Obsah (6)

§121§68§74§75§78§16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg Kriminaalasja number Viru Maakohus 09.06.2025 1-24-1953 (23244050936) Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Riina PALMI

§121lg.1 järgi üldmenetluses Oleg ŠILOV sünd.

09.08.1964, isikukood 36408092254, kodakondsuseta, xxxharidus, emakeel vene keel, elukoht xxx, töökoht xxx, varem kriminaalkorras karistamata Oli kahtlustatavana kinni peetud 07.10.2023 – 08.10.2023 1 Kannatanu Kannatanu esindaja E.S. sünd. xx.xx.xxxx, isikukood XXX, Eesti kodanik, elukoht xxx, töökoht XXX, xxx Vabariigi Allan VALK vandeadvokaat Juhindudes KrMS §306; §309 lg.1, 3; §313; §315; §318 lg.1 ja §319 lg.1, 2, maakohus OTSUSTAS: Süüdi tunnistada Oleg ŠILOV

§121

lg.1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§68

lg.1 alusel arvata Oleg ŠILOVI karistuse hulka tema eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2023 – 08.10.2023, s.o. 2 (kaks) päeva ja lõplikult kuulub Oleg ŠILOVIL kandmisele 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

§74

lg.1 alusel määrata, et mõistetud karistus 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust jäetakse Oleg ŠILOVI suhtes tingimisi täielikult kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab katseajaks kooskõlas

§75

lg.1 p.1 – 6 sätestatud kontrollnõudeid.

§74

lg.3 alusel määrata katseajaks 8 (kaheksa) kuud.

§75

lg.1 p.1 – 6 alusel on Oleg ŠILOV katseajal kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid: - elama alalises elukohas xxx ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§75

lg.2 p.1 alusel on Oleg ŠILOV kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju katseaja jooksul.

§75lg.2 p.8 sotsiaalprogrammis.

alusel on Oleg ŠILOV kohustatud osalema 2 Kohustada Oleg ŠILOVIT katseajal kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt järelevalvele. alluma Tallinna Vangla Viru määratud kriminaalhooldusametniku

§78

p.1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, välja arvatud

§75

sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.2 ja §128 lg.5 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT tsiviilhagi katteks E.Si (isikukood XXX, elukoht xxx, arvelduskonto nr. XXXXXXXXX Swedbank AS) kasuks varalise kahju hüvitamiseks 277 (kakssada seitsekümmend seitse) eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 (ükssada) eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.1 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT kannatanu esindajale (vandeadvokaat Allan VALK) kriminaalmenetluses makstud tasu eest E.Si (isikukood XXX, elukoht xxx, arvelduskonto nr. XXXXXXXXX Swedbank AS) kasuks 6307 (kuus tuhat kolmsada seitse) eurot 50 senti. Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o. summas 1329 (üks tuhat kolmsada kakskümmend üheksa) riigituludesse. Sundraha tuleb Oleg ŠILOVIL tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE522200221013264447 Luminor Bank nr EE401700017002872300 LHV pangas nr EE

1. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99925700016228 ning selgitus „Oleg ŠILOV 1-24-1953 menetluskulud“. Kohtuotsuse peale Ringkonnakohtule. on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 09.06.
2. Süüdistus Oleg Šilov on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta lõi 07.10.2023 kell 19.45 XXX Kohtla-Järve ühel korral E.Sile rusikaga näo piirkonda, seejärel tõmbas kannatanu jopest haarates pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu kannatanu nina ning vähemalt kahel korral rusikaga vastu pead oimu piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, ninaverejooksu, punetuse vasaku oimu piirkonda, ülemise huule turse ja vigastused selle sisepinnal ning kahe esihamba kahjustuse. Oma tegevusega pani Oleg Šilov toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS §121 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3 Kohtulik uurimine maakohtus Süüdistatav Oleg Šilov ei tunnistanud ennast maakohtu istungil KarS §121 lg.1 järgi süüdi ja ütluste andmisest keeldus. Kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm leidis maakohtu istungil, et uurijad ja menetlus olid kallutatud ning mitmed olulised tõendid jäeti kas õigeaegselt või üldse kogumata. Kannatanu E.Si ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 07.10.2023 õhtul täitis ta seoses eelnenud tormiga tööülesandeid Kohtla-Järve Linnavalitsuse arengu- ja majandusvaldkonna abilinnapeana ning viibis Ehitajate teel olevas bussipeatuses. Selle bussipeatuse paviljon oli kinnitustest lahti tulnud ja rippus kõrvaloleva kinnistu aia peal. Kannatanu fikseeris olukorra oma isikliku mobiiltelefoni kaameraga, et edastada tormikahjud linnaosavanemale, kes korraldab likvideerimise munitsipaalfirma kaudu. Kannatanu kinnitas, et ei teadnud tol hetkel, kellele kuulub bussipeatuse taga asuv kinnistu ja aed, kuid nägi, et keegi liikus territooriumil taskulambiga. Kui kannatanu oli pildid teinud, tuli kinnistul asuva hoone poolt võõras meesterahvas ja küsis, kas kannatanu on linnavalitsusest. Kui kannatanu ütles, et on, ütles meesterahvas, et väga hea, siis saab probleem kohe lahendatud. Kui kannatanu vastas, et kindlustus tegeleb asjaga esmaspäeval, meesterahvas ärritus kõvasti ja sõimas. Seejärel istus kannatanu autosse ja tahtis edasi liikuda, kuid meesterahvas tuli talle järele, seisis auto ette, hakkas pildistama ja videot tegema. Kannatanu keeras auto välja ja hakkas liikuma, samal ajal kuulis mingit lööki vastu auto kõrvalistuja poolset külge. Kannatanu sõitis kinnistu lõpuni, peatas auto ja läks võimalikke kahjustusi taskulambiga vaatama, midagi ei avastanud. Seejärel istus kannatanu uuesti autosse, et edasi sõita, kuid siis keeras Toyota tema autole risti ette ja autost tuli välja süüdistatav. Kannatanu väljus samuti, oli kiire sõnavahetus ja siis sai kannatanu esimese löögi rusikaga näkku ning ta tõmmati jopest pikali maha. Seejärel oli 2 jalalööki näkku, siis veel 1 – 2 lööki rusikaga näkku. Kannatanu tundis tugevat valu ja verejooksu. Kannatanu otsis üles oma telefoni, istus autosse, helistas Häirekeskusesse, jäi autosse ning ootas politseid ja kiirabi. Samal ajal helistas ta ka kolleeg Ü.Lle, kes elab lähedal ning kes tuli koos poja ja naabriga kohale. Kui nad kohale jõudsid, sõitis süüdistatav oma autoga ära. Samal ajal jõudsid kohale ka politsei ja kiirabi. Kannatanule anti kohapeal esmaabi ja soovitati sõita EMO-sse, kannatanu läks sinna oma autoga. EMO parklas sai kannatanu kokku patrullpolitseinikega, andis ütlused ning nad läksid koos sisse. Parklas nägi kannatanu ka süüdistatava autot. EMO-s sees selgus, et oli vaja tuvastada isik, kes teda ründas, selleks oli süüdistatav, kes oli voodis pikali. Töövõimetuslehte kannatanu ei võtnud, tarvitas EMO-st saadud valuvaigisteid. Kannatanu autol mingeid vigastusi ei olnud. Kannatanu toetas oma tsiviilhagi – varaline kahju koosneb hambaravi eest tasutud summast ja esindaja kuludest, mittevaraline kahju aluseks on see, et selline kallaletungimine ei ole aktsepteeritav, kannatanu elas üle füüsilise valu, suurenesid peavalud, lihasvalud ja luuvalud, vaimsed üleelamised kestavad käesoleva ajani, avalik tähelepanu seoses kannatanu ametikohaga, tekkisid hematoomid, nägu läks paiste. Tunnistaja Ü.L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne ning kannatanut tunneb tööalaselt. 07.10.2023 oli puhkepäev ja tunnistaja oli kodus, kuid ta suhtles kannatanuga seoses tormikahjustustega. Kannatanu oli fikseerinud, et XXX bussipaviljon oli kukkunud tahapoole aia peale. Hiljem helistas kannatanu ja ütles, et 4 sai peksa, et XXX omanik lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja sõitis kohale koos naabriga, teise autoga tuli ka tunnistaja poeg. Veidi enne kohalejõudmist sõitis neile vastu heledat värvi kõrgem auto. Kannatanu oli verine ja porine, veri tuli suust, ütles, et teda lõi rusikaga XXX omanik. Kohe tulid kohale ka kiirabi ja kiirreageerijad, nendega tunnistaja ei suhelnud. Tunnistaja ei tea, kas kannatanu oli töövõimetuslehel, kuid töö juures nad ikka kohtusid. Kannatanu rääkis natuke teistmoodi, nagu suus oleks midagi, muid vigastusi tunnistaja kannatanul ei näinud, teab ka seda, et kannatanu pidi käima hambaarstil, kuna oli saanud hammastele viga. Tunnistaja ei ole kuulnud, et kannatanut oleks juhtunu pärast narritud ja pilgatud, ta osales endisel viisil töökoosolekutel. Tunnistaja A.Ki ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema tunneb kannatanut ja süüdistatavat ainult tööalaselt seoses käesoleva juhtumiga. 07.10.2023 oli tunnistaja tööl patrullpolitseinikuna, tuli väljakutse, et peab koos paarimees R.Bga minema EMO-sse ja kannatanu üle kuulama. Nad sõitsid EMO juurde ja kannatanu ülekuulamine toimus parklas patrullautos. Kannatanu viitas ka süüdistatava autole, mis seisis samas parklas. Kannatanu kirjeldas, mis juhtunud oli. Seejärel läksid nad koos kannatanuga EMO-sse sisse, kannatanu nägu oli verine, muid vigastusi tunnistaja ei mäleta. EMO-s sees tuvastas kannatanu süüdistatava kui isiku, kes teda ründas, paarimees tegi süüdistatava kätest pildid. Süüdistatavalt ei saanud tunnistaja infot selle kohta, missugused on tema vigastused seoses otsasõiduga. Seejärel lahkus ta koos paarimehega EMO-st ja hiljem anti neile teada, kui süüdistatavale oli abi osutatud. Nad tulid tagasi ja paarimees otsustas süüdistatava kinni pidada. Oli alust arvata, et isik võib teisi rünnata, samuti ei olnud teada, kus viibib kannatanu. Käeraudade panemiseks oli vaja kasutada jõudu, süüdistatav ei käitunud agressiivselt. Seda, kas politseile tegi väljakutse ka süüdistatav, tunnistaja ei mäleta, samuti ei kontrollinud ta süüdistatava vigastusi, kuna abi osutati EMO-s. Tunnistaja R.B ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat tunneb ta ainult tööalaselt, kannatanut ei tunne üldse. Käesolevas asjas kuulas tunnistaja koos paarimehega üle