← Eesti

2-18-8561/184

Obsah (9)§ 162§ 657§ 652§ 654§ 210§ 171§ 167§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Otsuse kuupäev 12.09.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-8561 Tsiviilasi D

§ 162

lg 1 alusel endise hageja kanda ja maakohus otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi. 7.

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - kostja oli võlgniku juhatuse liige 31.12.1999 – 09.09.2013; kostja oli alates
  2. a enda äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige; võlgniku ainuosanik 01.10.2005 –21.08.2013 oli Diapol Ltd (edaspidi Diapol), kelle ainuaktsionär oli kostja äriühing; võlgniku kontolt tehti kostja äriühingu kontole hagiavalduses märgitud ülekandeid aastatel 2011–2013; võlgnik esitas ülekannete tõttu Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) avalduse, mille alusel algatati kriminaalasi nr 16730000494, mis lõpetati kostja suhtes 15.01.2018; Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 määrusega jäeti Riigiprokuratuuri 20.02.2018 määrus kriminaalasjas menetluse lõpetamise kohta muutmata; 17.06.2022 kuulutati välja võlgniku pankrot. 7.
  3. Maakohus viitas ringkonnakohtu varasemale otsusele ja märkis, et hageja ei tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei saanud lojaalsuskohustust rikkuda, sest ta omas võlgniku üle ainsana kontrolli ja oli võlgniku majandustegevusest kasu saav isik. Maksed võlgniku ja kostja äriühingu vahel olid tuvastatud asjaoludel kontsernisisesed maksed. Täitmata on ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude esitamise eeldused, sest hageja ei ole konkreetselt välja toonud, millist juhatuse liikme kohusust kostja tahtlikult rikkus ja kuidas tekitas sellega võlgnikule kahju. 7.
  4. Mitmetest tõenditest (võlgniku pangakonto väljavõtted,
  5. a majandusaasta aruanne, kostja äriühingu arved võlgnikule, kriminaalmenetluses kogutud selgitused ja tunnistajate ütlused ning RS, KK, SS ja SR kinnitused) kogumis järeldub, et vaidlusalused ülekanded tehti võlgniku majanduslikes huvides ega olnud vastusoorituseta. Hageja ei tõendanud, miks oleks kostja pidanud nende ülekannete tegemist takistama. Hageja ei ole ka põhistanud, miks vastutab ülekannetega seonduva eest nimelt kostja kui juhatuse liige, kui hagejal oli ülekannete tegemise ajal ka teisi juhatuse liikmeid, kes olid nendest teadlikud või kes andsid nende tegemiseks korraldusi. Ainuüksi hageja kahtlused või viited ebakõladele või mõne ülekande aluseks oleva arve puudumine ei ole piisavad, et tuvastada mõne kostja tahtliku teo toimepanekut, mille tulemusena tekkis hagejale kahju. 7.
  6. Kostja on piisavalt põhjendanud, et endise hageja maksed olid mh seotud EAS-i toetuste, Kasesalu 10 hoone kulude ja Suurbritannias asunud üüripinnaga. Hageja seevastu 4

