MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2025. a, Tallinn Haldusasja number 3-25-4624 Haldusasi N.W kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 15.12.202
) § 15 lg 1). Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (
§ 16lg 2).
Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusakte või kutseeetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (
§ 19lg 1).
Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (
§ 18lg 1).
Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Aukohtumenetluse mõju kaebaja õigustele ei ole teistsugune ka juhul, kui tegemist on kaebajale riigi õigusabi korras määratud advokaadiga. RÕS § 20 lg 31 kohaselt kõrvaldab kohus riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus edastab advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja nimetamiseks. Seega teostab konkreetses kohtuasjas järelevalvet riigi õigusabi osutaja üle kohus. Kaebeõigust ei tulene ka kaebaja võimalikust soovist, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega (
§ 19
lg 2 p-d 3 ja 4, RÕS § 20 lg 3) ega seega ka konkreetses kohtuasjas esindajana jätkata. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 7). Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. 7. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7; 05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; 03.03.2023 määruses nr 3-22-2528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797). 3
(5)Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms.
- Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust ning aukohus on kaebust 13.11.2025 istungil arutanud (dtl 53-56). Seega ei nähtu kohtule, et advokatuur oleks rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, siis puudub sisuline vajadus anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2). Advokatuuriseadus ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 9). Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2025 määruses nr 3-25-232 selgitanud, et huvitatud isiku taotluse sisuliselt lahendamisena (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse) tuleb käsitleda ka olukordi, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse või teeb aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta motiveeritud otsuse. Sellisel juhul ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks (p 10).
- Kaebaja etteheiteks advokaadile on see, et advokaat on keeldunud esitamast uusi nõudeid ja esialgse õiguskaitse taotlust. Aukohus on nimetatud väidet kontrollinud ja sedastanud esmalt, et õigusabi ulatus, s.o teemade ring, mille osas advokaat saab õigusteenust osutada, on piiratud sellega, mille tarbeks isikule riigi õigusabi anti (p 7, dtl 56). Aukohus nõustus advokaadi seisukohaga, et kaebajale on riigi õigusabi antud üksnes kasutuskorra kindlaksmääramise ja kaasomandi lõpetamise küsimustes (p 8). Sealjuures pöördus advokaat sama küsimusega ka asja menetleva kohtuniku poole, kellelt sai vastava kinnituse (samas). Vastustaja esitatud materjalidest nähtub, et advokaat küsis kohtult, kas riigi õigusabi määramine katab ka kasutuseelise, Natura 2000 toetusega ja planeeringuteks nõusolekute saamisega seotud nõudeid, kuna advokaat on saanud aru, et riigi õigusabi katab ainult kasutuskorda ja kaasomandi lõpetamist (dtl 82). Kohus on advokaadile kinnitanud, et advokaat saab asjadest õigesti aru ja muid nõudeid riigi õigusabi ei kata (samas). Seega on advokaat ilmselgelt lähtunud kohtu suunistest ning aukohus ei ole teinud menetluslikke vigu. Kokkuvõttes ei tulene isikule kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud ja/või kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud ja/või käitumist hukka mõistnud. Olukorras, kus aukohus taotluse esitajaga ei nõustu, ei pruugi mistahes põhjendused näida piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka RKHKo 3-20-1214, p 11).
- Kuna riigi õigusabi määrajaks, st vastava taotluse lahendajaks ning vajadusel RÕS § 20 lg 3 1 korras järelevalve tegijaks on asjaolude kohaselt tsiviilkohus, tuleb kaebajal vajadusel pöörduda selgituste saamiseks tsiviilasja menetleva kohtu poole.
- Kuna aukohtu lahendil ei ole kaebaja õigustele ja kohustustele sisulist mõju ning siinse kohtumenetluse esemeks saaks olla üksnes aukohtu, mitte advokaadi tegevus, puudub kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus sellele, et advokaati karistataks, 4
(5)sealjuures ka juhul, kui see võiks kaasa tuua uue advokaadi määramise (RÕS § 20 lg 3). Kaebajal on võimalik oma õiguseid kaitsta, sh riigi õigusabi ulatuse kohta selgitusi küsida vaidlusaluses tsiviilasjas. Kaebusel puuduvad ka siinse määruse punktis 9 toodut arvestades eduväljavaated. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 12. Kuna kohus tagastab kaebuse, jätab kohus ka menetlusabi taotluse ja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata. Riigi õigusabi taotlus tuleks sisulise läbivaatamise korral jätta rahuldamata käesolevas määruses eelnevalt toodud põhjendustel, kuna taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb ja asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 5
(5)