Obsah (7)
§ 323§ 263§ 121§ 68§ 73§ 120§ 561-16-5704 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2016, Rapla kohtumaja Kriminaalasja number 1-16-5704 (15270000567) Kohtukoosseis kohtunik Indre
§ 323
lg 1 järgi üldmenetluse korras Ringkonnaprokurör Aarne Pruus Süüdistatav H.O Isikukood või sünniaeg: XXX Elu- või asukoht ja aadress: xxxxxxxxx xxxxx, xxxxx Kodakondsus: Eesti Haridus: kutsekeskharidus Emakeel: eesti Töökoht või õppeasutus: ametlikult töötu Ülalpeetavad: 1 alaealine laps Karistatus: varem kriminaalkorras karistatud, viimati 17.03.2014
§ 263
p 1, 3 ja 4 ning
§ 121
järgi liitkaristuseks määratud vangistusega 8 kuud, mida suurendati varasemalt mõistetud vangistuse kandmata osa võrra. Liitkaristuseks kahe kohtuotsuse alusel mõisteti vangistus 1 aasta 11 kuud, mis asendati 944 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 24 kuud Kontaktandmed: xxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx Tõkend: allumine elektroonilisele valvele alates 24.03.2016 Kaitsjad advokaadid Katri Bagirov ja Madis Piirla, kokkuleppel Kannatanu SI 1
(9)1-16-5704 Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 309, § 311 – 313, § 180 lg 1 kohus RESOLUTSIOON otsustas: Süüdi tunnistada H.O
§ 323
lg 1 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.
§ 68
lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg 22.12.2015 – 24.03.2016, s.o 3 (kolm) kuud ja 2 (kaks) päeva vangistust ning seeläbi on ärakandmata karistus 1 (üks) aasta, 2 (kaks) kuud ja 28 päeva vangistust. Vangistus pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. Tõkend vangistuse asendamine elektroonilise valvega jätta muutmata ja tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tsiviilhagi ei ole. Menetluskulud Välja mõista H.O-lt riigituludesse KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha 645 eurot. Kaitsja kulud jätta süüdimõistetu kanda. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
- Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõend – CD-plaat turvakaamera salvestisega jätta KrMS kriminaalasja materjalide juurde. § 126 lg 3 p 1 alusel Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
- peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. 2
(9)1-16-5704 Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 02.11.
- Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 23.11.2016.a kell 16:00 Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja kantseleis. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK H.O on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 17.12.2015 kella 12.15 ajal xxxxxxx maakonnas, xxxxxxx vallas, xxxxxxxxx xxxxxxxx xx asuva xxxxxx-xxx xxxxxxx AS tootmishoone ees õues, pärast seda kui SI keeldus allkirjastamast dokumente, mis tagaks TS soodsama menetlusliigi, kasutas kannatanu SI suhtes psüühilist vägivalda eesmärgiga mõjutada kannatanut andma ja allkirjastama nõusolekut lepitusmenetluse kohaldamiseks süüdistatava TS kriminaalasjas nr
- H.O ähvardas SI puruks lüüa jalaluu ning põlema panna tema maja ning auto, millega mõjutas SI tema tahte vastaselt loobuma kannatanu menetluslikest õigustest: osa võtta kohtulikust arutelust, avaldada arvamust süüdistuse ja süüdlase karistamise kohta, õigusest keelduda kokkuleppemenetluse ja lepitusmenetluse kohaldamisest. Seega, mõjutades psüühilise vägivallaga SI, eesmärgiga takistada kannatanul teostada oma õigusi kriminaalmenetluses, pani H.O toime
§ 323lg 1 järgi kvalifitseeritava vägivalla õigusemõistmises osaleva isiku vastu.
Kohtuistungil prokurör täiendas süüdistustust lausega: SI tajus ähvardust reaalsena, sest temale teadaolevalt olid T ja H.O kättemaksuks põlema pannud kannatanu sõiduauto ja olid tunnistajaid ja kannatanuid ähvardanud vägivallaga ja vara hävitamisega, millest tulenevalt kannatanud ja tunnistajad loobusid vendasid H.O-d süüstavatest ütlustest. Kohtuistungil prokurör nõudis H.O esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist
§ 323
lg 1 järgi ning mõista karistuseks 1 aasta vangistust.