(8)pole esitanud õiguslikku põhjendust Suurbritannia õiguse järgi, et Diapoli nimel pidanuks vaidlusalused maksed kiitma heaks sama ühingu kui endise hageja vahetu emaettevõtte teine juhatuse liige. 7.
  1. PPA 15.01.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, Riigiprokuratuuri 20.02.2018 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 määrus kriminaalasjas nr 1-18-2402 kogumis tõendavad, et kriminaalmenetluses tuvastati teenuste tegelik osutamine võlgnikule. Seega oli kostja äriühingule tehtud ülekannetel majanduslik sisu ja võlgnik sai vastusoorituse. Järelikult ei saa kostjale ette heita võlgnikku kahjustavat tahtlikku tegu. Määrustest nähtub, et võlgnik ja kostja äriühing kuulusid ühte kontserni (tegemist oli n-ö perekonnaettevõttega), mistõttu ei saa ainuüksi arvete puudumine või arvetele märgitud sisu tähendada seda, et ülekanded olid alusetud ja arved fiktiivsed. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Endine hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palus ta panna kostja kanda. Hageja (endise hageja pankrotihaldur) teatas 31.08.2023 ringkonnakohtule, et soovib astuda menetlusse hageja asemel. 8.
  3. Esiteks ei käsitlenud maakohus vaidlustatud otsuses konkreetselt neid makseid ja arveid, millele hageja aegumata nõue tugineb. 8.1.
  4. Kostja äriühingu 31.01.2013 arve nr 125 summas 117 013,20 € on koostatud võlgnikule vastusooritust tegemata. Võlgniku raamatupidamisest nähtub, et sama summaga on koostatud kaks erineva sisuga arvet. Sellest järeldub, et mingeid teenuseid vastava summa ulatuses võlgnikule ei osutatud. Samuti nähtub võlgniku kontoväljavõttest, et makse tehti 04.01.2013, seega koostati arve 27 päeva pärast makse tegemist. Lisaks ei tõendeid, millest nähtuks, et kostja äriühing osutas võlgnikule koristus- ja hooldusteenuseid või tõsteteenuseid. Kogutud tõenditest nähtuvalt seisnes võlgnikule osutatud tõstetööde tasu ainult ühe töötaja igakuiste palgakulude hüvitamises. Tõenditega seostamata järeldas maakohus ebaõigesti, et vastava makse eest sai võlgnik kostja äriühingult kohase vastusoorituse. 8.1.
  5. Maakohtu viide EAS-i toetusele, Kasesalu 10 hoonega seotud kuludele ja Suurbritannias asunud üüripinnaga seotud kuludele ei ole asjakohane. EAS tasus võlgnikule toetusi 05.01.2005 – 12.07.2011 ja ühe korra 27.03.2013, Kasesalu 10 hoonega seotud arved puudutavad
  6. a, üüripinna eest tasus kostja äriühing 27.
  7. – 08.08.2013 ning ainult kolm esimest arvet on esitatud ajal, mis puudutab hageja nõuet. Seega kostja väited ja seonduvad tõendid ei oma seost alusetute maksetega, millele hageja nõue tugineb. 8.1.
  8. Maakohus tugines ebausaldusväärsetele kostja kontrolli all olevate isikute seletustele. KK 09.05.2023 selgitused lähevad vastuollu tema kriminaalmenetluses antud ütlustega ja need tulnuks jätta arvestamata. SS ja SR seletused ei ole asjakohased, sest hageja arvelt tehtud igakuised maksed SS töötasu hüvitamiseks ei seostu hageja nõude aluseks olevate alusetute ülekannetega. 8.1.
