Obsah (20)

§ 405§ 442§ 630§ 633§ 187§ 178§ 444§ 407§ 5§ 230§ 231§ 232§ 367§ 392§ 3§ 423§ 173§ 162§ 174§ 637

2-24-139766 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Priit Palmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2025 Tallinn, kohtukantselei kaudu Tsiviilasja number 2-

§ 405

lg.1 kohaselt ja koostatud kooskõlas

§ 405lg.1 p.9 ja § 444 lg 2 lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga.

5.

§ 405lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Maakohus ei anna luba otsust edasi kaevata (

§ 442lg.10, § 637 lg 21).

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest (

§ 630lg.1, § 632 lg.1).

Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn (

§ 633lg.1).

Apellatsioonkaebuse esitamisel, samuti hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust (RLS § 59 lg.15).

§ 405

lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 1 2-24-139766 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (

§ 187lg 6).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 1. Multitude Bank p.l.c ja kostja sõlmisid 14.11.2022 panga iseteeninduskeskkonnas tähtajatu tarbijakrediidilepingu, millega pank andis kostja kasutusse laenulimiidi 3000 eurot. Vastavalt Lepingu üldtingimuste punktile 6.4 võib laenulimiidi suurust muuta. 2. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 3199 eurot. Lepingu eritingimuste punkti G. kohaselt kujunes tagasimaksete kogusummaks 3657.7800 eurot. 3. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt läbi iseteeninduskeskkonna edastatud arvete alusel. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 700,18 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 199,01 eurot, kulude katteks 55,88 eurot ja intressi katteks 445,29 eurot. 4. Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, aprillikuu osamakse summas 160,19 eurot, maksetähtaeg 15.05.2023, maikuu osamakse summas 157,60 eurot; maksetähtaeg 15.06.2023, juunikuu osamakse summas 162,60 eurot, maksetähtaeg 15.07.2023, juulikuu osamakse summas 167,75 eurot, maksetähtaeg 15.08.2023. 5. Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord üldtingimuste p 10.6 kohaselt järgmine:

1. a)maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud;
2. b)laen;
3. c)intress;
4. d)leppetrahvid, teenustasu ja muud kliendi poolt võlgnetavad summad. Lepingu eritingimuste punkti J. kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o. 40,4785% aastas ehk 0,1109% päevas. 6. 10.08.2023 edastas krediidiandja kostjale teatise lepingu lõpetamisest kostja konto kaudu. Kuivõrd kostja tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppes leping 15 päeva möödumisel teatise saatmisest ning kostja kogu võlg muutus täies ulatuses korraga sissenõutavaks. 7. Hageja on edastanud kostjale 05.09.2023. a nõudekirja ja 27.09.2023 pretensiooni. Hageja sissenõudmiskulud on nõudekiri 25 eurot ja pretensioon 5 eurot. Kokku 30 eurot. 8. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 2146,07 eurot, intressi 299,43 eurot, alates kostja viimase makse kuupäevale järgnevast päevast 29.06.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.04.2025 sissenõutavaks muutunud viivise 696,13 eurot, edasiulatuva viivise hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni määras 11,15% aastas ja sissenõudekulud 30 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja viivis seaduses sätestatud määras tasumiskohustuse tekkimisest kuni menetluskulude tasumiseni. 2 2-24-139766 9. Krediidilepingu eritingimuste punkti E. kohaselt kohustus kostja tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 40,4785% aastas ehk 0,1109% päevas. Lepingu eritingimuste punkti F kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 48,90% aastas. Hageja hinnangul ei ole antud leping tühine VÕS § 4062 lg 1 mõttes, kuivõrd krediidikulukuse määra kohaldamisel tuleb lähtuda 31.05.2022 Eesti Panga poolt avaldatud määrast, mille kohaselt lubatud krediidikulukuse määr on 48,90% (16,30% x 3). 10. Hageja hinnangul ei ole rikutud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja kontrollis isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ja maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel kostja esitatud pangakonto väljavõttest. Antud olukorras krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav kostja esitatud andmed, pangakonto väljavõte, aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse. 11. Multitude Bank p.l.c loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Kostjat teavitati 05.09.2023 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale. Kostja seisukoht 12. Kostja hagile vastust ei esitanud. Menetluse käik 13. Hageja esitas kohtule ümberarvestuse, mille kohaselt sai kostja krediiti kokku summas 3199 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tegi tagasimakseid kogusummas 700,18 eurot. Sellisel juhul kostja on hagejale võlgu 2498,82 eurot (3199 – 700,18). Võttes arvesse, et kostja tasus inkassomenetluses hagejale täiendavalt 853,92 eurot, on hageja ümberarvestatud põhinõue 1644,90 eurot, mida hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub sissenõudmiskulu 30 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras kostja makse järgnevast päevast alates kuni käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga summas 220,36 eurot. Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude summalt 1644,90 eurot kuni kohustuse täieliku tasumiseni. Kohtu põhjendused (I) Menetlusliigi valik ja tõendamiskoormise jagunemine 14. Kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 405 lg.1 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Tulenevalt

