KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov ja Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-10-57941 Kohtu

) redaktsiooni ja põhjendas võlgniku kohustustest vabastamata jätmist järgmiselt.

1. Maakohus tuvastas, et võlgniku pankrotimenetluses jäid võlausaldajate tunnustatud nõuded rahuldamata kokku 69 407,46 euro ulatuses: AS SEB Pank nõue summas 68 117,02 eurot ja Nordea Bank Finland PIc Eesti filiaali (kustutatud) nõue summas 1290,44 eurot. Kohustustest vabastamise menetluse perioodil ei ole võlausaldajatele ühtegi väljamakset tehtud. 17.
2. Kohus möönis, et selles asjas on jäänud menetluse lõpetamine venima, kuid see ei mõjutanud võlgniku kohustustest vabanemise võimalusi.

§ 175

lg-s 1 märgitud kohustustest vabastamise menetluse üldine viie aastane tähtaeg lõppes 21.01.

1. 17.
2. Maakohus asus seisukohale, et võlgnik ei ole täitnud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida. Võlgnik ei ole avaldanud ega tõendanud, et on otsinud piisava sissetulekuga tööd. Kohtu kogutud andmetest (päringud Maksu- ja Tolliametile, Eesti Töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile ja pankadele) nähtub, et võlgnikul ei olnud kogu kohustustest vabastamise perioodil Eestis mingit sissetulekut. Võlgnik elas kogu kohustustest vabastamise menetluse aja Soomes, kuid ei ole avaldanud ega tõendanud, milliseid sissetulekuid ja toetusi talle Soomes maksti ega esitanud pangakontode väljavõtteid. Samuti ei selgitanud võlgnik, millistest allikatest pärinevad ja mis summades maksed laekusid teiste isikute kontodele, mida võlgnik kasutas. Võlgnik sisuliselt varjas sissetulekuid ja keeldus kohtule oma majandusliku seisundi kohta andmete/tõendite esitamisest. 17.
3. Võlgnik ei ole alates 2013 aastast teinud võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset, kuigi ta enda väidetel töötas perioodil 2013-2014 (enne teise lapse sündi 2015 oktoobris) poole kohaga. Võlgnik ei ole põhjendanud, miks ta oli võlgadest vabastamise menetluse kestel mehe ülalpeetav ja töötas Soomes üksnes poole kohaga, teenides miinimumpalka (mille suurust ta samuti ei ole avaldanud). 17.
4. Kohus on võlgnikule tema kohustusi selgitanud. Võlgnik aga täitis aruannete esitamise kohustust osaliselt, esitades aruandeid viivitusega ja kohtu täiendava nõudmise peale. 17.
5. Võlgnik jättis kohtu kutsel tulemata vande all selgitusi andma. Seetõttu ei esine kohustustest vabastamata jätmiseks

§ 175lg-st 3 tulenevat piirangut.

17.

1. Võlgnik on kohustusi süüliselt rikkunud ning on olnud oma kohustuste täitmisel vähemalt raskelt hooletu. Kohus on võlgnikule korduvalt kohustusi selgitanud, andnud tähtaegu ja kutsunud võlgnikku vande all selgitusi andma ning seejuures korduvalt hoiatanud võlgnikku, et kohtu nõudmiste täitmata jätmise tagajärjeks võib olla kohustustest vabastamata jätmine. Seega teadis võlgnik oma kohustusi ning pidi teadma ka kohustuste rikkumise tagajärge, kuid ei hoolinud sellest. 17.
2. Võlausaldajate nõudeid ei ole vähendatud ning raha saamata jäämine kahjustab võlausaldajate huve. 17.
3. Lisaks asus maakohus seisukohale, et kohustustest vabastamata jätmiseks annab aluse ka

§ 175

lg 4, kuna võlgnik ei tulnud kohtu määratud tähtaja jooksul vande all selgitusi andma. 17.

