Obsah (10)

§ 651§ 652§ 238§ 429§ 424§ 272§ 173§ 162§ 163§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-52 Koht

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. 37. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja raviteenuse kulude hüvitise 70 eurot ja valuraha hüvitise 390 eurot (lisandub viivis). Selles osas vaidlustab maakohtu otsust aga kostja. Kostja ei esita sisulisi vastuväiteid hagi osalisele rahuldamisele, kuid leiab, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema esitatud tasaarvestuse avalduse. Ringkonnakohus vaatab seega asja läbi terves ulatuses. Pooled ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid, mis on märgitud käesoleva otsuse punktis 16, mistõttu lähtub neist asja lahendamisel ka ringkonnakohus.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hagiavalduse lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega tõendeid ebaõigesti hinnanud. Samuti ei ole õiged hageja üldsõnalised etteheited kohtuotsuse põhjendamise kohustuse, eelmenetluse ülesannete rikkumise ja poolte ebavõrdse kohtlemise kohta. Kolleegium selliseid rikkumisi ei tuvastanud (välja arvatud siinse otsuse punktis 47.1 märgitud osas). Vastuseks hageja etteheidetele märgib kolleegium järgmist. 9 2-23-52 Päevaraha 100 eurot ja F päevaraha või hooldusabikulu 70 eurot
2. Hageja on ka apellatsioonkaebuses seisukohal, et tal on õigus nõuda kostjalt päevaraha ja haigla päevaraha või hooldusabikulu hüvitamist, kuid on jätnud tähelepanuta maakohtu tuvastatu, et hageja ei ole kostjaga sellises kindlustuskaitses kokku leppinud. Hageja viitab ka ise õigesti, et kindlustusandjal on kohustus maksta kindlustusvõtjale üksnes kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustushüvitist. Maakohus viitas seejuures õigesti ka kostja tingimuste p-le 2, mis selgitab, et tingimustes on kirjas kindlustuskaitsed, mille ulatuses on üldse võimalik kindlustuskaitset saada, kuid konkreetne õnnetusjuhtumikindlustuse leping hõlmab ainult kindlustuslepingus märgitud kindlustuskaitseid.
3. Seda, et hagejal päevaraha või haigla päevaraha kindlustuskaitse oleks, hageja tegelikult ka ei väida. Vastupidi, hageja kinnitas nii maakohtu menetluses (vt nt 22.05.2024 istungi protokoll ajamärked 00:42:14 ja 00:51:02) ja kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et ta ei ole päevaraha kindlustuskaitset valinud. Hageja selgitab, et lähtub nõude esitamisel seetõttu asjaolust, et tüüptingimustes on see olemas. Hageja seisukoht, nagu tuleneks haigla päevaraha või päevaraha maksmise kohustus ainuüksi kostja tüüptingimustest ja asjaolust, et kostja ei pakkunud talle lepingu sõlmimisel päevaraha või haigla päevaraha kindlustuskaitse võimalust, on ekslik. Tüüptingimused on üksnes lepingu osa ja ei saa muuta ega laiendada lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud lepingu tingimusi (VÕS § 37 ja § 38). Eeltoodu tõttu on ekslik ka hageja arvamus, nagu tuleks temale päevaraha maksta põhjusel, et poliisilt ei tulene, et haigla päevaraha tasumisele ei kuulu.
4. Maakohus jättis õigesti hindamata hageja tõendid selle kohta, kas lepingut sõlmides oli võimalik selliseid riske valida, kuna see ei oma hageja nõude seisukohast tähtsust. Samuti ei ole selle üle poolte vahel vaidlust. Maakohus ei pidanud asuma seda välja selgitama ka avalikes huvides. Eeltoodu tõttu ei hinda neid väiteid ja tõendeid ka ringkonnakohus (

§ 652lg 2).

