← Eesti

2-24-140970/28

Obsah (14)§ 442§ 444§ 5§ 230§ 231§ 173§ 174§ 163§ 172§ 4842§ 138§ 144§ 175§ 178

2-24-140970 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-24-140970 Tsiviilasi OÜ Aktiva Financ

) § 405 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. 3 2-24-140970 12. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes

§ 442lg 7 ja § 444 lg 1.

Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda mistahes asjaoludel.

§ 444

lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). 13.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

  1. Kohtule esitatud menetlusdokumentide pinnalt tuvastab kohus, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: - kostja ja Coop Finants AS, kelle üldõigusjärglane on Coop Pank AS, vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping; - kostja sai lepingu alusel laenu 1900,00 eurot; - kostja arvelduskontole kanti 1847,82 eurot.
  2. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 ütleb, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hagiavalduse kohaselt loovutas esialgne võlausaldaja oma nõude hagejale 29.08.2024 koos õigusega nõuda viivist, intressi ja muid kõrvalnõudeid. Hageja kinnitusel on kostjale nõude loovutamise kohta saadetud teatis. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning esialgse võlausaldaja nõuded on kehtivalt hagejale loovutatud.
  3. . Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületada krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%, mille kolmekordne on 48,90%. Hagiavalduse kohaselt oli lepingu krediidi kulukuse määr 13,22% (dtl 43) aastas. Kohus on seisukohal, et lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga
  5. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on seisukohal, et peab lepingu alusel 4 2-24-140970 tagastama ainult laenuna saadu. Samuti nõustub VÕS § 94 alusel arvestatud intressi võlgnevusega. Hageja on kostja seisukohast järeldanud, et kostja hinnangul ei ole kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ning esitas 09.07.2025 kohtule nõude ümberarvestuse, kus kõik kostja maksed on loetud laenuna saadud summa tagastuseks. Kohus järgnevalt kontrollib, kas hageja nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise eelselt veenduti kostja krediidivõimelisuses, nagu VÕS § 4034 lg 6 kohustab.
  6. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
  7. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st
  8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, 5 2-24-140970 kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi-info), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
  9. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis tuleb tõendada, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis kohtumenetluses hagejal.
  10. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, mille pinnalt saaks kohus jaatada krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 403 4 lg 2 mõttes tarbija krediidivõime kontrollimisel.
  11. Hageja selgitustel viidi enne lepingu sõlmimist läbi krediidianalüüs, mis sisaldab kostja poolt esitatud taotlust, maksehäireregistri kokkuvõtet ning kontrolliti kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist. Kostja igakuine sissetulek oli 995.00 eurot, igakuiste kohustuste summa 305.80 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 88.58 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 600,62 eurot (995.00-394.38).
  12. Hagiavalduse lk 5 (dtl 46) keskel esimesest tulbast ja krediidianalüüsi kajastava faili (hagiavalduse lisa 6, dtl 87) lk 1 keskmisest lõigust nähtub, et kostja on oma sissetulekute suuruseks märkinud 1120 eurot ja igakuiste kohustuste suuruseks 0 eurot. Lisaks on kostja 6 2-24-140970 välja toonud enda tööandja ja, et tal on üks ülalpeetav. Hagiavalduse lk 5 (dtl 46) keskel teisest tulbast ja krediidianalüüsi kajastava faili (hagiavalduse lisa 6, dtl 87) lk 1 alumisest lõigust nähtub, et kostja sissetuleku suuruseks on arvestatud 995 eurot, arvestatud igakuiste kohustuse suuruseks on märgitud 305,80 eurot.
  13. Krediidiandja ei ole enne kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimist küsinud kostjalt arvelduskonto väljavõtet ega ka täpsustavaid küsimusi. Seega peab hagiavaldusest ja krediiditoimikust nähtuma, et krediidiandja oli kogunud piisavalt muid andmeid, millele tuginedes oli võimalik kostja krediidivõimelisust hinnata ilma tema arvelduskonto väljavõtteta.