1. Maakohtu hinnangul ei ole võlgnik soovinud kohustuste täitmiseks pingutada ega näidanud üles head tahet võlausaldajate nõudeid osaliseltki rahuldada. 4 Määruskaebus
2. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 18.
3. Võlgniku hinnangul on määrus ebaõige, kuna menetlus on kestnud pikalt.

§ 175

lg 51 kohaselt ei oleks kohustustest vabastamise menetlus tohtinud kesta üle 7 aasta. Pikema menetlusega pandi võlgnik ebavõrdsesse olukorda. 18.

1. Maakohus oleks pidanud võlgniku kohustustest vabastama, kuna kõik nõuded on aegunud. Võlgnik palub kohaldada nõuetele aegumist. 18.
2. Vale on maakohtu väide, mille kohaselt ei ilmunud võlgnik ärakuulamisele. Võlgnik selgitas maakohtule, et kohtu poolt pakutud kuupäeval ei saa ta rahalistel põhjustel ja lapse haiguse tõttu Eestisse tulla. 18.
3. Võlgnik ei nõustu maakohtuga selles, et ta ei ole esitanud kohtule tõendeid või selgitusi. Võlgnik esitas kõik tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Menetlusosaliste seisukohad
4. AS SEB Pank teatas kohtule, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning palus selle jõusse jätta.
5. Julianus Inkasso OÜ, kes on enda väitel omandanud Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali nõude võlgniku vastu, teatas kohtule, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega vabastada võlgnik usaldusisiku kohustustest ning samuti menetluskulude jaotusega, samuti tuleb täpsustada määruse resolutsiooni punkti 2 sõnastust. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 ja TsMS § 659 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi võlgniku kohustuste rikkumise ja kohustustest vabastamata jätmise aluste osas. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
8. Käesolevas asjas on pankrotiavaldus koos võlgadest vabastamise menetluse algatamise avaldusega esitatud 22.11.2010 (dtl 36) ja taotlus kohustustest vabastamiseks 04.02.2020 (dtl 76) ehk enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) jõustumist 01.07.
9. Seega on maakohus vastavalt FiMS § 68 lg-le 2 kohaldanud õigesti kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni.
10. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamata tuginedes

§ 175

lg 2 p 2 alusel tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohustuse (

§ 173

lg-s 1), kohtule teabe andmise kohustuse (

§ 173

lg-s 2) ning tulu loovutamise ja väljamaksete tegemise kohustuse (

§ 173

lg 3 ja

§ 172

lg 2) rikkumisele ning lisaks

§ 175lg 4 alusel vande all teabe andmise kohustuse rikkumisele.

25.

§ 175

lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega 5 võlausaldajate huve. Samuti peab kohus

§ 175

lg 4 järgi keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-4916, p. 15). 26. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et võlgnik on rikkunud kohustust tegeleda tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida (

§ 173

lg 1) ning kohtule teabe andmise kohustust (

§ 173lg 2) ega pea vajalikuks korrata kõiki maakohtu vastavaid põhjendusi (Ts

MS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Kohtutoimikust nähtuv ei kinnita võlgniku määruskaebuses esitatud väidet, mille kohaselt on ta esitanud kõik selgitused ja tõendid nõuetekohaselt. 26.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et võlgnik ei ole vaatamata kohtu korduvatele selgitustele (vt nt 06.04.2016 kohtunõue, dtl 45 ja 16.01.2020 kohtunõue, dtl 65) esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, et ta oleks töötanud piisava sissetulekuga töökohal või otsinud piisava sissetulekuga tööd enne emapuhkusele jäämist 2015 aastal ja pärast seda (

§ 173lg 1 rikkumine).

26.2. Vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele ja selgitustele (vt al 2016 aastast kohtu poolt võlgnikule saadetud aruande blankette, millele oli eeltäidetult märgitud, et aruandele tuleb lisada pangakontode täielik väljavõte dtl 43, dtl 52 ja dtl 58, samuti 16.01.2020 kohtunõue, dtl 65 ja 12.04.2024 kohtunõue, dtl 86) ei ole võlgnik esitanud teavet enda sissetulekute kohta ega ühtegi pangakonto väljavõtet. Võlgniku täidetud usaldusisiku aruande blanketid on napisõnalised ega anna sisulist teavet ei võlgniku sissetulekute ega tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohta. Selliste aruannete esitamist ei saa pidada

§ 173lgs 2 sätestatud teabe andmise kohustuse täitmiseks.

