← Eesti

2-23-2361/84

Obsah (5)§ 659§ 662§ 171§ 173§ 176

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Määruse kuupäev 19.09.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-2361 Tsiviilasi N.W avaldus E.P vastu

§ 659, § 657 lg 1 p 2¹).

Avaldaja kannab kaebusega seotud menetluskulud.

  1. Maakohus ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust ning hindas tõendeid nõuetekohaselt. Samuti on maakohus oma seisukohti piisavalt põhjalikult selgitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
  2. Maakohus leidis õigesti, et avaldaja kahju hüvitamise nõuded VÕS § 115 lg 1 alusel ei kuulu rahuldamisele sõltumata sellest, kas pooltevahelise õigussuhte aluseks oli seadus (AÕS § 72 lg 5) või leping (kasutuskorra kokkulepe p 11.2., I kd lk 145).
  3. VÕS § 115 lg 1 alusel saab kahju hüvitamist nõuda, kui võlgnik (puudutatud isik) rikub oma kohustusi. Avaldaja heidab puudutatud isikule ette, et viimane ei täitnud kohustust tagada avaldajale veeühendus. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isik pole kohustusi rikkunud. Maakohus tuvastas õigesti, et elamu planeerimise ja ehitamisega alustati
  4. a ja puudutatud isik kolis majja
  5. a. Teine majaosa, mis kuulus müüjale ja hiljem avaldajale, jäi välja ehitamata. Avaldaja ostis pooliku ja veeühenduseta majakarbi. Veeühenduse väljaehitamisel
  6. a puudus müüjal huvi enda majaosas veeühenduse rajamiseks. Seega kaldus puudutatud isik projektist kõrvale. Liitumispunkt ja kinnistu veevärk lahendati teisiti kui projektis ja puudutatud isik ehitas veeühenduse vaid enda majapoolele. Veeühendus rajati nii, et korteril nr 2 polnud võimalik rajatud lahendust endale vee saamiseks kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asjaoludest, et müüjal puudusid sellele vastuväited ja ta aktsepteeris selles osas projektist kõrvalekaldumist. Seda toetab ka asjaolu, et müüja ei paigaldanudki veeühendust oma maja poolele (ning hiljem müüs enda kaasomandi osa avaldajale).
  7. Ringkonnakohus täiendab maakohtu lahendit järgmiselt. Isegi kui puudutatud isikul ja müüjal olid tasaarvestuse kokkulepped, siis ei mõjuta see õigussuhe avaldajat ega muuda fakti, et müüja aktsepteeris puudutatud isiku väljaehitatud monoliitset veelahendust vaid puudutatud isiku kinnistu osale. Asjaoludest ei nähtu, et müüja oleks puudutatud isiku vastu esitanud (või avaldajale loovutanud) nende omavahelisest õigussuhtest mingeid nõudmisi seoses veeühenduse rajamisega või tasaarvestusega. Sellest järeldub, et müüjal ei tekkinud veeühendusele (kaas)omandit. Tsiviilasjas nr 2-21-19339 antud müüja ja puudutatud isiku ütlused ei veena ringkonnakohut vastupidises.
  8. Ringkonnakohus täiendab maakohtu lahendit ka selles osas, et tegelikult praegusel juhul puudus puudutatud isiku poolt väljaehitatud veeühendus, mis oleks algse projekti järgi teostatud ja mis oleks olnud osapoolte kaasomandis. Ringkonnakohus ei tuvasta müüja ja puudutatud isiku vahel kokkulepet, mille alusel puudutatud isik pidi avaldajale veeühendust tagama. Seega polnud puudutatud isikul kohustust tagada avaldajale veeühendust kaasomanike kokkuleppe või seadusest tuleneval alusel. Kuigi algselt oli projekti järgi nähtud ette üks lahendus, siis puudub vaidlus, et projektijärgset lahendust ei realiseeritud. Maakohus leidis õigesti, et olemasoleva veeühendusega ühinemine oleks saanud toimuda vaid avaldaja ja puudutatud isiku omavahelise kokkuleppe alusel. Avaldaja etteheited maakohtule 6