  14. Kohtu hinnangul ei olnud muud andmed, millele krediidiandja hageja selgituste kohaselt kostja krediidivõimelisuse hindamisel tugines, s.o kliendi poolt esitatud andmed, maksehäirete päringud ning Maksu- ja Tolliameti päring, kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisavad. Isegi kui krediidiandja sai kostja esitatud andmete alusel hinnata kostja sissetuleku suurust, puudus kogutud teabe alusel võimalus hinnata kostja kohustuste olemasolu ja kogusuurust. Asjaolu, et kostjal puudusid maksehäired, ei võimalda teha järeldust, et kostjal puudusid kohustused.
  15. Kostja on märkinud, et temal varasemad kohustused puudusid ja krediidiandja on kohaldanud igakuiste kohustuste suuruse hindamisel arvestuslikku määra 305,80 eurot, kuid ei selgu, millistel asjaoludel on just see summa valitud. Kohtule esitatust nähtuvalt ei ole krediidiandja enne kostjaga lepingu sõlmimist välja selgitanud kostja varalist seisundit (s.o lisaks sissetulekult kontrollinud või küsinud üle, kas kostja omab kinnisvara), teisi varalisi kohustusi ega muid regulaarseid majapidamiskulusid (nt üüri- ja kommunaalkulud). Analüüsist ei selgu, kuidas on krediidiandja arvestanud asjaoluga, et kostjal on üks ülalpeetav.
  16. Eeltoodud põhjustel ei ole kohtu hinnangul hagis ja koos hagiga esitatud krediiditoimikus toodud andmetele tuginedes võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja kogus piisavalt muid andmeid, mille põhjal kostja krediidivõimelisuses veenduda ilma kostja arvelduskonto väljavõtet kogumata.
  17. Kuna krediidiandja ei kogunud piisavalt muid andmeid, mille põhjal kostja krediidivõimelisuses veenduda ja ei küsinud kostjalt ei täiendavat infot ega ka pangakonto väljavõtet, tuleb järeldada, et krediidiandja ei järginud kostjaga hageja nõude aluseks oleva tarbijakrediidileping sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  18. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 403 4 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
  19. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud.
  20. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 28.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda 7 2-24-140970 võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Lepingu ülesütlemise seisuga so 28.08.2024 oli kostjal tagastamata 10.05.2024, 10.06.2024, 10.07.2024 ja 10.08.2024 maksed.
  21. 09.07.2025 seisukohas märkis hageja, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, on kostja poolt täielikult tasutud osamaksed 10.10.2022-10.07.2024 ja 10.08.2024 osamakse osaliselt. Järelikult ei olnud 28.08.2024 täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldus VÕS § 416 lg 1 järgi ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 28.08.2024 üles öelda. Samas, hagi ja hageja nõude aluseks oleva laenulepingu kohaselt leppisid pooled kokku, et viimase osamakse tasumise tähtpäev on 10.09.2024, mis on käesolevaks möödunud ja 29.08.2022 lepingust nr L443230 tulenev võlgnevus on sissenõutavaks muutunud.
  22. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja sai lepingu alusel laenu 1900,00 eurot, millest kostja arvelduskontole kanti 1847,82 eurot.
  23. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et kostja on teinud krediidiandjale regulaarseid tagasimakseid alates 11.10.2022-04.11.
  24. 2024 aastal on kostja teinud hagejale tagasimakseid 31.01.2024, 12.02.2024, 11.03.2024 ja 24.05.
  25. maksete selgitusse lisatud osamakse numbrite järgi on maksed teostatud osamaksete 1-14, 16-18 ja 20 katteks (dtl 183-185) ning maksed on tehtud kogusummas 285,13+1029,65+472,05=1786,83 eurot.
  26. Hageja esitatud ümberarvestusest (dtl 199) nähtub, et kostja poolt lepingu alusel krediidiandjale tehtud maksetest on hageja arvestanud 46,10 eurot tasutuks intressi katteks ning 1740,73 eurot põhivõlgnevuse katteks.
  27. Kohus on seisukohal, et hageja on alusetult arvestanud kostja tagasimakstud summad osaliselt tasutuks intressi katteks. VÕS § 4034 lg 7 toimel muutub tühiseks tarbijakrediidilepingus kokku lepitud lepingule kohalduv intressi määr, kuid muus osas jäävad lepingutingimused kehtima ehk kehtima jääb kokkulepe intressimäära fikseeritusse/mitte fikseeritusse osas. Käesoleval juhul on krediidiandja ja kostja lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et lepingule kohalduv intressimäär on fikseeritud. Kostjaga lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressi määr 0,00% ja seega kohaldub lepingule intressimäär 0,00% fikseeritult kogu lepingu kehtivuse aja. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus kostjalt intressi nõuda ja kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed tuleb lugeda tehtuks põhivõlgnevuse katteks.