§ 68
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud ajavahemik: 22.12.2015-24.03.2016, s.o. 3 kuud ja 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus 8 kuud ja 28 päeva, millist karistus
§ 73
lg.1,3 alusel mitte pöörata täitmisele, juhul kui H.O 2 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab katseajal käitumiskontrolli nõudeid. Kaitsjad ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et H.O süüdistus
§ 323lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. 3
(9)1-16-5704
§ 323
lg sätestatud kuriteo, s.o vägivald õigusemõistmises osaleja vastu, objektiivne külg koosneb kahest elemendist. Esiteks on vaja tuvastada vägivalla kasutamine süüdistatava poolt ja teiseks, kas kannatanu puhul on tegemist
§ 323
lg 1 nimetatud isikuga, s.o kas vägivalda on kasutatud kahtlustatava, süüdistatava, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja või kannatanu vastu eesmärgiga takistada tal täita oma kohustust, teostada oma õigusi kriminaalmenetluses või maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses.
kommenteeritud väljaande (lk 804, 2015) kohaselt on
§-s 323 sätestatud vägivallateo all mõeldud
§ 120ja 121 kuriteokoosseise, mis on isikuvastased vägivallateod.
Vägivald seisneb ähvardamises, mille sisuks on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis on veenev. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et H.O kohtus 17.12.2015 kella 12.15 ajal xxxxxxx maakonnas, xxxxxxx vallas, xxxxxxxxx xxxxxxxx xx asuva xxxxxx-xxx xxxxxxx AS tootmishoone ees õues S. I. Eeltoodu on tõendamist leidnud ka süüdistatava enda ütlusega, tunnistaja J. R , kannatanu S. I ütlusega, videosalvestisega, selle vaatlusprotokolliga ning fotodega turvakaamera salvestisest. Poolte vahel ei ole vaidlust ka asjaolus, et S. I kriminaalasjas nr 15270000394. oli kannatanuks süüdistatava venna TS Kannatanu S. I ütluste kohaselt eelnimetatud ajal ja kohas ähvardas H.O puruks lüüa tema jalaluu – öeldes „kipsis jalaga ei ole hea tööl käia“, edasi kui ikka polnud nõus, siis lubas põlema panna tema maja ning auto, kui S. I ei allkirjasta nõusolekut lepitusmenetluse kohaldamiseks. Lisaks kannatanu ütluste kohaselt lubas H.O tema perekonna kallale tükkida ja samuti teda vägivaldselt töödelda või teda lausa ära tappa – prokurör otseselt perekonnale kallale tükkimist ja tapmisähvardust ei ole süüdistusse arvanud, mistõttu kohus nende alusel inkrimineeritud kuritegu ka ei tuvasta, v.a. selles osas, et ka süüdistuses kirjeldatud ähvardused tahes tahtmata ründavad ka kannatanu perekonda. Lisaks märkis kannatanu ütluste kohaselt H.O, et nn poisid on ammu tahtnud kannatanu juurde juba tulla ja teda vägivaldselt töödelda ning samuti kasutas ta väljendit, et siis „haigla režiimile saata“. Samuti märkis H.O , et kui alla ei kirjuta, viidates juhislikult üle lennanud sõjalennukitele, et kui tahad sõda, siis ka saad sõda ja suuremat. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, nendes pole alust kahelda, H.O on kannatanule täiesti võõras inimene ning puudub alus igasuguseks vihamotiiviks anda valeütlusi. Samuti andis kannatanu juhtunu kohta detailseid ütlusi. Kannatanu S. I ütlustega on seega tõendatud tema ähvardamine H.O poolt. Tunnistaja J. R ütluste kohaselt ähvardamist H.O poolt ei toimunud, kohtumise eesmärk oli sõbralik jutuajamine. Kohus ei pea J. R ütlusi usaldusväärseteks, kuna istungil vaadeldud videosalvestiselt nähtub, kuidas J. R jutuajamise algul