← Eesti

2-24-141949/17

Obsah (9)§ 402§ 406§ 4062§ 403§ 416§ 94§ 113§ 101§ 1132

act OÜ hagi X vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse nõudes Tsiviilasja hind 6647,76 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esin

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud.

  1. Kostja ja ESTO AS sõlmisid
  2. juunil 2023 krediidilepingu nr 57981505949, mille alusel võimaldati kostjale krediiti 4000 eurot (dtl 46-47). Esile toodud asjaoludel andis ESTO AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on ESTO AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402lg 1 mõttes.

  1. Maksekorraldustega on tõendatud, et krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil
  2. juuli 2023 –
  3. august 2023 kokku 4000 eurot (dtl 53-61). Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada kasutatud krediit ja muud kulud igakuiselt 15ndaks kuupäeval selliselt, et tasuda tuli 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning kasutatud krediidilt tuli tasuda ka intressi (krediidilepingu põhitingimused, dtl 46).
  4. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406lg 1) on seadusega kooskõlas.1 1 Riigikohtu 24.

novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14. 3 Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 15,31% 2.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*15,31% = 45,93%. Kostjale antud laenu KKM oli 45,09% aastas (dtl 46), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. 3 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).4 Riigikohus5 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis 2 Eesti Pank. Eraisikutele antud tarbimislaenude https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 3 Riigikohtu

  1. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja
  2. 4
  3. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p
  4. 5
  5. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-1309, p
  6. 4 krediidi kulukuse määr: peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiotsuse tegemisel lähtuti kostja sissetulekust, mis selgus Maksu- ja Tolliameti andmetest. Kohustuste osas lähtuti kostja poolt välja toodust. Samuti tehti päring creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 2 nimetatud teave). Krediidiandja on lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada kõik laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimaliku sissetuleku suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet, sh kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleks krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt üldjuhul minimaalselt nõuda pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust.6 Kohus selgitab, et Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Praktikas on üksnes tarbija sissetuleku suuruse ning laenutaotluses toodud kohustuste suuruse põhjal laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas ta suudab ka tegelikkuses oma kohustusi tasuda. Tarbija pangakonto väljavõtte võib jätta küsimata, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (KAVS § 50 lg 4). See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja seda asjaolu kohtu hinnangul tõendanud ei ole. Samuti arvestas krediidiandja kostja majapidamiskuludeks 234 eurot, kuid esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud välja selgitamata selliste kulude tegeliku suuruse, sh asjaolu, kas kostjal on ülalpeetavaid, mis suurendab samuti kostja igakuiseid kulusid. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega ka vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  7. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi.7 Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. 6 vt ka Riigikohtu

  1. novembri 2023 määrust asjas nr 2-21-13098, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri 2020 otsust asjas nr 2-18-9977, p
  3. 7 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 5 8.1.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel krediiti 4000 eurot (otsuse p 5). Krediidilepingus lepiti kokku, et kostjal tuleb tagasimakseid teostada igakuiselt

  1. kuupäevaks – kostja pidi krediiti koos intressiga tagastama igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimaksena 60 kuu jooksul. Seejuures ei leppinud krediidiandja ja kostja kokku konkreetses maksegraafikus, vaid selles, et kostja peab tasuma vähemalt minimaalse osamakse (1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot igakuiselt). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud üksnes ühe makse,
  2. augustil 2023, summas 68,69 eurot ning peale seda pole kostja igakuist krediidi tagasimaksmise kohustust täitnud. Krediidiandja on andnud kostjale
  3. novembril 2023 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (

§ 416lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust hiljemalt 14.

detsember 2023 ei tasuta, siis ütleb krediidiandja lepingu üles (dtl 66-68, 69). Kostja võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 15. detsembril 2023 (dtl 70, 72). Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so septembri, oktoobri ja novembri 2023 eest (

§ 416lg 1).

Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati e-posti teel aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud (dtl 70, 46). Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt üles öelnud. 8.2. Kuivõrd krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kõik kostja tehtud tagasimaksed lugeda põhinõude tagasimakseks (

§ 4034 lg 7).

Kostja sai lepingu alusel krediiti 4000 eurot ning vaidlustamata asjaolude kohaselt on teinud lepingu alusel tagasimakseid kokku 68,69 eurot (so ainus tasutud osamakse

  1. augustil 2023). Seega on hageja põhinõue põhjendatud 3931,31 euro osas (4000 – 68,69), millises ulatuses kohus hagi rahuldab. Alates
  2. juulist 2023 oli

§ 94järgne intressimäär 4%8.