  28. Kuna kostjale maksti 29.08.2022 lepingu alusel välja laen summas 1847,82 eurot ja kostja on krediidiandjale teinud tagasimakseid summas 1786,83 eurot, on kostjal 29.08.2022 lepingu alusel saadust tagastamata 1847,82-1786,83= 60,99 eurot ning see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  29. Arvestades kõik kostja poolt krediidiandjale tagastatud summad põhivõlgnevuse katteks, on kostjal põhivõlgnevusest tagastamata osa viimasest osamaksest, mille tasumise tähtaeg oli 10.09.
  30. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt ja arvestades, et pooled on kokku leppinud, et kohustuste täitmisega viivitamisel kohaldub viivisemäär 0,0247% päevas, 8,9% aastas, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kostja poolt tasumata võlgnevuselt 60,99 eurot alates 11.09.
  31. Hageja palub kostjalt viivis välja mõista kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja nõue mõista kostjalt välja viivis perioodi 29.08.2024 kuni 10.09.2024 tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata. Muus osas tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt, ehk kostjalt tuleb välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 60,99 eurot alates 11.09.2024 kuni täitmiseni lepingus kohaldatud viivisemääras.
  32. 29.08.2022 lepingus on kokku lepitud, et kostja tasub igakuiselt lepingu haldustasu summas 1,50 eurot. Lepingu haldustasu näol on tegemist muu tasuga, millist hageja ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt kostjalt nõuda ja see nõue tuleb jätta rahuldamata. 8 2-24-140970
  33. Hageja palub kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulud summas 30,00 eurot. Hageja selgitusel on kostjale saadetud nõudekirjad 30.08.2024, 09.09.2024 ja 24.09.
  34. Samuti on hagejal seoses makseviivitusega tekkinud muud kulud: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise, kontaktandmete otsingu ja päringu ja võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtud kõnede, võlanõude avaldamisega seotud kulud.
  35. Hageja 14.04.2025 seisukohas (dtl 151) viitab, et 29.08.2022 lepingu p 9.3 kohaselt on lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt võla sissenõudmiseks tehtavate kulutuste hüvitise tasumist vastavalt laenuandja hinnakirjas toodud määra(de)le ja/või laenuandja poolt kantud tegelike kulutuste hüvitamist (sh võlgade sissenõudmise teenuse osutaja tasud ja/või kohtukulud ja/või kohtutäituri tasud). Lepingu p 16.1 hoiatab laenuandja laenusaajat, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel, sealhulgas lepingujärgsete maksete tasumata jätmisel võivad olla tõsised tagajärjed (nt võla kohta info avaldamine maksehäirete registri võlgnike andmebaasis, viivise ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustus, lepingu ülesütlemine laenuandja poolt, vara sundmüük) ning see võib raskendada krediidi saamist tulevikus.
  36. Vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tulemusena, arvestades kõik kostja maksed põhivõlgnevuse katteks, on kostjal täielikult tasutud 10.10.2022-10.08.2024 osamaksed. Viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 10.09.
  37. Seega ei olnud kostja 30.08.2024 ja 09.09.2024 kirjade saatmise ajal laenu tagastamisega viivituses ning hagejal puudub õigus nimetatud kirjade alusel kostjalt sissenõudmiskulusid nõuda. Kuna kuupäevaks 24.09.2024 oli kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud leping seose tähtpäeva saabumisega lõppenud ning kostja oli siis lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivituses, on hagejal VÕS § 113 2 lg 2 p 1 ja poolte kokkuleppe alusel õigus nõuda 24.09.2024 saadetud kirjaga seoses hüvitist kui esimese tasulise meeldetuletuskirja eest ehk summas 15,00 eurot. Hageja nõue mõista kostjalt välja sissenõudmiskulud 30.08.2024 ja 09.09.2024 kirjade saatmise eest summas 10,00 eurot tuleb jätta rahuldamata.
  38. Võla sissenõudmiskulude nõue seoses muude makseviivitusega tekkinud kulude välja mõistmiseks summas 5,00 eurot, tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, et hageja oleks hagis üldise loeteluna tehtud toimingud ka tegelikkuses teinud ja seega kulu kandnud. Kohus hagi menetlusse võtmisel selgitas hagejale eelnimetatud puudust ja andis hagejale võimaluse täpsustada sissenõudmiskulude nõudega seotud faktilisi asjaolusid, mida hageja aga ei teinud.
  39. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 60,99 eurot, sissenõudmiskulud 15,00 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt 60,99 eurot alates 11.09.2024 lepingujärgses viivisemääras 8,9% kuni võlgnevuse tasumiseni. Muus osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulud 45.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 46.

