← Eesti

4-25-2700/17

Obsah (11)§ 2§ 38§ 156§ 155§ 29§ 123§ 133§ 15§ 87§ 9§ 30

4-25-2700 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Pärnu Maakohus 17. oktoober 2025.a, Pärnu 4-25-2700 (3625,25,001024) Tambet Grauberg Kohtuistun

§ 2, § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: 1.

Jätta Arvo Kandla kaebus rahuldamata.

  1. Jätta Pärnu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna vanemmenetleja Maarika Keskoja poolt 26.06.2025.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 3625,25,001024 muutmata.
  2. Rahatrahv 40 eurot tasuda Pärnu Linnavalitsuse arvele nr EE
  3. Selgitus:
  4. Viitenumber: 825310l
  5. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. 4.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 180 lg 1 alusel jätta menetluskulud Arvo Kandla enda kanda. 5. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjatele ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord

§ 156

lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluskäik 1

(6)4-25-2700 Väärteoasjas on koostatud 27.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Arvo Kandla sõitis avaliku liiniveo bussis kehtiva piletita. Sõiduõiguse kontrollimisel X tänava peatuses ,,X" ei olnud Arvo Kandlal (Kandla) esitada kontrolörile ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit. Sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt vastavalt Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määrusele nr X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamise § 4 lg 6. Menetlusalune isik ei valideerinud bussi sisenedes bussikaarti XXX ega ostnud bussipiletit bussijuhilt, mistõttu Arvi Kandla rikkus ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1 sätestatud kohustust, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav ÜTS § 85 lg 1 järgi. Menetlusalune isik on 29.05.2025 esitanud vastulause, mille kohaselt tuleks väärtoemenetlus lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel, sest puuduvad väärteo tunnused.

26.06.2025.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 362525001024 on määratud kohtuvälise menetleja Pärnu Linnavalitsus poolt väärteo toimepanemise eest ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1 rikkumise eest karistuseks rahatrahv 5 trahviühikut, s.o 40 eurot. Kaebuse sisu Kaebaja Arvo Kandla palub kohtult väärteomenetlus lõpetamist

§ 29

lg 1 punktile 1, sest kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja on eiranud olulisi faktilisi asjaolusid ning tõlgendanud norme ebaõigesti, mis kogumina välistab kaebuse esitaja tegevuse kvalifitseerimise väärteona. Kaebaja tegevuses puudub väärteokoosseis ning kaebuse esitajale määratud karistus on põhjendamatu. Kohtuväline menetleja on väärteootsuses otsustanud kaebuse esitajat karistada ÜTS § 85 lg 1 alusel piletita sõidu eest rahatrahviga. Kohtuväline menetleja on toonud välja, et kaebuse esitaja rikkus ÜTS § 67 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga sõitja kohustatud: 1) omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. ÜTS § 9 sätestab, et pilet on paberil või muul kujul, sealhulgas elektroonilisel kujul, dokument, mis tõendab sõitja sõiduõigust. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määruse „X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamine“ § 5 ja § 6 täpsustavad piletite liigid ja hinnad. Karistuse rakendamise eelduseks oleks seega kaebuse esitajal pileti omamise kohustus ning selle rikkumine kaebuse esitaja poolt. Väärteootsuse kirjeldavas osast ning juhtumi asjaoludest ei tulene, et kaebuse esitaja oleks sellist kohustust rikkunud. on kohtuväline menetleja jätnud täieliku tähelepanuta, et kaebuse esitaja näol on tegemist pensionäriga, kellel ei ole pileti omamise kohustust ehk kohustust sõidu eest tasuda ning kellele kohaldub sõidusoodustusena tasuta sõidu õigus. ÜTS § 32 lg 1 punkti 1 kohaselt on sõidusoodustus teatava kategooria sõitjale seadusega või seaduse alusel kehtestatud korras antud õigus sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest. X on sellise kategooria sõitjaks ka kaebuse esitaja, kellel on õigus sõita ühissõidukis tasuta just nimelt tulenevalt asjaolust, et tegemist on pensionäriga. Ebakorrektne on kaebaja hinnangul ka kohtuvälise menetleja viide Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määruse „X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamine“ § 4 lg-le 6, mille kohaselt sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt tunnipilet /…/“. Kaebuse esitaja hinnangul on seadusandja eesmärk olnud kõnealuse sättega reguleerida elektroonilise sõidupiletiga seonduvat ehk tasulise sõiduõigust(§ 4 lg 1 kohaselt on elektrooniline sõidupilet elektroonilise piletisüsteemi kontol hoitav sõiduõigus) mitte kaebus esitajale rakenduvat tasuta sõidu õigust. Seda enam, et tasuta sõidu õiguse omajal ei ole liinibussil võimalik saada 0-eurose väärtusega tunnipiletit (Lisa 4) Kuna kaebuse esitajal pileti soetamise kohustus puudub, siis ei ole viidatud säte asjakohane ning viide sättes sisalduvate kohustuste osas tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuivõrd seaduse tasandil reguleerib ÜTS §-le 32 lg 1 p 1 ühissõiduki tasuta kasutamise õigust lisatingimusteta ning ÜTS § 32 lg 2 ja lg 4 selle tõendamist avatud loeteluna toodud dokumentide abil, siis puudub vajadus täiendavateks toiminguteks tasuta sõidu õiguse 2