kannatanu, kuna nad said teate, et üks mees ründas teist. Väljakutsed tulevad läbi Häirekeskuse, oli info, et kannatanu läks EMO-sse. Kannatanuga võtsid nad ühendust, kui jõudsid kohale, pidid välja selgitama, mis juhtus. Nad vestlesid kannatanuga ja kuulasid ta üle, kannatanul oli nägu verine, sellest oli aru saada, kes on kannatanu. Kannatanu viitas ühele autole parklas, et see on samasugune nagu isikul, kellega tal oli konflikt. EMO-sse sisse mindi selleks, et leida isik, kes ründas. Kannatanu viitas süüdistatavale, kelle vigastusi kontrollisid EMO arstid. Kinnipidamisel kasutati käeraudu, kuna süüdistatav ei allunud korraldusele tulla kaasa. Tunnistaja L.V ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ja kannatanut tunneb ta vaid tööalaselt. Perioodil 2018 – veebruar 2024 töötas tunnistaja Ida Prefektuuris uurijana ning sel ajal oli tema perekonnanimi Š. 07.10.2023 oli tunnistaja tööl valveuurijana. Nädalavahetuse valvete ajal ei pea uurija alati välja minema, töökorra kohaselt tuleb suhelda patrulliga telefoni teel. Sel õhtul suhtles tunnistaja R.Bga, kes talle helistas mitu korda. Esimeses kõnes oli info napp, patrullpolitseinik ütles, et toimunud füüsiline vägivald, hakkavad alles kannatanuga suhtlema. Järgnevalt sai tunnistaja teada, et kannatanu tuvastas teise osapoole auto ja nad lähevad EMO-sse sisse, et kannatanu tuvastaks isiku. Järgnevalt oli kõne EMO-st seest, et kas on vaja kinni pidada. Kuna süüdistatav oli ka EMO-s, ütles tunnistaja patrullpolitseinikule, et on vaja välja selgitada vigastused ning kui selgus, et vigastusi 5 ei ole, otsustati, et tuleb kinni pidada. Tunnistajale kinnitas vigastuste puudumist süüdistataval just R.B, tunnistaja ei tea, kas viimane patsiendikaarti vaatas. Viimase kõne ajal ütles ta, et süüdistataval on ainult kriimustus jala peal, aga millest, ei täpsustanud. Otsused tegi patrull, tunnistaja vaid kinnitas need. Kannatanu auto ülevaatuse teostasid kriminalistid, uurijal ei ole oskusi, pädevust ja vahendeid vaatluse tegemiseks. Tunnistaja A.P ütlusest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat tunneb ta tööalaselt, kannatanut ei tunne. 07.10.2023 suhtles ta süüdistatavaga telefoni teel umbes kella 20 ajal, kui süüdistatav helistas tunnistajale infoga, et auto sõitis talle otsa, ta sõitis oma autoga järele, tahtis auto numbrit pildistada, teine isik tuli välja, ründas süüdistatavat, lõi teda näkku, süüdistatav hakkas ennast kaitsma, teine isik kukkus, seejärel tõusis ja istus autosse, süüdistatav kutsus politsei. Politsei kohale ei tulnud, tulid mingid bandiidid, süüdistatav kartis elu pärast ja sõitis sealt ära. Tunnistaja soovitas veelkord politseisse helistada ja öelda, et läheb EMO-sse. Teine kõne oli samal päeval kell 23.45, kui süüdistatav helistas uuesti ja tunnistaja kuulis mitme inimese häält. Süüdistatav ütles, et tahab helistada oma advokaadile, mille peale öeldi talle vene keeles, et pange telefon ära ja pange käed selja taha. Tunnistaja püüdis hüüda, et andke telefon süüdistatavale, kuna sai aru, et süüdistatavaga räägib politsei. Kõne katkestas teine pool. Süüdistatavaga kohtus tunnistaja järgmise päeva lõpus, nägi ka vigastusi – süüdistatav oli kahvatu, liikus aeglaselt, ühe käega hoidis teise randmest, käelabal olid kriimustused, kulmul oli plaaster. Tunnistaja esitas taotluse ekspertiisi määramiseks, seda ei määratud ja kirjalikku otsust keeldumise kohta ei saadetud. Veel esitas tunnistaja 4 – 5 erinevat taotlust, samuti kuriteoteate ja kaebuse politsei tegevuse peale. Sisekontrollist saadi vastus, et rikkumisi ei tuvastatud, kannatanu osas menetluse alustamise kohta vastust ei tulnud ja politsei tegevuse osas menetlust ei alustatud. Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus dokumentaalseid tõendeid ja salvestisi, millele maakohus kohtuotsuses allpool. kohtuistungitel ka viitab käesolevas Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat. KarS §121 lg.1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kokkuvõtlikult on süüdistatavale esitatud süüdistus selles, et ta lõi 07.10.2023 kell 19.45 XXX Kohtla-Järve ühel korral kannatanut rusikaga näo piirkonda, tõmbas kannatanu pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu nina ning vähemalt kahel korral rusikaga vastu oimu piirkonda. Süüdistuse kohaselt on tegemist nii tervisekahju kui valu tekitamisega. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Tegemist on aistinguga. Valu on iseenesest subjektiivne nähtus, mis 6 on erinevatel isikutel erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ja näiteks inimese vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest analoogsetest subjektiivsetest asjaoludest. Seega on valu organismi kaitsefunktsioon ja käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamisega seotud ebameeldiva tundeelamusena. Valulävi on samuti subjektiivne nähtus, mis on erinevatel inimestel erinev ja sõltub muuhulgas erinevatest subjektiivsetest asjaoludest. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis. Oluline on, et tegu oleks oma iseloomult selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse, s.o. inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toime häire. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas tuvastada, kas süüdistatav tekitas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahju. Järgnevalt toob maakohus välja need asjaolud, mille üle käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus. Kõigepealt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, et süüdistuses märgitud ajal 07.10.2023 kella 19.45 paiku oli kannatanu XXX Kohtla-Järvel asuva kinnistu kõrval asuvas bussipeatuses ja pildistas seal bussipaviljoni, mis oli tormiga tulnud kinnitustest lahti ning toetus XXX Kohtla-Järve kinnistu aiale. Kannatanu kasutas sõidukit VW Tiguan. Järgnevalt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, et samal ajal oli oma kinnistul XXX Kohtla-Järve ka süüdistatav, kes läks kannatanu juurde, kui nägi viimast bussipaviljoni juures. Kannatanu kasutas sõidukit Toyota. Kuigi järgnevalt kannatanu poolt maakohtu istungil ja süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste osas oli tegemist sõna-sõna-vastu olukorraga, on siiski mõistetav järgmine. Kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et kui ta ütles, et on linnavalitsusest, vastas süüdistatav talle, et väga hea, saamegi kohe probleemi lahendatud. Süüdistatava ütlustest kohtueelses menetluses nähtub, et ta sai aru, et tegemist on Ossipenko töölise või linnavara korrashoiuametnikuga. Maakohus leiab, et seega oli süüdistatavale arusaadav, et kannatanu näol oli tegemist asjakohase ametnikuga, kes ei viibinud kohapeal juhuslikult. Antud juhtumi puhul ei olnud kehalisel väärkohtlemisel teadaolevaid pealtnägijaid, samuti ei ole tuvastatud tunnistajaid, kes oleksid näinud süüdistatava ja kannatanu tegevusi 07.10.2023 õhtul XXX Kohtla-Järvel asuva kinnistu juures. Seega tuleb süüdistatavaga seotud sündmuste käik sellel õhtul rekonstrueerida kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikus menetluses uuritud tõendite kaudu. Nagu maakohus juba märkis, ei olnud käesolevas kriminaalasjas käsitletud intsidendil pealtnägijaid ja tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga. Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt läks ta kannatanu sõiduki ette, et teha sellest pilti. Samal ajal keeras kannatanu oma sõiduki rattad vasakule ja hakkas liikuma, riivates oma sõidukiga süüdistatava paremat jalga. Kuna süüdistatav ei jõudnud pilti teha, läks ta oma sõiduki juurde, kavatses helistada 7 politseisse ning sõitis kannatanu sõidukile järele. Kannatanu jäi seisma umbes 100 m kaugusel. Süüdistatav peatas oma sõiduki kannatanu sõiduki ees, seejärel hakkas kannatanu tagurdama ning sõitis vastu paremal pool teeservas asunud liiklusmärki „Anna teed“. Seejärel väljusid mõlemad sõidukitest, süüdistatav tahtis endiselt teha pilti kannatanust ja tema sõidukist, samal ajal lähenes kannatanu ja lõi süüdistatava pea suunas, süüdistatav jõudis kõrvale põigata. Süüdistatav kaitses end, kannatanu lõi teda järjestikku rusikatega vastu pead. Süüdistatav lõi kannatanut vastu, ühe löögi tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel läksid mõlemad oma sõidukitesse. Süüdistatav helistas politseisse. Kannatanu poolt maakohtu istungil sama olukorra kohta antud ütlustest nähtub, et kui ta hakkas esialgsest peatuskohast liikuma, kuulis ta mingit lööki vastu kõrvalistuja poolset sõiduki külge, mistõttu peatus umbes 100 m pärast, et võimalikku kahjustust vaadata. Mingit kahjustust ta ei avastanud, istus tagasi sõidukisse, et edasi liikuda, kui tema sõiduki ette keeras Toyota, kust väljus süüdistatav. Ka kannatanu väljus, toimus kiire sõnavahetus ja siis sai kannatanu esimese löögi rusikaga näkku. Seejärel tõmbas süüdistatav kannatanu jopest maha pikali, lõi jalaga 2 korda ja veel rusikaga 1 – 2 lööki. Kannatanu tundis valu, samuti olid katki huul ja nina ning veri jooksis. Kui süüdistatav eemaldus, sai kannatanu püsti tõusta, leidis oma telefoni, istus sõidukisse, helistas Häirekeskusesse ning jäi ootama kiirabi ja politseid. Nimetatud ütlustest nähtub, et need ühtivad ja on suures plaanis kooskõlas kuni selle hetkeni, mil süüdistatava sõiduk oli kannatanu sõidukile järele jõudnud, keeras sellele ette ja mõlemad väljusid sõidukitest. Süüdistatava ja kannatanu ütlused järgneva osas on vastuolus. Mõlema menetlusosalise tegevusest ülevaate saamiseks peab maakohus vajalikuks ja põhjendatuks hinnata mõlemal menetlusosalisel tuvastatud tervisekahjustusi. Kannatanu kehavigastused on kirjeldatud ja need nähtuvad järgmistest tõenditest: - SA Ida-Viru Keskhaigla 11.10.2023 tõend, mille kohaselt pöördus patsient 07.10.2023 kell 21.23 SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse meditsiinilise abi saamiseks diagnoosiga – pindmine peavigastus, pea pindmised hulgivigastused - SA Ida-Viru Keskhaigla 07.10.2023 patsiendikaart nr.23-115790, mille kohaselt oli diagnoos sama ja põhjuseks rünne kehalise vägivallaga - Karell Kiirabi AS 07.10.2023 kiirabikaart nr.10368215JÄRVE9220231007195721, mille kohaselt tuvastati pindmine peavigastus, nina pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea muude osade pindmine vigastus, ninaverejooks, peapõrutus, turse, suupõrutus, turse - Maxilla AS tasulise teenuse 25.10.2023 arved nr.497575 ja nr.497630, mille kohaselt tasus kannatanu kahe hamba ravi eest. Süüdistatava kehavigastused on kirjeldatud ja need nähtuvad järgmistest tõenditest: - SA Ida-Viru Keskhaigla 10.10.2023 tõend, mille kohaselt pöördus patsient 07.10.2023 kell 20.23 SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse meditsiinilise abi saamiseks diagnoosiga – pindmine säärevigastus - SA Ida-Viru keskhaigla 07.10.2023 patsiendikaart nr.23-115785, mille kohaselt oli diagnoos sama. 8 Kehavigastuste olemasolu kannatanul kinnitas maakohtu istungil ka tunnistaja Ü.L, kelle ütluste kohaselt oli kannatanu verine ja porine, veri jooksis suust. Tunnistaja on isik, kes jõudis sündmuskohale vahetult peale toimunut. Ülaltoodud tõendeid hinnates leiab maakohus, et süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu lõi teda korduvalt ja järjestikku vastu pead ning tema ainult kaitses end ja lõi vastu ühel korral, ei ole eluliselt usutavad ning selliseid ütlusi ei kinnita ükski maakohtule esitatud tõend. SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-s ei tuvastatud süüdistataval ühtegi vigastust pea/näo piirkonnas, samuti ei tuvastatud vigastusi ja/või viiteid löökide tegemisele kannatanu kätel. Juhul, kui isikut lüüakse korduvalt pea/näo piirkonda, jäävad sellest ilmselgelt järele mingid nähtavad tervisekahjustused – punetus, marrastus, paistetus jne. Vastupidi, maakohus leiab, et kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav lõi teda korduvalt, sealjuures ka ajal, mil ta oli löögi tagajärjel maha kukkunud, on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Süüdistataval tuvastati vigastusena pindmine säärevigastus. Süüdistatav on ise kohtueelsel menetlusel kinnitanud, et tal oli kriimustus parema jala säärel, ülekuulamise protokollile lisatud fotolt nähtub, et tegemist on väikese mõne sentimeetri pikkuse pikisuunalise marrastusega. Süüdistatav seostab selle vigastuse tekkimise sellega, et kannatanu sõitis oma sõidukiga talle otsa. Maakohtul puuduvad tõendid selle versiooni kinnitamiseks või ka välistamiseks, samuti ei ole välistatud asjaolu, et süüdistatav sai selle vigastuse kannatanuga toimunud füüsilise vägivallakontakti käigus. SA Ida-Viru Keskhaigla EMO osakonnas tehtud videosalvestiselt nähtub, et süüdistatav ootab vastuvõturuumis oma järjekorda seistes, kuigi ootesaalis on olemas vabad istekohad, seega ei saanud vigastus olla selline, mis oleks tekitanud väljakannatamatut valu või liikumisraskusi. Kohtueelsel menetlusel toimunud ülekuulamisel viitas süüdistatav vaid kriimustusele, mitte mingile valule. Patsiendikaardist nr.23-115785 nähtub hoopis, et patsient kaebas tugevat valu paremas hüppeliigeses. Valule hüppeliigeses ei ole süüdistatav mujal viidanud. Kõnes Häirekeskusesse väidab süüdistatav, et talle taheti otsa sõita, mitte et talle sõideti otsa. Riigikohus on kehalise väärkohtlemise puhul korduvalt viidanud juhtunu intensiivsuse tähtsusele, samuti on räägitud kannatanu olulisest mõjutamisest. Vastav hinnang tuleb sealjuures anda mitte kannatanu, vaid objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast (vt. ka Riigikohtu 23.10.2017 lahend kohtuasjas nr.1-16-10326 ja 12.11.2019 lahend kohtuasjas nr.1-18-7833). Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on põhjendatud rääkida intensiivsest süüdistatavapoolsest vägivallast kannatanu suhtes. Maakohus peab siinkohal vajalikuks viidata lisaks SA Ida-Viru Keskhaigla ja Karell Kiirabi AS poolt tuvastatud vigastustele ka asjaolule, et kannatanu kahel hambal olid killud väljas. Kui võrrelda süüdistataval ja kannatanul tuvastatud vigastusi, on selgelt näha, et kannatanul on neid rohkem. Seega on kannatanul tuvastatud KarS §121 sätestatud tervise kahjustamine. Arvestades neid tekitatud kahjustusi, on ilmselge, et sellega kaasnes ka valu. Süüdistatav on kohtueelse menetluse käigus toimunud ülekuulamisel viidanud sellele, et kannatanu oli esmasel kohtumisel bussipaviljoni juures agressiivne ja väljendus tema suhtes ebatsensuurselt. 9 Seetõttu hindab maakohus siinkohal ka seda, kas väidetava ründe puhul ei olnud tegemist provokatsiooniga kannatanu poolt, s.t. kas kannatanu ise ei kutsunud tema vastu suunatud ründe oma õigusvastase käitumisega esile meelega ja eesmärgipäraselt. Maakohus leiab, et seda asjaolu ei ole antud juhul võimalik jaatada. Teoprovokatsiooni instituut näeb ette olukorra, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (vt. ka Riigikohtu 05.10.2021 lahend kohtuasjas nr.1-20-3046). Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolude kohaselt toimus kannatanupoolne võimalik agressiivne käitumine ja hoiak ajal, mil kannatanu jõudis bussipeatusesse ja pildistas tormijärgselt bussipaviljoni olukorda. Peale verbaalset sõnavahetust süüdistatavaga istus kannatanu oma sõidukisse ja lahkus sündmuskohalt. Nimetatud asjaoludest ei nähtu kuidagi kannatanupoolne füüsilise konflikti provotseerimine. Seda ei kinnita ka ükski teine maakohtule esitatud tõend. Maakohus leiab, et enne kehavigastuste tekitamist ei põhjustanud kannatanu süüdistatavale mingit sellist hingelise erutuse seisundit, mis oleks esile kutsunud provotseeritud vägivalla. Järgnevalt käsitleb maakohus kannatanu ja süüdistatava käitumist peale juhtunut. Käesoleva kriminaalasja Häirekeskusesse. materjalide kohaselt helistasid mõlemad osapooled Kannatanu suhtles salvestise kohaselt Häirekeskuse töötajaga viisakalt, vastas korrektselt küsimustele ja jäi sündmuskohale ootama. Kohale jõudis tunnistaja Ü.L ning kohe peale teda ka kiirabi ja politsei. Kannatanule antakse esmaabi, ta lepib nendega kokku, et sõidab ise EMO-sse, samuti annab ta esialgsed seletused politseile. Alles seejärel sõidab kannatanu vastavalt kokkuleppele EMO-sse. Süüdistatav oli salvestise kohaselt vastupidiselt kannatanule kõne ajal Häirekeskusesse verbaalselt agressiivne, süüdistav, katkestas töötajat ja küsimustele ei vastanud. Samuti lahkus süüdistatav enne politsei ja kiirabi saabumist sündmuskohalt. Süüdistatav on lahkumist põhjendanud sellega, et sündmuskohale saabusid bandiidid ja ta kartis oma elu pärast. Maakohtule jääb selline süüdistatava seisukoht arusaamatuks. Tunnistaja Ü.L ütlustest nähtub, et ajal, mil tema sõitis kannatanu telefonikõne peale sündmuskohale, sõitis talle minut – kaks enne kohalejõudmist tee peal vastu heledat värvi kõrgem sõiduk. Kui tunnistaja kohale jõudis, oli sündmuskohal ainult kannatanu oma sõidukiga, teisi sõidukeid ei olnud. Seega ei ole õiged süüdistatava väited selle kohta, et ta nägi kohapeal väidetavalt bandiite, kes juba väljusid autodest ja seetõttu lahkus. Isegi juhul, kui asuda süüdistatava seisukohale, et tunnistaja jõudmisel sündmuskohale oli süüdistatav veel kohapeal, ei ole kuidagi usutavad süüdistatava väited bandiitidest, kuna tunnistaja näol on tegemist naisterahvaga, kes väljus oma autost, tunnistaja poeg autost ei väljunud. Lisaks sellele ei kinnita süüdistatava ütluste usaldusväärsust toimunu kohta ka asjaolu, et isik, keda väidetavalt rünnati alusetult ja kes helistas Häirekeskusesse abi saamiseks, lahkub lõplikult sündmuskohalt enne selle abi ära ootamist. Kriminaalasja materjalide kohaselt olid nii süüdistatav kui kannatanu peale intsidenti juba oma sõidukites. Teadaolevalt on sõiduki uksi võimalik seestpoolt lukustada. Isegi juhul, kui süüdistatavat oleks lukustatud sõidukis sees olles ähvardanud mingi reaalne füüsiline 10 vägivald, oli süüdistataval võimalus sõita 100 m tagasi oma kinnistu territooriumile, mis on piiratud aiaga. Kõigile neile võimalustele vaatamata lahkus süüdistatav sündmuskohalt lõplikult. Järgnevalt käsitleb maakohus kannatanu sõiduki olukorda. Süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustest nähtub, et kannatanu sõitis oma sõidukiga talle vastu jalga, mille tagajärjel ta lendas üle kapoti ja lõi oma parema käe vastu sõidukit ära. Samadest ütlustest nähtub, et teises peatumiskohas tagurdas kannatanu selliselt, et sõitis sõiduki tagumise osaga vastu „Anna teed“ liiklusmärki, mille tagajärjel jäi see kaldu. Kannatanu ütluste kohaselt maakohtu istungil tema sõidukil mingeid vigastusi peale intsidenti ei olnud. Sündmuskoha 08.10.2023 vaatlusprotokollist nähtub, et liiklusmärk „Anna teed“ on visuaalselt sirgelt paigaldatud ning liiklusmärgi postil puuduvad silmnähtavad vigastused. Kohtla-Järve Linnavalitsuse 13.12.2023 vastusest nr.15-1/3959-1 nähtub, et perioodil 07.10.2023 – 11.10.2023 ei olnud XXX Kohtla-Järvel asuva bussipaviljoni juures ja lähiümbruses vigastatud liiklusmärke. Möller Auto Viru OÜ 22.01.2025 selgitusest nähtub, et 21.01.2025 sõidukil VW Tiguan (registreerimismärk XXX) toimunud ülevaatuse käigus ei tuvastatud keredetailidel lisakahjustusi võrreldes 17.05.2023 toimunud korralise hoolduse käigus teostatud kerekontrolliga. Asitõendi 13.10.2023 vaatlusprotokollist nähtub, et teostati vaatlus sõidukile VW Tiguan (registreerimismärk XXX) ning puutejälgi, pühkimisjälgi ja muid jälgi paremal esitiival, kapotil ja vasakul esitiival ei avastatud. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et süüdistatava ütluseid kannatanu autoga toimunu osas ei kinnita ükski tõend. Maakohus peab siinkohal usaldust väärivateks kannatanu ütlusi, mis on kooskõlas teiste maakohtule esitatud tõenditega. Vägivald on igasugune teise inimese vastu suunatud tegu, mis vigastab, hirmutab või teeb ülekohut, põhjustab valu, sunnib teist inimest tegema midagi vastu tahtmist või takistab tal teha midagi, mida ta soovib. Füüsiline vägivald on igasugune füüsilise jõu kasutamine, mis tekitab valu, vigastusi või hirmu. Igasugune vägivalla kasutamine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi viisil ja mitte kellegi suhtes. Maakohus leiab, et ülaltooduga on täidetud KarS §121 lg.1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Tegemist on olukorraga, mis vajab karistusõiguslikku sekkumist, kuna kannatanu suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine oli intensiivne, korduv, seotud tervise kahjustamisega ja füüsilist valu tekitav. Seega ei ole tegemist kergemat laadi KarS §121 sätestatud sisuga. Maakohtul tuleb tuvastada ka toimepandud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnused. Ringkonnaprokurör leidis, et süüdistatav pani nimetatud kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Vastavalt