§ 444

lg.2 kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 15. Kohus selgitab, et

§ 405

lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks 3 2-24-139766 ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
2. Eeltoodust tulenevalt menetleb kohus asja lihtmenetluses ning teeb otsuse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga, piirdudes üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus peab vajalikuks käesolev asi lahendada tagaseljaotsuse asemel sisulise otsusega lihtmenetluses, kuigi kostja ei ole tähtaegselt hagile vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine on

§ 407lg.1 kohaselt kohtu õigus, mitte kohustus.

Kohus teeb tagaseljaotsuse asemel põhjendustega otsuse seetõttu, et kohtul lasub tarbijakrediidivaidluses ex officio kohustus kontrollida Võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmist.

1. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-
2. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
3. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Eeltoodust järeldub, et kostja sõlmis esialgse võlausaldajaga lepingu eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- ja kutsetegevusega. Seega on tegemist tarbijakrediidilepinguna VÕS 402 lg.1 mõttes. Tarbijakrediidilepingut puudutava vaidluse korral peab kohus esmalt kontrollima krediidi kulukuse määra vastavust seadusele. 19.

§ 5

lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tarbijakrediidivaidlustes lähtutakse lisaks viidatud sätetele ka eelosundatud võlausaldaja kõrgendatud tõendamiskoormisest. 20. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (

§ 231lg.2).

Oludes, kus menetlusosaline ei ole kohtule adresseeritud tahteavalduses mõne teise poole poolt avaldatud faktiväitega tingimusteta ja selgesõnaliselt nõustunud, tuleb lugeda, et selle faktilise asjaolu osas on vaidlus ning pooled peavad sellise asjaolu esinemist

§ 230lg.1 kohaselt tõendama.

(II) Krediidikulukuse määra piirmäära järgimine 4 2-24-139766 21. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, pd 14-15). 22. Hageja on esitanud kohtule kostjaga sõlmitud laenulepingu eritingimused (hagiavalduse lisa 2), mille kohaselt on krediidikulukuse määr 48.9 %. Arvestus põhineb laenulimiidi summal 3000.00 ja päevaintressil 0.1109% (40.4785 % aastas) ning eeldustel, et:

1. a)laenulimiidi summa võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus;
2. b)laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates laenulimiidi summa esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub klient kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on;
3. c)laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. 23. Lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra arvutamine on kooskõlas Rahandusministri 13.10.2010. a määruses nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord” sätestatuga (VÕS § 406 lg 6) ja kontrollitud Finantsinspektsiooni kodulehel avaldatud tarbijakrediidi kulukuse kalkulaatoriga (Tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator | Minuraha). Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahelise tabijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr oli lepingu sõlmimise ajal 48,9%. Eesti Panga poolt lepingu sõlmimise (14.11.2022) eelselt (31.05.2022) avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 16,30% (Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr). Selle kolme kordne kordaja on 48,90%. Seega vastab poolte vahelises lepingus kokkulepitud krediidikulukuse määr VÕS § 406 2 lg 1 sätestatule, millest tulenevalt loeb kohus lepingu kehtivaks. (III) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 24. Järgnevalt kontrollib kohus kas pooltevahelise tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 25. Eestis kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (

§ 232lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

26. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt tühine üksnes intressikokkulepe. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema 5 2-24-139766 eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 25 ja 26). 27. Hagimaterjalide kohaselt on krediidiandja antud juhul hinnanud kostja krediidivõimet kostja esitatud taotluse (hagiavalduse lisa 14), pangakonto väljavõtte (hagiavalduse lisa 16) ja maksehäireregistri väljavõte (hagiavalduse lisa 15) kaudu. Lisaks on krediidiandja kontrollinud kostja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal (hagiavalduse lisa 13). Kohtu hinnangul ei ole see aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks. 28. Krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) § 49 lg.1 kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks võtma arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, teised varalised kohustused (sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus), varasem maksekohustuste täitmine, muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist, sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. 29. Eeltoodust tulenevalt peab krediidiandja isiku krediidivõimet nõutava hoolsusega kontrollima. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Muuhulgas tuleb üldjuhul KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandjal küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 2-21-13098 p.18). Antud juhul on krediidiandja jätnud välja selgitamata tarbija varalise seisundi, tema võimalikud teised varalised kohustused ja võimaliku ülalpeetavate arvu. Nimetatud asjaolud võivad oluliselt mõjutada tarbija võimet täita enda krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3; RKTKo 2-21-13098/50, p 20). Praegusel juhul seda tehtud ei ole. 30. KAVS § 49 lg.4 tulenevalt võib krediidiandja tarbijale krediiti väljastada, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel. Antud juhul ei olnud tarbija suuteline enda krediidilepingust tulenevaid kohustusi täitama. Seega ei veendunud krediidiandja piisava hoolega kostja krediidivõimes. Kui krediidiandja oleks tegutsenud kostja krediidivõimelisuse kontrollimisel vastutustundlikumalt võinuks krediiditingimused osutuda sellisteks, mida kostja suudab täita. 31. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja on kostjale tarbijakrediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 6 2-24-139766 (IV) Lepingu ülesütlemise piirangu järgimine 32. Järgnevalt kontrollib kohus kas tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on kehtiv. 33. VÕS § 416 lg.1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 34. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohaldatakse vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral oli kostjal kohustus tasuda igakuistel maksetähtpäevadel põhiosamakseid. Kuna kõrvalkohustused langesid ära pidi kostja ümberarvestatud kohustusena kokkulepitud kuupäevaks tasuma võrdses suuruses põhiosamakseid (vt TlnRnKo 2-23-126544 p 26). 35. Pooltevahelise krediidilepingu üldtingimuste p. 10.2 tulenevalt pidi kostja igakuiselt tasuma vähemalt miinimumsumma, mis moodustab:

1. a)5% laenuvõtja poolt laenuandjale võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või
2. b)10 eurot, sõltuvalt sellest kumb on suurem; tingimusel et kui kogu laenusumma koos teenustasudega on väiksem kui b), loetakse miinimumsummaks kogu laenusumma koos kohaldavate tasudega. 36. Hageja tugineb lepingu ülesütlemisel väitele, mille kohaselt kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, aprillikuu osamakse summas 160,19 eurot, maksetähtaeg 15.05.2023 (hagiavalduse lisa 6), maikuu osamakse summas 157,60 eurot; maksetähtaeg 15.06.2023 (hagiavalduse lisa 7), juunikuu osamakse summas 162,60 eurot, maksetähtaeg 15.07.2023 (hagiavalduse lisa 8), juulikuu osamakse summas 167,75 eurot, maksetähtaeg 15.08.2023 (hagiavalduse lisa 9). Hageja ütles sellele tuginedes kostjaga lepingu üles 10.08.2023 (hagiavalduse lisa 10). 37. Hageja on hagiavalduse lisana 4 esitanud kohtule dokumendi „Maksed ja väljamaksed“, millest nähtuvalt on kostja teinud viimase tagasimakse 15.05.2023 summas 159,95. Nimetatu vastab aprillikuu osamakse arvelt nähtuvalt 2023 märtsi osamaksele, mille tasumise tähtpäev oli 15.04.2025. Seega oli kostja ka selle osamakse tasumisega viivituses. Hagiavalduse lisas 4 esitatud dokumendi kohaselt kostja enam 2023 aprilli (maksetähtpäev 15.05.2023), mai (maksetähtpäev 15.06.2023) ja juuni (maksetähtpäev 15.07.2023) osamakset tähtaegselt ei tasunud, seega on tuleb lugeda tuvastatuks, et kostja oli 10.08.2023 seisuga täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. 38. Hagiavalduse lisast nr 10 nähtub, et lepingu kostjaga on üles öelnud esialgne võlausaldaja. Kohus loeb sellise ülesütlemise korrektseks. Poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt (RKTKo 3-2-1-35-09). Seega on lepingu ülesütlemiseks õigustatud isik esialgne võlausaldaja. Eeltoodust tulenevalt oli kostjaga krediidilepingu ülesütlemine kooskõlas VÕS § 4016 lg.1. Nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS §82 lg.1 mõttes. (V) Nõude tõendatus ja õiguslik põhjendatus 7 2-24-139766 39. Eeltoodust lähtuvalt on hageja esitanud enda nõuete ümberarvestused, mille kohaselt on kostja saanud krediidiandjalt 3199 eurot ning maksnud tagasi 1554,72 eurot. Seega võlgneb kostja krediidilepingust tulenevalt 1644,90 eurot. Kohus peab nimetatud nõuet tõendatuks ja õiguslikult põhjendatuks VÕS § 76 lg.1,3, § 82 lg.1, § 100, § 101 lg.1 p.1 alusel. 40. Hageja taotleb kostjalt ka sissenõudmiskulu 30 eurot väljamõistmist. Kohus loeb nõudekirjade esitamise tõendatuks hagiavalduse lisadega nr 11 ja 12. Nõudekirjad on esitatud 5.9.2023 ja 27.9.2023. Poolte vahel on sõlmitud kokkulepe sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe punktis 3 on sätestatud, et pärast laenulepingu lõppemist kohustub klient tasuma esimese meeldetuletuskirja eest 25 eurot ning järgnevate kirjade eest 5 eurot kui nõue ületab 1000 eurot. Kostja võlg ületab nimetatud summat. Sissenõudekulude hüvitamise nõue summas 30 eurot on antud juhul õiguslikult põhjendatud VÕS § 1132 lg 1,2 alusel. 41. Samuti taotleb hageja kostjalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras viivise väljamõistmist. Hageja on arvutanud viivist alates kostja poolt viimase makse tegemisele järgnevast päevast 29.06.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.04.2025. Kohus peab sellist arvestusperioodi mõistlikuks ja põhjendatuks. Nimetatud perioodi eest on põhivõlalt 1644,90 arvestatud seadusjärgne viivis 156,19 eurot. Viivisenõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 101 p.6 ja § 113 lg.1 alusel. Täiendavalt taotleb hageja kostjalt välja mõista viivis hagiavalduse esitamisele järgevast päevast (18.04.2025) kuni põhinõude (1644,90 eurot) eurot täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu hinnangul on ka see nõue õiguslikult põhjendatud VÕS § 101 p.6, § 113 lg.1 ja

§ 367alusel.

