RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 64 lg-le 1 ja § 66 lg-le 3.

§ 2

lg 1 p 9 kohaselt on usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkujad kohustatud isikud

-i tähenduses.

§ 54

lg 1 p 4 kohaselt on RAB-i 3-22-2732 ülesandeks järelevalve tegemine kohustatud isikute tegevuse üle

-i täitmisel. Riikliku järelevalve käigus hinnatakse Eesti Firma OÜ 1) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist üldiselt; 2) juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas; 3) hoolsusmeetmete rakendamist; 4) RAB-i kontaktisiku tegevust. RAB vajab küsitud teavet mh sanktsioonide ja suurema rahapesuriskiga klientide kontrollimiseks. Kliendid, kellele osutatud teenuste käive on kõige suurem, on ühtlasi riskantsemad rahapesu ja terrorismi rahastamise vaatest.

§ 66lg 3 kohaselt on RAB-il õigus nõuda teavet kohapealset kontrolli tegemata.

Teavet on vaja enne kohapealse kontrolli toiminguid. Ilma andmeteta pole võimalik hinnata, kas osaühing on teinud piisaval määral

-is ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduses (RSanS) nimetatud toiminguid rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks. Kui Eesti Firma OÜ ei täida ettekirjutust, on see

§ 75p 2 kohaselt aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.

Lisaks peab

§ 72

lg 1 p 11 kohaselt ettevõtjal, tema juhtorgani liikmel, tegelikul kasusaajal ja omanikul olema korrektne ärialane maine. Ettekirjutuse täitmata jätmine mõjutab korrektset ärialast mainet. Ühtlasi hoiatas RAB, et ettekirjutuse täitmata jätmisel kohaldatakse sunniraha 2500 eurot.

1. Eesti Firma OÜ (kaebaja) esitas kaebuse RAB-i
2. detsembri
3. a ettekirjutuse tühistamiseks (menetluse käigus läks kaebaja üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele). Kaebajal on 11 töötajat ja kokku 200 aktiivset klienti. Keskmine esitatud arvete summa jääb alla 1500 euro. RAB põhjendab klientide käibeandmete nõudmist vajadusega hinnata kaebaja hoolsusmeetmete rakendamist, kuid kaebaja ei arvesta käibeandmeid hoolsusmeetmete kohaldamisel. Seadus teda selleks ei kohusta.

§ 20näeb ette loetelu hoolsusmeetmetest, mida kohustatud isik peab kohaldama.

Sättest tuleneb, et kohustatud isikul on võimalik valida, milliseid andmed ta tunne-oma-klienti-põhimõtte järgimiseks kogub, kuni see on kooskõlas kohustatud isiku riskihinnangu ja klientide riskiprofiiliga. Kuna kaebaja osutab standardseid teenuseid ning teenuste maht klientide kaupa ei ole üldjuhul suur, ei pea kaebaja rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud kohustuste eesmärgil vajalikuks koguda ja töödelda klientide käibeandmeid ning enda kliente neile osutatud teenuste mahu järgi eristada. Tegemist on raamatupidamislike andmetega, mida eraldi ei säilitata.

§ 46

lg 3 kohaselt on tehingu summa registreerimise kohustus ainult krediidiasutusel, finantseerimisasutusel ning väärtpaberite keskdepositooriumil. Ettekirjutuse tegemiseks polnud õiguslikku alust, sest

§ 66

lg 3 reguleerib RAB-i õigust nõuda teavet kohapealset kontrolli tegemata, kuid RAB algatas kohapealse kontrolli oma

