KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-12975 Kohtuasi X avaldu

) § 371 lg 1 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus isa kanda. 2.

1. Määruse kohaselt ei allu asja lahendamine Harju Maakohtule. Hooldusõiguse ja suhtluskorda puudutava vaidluse korral tuleb kohtualluvust esmalt kontrollida Nõukogu 25.06.2019 määruse (EL) nr 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüssel II bis määrus) järgi. 2.
2. Brüssel II bis määruse art 97 lg 1 punkti a kohaselt kohaldatakse määrust vaid juhul, kui kõnealuse lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Seega on Eesti Vabariigi kohtualluvuse kindlakstegemiseks oluline tuvastada, kas lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal, s.o 10.10.2025 Eesti Vabariigis. 2.
3. Kuna laps on imik, tuleb tema hariliku viibimiskoha hindamisel lähtuda eelkõige teda hooldava vanema, s.o ema keskkonnast. Lapse ema selgitas, et lahkus lapsega Eestist Indiasse 01.07.
4. Ema ei plaani lapsega tagasi Eestisse tulla, kuna Indias on tal perekondlik tugi, mis Eestis puudub. Kuigi ema on viimastel aastatel olnud majanduslikult rohkem seotud Eestiga, on ta pärit Indiast (sh valdava osa elust seal elanud) ja tema kontakt Indiaga ei ole Eestis elamise ajal katkenud. Kuigi ema on alles Indiasse tagasi pöördunud, on ema ühes lapsega tugevamalt seotud Indiaga. Seega oli lapse harilik viibimiskoht Brüssel II bis määruse mõistes avalduse esitamise ajal Indias. Kuna India ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, ei kuulu Brüssel II bis määruse art 97 lg 1 punkti a järgi Brüsseli II bis määruse sätted rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldamisele. 2.
5. Kui laps viiakse Brüssel II bis määruse osalisriigist kolmandasse riiki õigusvastaselt, kohaldub siiski Brüsseli II bis määrus, kuni lapse harilik viibimiskoht on Brüssel II bis määruse osalisriigis. Antud juhul ei viidud last Indiasse õigusvastaselt. 01.07.2025, kui laps Indiasse läks, oli lapse ainus 2

sätete alusel. Kuna laps ei ela Eestis, tal on India kodakondsus, Eesti kohtus ei ole võimalik lapse huvide efektiivne kaitsmine ja lapsel ei ole Eestis vara, ei allu avalduse menetlemine siseriiklike sätete kohaselt Eesti kohtule (

§ 116lg 1 ja § 110).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Isa palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. 3.
2. Kaebuse kohaselt ei saa lapse harilik viibimiskoht muutuda poolelioleva kohtumenetluse ajal põhjusel, et üks vanem viib lapse teise riiki. 3.
3. Avalduse lahendamine allub Eesti kohtule, sest laps sündis ja elas Eestis. Lapse ja ema rahvastikuregistrijärgne aadress on jätkuvalt Eestis. Ema sidemed Eestiga ei ole katkenud. Ema omab pangalaenuga soetatud kinnisvara Eestis. Emal on Eestis alaline elamisluba ja töökoht. Ema kogub ka pensionit Eestis. Samuti saab ema Sotsiaalkindlustusametilt vanemahüvitist. Selliseid seoseid emal Indiaga ei ole. Ema kuritarvitas lapse Indiasse viimisel oma õigusi.
4. Ema vaidles määruskaebusele vastu.
5. Tallinna Linnavalitsus (Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) määruskaebust ei toeta.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 3

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 8. Isa esitas määruskaebusega ja 14.10.2025 seisukohaga tõendid ja ema 06.10.2025 seisukohaga tõendid.

§ 238lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust.

Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab menetlusosalise poolt kohtule esitatud väiteid (

§ 236lg 1).

Arvestades isa määruskaebuse väiteid, on asjakohased määruskaebusele lisatud rahvastikuregistri väljatrükk ja kuvatõmmis rahvastiku registrist (dtl-d 153–156). Ülejäänud dokumentide vastuvõtmisest tuleb keelduda, sest osad neist on toimikus juba olemas ning tsiviilasjas nr 2-25-7731 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused ja nende rahuldamata jätmise määrused ei oma siinse vaidluse kontekstis tähtsust. Arvestades ema väiteid, on 06.10.2025 seisukohale lisatud tõendid asjakohased ja kohus võtab need asja materjali juurde. 9. Maakohus leidis põhjendatult, et avalduse lahendamine ei allu Eesti kohtule. Maakohus kontrollis kohtualluvust õigesti nii rahvusvaheliste instrumentide kui siseriikliku õiguse alusel. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning

§ 654lg 6 alusel, koosmõjus §-ga 659, neid ei korda.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebuses viidatud asjaolu, et lapse ema on viimastel aastatel majanduslikult olnud seotud Eestiga (omab siin korterit, saanud maksustatavat sissetulekut ja sotsiaaltoetusi), on üksnes üks asjaolu, mida hariliku viibimiskoha määramisel teiste seas arvestatakse. Ainuüksi see ei kaalu üles asjaolusid, mis viitavad ema ja lapse tugevale seotusele Indiaga. Ema on pärit Indiast, on valdava osa oma elust seal elanud ning seal elavad tema lähedased sugulased, kellega on ema tihedas suhtluses, sh on Indias tugivõrgustik, mida tal lapse Eestis kasvatamiseks ei ole. Lapse ema selgitas määruskaebemenetluses, et ta on India kodanik ja maksuresident, tal on Indias investeerimisfondides investeeringud ja elukindlustus. Seega on ema olnud majanduslikult seotud mitte ainult Eesti, vaid ka Indiaga ja usutav on ema väide, et ta ei sõltu vaid Eesti Vabariigi poolt makstavatest sotisaaltoetustest. Seejuures andis lapse ema Sotsiaalkindlustusametile teada, et ei plaani Eestisse tagasi tulla. Samuti selgitas ema, et asus Eestisse ainult töötamise eesmärgil, kuid töötas enne seda kümme aastat IT-sektoris Indias, s.t ta suudab ja plaanib taas leida tööd Indias.
2. Asjaolu, et ema sidemed Eestiga ei olnud kolimise ajal ega ole ka praegu täielikult katkenud, ei võimalda järeldada, et lapse harilik viibimiskoht on Eestis. Ema võib omada Eestis kinnisvara ja jätkata pangalaenu tasumist ka siis, kui ta elab lapsega Indias ega plaani siia naasta. Ka asjaolu, et ema plaanis esialgu detsembris 2025 lapsega Eestisse naasta, ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Ema selgitas, et kolimine Indiasse on läbimõeldud ning ta soovib tagada lapsele kasvamise tuttavas, toetavas ja lapse päritoluga seotud kultuurilises keskkonnas. Arvestades, et Eestis elamise ajal ema sidemed perekonnaga ei katkenud, on ema väited usutavad.
3. Eelnevat arvestades määras maakohus lapse hariliku viibimiskoha õigesti ja määruskaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna menetluskulude nimekirja ei esitatud ja kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalist, jääb kulude rahaline suurus kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt) 4