1. Maakohus ei ole jätnud ebaõigesti arvestamata hageja väidetega tüüptingimuste võimaliku tühisuse kohta. Hageja apellatsioonkaebusest jääb ka ebaselgeks, millist konkreetset tüüptingimust ta silmas peab ja miks ta leiab, et see on tühine. Hageja viitab tingimuste p-dele 37, 38 ja 39, mis käsitavad haigla päevaraha kindlustuskaitset, kuid need tingimused hageja kindlustuslepingule ei kohaldu. Seega ei kerki küsimust ka nende võimalikust tühisusest. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium, et võimalus ise valida kindlustuskaitse ulatus on kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega, mitte vastuolus hea usu põhimõttega.
2. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust see, kas hageja vajas oma ema poolt osutatud abi. Maakohus ei eksinud, kui jättis vastavad tõendid hindamata. Kuigi õige on hageja viide, et kostja tingimuste p 46.5 kohaselt hüvitatakse ravi seisukohalt vajalik ja arsti määratud taastus- ja hooldusravi kulu, ei nõua hageja siinsel juhul hooldusravi teenuse kulu. Tingimuste p 51 ja p 53 kohaselt on raviteenuse kulu lepingu tähenduses tasuline teenus, mille osutajal on vastav tegevusluba. Hageja ei ole esile toonud, et F nendele nõuetele vastaks. Hageja nõuab päevaraha selle eest, et tema ema F abistas teda 7 päeva kodus. Arsti määratud hooldusravi ei ole samastatav hooldamiseks osutatava abiga. Ühtegi tõendit 70 euro suuruse kulu tekkimise kohta ei ole hageja samuti esitanud.
3. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, et hageja õigus nõuda päevaraha või haigla päevaraha ei tulene ka asjaolust, et F ja kostja vahel sõlmitud kindlustusleping nägi ette päevaraha kindlustuse. Hageja on jätnud tähelepanuta maakohtu selgitused selle kohta, et kindlustusjuhtum ei toimunud F-iga. Seetõttu on asjakohatu ka etteheide, et 10 2-23-52 F-ile ei ole kindlustushüvitist makstud. Kuna kindlustuslepingust ei tulene kostjale kohustust maksta hagejale päevaraha või haigla päevaraha või F päevaraha, ei pidanud maakohus tuvastama ka seda, kas hageja sai või ei saanud ennast ise teenindada. See ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust. Transpordikulu 3916,45 eurot
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega transpordikulu täiendava hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Nõude rahuldamiseks pidi hageja esile tooma ja tõendama, et tal on kindlustuslepingust tulenev transpordikulu hüvitamise nõue kostja vastu. Hageja ei ole seda teinud.
5. Maakohus leidis õigesti, et transpordikulu kuulub tingimuste p 56 alusel raviteenuse kindlustuskaitse hüvitise alla ja on seetõttu ka piiratud kokkulepitud kindlustussummaga. Asjaolu, et tingimuste p 46 loetleb raviteenuse kindlustuskaitse all hüvitatavad meditsiiniteenused ja siin ei ole transpordikulu märgitud, seda järeldust ei muuda. Transporditeenus ei olegi meditsiiniteenus p 46 tähenduses, kuid on hüvitatav p 56 alusel koos hüvitamisele kuuluva meditsiiniteenusega. Maakohus selgitas õigesti, et hageja ei saa nõuda kostjalt rohkem, kui on kindlustussumma, samuti et eraldi transpordikulusid ei ole kokku lepitud (26.09.2023 kohtuistung, ajamärge 00:49:25). Hageja ei ole oma kaebuses maakohtu selgitustega arvestanud ega neid ümber lükanud. Punkti 56 kohaselt, kui If maksab hüvitist ravi eest, hüvitatakse ka kulutused kindlustatu vältimatuks transpordiks Eesti piires selle ravi osutamise kohta ja tagasi koju. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vastav tingimus on selge ja loogiliselt arusaadav igale mõistlikule kindlustusvõtjale. See ei ole ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu tühine tüüptingimus. Hageja teistsugune seisukoht viiks järeldusele, et kostjal ei ole lepingust tulenevalt üldse transpordikulu hüvitamise kohustust, kuna transpordikulu kindlustuskaitses ei ole eraldi kokku lepitud ja see ei ole ka eraldi kindlustuskaitse liik. Raviteenusega seotud transpordikulu on seega osa raviteenuse kindlustuskaitsest.