§ 163

lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

  1. Kostja on maksekäsukiirmenetluses esitanud vastuväites hageja nõudele avaldanud, et tunnustab hageja põhinõuet summas 60,99 eurot ja on nõus kompromisslepingu sõlmima, et 9 2-24-140970 võlgnevus ositi tasuda. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse maakohtule üleandmise järel andis kohus pooltele võimaluse lõpetada menetlus kompromissiga enne hagimenetluse alustamist, kuid kompromissi kohtule ei esitatud. Kostja on läbivalt menetluses avaldanud, et tunnistab põhivõlga summas 60,99 eurot. Seega on kostja maksekäsu kiirmenetlusest alates pakkunud asja lahendamist kompromissiga, mille kohaselt tasuks kostja hagejale kompromissi korras summa, mis on hagi rahuldamisega sarnases ulatuses.
  2. Siiski on hageja pidanud enda nõude maksma panemiseks kohtusse pöörduma, kuid asjas oleks saanud menetluse lõpetada enne hagimenetluse algatamist.
  3. Eeltoodud kaalutustel jätab kohus hageja poolt maksekäsukiirmenetluses kantud kulud, mis

§ 172lg 9 alusel arvatakse hagimenetluse kulude hulka, kostja kanda.

Kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv summas 65,00 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud summas 20,00 eurot (

§ 4842

). Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab hüvitatavatelt menetluskuludelt (85,00 eurot) välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

  1. Muud hagimenetluses kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
  2. Kostja väitel on temal tekkinud menetluskulud summas 526,50 eurot seoses vastuväite ja seisukoha koostamisega (6 õigusabi tundi summas 480,00 eurot (6*80) ning nõustamise konsultatsioonid ettevõttelt OÜ Hugo. 52.

§ 138

lg 1 ütleb, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Menetlusosaliste kohtuvälistest kuludest kuuluvad hüvitamisele menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144p 1).

53. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 175lg 2 viimase lause kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata.

Kostja on menetluses esindanud ennast ise ega osalenud menetluses esindaja vahendusel. Samuti ei nähtu kostja enne 27.10.2025 esitatud menetlusdokumentidest, et temal oleks olnud nõustaja.

  1. Kostja esitas enda menetluskulude tõendamiseks 17.10.2025 arve nr 266096 ja 24.10.2025 arve nr
  2. Arvete kohaselt on need esitatud seoses tootega nõustamine määruse alusel ja täpsemalt, et toimunud on videokonsultatsioonid.
  3. Kostja esitatud arved ei ole seostatavad käesoleva menetlusega. Kohus ei ole käesolevas asjas andnud kostjale riigi õigusabi ehk koostanud määrust, mille alusel võinuks kostja teenust saada. Ka ei ole arvetel viidet, et konsultatsiooni käigus oleks arutatud just käesolevat tsiviilasja. 56.

§ 175

lg 1 ütleb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 57. Seega jätab kohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja määrab, et kostjal põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ehk hagejalt välja mõistetavad menetluskulud puuduvad. 58.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

10 2-24-140970 /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.