  9. Maakohus tugines ekslikult hageja nõude põhjendatuse küsimuses kriminaalmenetluses uurimisasutuse, prokuratuuri või ringkonnakohtu järeldustele, mis olid suunatud kostja tegevuses omastamise koosseisu tunnuste tuvastamisele. Kriminaalmenetluses tehtud määrused ei käsitle eraldi 26.03.2012– 20.02.2013 tehtud makseid. Jääb arusaamatuks, miks pidas maakohus kriminaalmenetluse järeldusi nii oluliseks. Riigiprokuratuuri ja ringkonnakohtu määruses tõdetakse, et osaliselt olid võlgniku maksed õigustatud, kuid lahtine on, kas osaliselt võisid maksed olla alusetud. Kriminaalmenetlust puudutavatest tõenditest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate maksete õigustatuse kohta tunnistajatelt selgeid küsimusi ei küsitud. 5
(8)8.
  1. Teiseks järeldas maakohus valesti, et kostja lojaalsuskohustuse rikkumine pole võimalik. 8.2.
  2. Ringkonnakohtu varasema otsuse järeldused puudutasid vaid aegumise küsimust ega ole ülekantavad hageja nõude sisulisele lahendamisele. Seega ei saanud maakohus tugineda ringkonnakohtu varasemale otsusele küsimustes, kas kostja sai rikkuda lojaalsuskohustust ja kas tema äriühingule tehtud maksed olid alusetud. 8.2.
  3. Maakohus ei arvestanud lojaalsuskohustuse rikkumise hindamisel kostja enda või kriminaalmenetluses tunnistusi andnud isikute kinnitustega selle kohta, et võlgniku omanik ja kontrollija oli C, mitte kostja. Ka juhul, kui kostjat saab käsitleda võlgniku ainsa lõppomanikuna vaadeldavate tehingute ajal, ei tähenda see, et tehingutega ei olnud tal võimalik rikkuda lojaalsuskohustust võlgniku suhtes. TsÜS § 35 järgi on juhatuse liikmel lojaalsuskohustus äriühingu ees, mitte äriühingu omanike ees, ning tulenevalt VÕS §-st 620 peab juhatuse liige arvestama eelkõige äriühingu huvidega ja neid huve igati kaitsma. Arvestades, et rahalised ülekanded, millele hageja aegumata nõue tugineb tehti kostja äriühingule ilma ühtegi vastusooritust saamata, on kostja rikkunud oma lojaalsuskohustust võlgniku ees. 8.2.
  4. Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti. Kostja väitel oli tal võlgniku nõusolek ülekannete tegemiseks, sest ta oli tehingute ajal võlgniku juhatuse liige ning läbi enda äriühingu võlgniku omanik. Seega pidi kostja kohtu ette tooma Suurbritannia õiguse sätted, mille alusel oli tal võlgniku juhatuse liikmena võimalik anda iseendale kui juhatuse liikmele nõusolek ülekannete tegemiseks. 8.2.
  5. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kostja pole lojaalsuskohustust rikkunud, sest ei teinud vaidlusaluseid makseid. Kostja oli läbi enda äriühingu teadlik võlgniku arvelt tehtud alusetutest maksetest ja rikkus nende talumisega juhatuse liikme hoolsuskohustust.
  6. Kostja vaidles kaebusele vastu.
  7. Osaühing Vestane (pankrotis, edaspidi: Vestane) taotles 05.03.2024 kas hageja asendamist endaga või enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna, sest ta oli omandanud hagejalt nõude kostja vastu. Ringkonnakohtu 09.05.2024 määrusega kaasati Vestane menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Vestane toetas apellatsioonkaebust, kuid märkis, et kuna nõue on loovutatud talle, siis tuleb hageja nõue rahuldada tema kasuks ja seda ka kohtuotsuses vastavalt kajastada.
  8. Vestane ja Bavaria Invest OÜ (edaspidi: Bavaria) teatasid 19.08.2025 kohtule, et Vestane loovutas vaidlusaluse nõude omakorda Bavariale, kes taotles enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Hageja kannab valdava osa menetluskuludest ringkonnakohtus. 13. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 7.1 refereeritud asjaoludest (