istub autosse, millise aknad olid kinni ning mootor töötas. Videosalvestiselt nähtub, kuidas J. R paneb autost väljudes enne 2 cm avatud aknaklaasi kinni. J. R väitel oli H.O ja I. I vahel sõbralik jutuajamine, kuid ühtegi lauset jutuajamisest ta välja tuua ei osanud. Eeltoodu kinnitab, et ta ei saanud kuidagi pealt kuulda, millest H.O ning S. I väljas rääkisid. Kaitsja väide mootori mittetöötamise kohta, kuna mootorist suitsu ei tulnud, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav. Videost on näha, et auto tuled põlevad ning ka kannatanu on öelnud, et auto tuled põlesid ning mootor töötas terve aja. Samuti ei ole eluliselt usutav, et külmal detsembri kuul J. R istus autos, mille tuled põlesid, kuid mootor ei töötanud. Kaitsja märkis, mootori mittetöötamist põhistades, et kui videolt on näha sigareti suits, siis pidanuks olema videolt näha ka suits summutitorust. Samas märgib kohus, et summutitorust ei nähtu suitsu ka sõiduki saabumisel ja lahkumisel, mis kinnitab üksnes seda, et tegemist riketeta korras sõidukiga 4
(9)1-16-5704 ning suitsu ei tulnud torust ka sellisel juhul, kui mootor töötas. Lisaks tuleb märkida, et J. R juba kuriteosündmusele eelnevalt survestas S. I alla kirjutama lepituskokkuleppele. Eeltoodu on tõendatud käsikirjaliselt koostatud lepinguga 21.11.2015, kannatanule saadetud lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusoleku andmise blanketiga, Facebookikonto väljavõttega vestlusest ning kannatanu S. I ütlustega. Tunnistaja J. R ütluste kohaselt suhtes ta S. I TS palvel ning 21.11.2015 koostas ta S. I lepingu. Facebooki vestlusega on tõendatud, et S. I keeldus lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusolekut andma. J. R ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad veel kõrvaldamata vastuolud kohtuistungil ja kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlustes. Nimelt 21.11.2015 käekirjaliselt koostatud lepingu osas J. R kohtuistungil andis ütlusi, et leping jäi tema kätte ning ta andis T lepingu sõlmimisest teada telefoni teel. Vastuolude kõrvaldamiseks avaldati J. R kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused, milliste kohaselt andis ta H.O-le lepingu, mille olid koos S. I 21.11.2015.a alla kirjutanud. Pikemalt H.O-ga lepingu sisu ei arutanud, tema ütles ainult, et viib selle advokaadi kätte. Samuti on kohtuistungil meenutamiseks avaldatud J. R kohtueelses menetluses antud ütlused, milliste kohaselt 12.12.15 sai ta teada, et see paber ei sobi, T helistas talle vanglast sel päeval, et see ei sobi, et peavad olema kontaktandmed ja allkirjad, uue paberi saab H.O käest. Ta sai H.O-ga kokku ning viimane andis talle kaks valmistrükitud tekstiga ühesugust dokumenti, nõusoleku lepitusmenetluse kohaldamises. J. R kohtuistungil andis ütlusi, et eelnevat ta ei mäleta, küll aga mäletab, et tegi nimetatud dokumendist foto ja saatis selle S. I . Kokkuvõtteks vastuolude kõrvaldamiseks ning meenutamiseks avaldatud ütlustega on tõendatud, et H.O oli algusest peale seotud n.ö asjaajamisega TS kergema karistuse saavutamiseks, kuigi J. R püüdis kohtuistungil antud ütlustega jätta muljet justkui oleks ta pärast käekirjaliselt koostatud lepingu mittesobivusest teadasaamist H.O-ga kohtunud täiesti juhuslikult ning just J. R pakkus varianti minna koos S. I juurde. Süüdistatava sõiduauto Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX läbiotsimismääruse ja läbiotsimisprotokolliga koos fototabeliga on tõendatud, et läbiotsimise käigus leiti mobiiltelefon numbriga XXXXXXXX. H.O 03.01.2016 esitatud avalduse kohaselt oli telefon tema kasutuses. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga on samuti tõendatud H.O suhtlus J. R 16.12.2015 ja 17.12.2015. H.O ütluste kohaselt selgitas ta S. I erinevate menetlusliikide olemust ning kuulas S. I küsimusi selles osas. H.O selgitas, et J. R jutust jäi mulje, et S. I soovis rääkida. Kohus on seisukohal, et usaldusväärsed kannatanu S. I ütlused lükkavad süüdistatava H.O ütlused ümber ning viimased on seetõttu ebausaldusväärsed. Ei ole eluliselt usutav, et H.O korraldades eelnevalt J. R kaudu lepitusmenetluseks kannatanult nõusoleku saamist ning hiljem sõidaks kannatanu töö juurde spetsiaalselt lihtsalt selleks, et selgitada kannatanule erinevate menetlusliikide olemust. Märkimist väärib ja kohtu siseveendumust kinnitab veelgi enam ka asjaolu, et videolindistuselt nähtuv H.O kehahoiak on julge, arrogantne ning žestikuleeriv, kuid kohtusaalis oli hoiak hoopiski vastupidine. S. I ütluste kohaselt tekkis tal hirm ning ta võttis koheselt ühendust politseiga. Hirm tekkis, kuna lubati maha lüüa, auto ja maja põlema panna ning pere kallale tikkuda. Kaitsja väitel ei saanud dessantväelasest kannatanu, kes on ka relvadega kokku puutunud ning kes on kannatanust suurem ja seisab niivõrd sirge seljaga hirmu tunda. Kohus ei nõustu sellise väitega. Hirmu võivad tunda ka isiksuseomandustelt tugevad inimesed, kui nad isegi tunne hirmu enda suhtes, tunnevad nad kindlasti seda perekonna suhtes, kasvõi seoses enda töö kaotusega (kipsis jalad), elukoha ja auto hävitamisega, mis puudutab paratamatult perekonda. Seda enam, kui ähvardused on teinud täiesti võõras isik ja kannatanu on tuttavatelt kuulnud, et vennad H.O-d on töödelnud nende tuttavaid, ka 5
(9)1-16-5704 autosid põlema pannud ja sealhulgas pannud kannatanuid loobuma soovist õiguskaitseorganite kaudu abi otsida. Eeltoodu kinnitab, et ähvardused oli kannatanule veenvad ja tal oli alust karta nende täideviimist. Kannatanu veenvad ütlused on siinkohal piisavaks tõendiks ning üksnes lisaks täiendavalt ka seetõttu, et kannatanu sai enda poolt otse kuuldule ka kinnitusi ohu tõsidusest teistelt. Kannatanu ei pea oma hirmu kinnituseks esitama enamaid tõendeid, see on arusaadav ka tõendite kogumist lähtudes. Kaitsja õiguslik seisukoht, et kannatanul ei olegi õigust lepitusmenetlusest keelduda, on enam kui kummastav. KrMS § 38 lg 1 sätestab kannatanu põhilised õigused, kuid loetelu ei ole ammendav. KrMS § 2032 lg 1 kohaselt on lepitusmenetluse rakendamiseks vajalik kannatanu nõusolek. Eeltoodu kinnitab, et kannatanul on õigus ka lepitusmenetlusest keelduda, millist õigust H.O kannatanut ähvardades soovis takistada tal teostamast. Kannatanu lisas kohtuistungil, et kogukonnas on teada, et vendade H.O-ga on olnud õigusemõistmisel probleeme ning seetõttu leidis ta, et on parem, kui ükski kord saaks mõni kriminaalasi lahenduse oma loomulikku rada minnes ilma kokkuleppe või lepitusmenetlusteta. Tõendite kogumist on selgelt näha, et H.O ei leppinud kannatanu keeldumisega J. R , mis tähendas H.O poolt täiendavate raskemate meetmete kasutuselevõttu omakäeliselt detsembris, mil ta sai seda juba ise teha, kuna talle karistuseks määratud kontrollnõuded olid lõppenud ja üldkasulik töö tehtud. Kaitsja pool on välja toonud, et kui esmalt J. R lepitusmenetluseks kannatanu S. I poole pöördus, soovis viimane