§16

lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab seda või vähemalt 11 möönab seda. Seega on otsene tahtlus selgitatav selliselt, et kui isik midagi täiesti kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje hoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei võta, siis ta paratamatult tahab seda. Tehes järjepidevalt lööke kannatanu suunas, tabades teda näo piirkonda selliselt, et kannatanu huul oli verine ja ninast jooksis samuti verd, jätkates löömist ka siis, kui kannatanu oli kukkunud ja lüües maaslamavat kannatanut veel jalaga, pidi süüdistatav aru saama, et tegemist ei ole õiguspärase käitumisega ning et ta paneb toime kuriteo. Süüdistatavapoolne reageerimine korduva vägivalla tarvitamisega kannatanu suhtes näitab süüdistatava tahtlust. Tegemist ei olnud ühe kogemata tehtud löögiga. Antud juhul ei ole kindlasti tegemist olukorraga, mil kannatanu sai löögid ettevaatamatusest ja juhuslikult. Süüdistataval oli olemas mitu võimalust tekkinud konflikti lõpetamiseks ilma vägivallata. Kõigepealt peale verbaalset sõnavahetust bussipaviljoni juures, kui kannatanu istus oma sõidukisse, lahkus ja kui oli toimunud väidetav otsasõit. Konflikti eskaleerimata oleks süüdistataval piisanud teavitada väidetavast otsasõidust ja jätta lahendamine selleks ettenähtud ametkonnale. Seda võimalust süüdistatav ei kasutanud, vaid sõitis oma sõidukiga kannatanule järele, blokeeris viimase edasisõiduvõimaluse ning tekitas nüüd juba füüsilise kontakti. Ka siinjuures oleks süüdistataval olnud võimalus lõpetada konflikt hiljemalt juhul, kui ta ka sõitis kannatanule järgi, kuid tulemata sõidukist välja ja teavitades taaskord Häirekeskust. Ka seda võimalust süüdistatav ei kasutanud. Maakohus möönab, et tõenäoliselt ei olnud süüdistataval kannatanuga esmakordsel kohtumisel eesmärk tarvitada viimase suhtes vägivalda, kuid kahjuks ei olnud tegemist ka ühekordse ja äkilise agressiooniga ja see kasvas üle korduvaks kehaliseks väärkohtlemiseks. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi tekstis KrMS) §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ülaltoodu kokkuvõttes mõistab maakohus Oleg Šilovi KarS §121 lg.1 järgi süüdi. Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise 12 huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-