§ 652lg 1 p 1).

Maakohus tuvastas õigesti ja selle üle pooled ka ei vaidle, et endine hageja ja kostja äriühing kuulusid samasse kontserni. Maakohtu otsuse p-st 90 nähtub, et mh vaidlusaluste maksete tegemise ajal (26.03.2012 – 20.02.2013) oli hageja ainuosanik Diapol, mille ainuaktsionär oli kostja äriühing. Kuivõrd kostja oli kõnealusel ajal oma äriühingu ainuosanik, siis puudub alus lugeda kedagi teist kontserni tegelikuks kasusaajaks. 14. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti osaühingu juhatuse liikme kohustuste väidetaval rikkumisel põhinevaks kahju hüvitamise nõudeks (ÄS § 187 lg 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 6

(8)14.
  1. Maakohus otsustas õigesti, et hageja kui kontserni kuuluva ühingu nimel tehtud toimingute hindamisel saab käesoleva juhtumi asjaoludel lähtuda kontserni kui terviku ja eelkõige emaettevõtte tegeliku kasusaaja huvidest. See on kooskõlas ringkonnakohtu varasema seisukohaga (15.03.2022 otsuse p-d 51–55) ja ka äritegevuse korraldamise üldiste põhimõtetega. Siiski ei ole menetlusõiguslikult korrektne, et neis küsimustes oli ringkonnakohtu varasem otsus pooltele ja maakohtule siduv, kuid see eksimus ei muuda vaidlustatud otsust ebaõigeks. Samuti ei muuda maakohtu järeldusi valeks osaliselt ka maksete ja nende aluste käsitlemine, mis hageja nõuete osalise aegumise tõttu pole praegu enam asjakohased. 14.
  2. Ringkonnakohus märgib, et kontsernihuvist lähtumine ja emaühingu antud juhiste järgimine võib välistada tütarühingu juhatuse liikme vastutuse olukorras, kus tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega, ja eeldusel, et tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega. Kontsernihuvi järgimisega ei saa õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt ÄS § 180 lg 5¹) või millega põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus. Seega võib kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust (RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 17). 14.
  3. Käesoleval juhul hageja ei väida, et vaidlusalused maksed tehti maksejõuetu tütarühingu (esialgne hageja) arvel või põhjustasid tema maksejõuetuse. Järelikult on kostja vastutusest vabanemiseks piisav, kui vaidlusalused maksed on kõiki asjaolusid kogumis kaaludes kontserni kui terviku huvides, kuigi need ei tarvitse olla kitsalt vaadates endise hageja kui tütarühingu huvides. Nimetatud tingimus on täidetud. Maakohus järeldas oma otsuse p-des 97–109 kirjeldatud ja analüüsitud tõenditest p-s 110 õigesti ja menetlusnorme rikkumata, et vaidlusalused ülekanded tehti vähemalt kontserni majanduslikes huvides ega olnud vastusoorituseta. Ühtlasi näitas maakohus järgnevates p-des 111–114 asjakohaselt, et nimetatud järeldus on kooskõlas kriminaalasja lõpetamisel tuvastatu ja selle põhjal tehtud otsusustega. Siinjuures ei omistanud kohus kriminaalasja dokumentidele asjatult suurt tähtsust ega pidanud analüüsima iga esile toodud makset eraldi. Piisav oli tuvastada esialgse hageja ja kostja äriühingu ühine majandustegevus kontsernina, mida hageja apellatsioonkaebuses ka kahtluse alla ei sea. Maakohus hindas tõendeid (sh isikute ütlusi) kogumis ja põhjendas asjakohaselt oma järelduste kujunemist. KK, SS ja SR seletused on kooskõlas nii omavahel kui teiste tõenditega, mistõttu ei pidanud maakohus jätma nendega arvestamata. Ringkonnakohtul pole põhjust hinnata samu tõendeid teisiti. 14.
  4. Äritegevuse ja ettevõtluse keskne eesmärk on tulu saamine ja just sel eesmärgil tegutseb äriühing majandustegevuses (vrd nt RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41; RKTKo 03.07.2024, 2-22-11970/29, p 12). Kasumi teenimine on äriühingu otsene äriline eesmärk (RKTKo 02.03.2005, 3-2-1-167-04, p 36). Isikud investeerivad eri liiki äriühingutesse peamiselt mõttega saada sealt omanikutulu kasumi jaotamise tulemusel. Kontserni kuuluvate ettevõtete ühine eesmärk on saada tulu ja suunata see kontserni tegelikule kasusaajale. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks vaidlusaluste maksete puhul muule eesmärgile. Seega olid mh need maksed kontserni kui terviku huvides, sest raha ei liikunud kontsernist välja ega takistanud kontserni ühist tegutsemist või eelnevas kirjeldatud peamise eesmärgi saavutamist. 14.
  5. Eeltoodud kaalutlustel pole määrav, kas endine hageja sai iga vaidlusalusele makse eest täpse vastusoorituse ja milles see seisnes. Samuti pole oluline, kas maksed tegi kostja või keegi teine. Ühtlasi ei mõjuta kostja vastutust käesoleval juhul küsimus sellest, kas Diapoli 7
(8)kui Suurbritannia ühingu asukohamaa õiguse järgi pidanuks maksed heaks kiitma teine juhatuse liige, sest olenemata nimetatud heakskiidust või selle vajalikkusest vastavad kõnealused toimingud eeltoodud kaalutlustel kontserni kui terviku huvidele. Kokkuvõttes jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja tühistas hagi tagamise abinõud. 15. Hagi rahuldamata jätmise tõttu pole vaja eraldi käsitleda menetlusse kaasatud kolmanda isiku (Vestane) taotlust mõista kostjalt raha välja tema kasuks. Bavaria saab menetlusse kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel (

§ 210lg-d 2 ja 3), aga see ei mõjuta asja lahendamise tulemust.

16. Hageja ja kostja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

§ 171lg 1 alusel peamiselt hageja kanda.

Siiski tuleneb

§ 167

lg-st 3, et hageja poolel kaasatud kolmandate isikute taotluste ja avaldustega seotud poolte kulud jäävad vastava kolmanda isiku kanda, sest need ei jää tema vastaspoole kanda. Kumbki kolmas isik kannab

§ 167lg 2 järgi ise kõik oma menetluskulud.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (

§ 173lg 1 ls 2).

17. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (

§ 177lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.