1. novembri
2. a teatega. Ettekirjutus on ka ebamõistlikult koormav. Riigikohtu praktikast tuleneb, et ettekirjutus on õigusvastane, kui see on tehtud, teades, et adressaadil pole võimalik selle täitmist tagada (RKHKo 3-11-1355/319, p 50). Samuti on viidanud RAB RSanS-ist tulenevatele kohustustele, mis ei sõltu klientide käibest. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli ebaproportsionaalselt lühike.
3. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse taotluse, mis jäi rahuldamata. Kuna kaebaja ei täitnud RAB-i
4. detsembri
5. a korraldust, kohustas RAB
6. veebruaril 2023 kaebajat tasuma sunniraha 2500 eurot. Kaebaja esitas kaebuse sunniraha rakendamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle tagajärgede kõrvaldamiseks (haldusasi nr 3-23-604). Samuti esitas kaebaja kaebuse RAB-i kohustamiseks väljastada jaanuaris 2023 toimunud kohapealse kontrolli tulemuste kohta akt või alternatiivselt tuvastada akti väljastamisega viivitamise õigusvastasus (haldusasi nr 3-23-1293). Need haldusasjad liideti käesoleva haldusasjaga.
7. Tallinna Halduskohus rahuldas
8. septembri
9. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus kohustas RAB-i väljastama Eesti Firma OÜ
10. ja
11. jaanuari
12. a kohapealse kontrollimise tulemuste kohta tehtud akti ja tuvastas akti väljastamisega viivitamise õigusvastasuse. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Halduskohtu hinnangul tegutses RAB oma volituste piires.

§ 54

lg 1 p 4 kohaselt on järelevalve kohustatud isikute tegevuse üle

-i täitmisel RAB-i ülesanne. Vastavalt riiklikus riskihinnangus toodule on usaldushalduse ja äriühingute teenuse 2

§ 13

lg 4 kohaselt peab kaebaja riikliku riskihinnanguga arvestama.

§ 19

lg 24 kohaselt peab kohaldama hoolsusmeetmeid nii ärisuhte loomise ajal kui ka juhuti tehingute tegemisel.

§ 20

lg 6 kohaselt peab kohustatud isik hoolsusmeetmete kohaldamisel lähtuma rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest. Riskide hindamiseks peab koguma infot kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Kui kaebajal puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole tal võimalik koostada

§ 13lg 1 p 1 nõuetele vastavat riskihinnangut.

Suurema käibega klientide kohta andmete küsimine on igati põhjendatud. Mida suurem on kliendile osutatud teenuste maht, seda suurem on kliendi kaebajale makstud summa. See mõjutab rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Kohustus polnud ebaproportsionaalne ning nõude täitmiseks oli kaebajal piisavalt aega. Vastustaja pikendas korra tähtaega ning oleks tõenäoliselt olnud valmis seda veel tegema.

§ 66

lg 2 p 1 ja § 66 lg 3 alusel oli RAB-il õigus teavet küsida nii enne kohapealset kontrolli, selle käigus ja ka pärast seda. Kuna kaebaja otsis üksnes ettekäändeid, miks ettekirjutust mitte täita, oli sunniraha rakendamine põhjendatud. RAB on aga viivitanud kontrolliakti väljastamisega, sest

§ 68

lg 1 kohaselt tuleb koostada kontrollimise tulemuste kohta akt, mis tehakse kontrollitavale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates.

1. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus
2. mai
3. a otsusega rahuldas (resolutsiooni p 1). Vastustaja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning tuvastas RAB-i
4. detsembri
5. a ettekirjutuse õigusvastasuse, tuvastas sunniraha tasumise korralduse õigusvastasuse ja kohustas RAB-i tagastama sunniraha 2500 eurot (resolutsiooni p-d 1.1–1.4). Samas tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti, millega halduskohus kohustas RAB-i väljastama kohapealse kontrolli akte (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 6.
6. RAB-il polnud õiguslikku alust nõuda vaidlusaluseid andmeid ja rakendada nende esitamata jätmisel sunniraha. Vastustaja nõudis, et kaebaja reastaks oma kliendid neile osutatud teenuste müügikäibe järgi ning teataks, kes on sedasi koostatud pingerea esimesed 50 klienti ja kui suur oli igaühele neist osutatud teenuste müügikäive küsitud ajavahemikul.

§ 64

lg 1 kohaselt on RAB-i pädevuses järelevalve tegemine kaebaja tegevuse üle

-i ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmisel.