sisuliselt moraalset kahju 200 eurot. Kannatanule ei saa ette heita, et ta soovis moraalse kahju hüvitamist, kannatanul on õigus selliseks nõudeks ning seda on võimalik ka lepitusmenetluses kokkuleppega kinnitada. Selles ei ole vähimatki imelikku. Kuid asjaolud ikkagi kulgesid selliseks, et kannatanu jõudis äratundmisele, et kogukonnale oleks kasulikum kui asjad läheksid nn loomulikku teed ehk üldmenetluse kaudu. Süüdistav märkis istungil, et kannatanuga väljas kohtumisel oli üheks teemaks ka see, kuidas raha kannatanule kokku saada. Kohus peab seda ülimaks arrogantsuseks ja katseks kannatanut diskrediteerida. Kannatanu ei pea korduvalt ja korduvalt väljendama, et ta ei soovi lepitusmenetlust ning põhjendama seda võõrale. Asjaolud kogumis näitavad pigem seda, et kui süüdistatav istungil väitis, et teemaks oli ka raha ja et kannatanu nüüd nõudis juba suuremat summat, on see pelgalt soov alusetult näidata kannatanut halvas valguses. Asjaolude kogumist on selgelt arusaadav, et H.O ei olnud nõus leppima kannatanu eitava vastusega, liiatigi sellega, et kannatanu soovib kogukonna eest seista. Kohus on seisukohal, et H.O pani kuriteo toime kavatsetult. Ta teadis, et J. R eelnevad pingutused saada S. I lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei kandnud vilja ning seetõttu oli vaja kasutusele võtta rangemaid meetmeid. H.O seadis endale eesmärgiks saada S. I ähvardamisega saadud nõusolekuga lepitusmenetluseks vennale Tanel H.O-le kergema menetlusliigi kaudu soodsaima lahenduse, mis ei tooks kaasa süüdimõistmist ja kohtulikku karistust. Käesolevas asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodu alusel tuleb H.O kogu esitatud süüdistuses
§ 323lg 1 alusel süüdi tunnistada.
Karistus
§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 6
(9)1-16-5704 Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ja tabama tema emotsioone, tundeid ning püüdlusi (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
§ 323näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.
Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka karistusraamidest. Seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni ühekolmandiku kuni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohtu ülesanne on seadusandja poolt ette antud piirides individualiseerida karistusseaduses ette nähtud karistus üksikjuhtumi jaoks. Süü suuruse juures arvestab kohus kavatsetusega toime pandud kuriteo motiivi, milleks oli teisele isikule kriminaalmenetluses kergemate tagajärgedega menetlusliigi saamine läbi intensiivse psüühilise vägivalla rakendamisega kannatanus hirmuseisundi esile kutsumiseks ning seeläbi kannatanut vaba tahte vastaselt sundida. Intensiivsust tõendab ähvardamise võimalikult lai ja igati otsivalt terav sisu, et panna kannatanut murduma ja igati järele mõtlema keeldumise tagajärgedele – ähvardus oli suunatud nii kannatanu tervise kui ka vara vastu ning viimasega seoses tekkis kannatanul hirm ka enda perekonna pärast. Kohus leiab, et H.O teos avalduv suhtumine õiguskorda on äärmiselt küüniline ja kantud pikka aega vallanud ning välja arenenud karistamatuse tundest, mis nõuab kohtult õiguskorra kaitsmise huvides ranget reageeringut. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Eeltoodu alusel ei saa kohus nõustuda prokuröri karistus ettepanekuga – 1 aasta vangistust, mis jääb rõhuvalt alla isegi ühekolmandikulisele sanktsioonile. Puuduvad sellised asjaolud ja põhistused, et selliselt oleks võimalik vastuolus kohtupraktikaga, sh süüga, karistust üldmenetluses kohaldada. Arvestades süü suurust, eri - ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on välistatud pelgalt rahalise karistuse kohaldamine ja üldkasuliku töö kohaldamine. Eripreventiivses mõttes on karistuse puhul oluline mõjutada süüdimõistetut oma käitumist ümber hindama, enesele enda vigu tunnistama, et edaspidi mitte kuritegusid toime panna. Kohus on seisukohal, et H.O suhtes ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke ei eri – ega üldpreventiivses mõttes, s.o õiguskorra kaitsmise huvides, enam teisiti, kui vaid üksnes reaalset vangistust mõistes, sest eelnevalt tingimisi mõistetud karistused, sh üldkasulik töö, ei ole oma eesmärki täitnud ning isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda kuidagi muutma sundinud, pigem otseselt vastupidi. H.O on varem korduvalt ja hiljuti karistatud isikuvastaste kuritegude eest, olles alati vabastatud vangistuse täitmisele pööramisest. Käesoleva kuriteo on H.O toime pannud, olles vahetult täitnud ära kriminaalkohtu otsuse - ära teinud üldkasuliku töö, mis näitab enam kui otseselt karistamatuse tunnet, et ta vaatamata sellele on ikkagi jätkanud isikuvastaste, millele on lisandunud nüüd juba ka õigusmõistmise vastase kuriteo kvaliteet, kuritegude toimepanemist. Tegemist on täiesti negatiivse eripreventsiooniga isikuga, 7
(9)1-16-5704 kellele vabaduses kohaldatavad karistuslikud meetmed on juba otseselt praktikas täiesti läbi kukkunud ja ammendunud, sest isiku kriminaalne profiil on karistuste täimistest loobumistel hoopis hooga edasi arenenud ning mitte taandunud. Järelikult, kuna H.O-d on karistatud eelnevalt kriminaalkorras, ei ole ta oma tegude ega kantud karistuste põhjal teinud mingeid vajalikke järeldusi ning teda saab karistada ainult reaalse vangistusega. Vastupidisel juhul läheksid riigi puhul tema karistuslikud hinnangud õiguskorra kaitsmisel alusetult leebemaks ja seega õiguskorda kahjustavamaks. Neil motiividel pole kuidagi õiguskorras õigustatud H.O ootus, et taaskord uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või kasvõi samalaadne kohtlemine – jäädes pelgalt vabadusse karistusest järeldusi tegema ja kujunenud igapäeva elu edasi elama, mis teda ei ole sundinud kuidagi positiivselt muutuma. Kaitsja on välja toonud, et isiku karistamisel reaalse vangistusega oleks võimatu pere eest hoolitseda ja töötada. Vangistus ongi karistus, mitte senise elu ja hoiakute jätkamine. Kohus leiab, et kaitsja seisukoht ei kaalu kaugeltki enam üles õiguskorra huvisid, s.o kõigi isikute turvalisust, tervikuna, millest samuti kohus kui üldpreventatsiooni käsitlusest lähtub. Selline kaitsja käsitlus sobiks harv või esmakurijategiatele või ettevaatamatusest toime pandud kuritegude puhul. Kohus selgitab, et H.O on kavatsetult ise end sellisesse olukorda pannud, töötamine ja pere eest hoolitsemine ei saa enam olla peamine argument karistuse otsustamisel, ühiskonna rõhuvad huvid tingivad, et karistuse kandmine on ja peabki olema paratamatult raske ja ebamugav. Arvestades kuriteo iseloomu soovis ta hullemat olukorda kannatanule. Käesoleval juhul ei ole kohtu arvates ka kohtueelne aeg ning eelvangistuses viibitud aeg mõjutanud isikut enda hoiakuid muutma ning käesoleval juhul ei saa kuidagi põhjendatud ja proportsionaalne olla ka vangistuse osaline ärakandmine, nn šokivangistus, arvestades kergendavate asjaolude puudumist