(6)4-25-2700 omandamiseks. Isegi, kui jaatada bussikaardi valideerimise kohustust sellise õiguse omandamiseks (mida kaebuse esitaja ei mööna), tuleb silmas pidada, et kõnealusel bussireisil oli validaator rikkis ega lubanud bussikaarti valideerida. Sellele viitas kaebuse esitaja väärteomenetluse käigus (Lisa 5) korduvalt, kuid veelgi enam veenduti selles ka kontrolli teostamise käigus 11.04.
  1. Pärnu Maakohtu seisukoht
  2. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.
  3. Tulenevalt asjaolust, et

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

  1. Antud väärteoasjas on koostatud 27.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Arvo Kandla sõitis 11.04.2025 avaliku liiniveo bussis kehtiva piletita. Sõiduõiguse kontrollimisel X tänava peatuses ,,X" ei olnud Arvo Kandlal (Kandla) esitada kontrolörile ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit. Sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt vastavalt Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määrusele nr X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamise § 4 lg
  2. Menetlusalune isik ei valideerinud bussi sisenedes bussikaarti XXX ega ostnud bussipiletit bussijuhilt, mistõttu Arvi Kandla rikkus ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1 sätestatud kohustust, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav ÜTS § 85 lg 1 järgi.
  3. ÜTS § 85 näeb ette väärteokoosseisu objektiivsete tunnustena ette bussis kehtiva piletita sõitmist. ÜTS § 67 lg 1 p 1 alusel on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. ÜTS § 9 sätestab, et pilet on paberil või muul kujul, sealhulgas elektroonilisel kujul, dokument, mis tõendab sõitja sõiduõigust. Vaidlust ei ole selles, et Arvo Kandlal ei olnud paberil ega ka elektroonilisel kujul piletit. Tunnistajana üle kuulatud O.P ütluste kohaselt ei olnud A. Kandlal 11.04.2025 kontrollimisel ette näidata kehitavat sõidupiletit. Tunnistaja O.P sõnul selgus, et A. Kandla bussikaart oli valideerimata jäänud. Samasisulisi ütlusi on andnud ka teine bussipiletite kontrolli teostanud D.D. Kohtule on esitatud fotod bussikaardist XXX (Ühiskaart) ja kontrolliaparaadist, millelt nähtub kirje: „piletit ei leitud“ (tl 35-36). O.P ütluste kohaselt ilmnes kontrolli käigus, et bussikaart ei olnud valideeritud. Menetlusaluse isiku A. Kandla ütluste kohaselt oli talle valideerimisel tulnud validaatoris ette punane tuli ja kiri, mis teatas pileti puudumisest. Seejärel istus A. Kandla ja jätkas sõitu. A. Kandla ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik bussikaarti valideerida, sest validaator oli rikkis. Kaebaja väide ei leia kinnitust teiste tõenditega. Tunnistajate O.P ja D.D ütluste kohaselt ei olnud teistel reisijatel sarnast probleemi, mis oleks tekkinud kohaselt, kui nad validaatoritest andmed alla laadisid ja siis, kui nad asusid kontrolli teostama. Bussis oli veel inimesi, kellel valideerimisega probleeme ei olnud, seega ei leia asjas kinnitust kaebaja väide, et sel päeval validaatorid ei töötanud. Nõustuda võib küll kaitsja seisukohaga, et bussis asuva kaamera salvestus aitaks antud olukorras vaidlusi vältida, kuid ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 61 lg 1). Kohus leiab, et väärtoeasjas on leidnud tõendamist tunnistajate ütlustega, et menetlusalusel isikul ei olnud piletit ja ta ei olnud ka sõiduõigust valideerinud.
  4. Kaebaja on leidnud, et pensionärina ei ole tal pileti omamise kohustust, s.t kohustust sõidu eest tasuda ning tema suhtes kohaldub sõidusoodustusena tasuta sõidu õigus. ÜTS § 32 lg 1 p 1 kohaselt on sõidusoodustus teatava kategooria sõitjale seadusega või seaduse alusel kehtestatud korras antud õigus sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määrusega X 3