Kuivõrd hageja ütles lepingu üles

  1. detsember 2023, on hageja intressinõue perioodi
  2. august 2023 –
  3. detsember 2023 eest põhjendatud 59,18 euro ulatuses, millises osas kohus hagi samuti rahuldab. 9.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on esitanud nõude välja mõista viivis alates ülesütlemisele järgnevast päevast (

  1. detsember 2023) kuni hagiavalduse esitamiseni (
  2. jaanuar 2025) intressiga võrdses määras, so 37,8% aastas (dtl 32, 45, 50). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on leping intressi kokkuleppe osas tühine, mistõttu sellest lähtuda ei saa (vt otsuse p 8). Kuivõrd kostja on siiski viivituses omapoolse kohustuse täitmisega, on võimalik viivis välja mõista seadusjärgses määras

§ 113lg 1 alusel.

Seega on hageja viivisenõue põhjendatud 527,57 euro ulatuses: 8

  1. detsember 2023 –
  2. detsember 2023 (12%), so 20,68 eurot; Eesti Pank: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 6 -
  3. jaanuar 2024 –
  4. juuni 2024 (12,5%), so 244,36 eurot; -
  5. juuli 2024 –
  6. detsember 2024 (12,25%), so 242,11 eurot; -
  7. jaanuar 2025 –
  8. jaanuar 2025 (11,15%), so 20,42 eurot.
  9. Hageja nõuab ka viivist põhivõlalt alates
  10. jaanuarist 2025 kuni kohustuse täitmiseni

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hageja selline nõue on põhjendatud

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113lg 1 alusel.

  1. Hageja palub välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud 35 euro ulatuses. Sissenõudmisega seotud kulude hüvitamises on kokku lepitud teenusetingimuste punktis VI 4 ja hinnakirjas, mis on krediidilepingu osaks (dtl 46, 39, 44). Hinnakirja kohaselt võib pärast lepingu lõppemist esimese krediidisaajale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja selgitab nõude kujunemist järgmiselt:
  2. jaanuari 2024 nõudekiri 25 eurot,
  3. jaanuari pretensioon 5 eurot,
  4. jaanuari 2024 hagihoiatus 5 eurot. Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping on lõppenud
  5. detsembril
  6. Seega on 35 euro ulatuses hageja nõue põhjendatud, sest nõudekirjad on saadetud

§ 1132

lg-t 3 järgides ning nõutav summa on kooskõlas

§ 1132lg 2 p-s 3 nimetatud piirmääraga ja lepinguga.

  1. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3931,31 eurot, intressi 59,18 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 527,57 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Rahuldamata jääb osaliselt põhivõla nõue 57,02 euro ulatuses, intressi nõue 476,67 euro ulatuses ja viivise nõue 1116,32 euro ulatuses.
  2. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
  3. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
  4. Hageja nõuab kostjalt põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist kokku 6203,07 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja kokku 4553,06 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on seega ligikaudu 73,4%, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 26,6% ulatuses hageja kanda.
  5. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv 630 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Samuti on põhjendatud hageja maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu 20 eurot (TsMS § 172 lg 9 ls 3 ja § 484 2). Seega on hageja põhjendatud menetluskulud 650 eurot, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 73,4% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 477,10 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, ei 7 tekkinud. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine
  6. Rahvastikuregistris on märgitud kostja elukoha aadressiks sxxx. Kohus üritas menetlusdokumente kostjale kätte toimetada antud aadressile, kuid dokumendid tagastati (dtl 106). E-posti aadressile xxx ja xxx saadetud teavitustele kostja ei vastanud. Rahvastikuregistris märgitud lisa-aadressitele edastatud dokumendid tagastati samuti kohtule (dtl 107-108). Kohus on kostjale püüdnud helistada rahvastikuregistris märgitud numbritel, kuid kostjaga ei õnnestunud ühendust saada (dtl 105). Kostjal tööandjat pole ning samuti ei viibi ta kinnipidamisasutuses. Seega pole kohtul õnnestunud menetluses kostjaga kontakti saada. Kohus on tsiviilasja materjalid seetõttu kostjale kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid, mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka käesolev kohtuotsus kostjale kätte toimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.