ja süü suurust. Kohtupraktika kohasel on võimalik saavutada, eeskätt esmakurjategija puhul, šokivangistuse efekt juhul, kui isik ei ole viibinud kriminaalmenetluse raames vahi all. Samuti ei saa arvestada asjaolu, kui kohus on isikule kohaldanud elektroonilist valvet enne kohtuotsust, et seeläbi oleks justkui vältimatu reaalne vangistus kantud. Elektroonilise valve aega ei arvata vahistusaja hulka ning vahistamisalused ei ole karistus, mis põhineb peaasjalikult süü suurusel jt olulistel asjaoludel. Isiku taotlusel elektroonilise valve kohaldamine ei ole argument, et kohus ei saaks hiljem enam kaaluda kohaselt asjaolusid, mis toovad kaasa reaalse vangistuse mõistmise. Elektrooniline valve on isiku täielik nõustumus piirangutega, et vältida vahi all olemist kriminaalmenetluse kestel. Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole H.O näol tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada šokivangistust, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk osaliseks vangistuse kandmiseks puudub. Nimelt on H.O viibinud vahi all 3 kuud ja 2 päeva ja korduvalt karistatud isik, seega šokivangistuse kohaldamine ei annaks ilmselt soovitud tulemust ja see ei vastaks ka süüle ning karistuse mõistmise põhimõtetele. Ülalmärgitu kohaselt tuleb põhjendatult H.O-le karistust kohaldada määras, mis jääb küll üksnes ühekolmandikulise sanktsioonimäära lähedale, kuid kindlasti reaalsena.
§ 68lg 1 alusel 8
(9)1-16-5704 tuleb lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg 22.12.2015 – 24.03.2016, s.o 3 kuud ja 2 päeva vangistust ning seeläbi on ärakandmata karistus 1 aasta, 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Vangistus tuleb pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel, arvestades proportsionaalselt asjaolusid, et H.O saaks korraldada oma pereelu enne karistuse kandmisele asumist. Elektrooniline valve on olnud ning on jätkuvalt mitte karistus vaid maksimaalne isiku taotlusele vastutulek, kus kohus saab veel arvestada isiku perekondlikku olukorda, vaatamata sellele, et ta on üksnes ja kavatsetult ise enda sellisesse olukorda pannud. Sealjuures kohus peab proportsionaalseks ka isikul olnud piiranguid asuda tööle, mille kohaselt on kohus ka eelnevalt määrusega seisukoha võtnud, siinkohal juba ka arvestades ka asjaolusid, et tõendamist on leidnud süüdistus, kus süüdimõistetu ähvardas kannatanut vägivallaga, mis oleks põhjustanud kannatanu tööl käimisele vähemalt olulised piirangud ja põhjustas hirmu kannatanu õiguste, sh põhiõiguste, teostamiseks ning seda mitte pelgalt süüdistatava poolt tekitatud riivete vaid intensiivsete kannatanu õiguste rikkumiste tõttu. Lähtudes karistuse täitmisele pööramise vältimatust vajadusest, tuleb otsuse täitmise tagamiseks jätta elektrooniline valve muutmata ja tühistada otsuse jõustumisel. Menetluskulud Välja mõista tuleb H.O-lt KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 alusel riigituludesse menetluskulud seoses II astme kuriteo toimepanemisega sundraha 645 eurot. Kaitsja kulud tuleb jätta süüdimõistetu kanda. Tõkend, tsiviilhagi ja asitõendid Asitõend – CD-plaat turvakaamera salvestisega jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Tsiviilhagi ei ole esitatud. Tõkend vangistuse asendamine elektroonilise valvega jätta muutmata ja tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdimõistetul ilmuda vanglasse kutse peale. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik 9
(9)