(6)4-25-2700 linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamine § 7 lg 1 p 6 kohaselt on tasuta sõidu õigus 65-aastasele ja vanemale isikule, pensionärile, töövõimetuspensionärile, keskmise või raske puudega isikule ja puuduva töövõimega isikule. Vaidlust ei ole selles, et X on tasuta sõiduõigusega sõitjaks kaebuse esitaja A. Kandla, sest ta on pensionär.
  1. Kaebaja on leidnud, et kontrolli teostamise käigus veenduti A. Kandlal sõidusoodustuse ja seega ka tasuta sõidu õiguse olemasolus ning sellest tulenevalt oli väärteomenetluse alustamine põhjendamatu. Seejuures oli pärast väärteomenetluse alustamist oli kohtuvälisel menetlejal võimalik kaebuse esitaja osas tehtud päringute põhjal veenduda tasuta sõidu õiguse olemasolus. Seega on vaidluse keskseks küsimuseks, kas A. Kandlal oli sõiduõigus vaatamata sellele, et ta ei valideerinud isikustatud bussikaarti. Asjaolu, et A. Kandlal oli bussikaart olemas nähtub selgelt O.P poolt 11.04.2025 tehtud fotodelt.
  2. ÜTS § 67 lg 1 alusel on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. Samuti peab ta esitama ühissõidukijuhi või muu kontrollimisõigusega isiku esimesel nõudmisel pileti ja sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. Ainetud on kaitsja väited selle kohta, et A. Kandla tasuta sõiduõiguse oleks saanud ka tagantjärgi tuvastada, sest sõidusoodustuse olemasolu peab sõitja kontrollijale sõidu ajal tõendama. A. Kandla esitas kontrollijatele üksnes bussikaardi, seejuures nähtub tunnistaja O.P ütlustest, et ta küsis A. Kandlalt isikut tõendavat dokumenti, sest isiku saab tuvastada siis, kui ta esitab pildiga dokumendi. O.P ütlustele ühilduvad D.D ütlused, mille kohaselt ei esitanud A. Kandla piletite kontrollijate midagi peale bussikaardi, sest vastasel juhul oleks sellest ka foto tehtud. A. Kandla ei mäletanud ülekuulamisel, kas talt küsiti pildiga dokumenti. Kuivõrd A. Kandla ei keeldus enda sõnul piletite kontrollijate nõudmisel bussist lahkuma ja nendega kaasa minemast, siis ei jäänudki O.P-l ja D.D-l muud üle, kui tuvastada A. Kandla isik pärast piletikontrolli. Bussikaardilt saadud nime järgi on väärteomenetleja viinud menetlustoiminguna läbi isiku äratundmiseks esitamise, mille kohaselt on O.P 29.04.2025 ja D.D 30.04.2025 tundnud fotode järgi menetlusaluse isikuna ära A. Kandla. Seega on leidnud tõendamist, et A. Kandla ei ole ÜTS § 32 lg 2 p 1 ja 4 kohaselt tõendanud sõidusoodustuse olemasolu isikut tõendava dokumendiga ega ka muu dokumendi, elektroonilise vahendi või asjaoluga, mis võimaldaks järeldada sõidusoodustuse olemasolu. Kohtu järeldust ei väära kaitsja seisukoht, et bussikaardilt loeb välja isikuandmed, sest bussikaart ei ole isikut tõendav ega ka fotoga dokument, seega bussikaardi olemasolust ainuüksi ei piisa sõiduõiguse tõendamiseks.
  3. Bussikaart on aga ÜTS § 32 lg 2 p 4 tähenduses elektrooniliseks vahendiks, mis võimaldab ametnikel elektrooniliselt kontrollida sõitjal sõidusoodustuse olemasolu. Eelviidatud Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määruse (edaspidi: määrus) § 1 alusel kehtestatakse määrusega elektroonilise piletisüsteemi toimimise põhimõtted, sõidupiletite hinnad ja sõidusoodustused avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavatel X linnaliinidel. Määruse § 3 alusel kasutatakse Pärnu linna avalikul bussiliiniveol elektroonilist piletisüsteemi, mida täiendab § 4 lg 3 ja 6, mille kohaselt ei ole bussikaart sõidupiletiks ning sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt tunnipilet. Kohus leiab, et A. Kandlal õigus sõidusoodustusele X linnaliinidel sai tekkida ainult siis, kui ta oleks valideerides elektroonilise piletisüsteemi kontol sõidusoodustuse aktiveerinud. X bussiliinis, peab sõidusoodustuse saamiseks valideerima oma sõiduõiguse sõidukaardi isikustamise teel, seega ei andnud valideerimata bussikaart A. Kandlale sõiduõigust. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et seadusandja eesmärk on olnud reguleerida elektroonilise sõidupiletiga seonduvat ehk tasulise sõiduõigust (§ 4 lg 1 kohaselt on elektrooniline sõidupilet elektroonilise piletisüsteemi kontol hoitav sõiduõigus) mitte kaebuse esitajale rakenduvat tasuta sõiduõigust, tuues põhjendusena kaebuses esile, et tasuta sõiduõiguse omajal ei ole liinibussil võimalik saada 0-eurose väärtusega tunnipiletit. Vaidlust ei ole selles, et nn 0 euro pileteid Pärnu linna linna- ja maakonnaliinidel ei väljastata, kuid see ei oma ka asjas tähtsust. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 4
(6)4-25-2700 määruse § 1 alusel kehtestatakse sõidusoodustused X linnaliinide sõidusoodustustega liitunud Pärnumaa kohalike omavalitsuste elanikele. Ainus võimalus tõendada sõidusoodustuse olemasolu on kasutada määruse § 4 lg 6 nimetatud bussikaardi valideerimisega, kui see ei õnnestu, siis tuleb bussijuhilt osta tunnipilet. Seega bussijuht ei pea väljastama 0 euro väärtuses piletit juhul, kui sõitja ei tõenda sõidusoodustust olemasolu bussikaarti valideerides. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et XXX sai kehtestada sõidusoodustuse, kuid ei saanud seaduse alusel kehtestada valideerimise kohustust. Kohus leiab, et ÜTS § 36 lg 4 ja 5 on volitusnorm, mille alusel on Pärnu Linnavolikogul kehtestanud sõidusoodustuse kategooriad, sh tasuta sõiduõiguse Pärnumaa kohalike omavalituste elanikele, samuti sõiduõiguse saamise korra, mille järgi tekib sõiduõigus isikustatud bussikaardi valideerimisel, millega on seejuures tagatud osadele Pärnu elanikele tasuta sõiduõigus. Kui isik õigusaktides kehtestatud nõudeid ei järgi, siis isikul sõiduõigust (sh soodustingimustel ja tasuta) ei teki. Selline järeldus on kooskõlas ÜTS § 85 lõikega 1, mille kohaselt on sõitmine sõiduõigust tõendava dokumendita käsitletav väärteona. 9.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Seega on väärteo subjektiivne koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt ettevaatamatult. Kohus leiab, et Arvo Kandla on pannud väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 4 alusel paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusaluse isiku A. Kandla ütlustest nähtub, et oli teadlik bussikaardi valideerimise kohustusest, mida ta olevat varasemalt teinud, kuid enda sõnul ei õnnestunud tal 11.04.2025 võimalik bussikaarti valideerida. Bussi keskosas olnud validaator oli tema sõnul näidanud punast tuld, seejärel oli ta liikunud bussi tagumisse ossa ja jätkas sõitu. Seega teadis A. Kandla, et ta ei ole sõiduõigust valideerinud. A. Kandla vastas eitavalt küsimusele, kas ta proovis kasutada bussi tagumise ukse juures asuvat validaatorit, kui keskmine väidetavalt ei töötanud. Kohus leiab, et oma käitumisega oli A. Kindla teadlik süüteokoosseisulise vastava asjaolust, mööndes sõitu jätkates, et tal puudub kehtiv pilet (sõiduõigus) bussiga sõitmiseks. 10. Kohus lahendab