§ 66

lg-id 2 ja 3 tuleb mõista nii, et kontrollimaks, kas kohustatud isik täidab

-is ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud kohustusi, võib RAB nõuda selliste dokumentide esitamist, mis peavad kohustatud isikul mõnest tema tegevust reguleerivast õigusaktist tulenevalt olemas olema. Samuti on RAB-il õigus nõuda kohustatud isikult suulisi ja kirjalikke selgitusi.

§-st 66 ei tulene RAB-ile õigust nõuda kohustatud isikult majandustegevust iseloomustavate andmete koondamist või süstematiseerimist kindlal viisil, kui kohustatud isikul ei ole ühestki õigusnormist tulenevalt kohustust sel viisil andmeid koguda ega süstematiseerida. 6.2. Isegi kui nõustuda, et igale kliendile osutatud teenuste käibe mahu teadmine on rahapesuriskide teadvustamise ja maandamise seisukohast oluline, ei nähtu vaidlustatud ettekirjutusest ega vastustaja seisukohtadest kohtumenetluses, millisest õigusnormist tuleneb kaebajale kohustus sel viisil andmeid koguda ja süstematiseerida. Isegi kui nõustuda, et kui klientide käibest pole ülevaadet ja pole võimalik koostada nõuetekohast riskihinnangut, ei annaks see tõdemus alust nõuda vaidlusaluseid andmeid. Sellisel juhul võiks RAB nõuda kaebajalt selgitust selle kohta, kas ta kogub teenuse osutamisest tekkinud andmeid klientide kaupa ja kuidas ta neid andmeid oma majandustegevusega kaasnevate rahapesuriskide tuvastamisel ja maandamisel kasutab.

§ 66

ei saa tõlgendada nii, et RAB saab sunniraha ähvardusel nõuda kohustatud isikult, et ta töötleks ja süstematiseeriks tema majandustegevusega seotud andmeid ükskõik millisel viisil. 3

§ 19lg-test 1, 2 ja 24, § 8 lg-st 1 ega § 20 lg-st 6.

Konkreetsel kujul andmete kogumise ja süstematiseerimise kohustust ei saa tuleneda üldisest tõdemusest, et riskide hindamiseks peab koguma infot kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Kohustus ei saa tuleneda ka

§ 13lg-st 1, mis paneb kohustatud isikule kohustuse koostada riskihinnang.

Kaebaja oli riskihinnangu koostanud. Isegi kui riskihinnang oleks puudustega, ei saaks nende puuduste kõrvaldamiseks nõuda kaebajalt klientide käibeandmete kogumist ja süstematiseerimist haldusaktiga, mille õiguslik alus on

§ 66. 6.4.

RAB väljastas

§-le 68 vastava akti

1. septembril
2. Seega on kohustamisnõude rahuldamise alus ära langenud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. RAB esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 (koos alapunktidega), 3 ja
4. RAB-i seisukohad kassatsioonimenetluses on kokkuvõtlikult järgmised. 7.
5. Eesti riiklikus ohuhinnangus on peamiste ohukohtadena välja toodud aspektid, kus äriühingu teenusest saavad kasu isikud, keda on üritatud varjata. FATF on
6. a-l välja andnud juhendi, mille peamine eesmärk on anda juhised äriühingu teenuse pakkujatele, kuidas hinnata äritegevusega kaasnevaid riske ehk rakendada riskipõhist lähenemist. Olulisemana tuuakse selles juhendis välja klientide, teenuste ja teenuse osutamise kanalitega seotud riske ning geograafilisi riske. Riiklik ohuhinnang tõi välja, et äriühinguteenuse pakkumine kätkeb ohtu, et luuakse ja hallatakse anonüümseid ettevõtteid. Rahapesijad ja muud kurjategijad otsivad riike, milles on tegelikel kasusaajatel võimalik jääda anonüümseks. Järelikult pole kahtluse all, et äriühingu teenuse pakkuja peab rahapesuriskide maandamiseks saama aru, kes teenuse eest tasub ning kui palju ja kas see läheb kokku teenuse tegeliku maksumusega või on see ebaproportsionaalne. See kohustus tuleneb eelkõige

§ 20

lg 1 p-st 3 ning olenevalt asjaoludest selle sätte koostoimest

§ 20lg 1 p-ga 6 ja § 23 lg 2 p-ga 1.