Kohus on siiski seisukohal, et edasiulatuv viivisenõue tuleb piirata 1488,71 euroga (põhivõlg 1644,90 eurot miinus hagiavalduse esitamise eelse ajavahemiku eest välja mõistetud viivis 156,19 eurot), et käesoleva otsusega väljamõistetava viivise summa kokku ei ületaks põhivõlga. Seda seetõttu, et kohtupraktika kohaselt peab hageja tõendama võla tasumisega viivitamisega temale põhjustatud kahju suurust juhul kui viivisenõue ületab põhivõlga (Riigikohtu 14.06.2005 otsus asjas 3-2-1-66- 05, p 19). Hageja seda tõendanud ei ole.

1. Viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. Nii on Tallinna Ringkonnakohus oma 09.05.2025 otsuses 2-24-12884 märkinud: Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tasuna VÕS § 403⁴ lg 7 teise lause mõttes tuleb käsitleda kõikvõimalikke krediidiga seotud tasusid (nt lepingu sõlmimise tasu), aga mitte näiteks tarbijakrediidilepingus kokku lepitud leppetrahve. VÕS § 403⁴ lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist, leppetrahvi või võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Nimetatud nõuete näol on tegemist krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedega, mille rahalist hüvitamist saab tarbija kahju hüvitamisena nõuda (vt Võlaõigusseadus II. Komm vlj. § 403⁴ komm 3.3 aa) teine lõik ja bb) esimene lõik). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18- 134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 221125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11) (VI) Nõude loovutamine esialgselt võlausaldajalt hagejale
2. Viimaks kontrollib kohus kas esialgse krediidiandja õigused ja kohustused on nõuetekohaselt kostjale üle läinud ehk kas kostjal on tasumiskohustus esialgse krediidiandja või hageja ees. 8 2-24-139766
3. Kostja ei ole nõude hagejale loovutamise fakti kohtule adresseeritud tahteavalduses tingimusteta ja selgesõnaliselt omaks võtnud, millest tulenevalt tuleb lugeda, et selle faktilise asjaolu osas on vaidlus ning pooled peavad sellise asjaolu esinemist

§ 230lg.1 kohaselt tõendama.

Järgnevalt analüüsib kohus hageja poolt esitatud tõenditest lähtuvalt kellele kuulub Multitude Bank p.l.c ja kostja vahelisest lepingust tulenev nõudeõigus.

1. Tarbijakrediidileping kostjaga on sõlmitud Multitude Bank p.l.c poolt. Lepingu kohaselt on krediidiandja Multitude Bank p.l.c ja krediit tuleb tagastada krediidiandjale. VÕS § 76 lg.3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Viidatud lepingu kohaselt on vastuvõtmiseks õigustatud isik Multitude Bank p.l.c.
2. VÕS § 164 lg.1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).Vastavalt VÕS § 168 lg. 2 peab nõude loovutamise korral senine võlausaldaja andma uuele võlausaldajale tema nõudmisel dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas VÕS § 167 lg.4 nimetatud täitedokumendi ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet (VÕS § 168 lg.1).
3. Selleks, et lugeda nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, peab VÕS § 170 kohaselt nõude loovutamisest uuele võlausaldajale teavitama võlgnikku esialgne võlausaldaja. Kui nõude loovutamisest teavitab uus võlausaldaja, peab ta võlgnikule esitama VÕS § 168 lg.2 sätestatud nõude loovutamisdokumendi. Selle sätte eesmärk on võlgniku kaitse (RKTKo 3-21-35-05 p.17). VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seda õigust jaatab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 3-2-1-62-07 p.12, RKTKo 2-16-13381 p.11).
4. Antud juhul ei ole kohtule esitatud dokumenti selle kohta, et teade nõude loovutamisest oleks kostjale saadetud esialgse võlausaldaja poolt, samuti ei ole kohtule esitatud loovutamisdokumenti. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millest võimaldaks järeldada esialgse võlausaldaja tahet nõude loovutamiseks. Seega ei ole tõendatud nõude üleminek esialgselt võlausaldajalt kostjale.