1. lahendist Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-
2. Eeltoodust tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Süüdistusaktist nähtub, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud kriminaalasjas puuduvad. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestab maakohus, et kuigi kannatanu sai vigastusi, mis põhjustasid verejooksu ja kahe hamba vigastuse, oli patsiendikaardi nr.23-115790 kohaselt tegemist pindmiste vigastustega, mis edasise raviplaani kohaselt vajasid külmaaplikatsioone näo vigastatud piirkonnale ja vajaduspõhiselt valuravi. Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et kannatanu pidi oma vigastuste pärast jääma töövõimetuslehele või ravima end muul viisil EMO-s 13 soovitatust. Vastupidi, tunnistaja Ü.L ütlustest, kes oli kannatanu tööalane kolleeg ja kellega kannatanu suhtles igapäevaselt, kinnitas, et tema kannatanu käitumises ja olekus mingeid muutusi ei tuvastanud, tööülesandeid täitis ja koosolekutel osales kannatanu endiselt, samuti ei näinud tunnistaja ka kannatanul mingeid visuaalselt nähtavaid vigastuste jälgi. Samas arvestab maakohus ka asjaolu, et lööke oli mitu, ka maaslamava kannatanu suhtes, süüdistatav järgnes kannatanule ning et kuritegu oli toime pandud otsese tahtlusega. Eeltoodu alusel ja arvestades kuriteo tehioludega, selle toimepanemise agressiivsust ning kõiki teisi eespool nimetatud asjaolusid, leiab maakohus, et süüdistatava süü on keskmine. Maakohtu arvates ei esine käesolevas kriminaalasjas kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdistatava isiku märkimisväärseid erisusi, mis tingivad tema süü hindamist keskmisest kõrgemana. Ringkonnaprokurör viitas oma kohtukõnes sellele, et süüdistatavat on varasemalt karistatud väärteokorras sarnase, vägivallaga seotud väärteo eest, mida saab käesolevas kriminaalasjas hinnata iseloomustava materjalina. Maakohus nõustub selle seisukohaga, kuid leiab, et antud asjaolu ei suurenda süüdistatava süüd. Nimetatud asjaolu on võimalik arvestada karistuse liigi otsustamisel. KarS §121 lg.1 vangistuse. näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase Ringkonnaprokurör leidis oma kohtukõnes, et rahaline karistus ei ole põhjendatud ja tegi ettepaneku mõista süüdistatavale karistuseks 8 kuud vangistust. Kannatanu esindaja leidis maakohtu istungil, et kõiki tõendeid kogumis hinnatuna on need usutavad ja toetavad loogiliselt prokuratuuri versiooni. Kaitsja palus süüdistatav õigeks mõista. Karistuse liigi ja suuruse puhul arvestab maakohus seda, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi on tal kaks. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse mõistmisel ka ülalpoolviidatud asjaoluga, et süüdistatavat on tõepoolest varasemalt karistatud väärteokorras KarS §218 lg.1 järgi, kusjuures Viru Maakohtu 29.08.2023 kohtuotsusest väärteoasjas nr.4-22-2941 nähtub, et tegemist oli süüdistatava agressiivse käitumisega, mis väljendus teisele isikule kuulunud sõiduki küljepeegli lõhkumisega. Samast otsusest nähtub ka, et süüdistatav (sealses menetluses menetlusalune isik) käitus sarnaselt käesolevas kriminaalasjas toimunuga – helistas küll politseisse, kuid ei jäänud patrulli saabumist ootama ja tegutses edasi. Samas puudub maakohtul alus eeldada, et süüdistatava puhul oleks uute kuritegude toimepanemise risk keskmisest suurem. KarS §121 lg.1 näeb kergeima sanktsioonina ette rahalise karistuse. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Käesoleval juhul süüdistatav ei tööta. Maksukohuslaste registri päringu vastuse kohaselt oli süüdistatava 2022 tehtud tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summa pärast tulumaksu mahaarvamist 14 7634 €. Arvestada tuleb ka süüdimõistmisega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulusid ja tsiviilhagi. Maakohus leiab, et sellisel juhul ei ole karistuseks rahalise karistuse mõistmine põhjendatud, kuna piisavate vahendite puudumisel võib karistus jääda täitmata ning sel juhul tunneb süüdistatav end karistamatuna. Nagu maakohus juba eelpool märkis, näeb KarS §121 lg.1 karistusena ette kuni üheaastase vangistuse. Kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse suuruse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Käesoleval juhul on sanktsiooni keskmine määr 6 kuud vangistust. Ka teosüüga võrdeline karistusmäär antud süüdistatava puhul on keskmine. Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke. Eripreventiivsus tähendab maakohtu poolt selliste võimaluste kaalutlemist, mis mõjutab süüdistatavat edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole põhjust süüdistatavat karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär võiks avaldada talle piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodu alusel mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 6 kuud vangistust. Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. Riigikohus on siinkohal selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada. (vt. ka Riigikohtu 30.05.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-29-17). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav oli kahtlustatavana kinni peetud 07.10.2023 – 08.10.
3. Seega tuleb süüdistatavale mõistetud karistust 6 kuud vangistust vähendada 2 päeva võrra ning lõplikult kuulub süüdistataval kandmisele 5 kuud 28 päeva vangistust. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.31-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku 15 individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatavate isikute eripära. Need asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Nagu maakohus juba eelnevalt märkis, on süüdistatav Karistusregistri väljavõtte kohaselt varem kriminaalkorras karistamata, kuid omab kehtivaid väärteokaristusi. Seega on tema eelnev käitumine olnud kriminaalses mõttes eeskujulik ja õiguskuulekas. Maakohtule ei ole esitatud ka andmeid selle kohta, et süüdistatav oleksid pannud toime seaduserikkumisi peale kuriteo toimepanemist 07.10.
4. Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle 1,5 aasta. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka teisi käesolevas kohtuotsuses viidatud karistuse mõistmise põhjendusi leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine antud süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Niisiis leiab maakohus, et käesoleval juhul on süüdistatava suhtes võimalik kohaldada KarS §74 sätteid, andes talle võimaluse näidata, et ta on võimeline oma agressiivsust kontrollima ja uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatava käitumises ja isikus on täheldatavad sellised asjaolud, mida on võimalik katseaja vältel toetada kriminaalhoolduse läbi. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt, ka ajal, mil viimane oli juba kukkunud ja lamas maas. Süüdistatav ei ole endal näinud selles mingitki vastutust. Vastupidi, ta on asunud seisukohale, et vaid kaitses ennast kannatanu löökide eest. Tegemist ei ole esimese korraga, kui süüdistatav väljendab oma agressiooni võõra inimese suhtes. Seetõttu peab maakohus vajalikuks, et lisaks KarS §75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele peab süüdistatav läbib katseaja jooksul agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi/programme, mida kriminaalhooldaja peab vajalikuks. Samuti nõustub maakohus ringkonnaprokuröri ettepanekuga panna süüdistatavale kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju katseaja jooksul. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud vangistus 5 kuud 28 päeva tuleb KarS §74 sätteid kohaldades jätta tingimisi täielikult täitmisele pööramata. Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Maakohus leiab, et tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist ja konkreetselt käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks määrata 8 kuud. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. 16 Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 277 € ja mittevaralise kahju nõudes vastavalt maakohtu õiglasele äranägemisele. Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Oleg Šilovi süülise ja õigusvastase käitumise tagajärjel tekkisid E.Si hammastele vigastused. Seega tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule hammaste parandamise kulud ja ka võimalikud hingelised üleelamised. Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet. Ringkonnaprokurör leidis, et süüdistatava poolt kannatanule varalise kahju tekitamine on tõendatud. Kaitsja varalise kahju nõude osas sõna ei võtnud. Kannatanu esindaja palus kannatanu varalise kahju nõude rahuldada ja põhjendas seda ravikulu tõendatavate dokumentidega. Käesoleva asja materjalidest nähtuvad järgmised tõendid: 17 - Maxilla AS 25.10.2023 arve nr.497630 summas 229 € Maxilla AS 25.10.2023 arve nr.497575 summas 48 €. Maakohus leiab, et eelnimetatud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodu alusel rahuldab maakohus kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 277 €. Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet. Ringkonnaprokurör leidis, et mittevaralise kahju tekkimine kannatanule on tõendatud. Ringkonnaprokurör lisas, et kannatanu ametist tulenevalt oli meedia huvi asja vastu suur ja see avaldas kannatanule mõju. Ringkonnaprokurör märkis, et kannatanule olid ebameeldivad koosolekutel tehtud pilkavad naljad ja üleüldse arutelud sellest juhtumist ning lisaks tekkis kannatanul hirm ja ebamugavustunne pimedal ajal üksi liikuda. Kaitsja mittevaralise kahju nõude osas sõna ei võtnud. Kannatanu esindaja palus kannatanu varalise kahju nõude rahuldada. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju hüvitamisel esmalt see, et kannatanu täitis parasjagu oma tööülesandeid, kui ühtäkki süüdistatav muutus agressiivseks, sõitis kannatanu lahkumisel talle järele ning tungis kallale. Maakohus peab siinkohal silmas asjaolu, et üldiselt võib ühiskonnas eeldada, et tänaval keegi nii-öelda oma viha ja vimma välja elama ei tule ja seesugune füüsiline rünne pole aktsepteeritav. Seda enam, et kannatanu selgitas vastuseks 18 süüdistatava küsimustele, et ta täidab oma tööülesandeid ning süüdistatav sai sellest ka aru. Lisaks annab mittevaralise kahju hüvitise määramisel kaalu ka asjaolu, et süüdistatav sõitis autoga kannatanule järele ning konflikt ei lõppenud seega esmasel kokkupuutel. Niisamuti on oluline kannatanule tehtud löökide arv – tegemist polnud üksiku löögiga ja kannatu sai füüsiliselt vigastada. Samas arvestab maakohus, et kannatanu ei võtnud töövõimetuslehte ja jätkas tööülesannete täitmist. Pealegi nähtub tunnistaja Ü.L ütlustest, et nad kohtusid kannatanuga töö juures mõned korrad pärast sündmust (juba mõned päevad hiljem) ning tunnistaja ei näinud kannatanul vigastusi. Seega polnud kannatanu harilik töörütm häiritud ja maakohus ei nõustu kannatanu väidetega selles osas, et tal oli keeruline tööd teha. Kannatanu väide selle kohta, et tema silmad läksid siniseks ja tal olid rängad pea-, lihas- ja luuvalud, pole tõendatud ja maakohtu hinnangul seda pelgalt eeldada ei saa. Lisaks pole maakohtu hinnangul tõendatud kannatanule pilgete tegemine ja ka tunnistaja Ü.L kinnitas maakohtu istungil, et tema ei kuulnud, et kannatanut oleks selle intsidendi pärast narritud või pilgatud. Asjaolu, et asja vastu oli keskmisest kõrgem meedia huvi, ei anna alust mittevaralise kahju välja mõistmiseks. Vastavalt Riigikohtu 2020 analüüsile, mis käsitles mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid kriminaalasjades 2018 – 2020, oli hüvitis KarS §121 seotud kuritegude eest vahemikus 50 € – 2000 € ja keskmine hüvitis 588 €. Ühtlasi võtab maakohus arvesse Riigikohtu 22.04.2024 lahendi nr.1-22-5835 p.32 väljendatud seisukohta, mille kohaselt peavad mittevaralise kahju hüvitised käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga ning arvestama lisaks ka võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Maakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes on mõistliku hüvitise suurus mittevaralise kahju nõudes käesolevas asjas 100 €. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §121 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteo süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2024 määrusele nr.87 on töötasu alammäär 2025 summas 886 €. 19 Eeltoodu alusel summas 1329 €. kuulub Oleg Šilovilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seoses Oleg Šilovi süüdimõistmisega jäävad tema valitud kaitsja tasud tema enda kanda. Kannatanu esindaja esitas maakohtule taotluse esindaja tasu ja kulude hüvitamiseks seoses kohtueelses ja kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest kokku 34,5 tunni ulatuses summas 6307,50 €. Kannatanu esindaja ühe töötunni hind on 150 € (ilma käibemaksuta). Maakohtu hinnangul on taotluses märgitud tehtud toimingud olnud vajalikud ning nende tegemisele kulunud aeg ja ühe töötunni hind mõistlik. Seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb Oleg Šilovil hüvitada kannatanule valitud esindajale makstud tasu summas 6307,50 €. Kaitsja esitas ka taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaitsja leidis, et Oleg Šilovi kinnipidamine oli ebaseaduslik ja tema suhtes kasutati põhjendamatult jõudu, mistõttu pole Oleg Šilovi tervis enam endine. Maakohus kaitsjaga ei nõustu. Isiku kinnipidamine ja selle läbiviimine on konkreetse toimigu läbiviimist teostava ametniku otsustada, samuti ka selle käigus erivahendite või relvade kasutamine. Käesoleva kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et seoses konkreetse kinnipidamisega on süüdistatava tervislik seisund oluliselt halvenenud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tarvitas süüdistatav ka varasemalt ravimeid. Lisaks leidis kaitsja, et kriminaalmenetlus on Oleg Šilovi pannud märkimisväärse psühholoogilise surve alla ning alandanud tema inimväärikust. Maakohus märgib, et iga kriminaalmenetlus avaldabki paraku menetlusosalistele mõju, ent käesolevas kaasuses ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid kahju hüvitamise. Viitas ju kaitsja isegi meediakajastustele, mis olid seoses juhtunuga suunatud kannatanule. Oma kohtukõnes pööras kaitsja suurt tähelepanu kohtueelses menetluses tehtud vigadele. Maakohus tunnustab kaitsjat selle eest igati, kuid leiab, et antud kriminaalasjas ei vii see süüdistatava õigeksmõistmiseni. Teatavasti teostab kohtueelset menetlust prefektuur, kes tegutseb seaduste ja oma praktika raamides. Siinkohal peab maakohus vajalikuks rõhutada, et ka kohus järgib kohtupraktikat. Kuigi menetlust juhib prokuratuur, ei ole viimasel kõikidesse toimingutesse võimalik sekkuda ja ta saab teatud juhtudel anda vaid soovitusi. Samas nähtub käesoleva kriminaalasja menetluse käigust, et prokuratuur ei ole antud juhul piirdunud pelgalt vaid soovitustega, vaid andnud ka konkreetseid juhiseid (nt. linnakaamera salvestise vaatluse ümbertegemine, süüdistatava avalduste lisamine ja neile vastamine). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub ka, et süüdistatava poolt esitatud avaldust ei jäetud prokuratuuris tähelepanuta ja sellele vastati 22.02.2024 (vastus nr.VRP-10/24/34-1). Nimetatud vastusele esitas süüdistatava kaitsja kaebuse Riigiprokuratuurile, mille viimane on lahendanud oma 01.04.2024 määrusega nr.RP-6- 20 5/24/116-
5. Maakohus on seisukohal, et asjaolu, kellele esitada konkreetses kriminaalasjas süüdistus, on prokuratuuri prerogatiiv ning maakohus saab konkreetset kriminaalasja lahendada maakohtule esitatud tõendite põhjal, arvestades seda, kes on süüdistatav(ad) ja kes kannatanu(d). (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 21