Samuti on asjakohane

§ 13lg 1.

7.2.

§ 20

lg 1 p 3 kohaselt peab kohustatud isik tuvastama tegeliku kasusaaja ja võtma tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmeid ulatuses, mis võimaldab tal veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku omandi- ja kontrollistruktuurist. See pole võimalik, kui äriühingu teenuse pakkuja ei tuvasta, kes ja kui palju maksab teenuse eest. Samamoodi peab

§ 20lg 1 p 4 kohaselt aru saama ärisuhte eesmärgist.

Need kohustused on suunatud tunne-oma-klienti-põhimõtte täitmisele. Tavaliselt on äriühingute teenuse pakkuja teenus ühekordse iseloomuga (äriühingu asutamine). Seetõttu on enamasti kohaldatav

§ 20lg 1 p 3.

Kestvate teenuste puhul (nt aadressiteenuse või juhatuse liikme vahendamine) võib olla oluline

§ 20

lg 1 p 6 ja § 23 lg 2 p 1.

§ 23

lg 2 p 1 kohaselt peab kohustatud isik ärisuhte keskel kontrollima ärisuhtes tehtud tehinguid tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku teadmisega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist. Ka siis peab aru saama, kes ja kui palju tasub teenuse eest. RAB on viidanud ka

§ 20lg-le 6.

Sellest tulenevalt peab hoolsuskohustuse kohaldamise ulatuse määramisel arvestama rahapesu riskidega. Koostoimes Eesti riskihinnanguga ja arvestades äriühingu teenuse pakkujatega seotud riske ja ohte, tähendab see ka meetmete võtmist, et aru saada teenustasusid maksvast isikust ja teenustasu suurusest. Vale pole ka halduskohtu järeldus, et andmete kogumise kohustus tuleneb

§ 13

lg-st 1, mille kohaselt peab kohustatud isik koostama riskihinnangu ja võtma muu hulgas arvesse klientidega seotud ning toodete ja teenustega seotud riske. Äriühingute teenuse pakkujal pole võimalik riskihinnangut koostada, kui ta ei kogu andmeid ega küsi, kui palju kliendid teenustasusid maksavad ja kui paljude klientide puhul maksavad teenuse eest kolmandad isikud. 4

§ 46

lg 1 kohaselt registreerib kohustatud isik tehingu tegemise kuupäeva või ajavahemiku ja tehingu sisu kirjelduse. Kui äriühingute teenuse pakkuja ei registreeri andmeid selle kohta, kes on tehingute pool, sh kes ja kui palju teenuse eest tasus, ei ole ta täitnud

§ 46lg-st 1 tulenevat kohustust.

Ka tegeliku kasusaaja tuvastamiseks kogutud andmed, kes ja kui palju teenuse eest tasus, tuleb säilitada

§ 46lg 2 p 21 kohaselt.

Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg-s 1 on sätestatud, et raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osalisele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. RPS § 9 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et raamatupidamisregistrid on andmekogumid, mis sisaldavad informatsiooni kontodel kajastatud kirjendite ja saldode kohta, samuti andmekogumid, mis sisaldavad kirjendite aluseks olevat üksikasjalikku informatsiooni. Need peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras. 7.4. RAB teeb järelevalvet riskipõhiselt, kusjuures seda nõuavad FATF-i soovituste esimene soovitus ning FATF-i metodoloogia tulemusnäitajad 4.2 ja 4.5. Kõrgema riskiga subjekti juures tehakse kõrgema riskiga aspektide üle suurema tõenäosusega kohapealset kontrolli.

-ist tulenevad kohustused ei ole tehnilist laadi, vaid arvestama peab terviklahendust ja võimekust tuvastada ja maandada rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. RAB-il järelevalveasutusena on

§ 1

lg 1, § 64 lg 1 ja § 66 mõttes õigus teha järelevalvet laiemas mõttes ehk kontrollida kohustatud isiku võimet rahapesu ja terrorismi rahastamise riske tuvastada ning neid maandada. Seadusandja on

§ 66teadlikult sõnastanud maksimaalselt laialt ehk igasuguse kitsenduseta.