Samuti ei ole võlgnik esitanud kohtule panagakontode väljavõtteid. Seejuures on paljasõnaline võlgniku väide, mille kohaselt ei ole tal võimalik pangakontode väljavõtteid esitada selleks rahaliste vahendite puudumise tõttu. Esitatud ei ole ka andmeid selle kohta, mis sissetulekud ja kui suures summas kolmanda isiku või tema enda pangakontole laekuvad. 26.3. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlgnik ei ole esitanud kohtu küsitud andmeid oma sissetulekute ega töö otsimise kohta, ega esitanud kohtu nõutud dokumente (

§ 173lg 2 rikkumine).

27. Maakohus heitis võlgnikule ette ka

§ 172

lg-s 2 ja

§ 173lg-s 3 sätestatud tulu loovutamise ja väljamaksete tegemise kohustuse rikkumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses asjas võlgnikule nimetatud sätete rikkumist ette heita. Selleks, et tuvastada, kas võlgnik rikkus

§ 173

lg-s 3 nimetatud kohustust, tuleb esmalt tuvastada võlgniku tulu suurus ning alles seejärel saab hinnata, kas võlgnik tegi võlausaldajatele väljamakseid vastavalt

§ 173lg-tele 4 ja 5 või jättis endale tulust suurema osa, kui on seadusega ette nähtud (Tln

RnKm 14.08.2024, 2-17-8942, p 23 ja TlnRnKo 08.12.2023, 2-16-579, p 39). Maakohus ei ole seda teinud ega saanudki teha, kuna võlgnik ei esitanud teavet enda sissetulekute kohta. Seega ei ole käesolevas asjas võimalik võlgnikule tulu loovutamise kohustuse rikkumist ette heita. 27.1. Samuti ei ole võlgnikule võimalik ette heita

§ 172

lg-s 2 sätestatud väljamaksete tegemise kohustuse rikkumist, sest tegemist on usaldusisiku, mitte võlgniku, kohustusega.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt on kohustustest vabastamise keeldumise aluseks

§-s 173 sätestatud kohustuste rikkumine. Usaldusisiku

§ 172

järgsete kohustuste rikkumine ei saa mõjutada võlgniku kohustustest vabastamata jätmist vaatamata sellele, et käesolevas asjas täitis võlgnik ka usaldusisiku kohustusi. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks ei saa olla need võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda 6 usaldusisiku rolli täites (vt TlnRnKm 08.08.2024, 2-19-4172/72 p. 15.4.). Kolleegium muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. 28. Maakohus leidis, et praegusel juhul esineb võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks ka

§ 175

lg-st 4 tulenev alus, kuna võlgnik jättis kohtu kutsel tulemata vande all selgitusi andma. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 175

lg 4 kohaldamiseks peab kohus muu hulgas selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab (RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16 p. 19). See tähendab, et menetlusdokumendis, millega kohus kohustab võlgnikku ilmuma kohtusse ärakuulamisele ja hoiatab, et ärakuulamisele ilmumata jätmise korral keeldub kohus teda kohustustest vabastamast, peab ühtlasi nähtuma, millise teabe osas võlgnikku plaanitakse ära kuulata ja millise teabe vande all andmata jätmise korral kohus

§ 175lg 4 alusel menetluse lõpetab (Tln

RnKm 07.06.2023, 2-19-4019/57 p. 17). Praegusel juhul kohustas maakohus 16.01.2020 kirjas võlgnikku esitama andmed kirjalikult koos tõenditega töö otsimise, töötuna arveloleku ja sissetulekute kohta. Samas kirjas kohustas kohus võlgnikku ilmuma kohtusse, et anda vande all teavet oma kohustuste täitmise kohta, ning hoiatas, et teabe tähtajaks andmata jätmise korral keeldub kohus

§ 175lg 4 järgi teda kohustustest vabastamast (dtl 65-66).

