KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 10. detsember 2020 Kohtuasja number 1-20-5974 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi Süüdimõistetu A.I (isikukood XXX )

) § 415 lg 3 alusel edasi kuu võrra, s.o kuni

1. jaanuarini
2. Taotluse kohaselt võiksid karistuse viivitamatult kandmisele asumisega kaasneda süüdimõistetule rasked tagajärjed. A.I on üksi elav inimene, kellel on suur majapidamine mitmete loomadega. Kohtuotsuse jõustumisest möödunud aja jooksul ei õnnestunud A.I-l korraldada asju selliselt, et majapidamine koos loomadega hooletusse ei jääks. Inimlikult ei saa loomade hooletusse jäämist eeldada.
3. Tartu Maakohus jättis
4. detsembri 2020 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata, märkides järgmist.

§ 415lg 3 eeldused pole täidetud.

A.I mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses kokkuleppe alusel, mis sõlmiti juba

1. augustil
2. Seega oli A.I-l vähemalt kokkuleppe sõlmimise ajast teada, et ta peab minema vanglasse. Ka kohtu alla anti A.I juba
3. oktoobril
4. Loomadega on A.I tegelenud kogu käesoleva menetluse ajal ehk tal oli ümberkorralduste tegemiseks aega ca 3,5 kuud. Välistamaks A.I loomade abitusse seisundisse jäämist, saatis kohus oma määruse ka A.I elukohajärgsele omavalitsusele, st Põlva vallale.
5. Tartu Maakohtu määruse peale esitas
6. detsembril 2020 määruskaebuse A.I kaitsja T. Pilv, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ja palub lükata süüdimõistetu vangistuse täitmine edasi kuni
7. jaanuarini
8. Kaitsja märgib järgmist. A.I ei suutnud leida loomade eest hoolitsejat, ent praegu on lootus, et see inimene on leitud. Kuu aja jooksul võib A.I sellise inimese leida. Loomad ei tohi hooletusse jääda. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Maakohus leidis õigesti, et vangistuse edasi lükkamise asjaolusid

§ 415lg 3 mõttes ei esine.

Ringkonnakohus ei tea, kas A.I-l üldse on loomi või kas ta on proovinud nende eest hoolitsejat leida. Lõppkokkuvõttes see aga oluline polegi: kui A.I-l ongi loomad ja ta tõepoolest proovis neile hooldajat leida, tal see väidetavalt ei õnnestunud. Maakohus märkis õigesti, et A.I-l oli hooldaja leidmiseks aega pikalt. Pole mingit alust seda aega veelgi pikendada. Esiteks pole põhjust eeldada, et seni saamatust üles näidanud A.I nüüd loomade hooldaja leida suudaks (ka kaebuses esitatakse vastakaid andmeid: ühtpidi viidatakse, et hooldaja justkui on leitud, teisalt aga öeldakse, et 7. jaanuariks 2021 see leitakse). Teiseks talitas maakohus väga õigesti Põlva valda teavitades: Põlva vald saab loomade – kui neid olemas on – heaolu tagamise enda õlule võtta. Seega jääb maakohtu määrus

§ 390lg 1 ja § 337 lg 1 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.

1. Ringkonnakohus selgitab A.I-le kahte asja.
2. Kõigepealt tuleb A.I-le selgitada, et ta peab vanglasse minema viivitamatult. Nimelt ei lükka praegune määruskaebemenetlus A.I vanglasse minemise aega kuidagi edasi. Sellega seoses kordab ringkonnakohus oma varasemas praktikas öeldut (vt lahend nr 1-184540/36).
3. Vastupidine olukord – st kui vangistuse algusaja üle vaidlemine lükkaks vangistuse alguse edasi – oleks ebaloogiline.

§ 415

silmas pidades saab kõigepealt öelda, et vangistuse algusaja edasi lükkamine on väga erandlik. Lisaks tuleneb sellest sättest, et vangistuse algust saab edasi lükata vaid piiratud ajaks: kuni 6 kuuks (lg 1 p 1), kuni 12 kuuks (lg 1 p 2), kuni 3 aastaks (lg 2) ja kuni 2 kuuks (lg 3). Kui aga vangistuse algusaja lükkaks edasi ka kaebemenetlus, oleks võimalik

§-st 415 n-ö mööda hiilida – ja vähemalt teoreetiliselt võiks seda teha lõputult. Võib ju kaebemenetluse täies mahus läbimine kesta mitu kuud. 2

§ 414

lg 4 abil, mille kohaselt ei peata taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks vangistuse täitmisele pööramist. Mida tähendab „vangistuse täitmisele pööramine“

§ 414

lg 4 tähenduses, ilmneb

§ 414esimestest lõigetest.