RAB-il peab olema õigus küsida kohustatud isikult ka niisuguseid andmeid ja dokumente, mida kohustatud isik ei ole kohustatud seaduse alusel säilitama. 7.5. Ringkonnakohtu tõlgendus seadusest tulenevate kohustuste detailsusest kujundaks

-i riskipõhise lähenemise reeglipõhiseks.

, nagu ka FATF-i soovitused ja muud asjakohased rahvusvahelised dokumendid on üles ehitatud riski- ja printsiibipõhiselt. Nendest ei tulene, milliseid dokumente tuleb hoolsuskohustuse täitmisel koguda, kui palju neid on või milline on nende sisu. Pole mõeldav, et kui seaduses pole juhtumisi niisugust andmepositsiooni või dokumendi kogumise ja säilitamise kohustust, tuleb seadust täiendada (mh kui muutuvad viisid, kuidas kurjategijad pesevad raha). 7.6. Vaidlustatud ettekirjutuses oleks pidanud täiendavalt viitama veel

§ 58

lg-le 1.

§ 66

lg 3 mõte on sätestada järelevalve tegijale õigus nõuda andmeid ka kohapealse kontrolli väliselt. Asjaolu, et

§-s 66 kasutatakse terminit „haldusjärelevalve“, on eksitav ja tegelikult on mõeldud riiklikku järelevalvet. Tegemist on eksitusega, mis tekkis korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadusega. Eksitus kandus üle ka 2017. a-l jõustunud

-i. Kuna teabe küsimiseks tulenesid alused

-ist, polnud vaja

§ 65lg 1 alusel kohaldada Kor

S § 30 lg-s 3 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet. KorS-i norme tuleks kohaldada subsidiaarselt, kui eriseadus ei reguleeri mõnd olukorda ammendavalt. 8. Kaebaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja seisukohad kassatsioonimenetluses on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1.

§ 66

lg 3 reguleerib haldusjärelevalve tegemist Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1 tähenduses. Kaebaja pole haldusorgan, kelle üle haldusjärelevalvet saaks teha. Seega ei saa

§ 66lg 3 olla õige alus, millele vaidlustatud ettekirjutuses tugineti.

Sellisel juhul muutuks terve kaebaja suhtes tehtud kohapealne kontroll õigusvastaseks. Teisalt on võimalik, et

§ 66

sõnastus on ebaõnnestunud ning tegelikult reguleerib seadusandja selle normiga haldusjärelevalve tegija õiguseid laiemalt, st ka seda, kui ta täidab oma ülesandeid kohustatud isiku, mitte haldusorgani suhtes. Oluline on aga juhtida tähelepanu sellele, et

§ 66lg-d 2 ja 3 reguleerivad eraldi 5

§ 66

lg-s 3 sätestatud õigus saab RAB-il olla üksnes juhul, kui RAB ei tee kohapealset kontrolli. RAB tegi kaebaja juures kohapealset kontrolli ja tal oli võimalik kasutada

§ 66

lg-st 2 tulenevaid õigusi, mistõttu on

§ 66lg 3 alusel teabe nõudmine välistatud. 8.2. Tulenevalt Kor

S § 1 lg-st 3 tuleb lähtuda esmajärjekorras

-is sätestatust. Kui analoogse eesmärgi täitmiseks on

-is alus olemas, ei ole alust KorS § 30 lg-t 3 kohaldada.

§ 65lg 1 ja Kor

S § 30 lg 3 kohalduvad olukordadele, kus haldusorgan rakendab erimeetmeid konkreetse ohuga seotud asjaolude väljaselgitamiseks ning sellest tulenevate vahetumate ohtude tõrjumiseks. Need alused ei ole mõeldud abstraktse järelevalvemenetluse toimingute tegemiseks selleks, et viia ennast kurssi kohustatud isiku igapäevase majandustegevusega. KorS § 30 lg 3 kohaldamise jaatamine looks vaikiva eelduse, justkui oleksid kõik kohustatud isikud potentsiaalselt midagi rikkunud ja kujutaksid ohtu

§ 1lg-s 1 sätestatud eesmärkidele.