6. Eeltoodu ei oma siinses asjas aga määravat tähtsust, kuna hageja transpordikulu hüvitamise nõue on igal juhul tõendamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega neid kordamata. Hageja apellatsioonkaebuse väited neid maakohtu järeldusi ümber ei lükka. Ainuüksi sellest, et hagejale osutati raviteenust, ei saa järeldada, et tal oli vältimatult vajalik transporditeenus ega seda, et talle sellist teenust tegelikult ka osutati. Vastuseks apellatsioonkaebuse etteheidetele märgib kohus järgmist. 47.
7. Hageja kordab kaebuses oma seisukohta, et sõiduk, millega Valaria OÜ väidetavalt hagejale meditsiinilise transpordi teenust osutas, ei pidanud Valaria OÜ omandis olema. Hageja seisukoht on iseenesest õige, kuid arvestades koos selle asjaoluga ka muid maakohtu tuvastatud asjaolusid, ei lükka ümber järeldust, et teenuse osutamine hagejale on tõendamata. Täpsemalt tuvastas maakohus, et Valaria OÜ-le kuulus ainult üks sõiduk – GAZ 24, mis ei sobi meditsiiniliseks transpordiks, sõiduk, millega väidetavalt teenust osutati, oli teenuse osutamise ajaks ammu lammutatud ja sõiduk, millega teenuse osutamist väitis Valaria OÜ suuliselt, ei sobi meditsiinilise transpordi teenuse osutamiseks, sest ratastooliga sellesse ei mahu. Neid asjaolusid hageja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta. Samuti tuvastas maakohus selle, et Valaria OÜ juhatuse liikme selgitused olid muutlikud. Hageja viide tema enda poolt vande all antud seletustele selle kohta, kuidas ta sõidukisse sisse sai ja kuidas teda sõidutati, neid asjaolusid ümber ei lükka. Seda enam, et ka hageja enda väited on vastuolulised. Nimelt väitis hageja nii seda, et ta ei mäleta, mis sõidukiga oli tegemist, mis marki see oli, mitu istekohta või mis värvi see oli (12.04.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:30:13), kuid ka seda, et sai autosse ratastooliga sisse, kuna seal olid relsid (samas, 11 2-23-52 ajamärge 00:32:06). Vande all kinnitas aga hageja sõitmist kostja viidatud tõendilt nähtuva autoga sarnase autoga, et ta mahtus sinna ratastooliga, kuid ei sõitnud sellega sinna sisse, kuigi istus sõidu ajal ratastoolis. Hageja selgitas, et nii tema ise kui ratastool tuli tõsta autosse kahe inimese poolt (22.05.2024 ärakuulamise protokoll). Samas märkis hageja ka seda, et ta kasutas ratastooli viimati Narva-Jõesuus detsembris 2021 (samas). Tegelikult käis hageja Narva-Jõesuus 26.09.2021– 01.10.
8. Hageja väitis aga ka seda, et ta ei saanud veel jaanuaris karkudega käia ning viimaks eitas, et auto, millega ta sõitis, oleks olnud selline, millele kostja tõend viitas ja ütles, et ei suuda meenutada, milline see auto oli (samas, ajamärge 02:06:43), st eitas asjaolu, mida oli samal istungil varem kinnitanud. Need hageja väited on omavahel vastuolus, samuti vastuolus maakohtu tuvastatud asjaoludega hageja tervisliku seisundi kohta, mida hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Maakohtu järeldusi ei lükka ümber ka hageja apellatsioonkaebuse väide, nagu ei lükkaks meditsiinilise transpordi vajadust ümber asjaolu, et hageja käis samal ajal välisreisil. Nimelt on hageja ise väitnud, et ei saanud varem planeeritud koolitusel osaleda, kuna on lennujaamas ja sõidab Riiast autoga Tallinnasse (kd II tl 101). Hageja ei ole oma välisreise puudutavaid asjaolusid maakohtu menetluses täpsustanud ega selgitanud. Vande all ülekuulamisel hageja reisil käimist ei mäletanud (22.05.2024 protokoll, ajamärge 02:06:43), kuid apellatsioonkaebuses viitab üldsõnaliselt, nagu oleks talle osutatud välismaal raviteenuseid. Sellele esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väitele kolleegium sisulist hinnangut ei anna (