§ 230

lg.1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saatis

§ 392

lg 1 p-de 1 ning § 329 lg 3 selgitamiskohustuse raames hagejale kirja, milles selgitas tõendamiskoormist mh nõude loovutamise osas ning andis hagejale tähtaja võimalike tõendite esitamiseks. Hageja kohtu määratud tähtpäevaks tõendeid ei esitanud. Kohus ei saa eeldada hagejal esialgse võlausaldaja nõudeõiguste suhtes mingisuguses ulatuses eriõigusjärgluse tekkimist, nimetatud asjaolu esinemise peab hageja kohtule tõendama. Nõude loovutamist hagejale ei tõenda ka laenulepingu ärakirja olemine hageja valduses. Esialgne võlausaldaja võis hagejale anda ka nõude sissenõudmiseks enda nimel õigust ennast hagejale loovutamata. Nõude võimalikku loovutamist hagejale ei maini ka viimane esialgse võlausaldaja poolt kostjale saadetud dokument (hagiavalduse lisa 10). Antud tõendite pinnalt tuleb nõude võimalik loovutamine hagejale lugeda paljasõnaliseks hageja väiteks. Võistlevas menetluses peab hageja kandma kõrgendatud hoolt enda nõude tõendatuse osas ning tõendite mitteesitamisel arvestama ka võimalusega, et hagi võib jääda rahuldamata. Kohus saab hagi rahuldada üksnes tõendatud ja õiguslikult põhjendatud ulatuses. Hagi rahuldamine selle isiku kasuks, kelle täitmise vastuvõtmise õigus ei ole tõendatud, ei ole VÕS § 76 lg.3 ja

§ 3lg.1 mõttes õiguslikult põhjendatud.

Sellise otsuse tegemine ei tooks kaasa ka õigusrahu, sest ei välistaks tulevikus teiste isikute (näit nõuet mitteloovutanud esialgse võlausaldaja või inkassoettevõtja kellele nõude loovutamise fakt on tõendatud) poolt sama lepingu alusel uuesti kostja vastu nõude esitamist. 9 2-24-139766 49. Eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et hageja nõudeõigus kostja vastu ei ole tõendatud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et tema oleks Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevate Multitude Bank p.l.c nõudeõiguste omanik, tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt esitatud hagiga ei ole hageja poolt taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 50.

§ 423

lg.2 tulenevalt peab kohus omal algatusel pidevalt kontrollima, et menetluses oleval hagil on perspektiivi, sest vastasel juhul tekitaks menetluse jätkamine üksnes asjatuid kulutusi. Hagi menetlusse võtmisest keeldumist või läbivaatamata jätmist võib õigustada ka see, kui hageja püüab panna maksma õigust, mida tal ei ole. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist vale hagejaga, sest kohtusse on pöördunud isik, kes ei ole materiaal- või menetlusõiguse järgi õigustatud nõuet esitama. Seejuures võib tegemist olla kellegi teise õigusega või olukorraga, kus isik ainult arvab, et tal on mingi õigus, aga tegelikult ei ole (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, p. 3.4.5.5 kommentaarid, lk 464). Kui isik arvab endal olevat nõude, mis talle materiaalõiguse järgi tegelikult ei kuulu, on tegemist perspektiivitu hagi või avaldusega. Erinevalt

§ 423

lg-st 1 on kohtul lg 2 alusel siiski kaalutlusõigus, kas jätta hagi läbi vaatamata või jätta hagi sisulise otsusega rahuldamata. Arvestades asjaolu, et kohus on käesoleva asja sisuliselt läbivaadanud, peab kohus mõistlikuks hagi läbivaatamata jätmise asemel lahendada sisulise otsusega. 51. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 52.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda. 53.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. 54.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

Edasikaebamise kord 55. Kooskõlas

§ 442

lg.10 võib maakohus

§ 405

lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama. 56. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks (

§ 442lg.10, § 637 lg 2 1).

57. Tulenevalt

§ 637

lg.2 1 võetakse

§ 405

lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud 10 2-24-139766 materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. /digitaalselt allkirjastatud/ Priit Palmiste Kohtunik 11