Kaebaja suhtes pole olnud ühtegi konkreetse rikkumisega seotud etteheidet. Ohu ennetamine on küll hõlmatud riikliku järelevalvega (KorS § 2 lg 4), kuid kui eeldada, et ohu ennetamise ettekäändel on võimalik haldusorganil kohaldada KorS § 30 lg-t 3, ei oleks selline põhiõiguste riive kooskõlas määratletuse põhimõttega. 8.3. Kaebaja majandustegevusega seostuv teoreetiline oht on maandatud seadusest tulenevate kohustuste kaudu. Kaebajal on vaja

§ 70lg-s 1 sätestatud tegevusluba, mille väljastab RAB.

Tegevusloa saamise eelduseks on

§ 70

lg 3 nõuete täitmine,

§-st 72 tulenevalt korrektse ärialase maine nõuetele vastamine ja

§ 17lg-st 5 tulenevalt laitmatu mainega kontaktisiku olemasolu.

Nende eelduste täidetust kontrollib RAB. Kinnitades kaebaja sise-eeskirjade nõuetele vastavust, kinnitas RAB konkludentselt, et kaebaja rahapesu tõkestamisega seotud protsessid on piisavad, tõhusad ja nõuetekohased ning et RAB on teadlik, et kaebaja ei töötle enda osutatud teenuste käibeandmeid sellisel viisil, nagu ta neid ettekirjutusega nõuab. 8.4.

§ 58lg 1 võimaldab RAB-il nõuda lisateavet.

See õigus hõlmab järgmisi eeldusi. Kõigepealt peab olema täidetud

§ 54lg-st 1 tuleneva volituse eeldus ehk peab olema selge, miks RAB midagi teeb.

Seejärel peab RAB täitma uurimiskohustust, st kontrollima enda käes olevaid andmeid, avalikke allikaid, muid RAB-ile kättesaadavaid registreid jne. Seejärel peab RAB analüüsima, kas tal on üldse lisateavet vaja ja kui on, siis millist. Alles pärast seda on RAB-il põhjendatud koormata kohustatud isikut teabe esitamise kohustusega. Oluline on märkida, et järelevalvemenetlus lõppes kohtumenetluse kestel ja ringkonnakohtus lahendati tuvastamisnõudeid. See andis kohtule võimaluse kontrollida, kas päriselt oli küsitud teavet järelevalvemenetluse toimingute tegemiseks vaja või mitte. 8.5.

§ 541

lg 1 annab RAB-ile õiguse kehtestada tema järelevalve alla kuuluvatele isikutele RAB-i seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalike andmete osas aruannete esitamise kohustuse. See norm annab järelevalveasutusele õiguse kehtestada turuosalistele kohustusi millegi tegemiseks, mida seadusest otsesõnu ei tulene. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tuvastas sunniraha tasumise korralduse õigusvastasuse ja kohustas sunniraha kaebajale tagastama. Selles osas jääb kaebus rahuldamata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja lg 5 p 5). HKMS § 109 lg 4 alusel muudab kolleegium menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. 6

§ 54lg 1 p-s 4 sätestatud ülesannet.

Kolleegium selgitas lahendi 3-23-125/64 p-s 17, et niisuguses riikliku järelevalve menetluses saab RAB kohaldada

-i 7. peatükis ja KorS-is sätestatud meetmeid. Sama lahendi p-s 16 märkis kolleegium, et riikliku järelevalve menetluses ei saa kohaldada

§-s 66 sätestatud volitusi, kuna need on selge sõnaga ette nähtud haldusjärelevalve tegijale. RAB tugines vaidlustatud ettekirjutuses

§ 66lg-le 3.