Maakohus ei täpsustanud, millist teavet peab võlgnik lisaks samas kirjas kirjalikult küsitud teabele andma ärakuulamisel ja konkreetselt millise teabe vande all andmata jätmise korral kaasneb

§ 175lg 4 alusel menetluse lõpetamine.

Seega ei olnud arusaadav, millise teabe osas võlgnikku plaanitakse ära kuulata ja millise teabe vande all andmata jätmise korral kohus

§ 175

lg 4 alusel menetluse lõpetab, mistõttu on praegusel juhul

§ 175lg 4 alusel kohustustest vabastamata jätmine põhjendamatu.

Kolleegium muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. 29. Kuigi ringkonnakohus asus eelnevas seisukohale, et

§ 175

lg-s 4 sätestatud rikkumist ei ole praegusel juhul võimalik võlgnikule ette heita, märgib kolleegium vastuseks määruskaebuses esitatud väitele ärakuulamisele mitteilmumise põhjuste osas siiski järgmist. Võlgnik on küll väitnud, et tal ei olnud võimalik tulla ärakuulamisele lapse haiguse ja rahaliste probleemide tõttu, kuid ei ole vastavaid asjaolusid mistahes viisil tõendanud. Seega on võlgniku väide põhistamata. 29.1. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku ärakuulamine on oluline ka

§ 175lg 3 kohaselt.

Kohtunõudes, millega maakohus kutsus võlgniku suulisele ärakuulamisele (dtl 65) kohustas kohus võlgnikku esitama ka kirjalikult andmed oma sissetulekute, tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohta. Lisaks küsis maakohus võlgnikult 12.04.2024 kohtunõudes (dtl 86) andmeid tema elukoha, väljamaksete, pangakontode kohta. Seega oli võlgnikul võimalik esitada enne lahendi tegemist kõik avalduse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud kirjalikult (TsMS § 477 lg-le 4, vt ka RKTKm nr 3-2-1-49-16, p 16) ning võlgniku ärakuulamise nõue on täidetud olenemata suulisele ärakuulamisele mitteilmumisest. 30.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt annab võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks aluse

§-s 173 sätestatud kohustuste süüline rikkumine ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 175

lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14). Raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 või tahtlust VÕS § 104 lg 5 järgi. Maakohus selgitas võlgnikule korduvalt tema kohustust esitada kohtule teave ja tõendid mh sissetulekute kohta, sh selgitas kohus, mis on sissetulekuna käsitletav (vt nt dtl 65). Samuti on kohus korduvalt palunud võlgnikul esitada enda või temaga seotud isikute pangakonto väljavõtted. Kohtu kirju ja nende hulka arvestades tuleb asuda seisukohale, et võlgnik pidi aru saama, mida täpselt ta kohtule esitama peab. Viimast kinnitab seegi, et võlgnik esitas 7 paljasõnalised vastuargumendid selles osas, miks ta näiteks kohtu nõutud pangakonto väljavõtteid esitada ei saa (vt nt dtl 83 ja dtl 166), kuid dokumente ei esitanud ega ka põhistanud mitte kuidagi nende esitamata jätmist. Seejuures jättis võlgnik küsitud andmed ja dokumendid esitamata vaatamata kohtu hoiatusele jätta võlgnik teabe esitamata jätmisel kohustustest vabastamata. Siinset arvestades tuleb asuda seisukohale, et võlgnik pidi teadma nii oma kohustusi kui kohustuste rikkumise tagajärge, kuid jättis sellegipoolest oma kohustused täitmata. Kirjeldatud võlgniku käitumine on käsitatav vähemalt raske hooletusena ja seega oli võlgniku rikkumine süüline. 31. Teabe andmise kohustuse rikkumine ja tulutoova tegevusega tegelemata jätmine tõid kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, mis seisnes selles, et võlausaldajatele jäid väljamaksed tegemata (vt RKTKm, 02.11.2016, 3-2-1-31-16,p 17). Võlgnik ei ole võlausaldajatele kogu menetluse jooksul ühtegi väljamakset teinud. 32. Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele pika menetluse osas maakohtus selgitab kolleegium järgmist.

