama aja, nagu ta on olnud praegugi. Et see vangistusaeg temas muutuste tekkimiseks küllaldane polnud, on selge, kuna juba vähem kui aasta möödumisel pani F.C toime uue kuriteo: ta juhtis taas sõidukit juhtimisõigust omamata. Kusjuures oluline on tähele panna, et selle varasema vangistuse kandmiselt oli süüdimõistetu vabastatud tingimisi enne tähtaega ning tema suhtes kohaldati käitumiskontrolli. See näitab, et ka käitumiskontrollile allutamine ei olnud meetmeks, mis oleks suurendanud F.C valmisolekut liiklusreegleid järgida. Tema ennetähtaegselt vabastamise määrusest (Viru Maakohtu
  6. detsembri 2018 määrus asjas nr 1-18-4343) nähtub ka, et tookordki oli süüdimõistetu käitumine vanglas olnud hea, distsiplinaarkaristused tal puudusid ning temaga oli vesteldud erinevatel teemadel, sh kriminaalhoolduse eesmärkidest, senisest riskeerivast ja hoolimatust eluviisist ning liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkusest. 4
(5)
  1. Süüdimõistetu ütlemine, et nüüd lõpuks on ta oma käitumise väärust mõistnud, samuti tõotus enam mitte selliselt käituda, veenvad ei ole. Tulenevalt Viru Maakohtu
  2. detsembri 2018 määrusest väljendas F.C siirana näivat kahetsust ja lubadusi end muuta ka tookord. Sarnaselt tänasega kinnitas F.C ka toona, et motivatsiooni muutumiseks annab talle tema perekond. Seega tundub süüdimõistetu andvat lubadusi kergel käel ning olulist väärtust neil lubadustel pole. Ka F.C kavatsus alkoholi tarvitamisega seoses abi saada ei ole asjaoluks, mis annaks põhjust vastupidiseks seisukohaks. Kuigi ühelt poolt on positiivne, et süüdimõistetu tahab välistada tegureid, mis võivad uusi seadusrikkumisi soodustada, tuleb teisalt arvestada, et ravivõimaluste otsimiseks oli tal võimalus juba vabaduses olles. Samuti sai ta vastavat abi ja nõu küsida kriminaalhooldusametnikult. Seda F.C aga ei teinud. Kas tema nüüd väljendatud selline kavatsus on tegelik ning tõsimeelne, pole võimalik öelda. Nagu juba mainitud, on süüdimõistetu ilusaid, kuid tegelikkuses mitterealiseerunud lubadusi andnud varemgi.
  3. F.C vabaduses elektroonilisele valvele ja käitumiskontrollile allutamine ei pruugi temast lähtuvat uue kuriteo riski samuti piisavalt maandada. Tõsi, olles Viru Maakohtu
  4. detsembri 2018 määruse alusel tingimisi enne tähtaega vanglast vabastatud, täitis ta elektroonilise valve tingimusi. Samas tuleb aga märkida, et toona oli valveperiood lühike: vaid kuu. Vähem kui aasta möödumisel ning käitumiskontrolli tingimuste kehtimise ajal pani ta aga siiski toime uue kuriteo. Kas F.C-l oli kriminaalhooldusperioodil probleeme registreerimiskohustuse täitmisega ja kas ta tuli vahel kriminaalhooldusosakonda pohmelli tunnustega, olulist tähendust ei oma. Katseajal kuriteo sooritamisega rikkus süüdimõistetu katseaja tingimusi kõige rängemalt moel. Olgu siiski mainitud, kinnipeetava kirjalikus iseloomustuses välja toodud sellistes andmetes alust kahelda pole, s.o ei ole põhjust arvata, et selles kajastuks väärteave F.C varasema hooldusperioodi kohta.
  5. Viimaseks olgu märgitud, et kaitsja toonitab määruskaebuses vangla ja prokuratuuri F.C vabastamist toetavat seisukohta. Ringkonnakohus selgitab kaitsjale, et vangistusasutuse ega prokuratuuri seisukohaga kinnipeetava vabastamise küsimuses kohtud seotud ei ole, v.a üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). Seega ei saa vangla ega prokuratuuri arvamused olla kunagi ei isiku vabastamise ega ka vabastamata jätmise aluseks. Vabastamine või vabastamata jätmine on vaja otsustada KarS §-s 76 toodud kriteeriumite alusel.
  7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  8. märtsi 2020 määruse muutmata ning F.C kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
  9. Kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid F.C-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 134,40 eurot, sh käibemaks 22,40 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja F.C-ga kaebuse esitamise teemal suhtlemiseks kokku 34 minutit ning määruskaebuse koostamiseks 90 minutit. Kolleegium, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
  10. juuli 2016 määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu 134,40 eurot kui määruskaebemenetluse kulu F.C-lt riigi kasuks välja mõista. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Erkki Hirsnik Mati Kartau Tiit Lõhmus 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.