Kaebus tuleb

1. detsembri
2. a ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes juba seetõttu rahuldada (vt RKHKo 3-23-125/64, p 18).
3. Lisaks sellele on ettekirjutus ka materiaalselt õigusvastane. Kolleegium selgitas lahendi 3-23-125/64 p-s 20, et

-is sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamise ja riskihinnangu koostamise normidest (

§ 20

lg 1 p 3 või 6 või § 13 lg 1) ei tulene üldist kohustust pidada arvestust klientide kohta neile osutatud teenuste käibe järgi. Arvestades kohustatud isikule antud otsustusruumi nende normide kohaldamisel (

§ 13

lg 2 ja § 20 lg 6), saab niivõrd spetsiifiline kohustus nendest normidest tuleneda erandlikul juhul. RAB ei ole vaidlustatud ettekirjutuses ega kohtumenetluses niisugust erandlikku olukorda esile toonud. KorS § 30 lg-s 3 sätestatud dokumentide nõudmise volitus ei võimalda kohustada isikuid uusi dokumente koostama. II

1. Kuna kaebaja ei täitnud tähtajaks
2. detsembri
3. a ettekirjutust, kohustas RAB
4. veebruaril 2023 kaebajat tasuma sunniraha 2500 eurot. Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo 3-19-2051/49, p 10). Pole kahtlust, et sunniraha rakendamise ajal oli RAB-i
5. detsembri
6. a ettekirjutus kehtiv. Ringkonnakohus on seda ka tõdenud, kuid asunud seisukohale, et sunniraha saab lugeda ettekirjutuse tagajärjeks, mille kõrvaldamiseks saab kohus teha HKMS § 5 lg 1 p 5 kohaselt ettekirjutuse. Ringkonnakohus lähtus sellest, et kuna ettekirjutus tuleks tühistada, ent kaebaja läks kohtumenetluse ajal ettekirjutuse täitmise tõttu üle tuvastamisnõudele, saab sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest, et vaidlustatud ettekirjutust ei oleks tohtinud anda.
7. HKMS § 5 lg-s 1 loetletakse halduskohtu volitused kaebuse rahuldamisel, kuid nimetatud säte ei reguleeri kaebuse rahuldamise materiaalõiguslikke eeldusi. Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1). Ringkonnakohtu kirjeldatud olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Üleminek tuvastamiskaebusele oli kaebaja vaba valik. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo 3-3-1-10-17, p 13). Viidatud punktis märkis kolleegium järgmist: „Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑41‑11, p‑d 10−12 ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑44‑14, p‑d 9−11).“ 7

§ 68

lg 1 teises lauses sätestatud ühe kuu pikkuse tähtaja jooksul.

§ 68

lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Niisiis on tegemist isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole

§ 68lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg asjas kohaldatav.

Sarnaselt

§-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Eeltoodu ei muuda kohtute järeldust siiski kokkuvõttes valeks. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi RAB-il polnud eeltoodust tulenevalt seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, oli sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga

1. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. III
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebuse sisuline raskuspunkt oli RAB-i
3. detsembri
4. a ettekirjutusel, mille osas on kaebus rahuldatud. Samuti on kaebus rahuldatud kohapealse kontrolli tulemuste kohta akti väljastamisega viivitamist puudutavas osas. Ringkonnakohtu otsuse tühistamisel sunniraha puudutavas osas loeb kolleegium kaebuse rahuldatuks 80% ulatuses.
5. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu kokku 190 eurot. Halduskohtus taotles kaebaja õigusabikulu 13 728 eurot ja 57 senti (ilma käibemaksuta) väljamõistmist. Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulu 4368 eurot (ilma käibemaksuta) väljamõistmist. Riigikohtule ei ole kaebaja menetluskulude nimekirja esitanud. Kolleegiumi hinnangul on asi küll õiguslikult keerukas, kuid mitte mahukas. Seetõttu on vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 5000 eurot, millele lisanduvad riigilõivud 190 eurot. Kolleegium mõistab neist kaebaja kasuks välja 80% ehk 4152 eurot.
6. Kaebaja taotluse järgi tuleb menetluskulud tasuda Advokaadibüroo TRINITI OÜ pangakontole EE
7. (allkirjastatud digitaalselt) 8