§ 175

lg 1 järgi otsustab kohus üldjuhul võlgniku kohustustest vabastamise võlgniku taotlusel pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Lisaks võib kohus pikendada

§ 175

lg 51 järgi menetlust ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi, kuid see tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Seega on iseenesest õige võlgniku väide, mille kohaselt võib kohustustest vabastamise menetlus kesta maksimaalselt seitse aastat. Samas esitas võlgnik

§ 175lg 1 sätestatud taotluse kohustusest vabastamiseks 04.02.2020.

Lahendi tegemine hiljem seaduses sätestatud tähtajast ei anna iseseisvat alust võlgniku kohustustest vabastamiseks. Nimetatud tähtajad tähendavad eelkõige seda, et vastaval perioodil tuleb kohtul hinnata võlgniku käitumist ning seda sõltumata sellest, kui pikalt on asi kohtu menetluses (TlnRnKm 14.06.2022, 2-11-4924 p. 12). 32.

1. Käesolev võlgadest vabastamise menetlus algas 21.01.2013 määrusega ning maakohus ei ole menetlust pikendanud. Seega tuli hinnata võlgniku kohustuste täitmist viieaastase perioodi vältel, s.o perioodil 21.01.2013 kuni 21.01.
2. Vaidlustatava määruse p-s 18 ongi maakohus õigesti tuvastanud, et

§ 175

lg-s 1 märgitud kohustustest vabastamise menetluse üldine viie aastane tähtaeg lõppes 21.01.

1. Kuigi käesolev kohtumenetlus kestis pikemalt kui viis aastat ning maakohus on esitanud võlgnikule kohtunõudeid ka pärast viieaastase perioodi lõppu, ei ole võlgnik esitanud dokumente oma sissetulekute kohta Soomes ajavahemiku 21.01.2013-21.01.2018 kohta ega ka hilisema perioodi kohta. Seega jättis maakohus võlgniku õigesti kohustustest vabastamata.
2. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluses ei hinda kohus võlausaldajate nõuete põhjendatust ega võta seisukohta nõuetele esitatud vastuväidete, sh aegumise vastuväite, osas. 34.

§ 172lg 4 kohaselt vabastab kohus menetluse lõpetamisel usaldusisiku.

Maakohus ei ole seda teinud, mistõttu täiendab kolleegium maakohtu määrus resolutsiooni võlgniku kui usaldusisiku kohustustest vabastamise otsustusega.

1. Äriregistrist nähtuvalt on võlausaldaja Nordea Bank Finland PIc Eesti filiaal kustutatud ning kohtule on avaldatud, et nõue võib kuuluda uuele võlausaldajale Julianus Inkasso OÜ (registrikoodiga 10686553). Ringkonnakohus andis korduvalt Julianus Inkasso OÜ-le võimaluse tõendada enda õigusjärglust, kuid tema poolt esitatu alusel ei ole võimalik üheselt veenduda, et Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali nõue võlgniku vastu summas 1290,44 8 eurot kuulub Julianus Inkasso OÜ-le. Seetõttu tuleb käesoleva asja menetlusosaliseks märkida võlausaldaja Nordea Bank Finland PIc Eesti filiaal (kustutatud).
2. Maakohus ei ole vaidlustatavas määruses märkinud menetluskulude jaotust, rikkudes seeläbi TsMS § 173 lg 1 esimest lauset. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrust selles osas täiendada. Arvestades kohustustest vabastamise menetluse olemust, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (TsMS § 172 lg 1). Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
3. Käesoleva määruse peale saab

§ 175lg 6 järgi esitada määruskaebuse.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9