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning

§ 87

alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette heidetud õigete normide rikkumist, samuti on õiged väärteokvalifikatsioonid. Kohus leiab, et väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 85 lg 1 ettenähtud väärteona (

§ 133p 4).

Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (

§ 133

p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (

§ 133p 3).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Pärnu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna vanemmenetleja Maarika Keskoja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 11. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 5 trahviühikut, s.o 40 eurot. ÜTS § 85 lg 1 kohaselt karistatakse kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis rahatrahviga kuni 10 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud sanktsioonialternatiividest keskmise, s.o juhtimisõiguse äravõtmise, ning määranud karistuse sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävas ulatuses. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alustel, sest antud juhul puuduvad kaebaja käitumises karistust kergendavad asjaolud ja muud tema vastutust vähendavad 5

(6)4-25-2700 asjaolud (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes. 12. Kar

S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud kohtumenetluse käigus. Seega A. Kandla süüdimõistmises tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, menetlusalust isikut ei karistusregistrisse kantud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
  2. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Nagu ülalpool ka märgitud, on käesolevas asjas on karistusraam kuni rahatrahv 10 trahviühikut. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Isiku süü suurust hinnates võtab kohus eeskätt arvesse asjaolu, et menetlusalune isik on pensionär, kellel oleks olnud tasuta sõiduõigus bussikaardi valideerimisel. Kaebajast tingitud asjaoludest ta seda ei teinud. Tuleb võtta arvesse ka kaebaja käitumist pärast seda, kui ametnik oli talle öelnud, et tal puudub sõiduõigus. A. Kandla keeldus koostööst, s.t ta ei esitanud isikut tõendavat dokumenti ja ei tulnud ametnikega kaasa, vaid jätkas õigusrikkumist. Kaebaja ei hoolinud sellest, kuidas tekkinud olukord peaks teda puudutama, millega väljendas ükskõikset suhtumist õiguskorda. Kohtu hinnangul vastab tema süü vähemalt karistusraami keskmisele ulatusele. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1). Kohtu hinnangul on määratud karistus – rahatrahv 5 trahviühikut on seega sobiv ja ei ületa A. Kandla süü raskust. Rahatrahv peaks eelduslikult ära hoidma kaebaja poolt sarnaste õigusrikkumiste toimepanemise. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud karistus on igati põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Menetluskulud 15.

§ 38lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kr

MS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.