Kõigepealt kuulub vangistuse täitmisele pööramise hulka teatise saatmine süüdimõistetule

§ 414lg 1 alusel.

Lisaks sellele on aga vangistuse täitmisele pööramisel tulenevalt

§ 414

lg-st 3 oluline roll ka vanglal ja politseil: kui süüdimõistetu ei ilmu kohtu määratud ajaks vanglasse, võtab vangla ühendust politseiga, kes toob kurjategija vanglasse sundkorras. Seetõttu ei saa nõustuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et

§ 414

lg 4 (ainus) mõte on panna kohtule kohustus saata kurjategijale vangistuse algusaja teatis ka siis, kui too on taotlenud vangistuse algusaja edasi lükkamist (Pikamäe –

. Kommentaar. § 414/6). Nagu äsja märgitud, hõlmab täitmisele pööramine endas lähtuvalt

§ 414

lg-st 3 ka süüdimõistetu reaalset vanglasse viimist (mitte üksnes teatise saatmist). Lisaks ei arvesta viidatud seisukoht sellega, et vaevalt küll esitavad süüdimõistetud (kuigivõrd) pikendamistaotlusi enne seda, kui kohus on neile teatanud vanglasse minemise kuupäeva – taotlused esitatakse pärast selle kuupäeva teada saamist. Seega muutuks

§ 414

lg 4 kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaris esitatud tõlgendust järgides (suuresti) sisutühjaks. 11. Tõsi, seaduse praeguses määruses esitataval tõlgendamisel võib tekkida küsimus, miks on maakohtu määrus edasilükkamistaotluse rahuldamata jätmise kohta üldse vaidlustatav. Selleks võib olla mitmeid selgitusi. Esiteks ei saa välistada, et seadusandja ei ole sellele (kuigivõrd) mõelnud – ja vaidlustamiskeeld puudub

§-st 385 just seetõttu. Samas aga pole välistatud, et edasi lükkamata jätmise õigusvastasuse tuvastamisel on mingi praktiline väljund: nt võib süüdimõistetul tekkida õigus esitada riigi vastu kahjuhüvitusnõue tulenevalt asjaolust, et ta viidi vägisi vanglasse, ehkki tal oleks pidanud võimaldatama veel mõnda aega vabaduses olla.

1. Eelöeldu tähendab seda, et A.I on jätnud ebaseaduslikult vanglasse minemata: ta oleks pidanud sinna minema
2. detsembril 2020 – seda hoolimata
3. detsembri 2020 vangistuse edasi lükkamise taotlusest. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et edasilükkamistaotluse esitamine ei võta vanglalt ära

§ 414

lg 3 järgset kohustust teatada süüdimõistetu ilmumata jäämisest politseid ega politseilt

§-st 139 tulenevat kohustust viia kurjategija sundkorras vanglasse. Samuti tuleneb ülal öeldust, et vangla peakski nüüd tegema politseile A.I vanglasse sundtoomise taotluse ja politsei peaks A.I sellest taotlusest lähtuvalt vanglasse viima. Sellest lähtuvalt tuleb määrus saata ka Tartu Vanglale. 13. Teiseks on A.I-le vaja selgitada, et kui ta läheb vanglasse selliselt, et ta loomade heaks midagi ette ei võta, võib tegemist olla kuriteoga: looma julma kohtlemisega KarS § 264 tähenduses (võimalik, et tegevusetusega KarS § 13 lg 1 mõttes). Nii võib see olla nt siis, kui A.I jätab loomad nälga. Sellisel juhul tuleb A.I-d sellise teo eest karistada – võimalik, et vangistusega. Et kuritegu vältida, peab A.I rasked tagajärjed loomadele ära hoidma. Seda saab teha nt nii, et ta otsib loomadele mõne usaldusväärse hooldaja. Ülal märgitust tulenevalt ei pruugi A.I seda aga suuta. Seepärast tuleb kõne alla ka see, et A.I annab Põlva vallale oma vanglasse minemisest teada. Tõsi, nagu märgitud, maakohus valda juba teavitas. Ei saa aga eeldada, et mõni vallaametnik päevas mitu korda kontrollimas käib, 3