(8)pooltevahelise suhtluse ebapiisavalale hindamisele (seoses kokkuleppe arutamisega) pole põhjendatud, sest pole oluline, mis põhjusel kokkuleppe jäi sõlmimata. Puudutatud isikut ei saanud sundida kokkulepet sõlmima. Kuna aga kokkuleppele ei jõutud, siis oli ainus lahendus rajada avaldaja majaosale iseseisev veeühendus. Maakohus tuvastas, et avaldaja ehitas
  1. a iseseisva veetrassi oma majaosale (trass majast kuni peatrassini, II kd lk 134, 135).
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku tegevust ei ole pahauskne ja määruskaebuse etteheited hea usu põhimõtte ebaõigele kohaldamisele on alusetud. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik tuvastada puudutatud isiku kohustus anda avaldajale vett tulenevalt hea usu põhimõttest.
  3. Kuivõrd puudutatud isiku poolset kohustuste rikkumist ei esinenud, siis jäid avaldaja nõuded kahju hüvitamiseks õigesti rahuldamata ning puudus vajadust muid kahju hüvitamise eeldusi kontrollida.
  4. Avaldaja heidab maakohtule ette kasutuskorra ja selle joonise ebaõiget tõlgendamist. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja etteheited ja kaebuses toodud asjaolud ei too kaasa maakohtu lahendi muutmist kasutuskorra piiride tõlgendamise ja kehtivuse osas. Väär on kaebuse väide, et kohus ei selgitanud, miks kasutuskorra joonis ja selle mõõtkava tähtsust ei oma. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki menetluses esile toodud olulisi asjaolusid, kasutuskorra joonist ja tõlgendanud kasutuskorda õigesti vastavalt kehtivale seadusele ja tõlgendamisreeglitele. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata. Maakohus leidis põhjaliku analüüsi tulemusena õigesti, et kasutuskorra kokkulepet sõlmides on kasutatud illustratiivset plaani, st plaani eesmärgiks on oli näidata, millist osa keegi kaasomanikest kasutab ja milline on juurdepääsutee, mitte jagada kasutusalasid detailselt. Sellise tõlgenduse puhul vastaksid ainukasutusalad tegelikule olukorrale. Sellist lähenemist toetas ka fakt, et selline maa jaotus oli kasutuses juba enne avaldaja kinnistu omanikuks saamist ning see oli aktsepteeritud avaldaja poolt kinnistu omandamisel.
  5. Õige on ka maakohtu järeldus, et puudutatud isik ei rikkunud kasutuskorda. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isik ei ole piiret rajanud kasutuskorra kokkuleppes määratud ühiskasutuses olevale neljameetrisele alale ega avaldaja ainukasutuses olevale maa-alale. Nii kohtutäitur kui maakohus on teostanud poolte maatükil vastavaid mõõtmisi ega tuvastanud piiride ületamist. Määruskaebuses esile toodud vastuväited ei lükka maakohtu järeldust ümber. Puudutatud isiku poolt piirde rajamine polnud keelatud projektiga ega planeeringuga ning piirde rajamine polnud ehitusloakohustuslik tegevus. Krundisisese aia rajamise näol on tegemist vaba ehitustegevusega.
  6. Avaldaja hinnangul leidis maakohus valesti, et piiridest ei tulene talle kahjulikke mõjutusi. Kaebaja leiab, et piire mõjutab teda oluliselt määral negatiivselt (manööverdamine takistatud). Ringkonnakohus ei nõustu selliste väidetega, kuna praegusel juhul on leidnud tõendamist, et avaldaja kinnisasja osale on sisse-ja väljasõit võimalik (sõltumata elektrikilbi paiknemisest) aga ka garaaži manööverdamine. Asjaolu, et need tegevused on avaldaja hinnangul temale tavapärasest keerulisemad, ei andnud maakohtule õigesti alust leida, et õiguste teostamine on (oluliselt) takistatud. Maakohus andis hinnangu avaldaja väidetele seoses pöörderaadiusega ja ringkonnakohus ei korda neid. Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud ja tõendid olulise negatiivse mõju kohta avaldajale.
  7. Maakohus leidis, et avaldaja esitas hilinemisega 31.01.2025 menetlusdokumendis uusi väiteid piirde kahjulikke mõjutuste osas ning seetõttu jättis need tähelepanuta. Avaldaja tugines ka määruskaebuses samadele asjaoludele, mis 31.01.2025 menetlusdokumendis. Kuna määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (

§ 662lg 3), siis annab ringkonnakohus ise nendele väidetele hinnangu.

18. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad sellised põhjendused ja tõendid, et avaldaja kinnistu poolel oleks lume lükkamine ja ladustamine välistatud (või oluliselt raskendatud) või kinnistu 7

(8)piirile värava ja piirdeaia paigaldamine võimatu. Lume lükkamine ja ladustamine on põhimõtteliselt võimalik ja selleks saab kasutada erinevaid võimalusi ja vahendeid. Avaldaja selgitused ei veena ringkonnakohut vastupidises. Samuti puudub kahtlus, et kinnisasja piirile on ka aia rajamine põhimõtteliselt võimalik. Selleks on võimalik kaaluda erinevaid lahendusi ning avaldaja vastupidine seisukoht ei tõenda, et ühtegi võimalust aia paigaldamiseks ei eksisteeri. Väited piirde visuaalse sobimatuse kohta ei ole sellist laadi, mille alusel ringkohus saaks lugeda seda oluliseks negatiivseks mõjutuseks avaldajale. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul pole avaldaja esile toonud ega tõendanud olulisi negatiivseid mõjutusi temale tulenevalt olemasolevast piirdest. Avaldaja etteheited hea usu põhimõtte kohaldamise rikkumisele pole põhjendatud ning ei mõjuta kohtu järeldust.
  1. Avaldaja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et kanalisatsioonikaevule pole juurdepääs takistatud. Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebuses selle seisukoha põhjendamiseks toodud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis lükkaksid maakohtu järeldused ümber. Asjaolu, et puudutatud isiku maa-alal asub kaamera, ei ole käsitletav kanalisatsioonikaevule juurdepääsu takistamisena. Kui kaebaja leiab, et puudutatud isiku eraotstarbeline kaamera rikub avaldaja filmimisel avaldaja privaatsust, siis on võimalik kasutada sellseks seaduses ettenähtud kaitsevahendeid. Käesoleva vaidluse raames kohus seda küsimust ei aruta, kuna see väljub vaidluse piiridest.
  2. Avaldaja tugines määruskaebuses ka sellele, et maakohus jättis kohaldamata AÕS § 89, mille kohaselt peab rikkuja tõendama enda õigust rikkuda. Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 72 lg 3 omab kaasomanike vahelistes suhetes sama tähendust, nagu annab § 89 aluse omanikule nõuda kolmandalt isikult valduse rikkumisega mitteseotud omandiõiguse rikkumise lõpetamist. Kuna vaidlus on kaasomanikel vahel, siis puudus alus AÕS § 89 kohaldamiseks.
  3. Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, siis puudub alus muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust. Kulude avaldaja kanda jätmine ei ole ebaõiglane, sest vaidlus lahenes tema kahjuks. Maakohtu määratud kulude suurust avaldaja ei vaidlustanud ja maakohus ei eksinud kulusid kindlaks määrates oluliste menetluspõhimõtete vastu. Kaebemenetluse kulud jäävad

§ 171lg 1 alusel samuti avaldaja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (

§ 173lg 1 ls 2).

22. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata puudutatud isiku kulunimekirja alusel. Puudutatud isik taotles 2304 € hüvitamist, mis on tasu 12 t 30 min õigusteenuse (tutvumine kaebusega ja vastamine 7 t ning tutvumine avaldaja menetlusdokumendiga ja seisukoha koostamine 5 t 30 min) eest tasumääraga vahemikus 183–186 €/t (sisaldab käibemaksu). Avaldaja vaidles kulude põhjendatusele osaliselt vastu ja leidis, et kulude kandmine on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isiku kulunimekirjas kajastatud esindaja mõlemad toimingud vajalikud ja põhjendatud ning nende maht on kooskõlas asjas esitatud dokumentidega. Kulude kandmist tõendavaid dokumente pole vaja esitada (

§ 176lg 6).

Esindaja tunnitasu määr on kohane. Puudutatud isik kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb avaldajal puudutatud isikule hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 2304 € (= 7 t × 183 + 5 t 30 min × 186). Viivise väljamõistmise taotlust puudutatud isiku menetluskulude nimekiri ega varasemad menetlusdokumendid ei sisalda. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.