§ 652lg 4), kuid arvestab seda hageja väidete usaldusväärsuse hindamisel.

Kolleegiumi hinnangul on hageja väited läbivalt vastuolulised ja muutuvad ning seetõttu ebausaldusväärsed. Samuti on need vastuolus asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega, mille alusel maakohus tuvastas, et hageja ei vajanud meditsiinilist transporti. Maakohus leidis seega õigesti, et hageja seletused ei ole kooskõlas muude asjas esitatud tõenditega, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb käesolevas punktis tooduga täiendada. 47.2. Õiged ei ole ka etteheited kostja esitatud tõendile – telefonikõne Valaria OÜ juhatuse liikmega. Hageja heitis maakohtu menetluses ette, et tõend on ebausaldusväärne, kuid ei toonud esile asjaolusid, mille alusel võinuks kohus seda järeldada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et tõend saadi hea usu põhimõtte rikkumisega, märgib kolleegium esmalt, et tegemist on uue etteheitega, millele hageja maakohtu menetluses ei tuginenud. Igal juhul ei ole hageja esile toonud, et tegemist oleks kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga

§ 238lg 3 p 1 tähenduses.

Väide, et kostja ei teavitanud Wt temale helistamise eesmärgist, sellist järeldust teha ei võimalda. Seetõttu ei olnud maakohtul vajadust kaaluda tõendi arvestamata jätmist

§ 238lg 5 alusel.

1. Eksitav on hageja väide, nagu oleks kostja võtnud õigeks, et ta on jätnud 246,56 eurot hagejale hüvitamata. Kostja märkis vaid seda, et kuna ta on hüvitanud hagejale raviteenuseid 2753,44 euro ulatuses, siis arvestades kindlustussumma suurust (3000 eurot), saaks hageja kasuks välja mõista veel kuni 246,56 eurot. Selle väljamõistmisega kostja aga ei nõustunud.
2. Asjaolu, et kostja kirjutas hagejale 10.08.20211 e-kirjas, et transpordikulu ei kuulu kindlustuskaitse alla, ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust, kuna kostja on transpordikulu hagejale osaliselt siiski hüvitanud. Maakohus ei pidanud seega hageja vastavaid väiteid ja tõendeid käsitlema. Samuti ei oma tähtsust hageja selgitused ja tõendid transpordikulu suhtes garantiikirja väljastamata jätmise kohta. Hageja ei ole esitanud transpordikulu garantiikirja puudutavaid nõudeid. 12 2-23-52
3. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda apellatsioonkaebuse väited asuda maakohtust erinevale seisukohale ka transpordikulude nõuet puudutavas osas. Maakohus jättis hagi selles osas õigesti rahuldamata. Ravikulu 406,90 eurot
4. Maakohus jättis hageja ravikulude hüvitamise nõude õigesti 406,90 euro ulatuses rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et asja materjalist ei tulene, et hageja oleks oma nõuet 12 euro võrra vähendanud, s.o esitanud taotluse hagist osaliselt loobumiseks (

§ 429

) või selle tagasivõtmiseks (

§ 424

). Kuna hageja kinnitas, et 12 eurot, mille tasumist ta endiselt nõuab, on tegelikult tasutud, ei eksinud maakohus, kui jättis hagi selles osas rahuldamata.

1. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hagejale näidustatud sanatooriumis viibimine. Maakohus tuvastas, et hageja raviplaan nägi ette taastusravi. Samuti ei ole õige hageja väide, nagu ei oleks maakohus selgitanud, miks ühte liiki massaaž kuulub hüvitamisele aga teist liiki mitte. Kuigi hageja ei täpsusta oma kaebuses, millist liiki massaaže ta silmas peab, nähtub maakohtu otsusest, et kohus tuvastas Ortopeedia Arstid AS-i, dr KM ja dr KK arvamuste alusel, et protseduurid, mis hüvitamisele ei kuulu, ei ole seotud arstide poolt määratud jalaraviga. Muuhulgas tuleneb dr KK arvamusest, et osade hageja tellitud protseduuride kasulikkusel puudub teaduslik tõestus. Hageja neid maakohtu tuvastatud asjaolusid ümber ei lükanud. Hageja üldsõnaline sisustamata viide hea usu põhimõttele maakohtu järeldusi ümber ei lükka.
2. Maakohus ei eksinud menetlusnormide vastu, kui jättis hindamata hageja väited ja tõendid lepitaja K. Haavasalu seisukohtade kohta. Kohus ei hinda siinses asjas lepitusmenetluses tehtud otsust. Lepitaja seisukohad ei ole kohtule siduvad ega käsitatavad ka dokumentaalse tõendina, nagu leiab ekslikult hageja. Dokumentaalne tõend on igasugune salvestus, dokument või andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta (

§ 272lg 1).

Hageja ei ole esile toonud, et lepitaja avamus kinnitaks siinses asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Hageja tugineb lepitaja õiguslikele järeldustele, mis ei ole kohtule siduvad. Õiguslikke järeldusi asjas esile toodud asjaolude kohta saab teha üksnes kohus.

1. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale ka ravikulude osas. Garantii
2. Hageja nõuab apellatsioonkaebuses kostjalt endiselt ka garantii väljastamist, kuid ei ole maakohtu otsust selles osas sisuliselt vaidlustanud. Hageja ei toonud esile, et maakohus oleks rikkunud õigusnormi, või tuvastanud mõne asjaolu ebaõigesti või ebapiisavalt. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud garantii väljastamise nõude rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata.
3. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi hageja poolt vaidlustatud osas õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagiavalduse osas erineva otsuse tegemiseks. Maakohus leidis seega õigesti, et hageja nõue on põhjendatud kokku 460 euro ulatuses (lisandub viivis). Hagi rahuldamine sõltub aga sellest, kas põhjendatud on ka kostja menetluslik tasaarvestuse avaldus. 13 2-23-52 Kostja tasaarvestuse avaldus
4. Kostja heidab oma vastuapellatsioonkaebuses maakohtule ette tasaarvestuse avalduse rahuldamata jätmist. Kostja esitas nimelt 01.02.2023 koos vastusega hagiavaldusele tasaarvestuse avalduse, mida muutis ja täpsustas 19.06.2023 menetlusdokumendis. Kostja leidis, et ei ole eluliselt usutav, et Valaria OÜ oleks osutanud hagejale transporditeenust ja seega on kostja tasunud hagejale transporditeenuse eest alusetult 930,80 eurot. Kostja viitas seejuures Valaria OÜ arvetele nr 46, 48, 49 ja
5. Seoses arvetega nr 49 ja 50, mis puudutasid NarvaJõesuu SPA külastust, märkis kostja veel, et hagejal ei olnud vajadust tarbida neid teenuseid just Narva-Jõesuus ja kostja oli hagejat juba enne SPA külastamist teavitanud, et raviteenuseid on võimalik tellida ka Tallinnas, mistõttu kostja teenuste eest tasumist ei garanteeri.
6. Eelnevast nähtub, et kostja on soovinud esitada hageja vastu menetlusliku tasaarvestuse avalduse. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sellise avalduse esitamine kohtumenetluses on iseenesest lubatav (vt nt RKTKm 03.04.2024, 2-21-7518/93, p 15, RKTKo 27.04.2011, 3-2-1-23-11, p 10).
7. Maakohus leidis, et hüvitise tagasinõudmine hagejalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja seadis kulu ja teenuse kui sellise ning hüvitise maksmise kahtluse alla alles kohtuvaidluse keskel. Kahjukäsitluse käigus arvestas kostja kulud ümber taksoteenuse kuludeks. Samuti tõi maakohus esile, et kostjal olid olemas dokumendid, mille alusel tuvastada, kas hageja vajab meditsiinilist transporti. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et kostja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole õige. Maakohus on sellise järelduse tegemisel jätnud tähelepanuta asjaolud, millele kostja oma tasaarvestuse avalduses tugines, nimelt selle, et hageja transporditeenuse hüvitise nõue tugines tegelikkusele mittevastavatele andmetele. See on viinud maakohtu ebaõigete järelduste tegemiseni.
8. Maakohus viitas iseenesest õigesti, et kostja tagasinõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1, mille kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja leiab, et kuna hageja esitas kostjale transpordikulude kohta valeandmeid, ei olnud tal tegelikult kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust, s.t kostja tugineb asjaolule, et täidetud kohustust ei olnud olemas.
9. VÕS § 489 lg 1 kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemine eelkõige kindlustusandja, see on antud juhul kostja kohustus. Kostjal oli kahju kindlakstegemiseks VÕS § 448 lg-st 2 tulenev õigus nõuda hagejalt pärast kindlustusjuhtumi toimumist lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet, sh tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd hagejalt võis mõistlikult oodata nende esitamist. Kostja õiguse nõuda hagejalt kahju suuruse selgitamiseks vajalikke dokumente ja selgitusi sätestavad ka tingimuste punktid 62 ja
11. Hüvitis, mille tagastamist kostja nõuab, seisneb kahjujuhtumiga seoses osutatud raviteenusega kaasnenud transpordikulus. Hageja esitas kostjale oma transpordikulu tõendamiseks Valaria OÜ arved, mh arved nr 46, 48, 49 ja
12. Nende arvete esitamise üle asjas vaidlust ei ole. Mh nähtub arvete esitamine hageja enda menetlusdokumentidest. Kostja arvestusest nähtub, et ta hüvitas hagejale Valaria OÜ arve nr 46 alusel 508 eurot, arve nr 48 alusel 150 eurot, arve nr 49 alusel 127,80 eurot (37,70 + 90,10) ja arve nr 50 alusel 144,60 eurot (kd II tl 77–78). 14 2-23-52
13. Seda, et arve nr 46 alusel tasus kostja hagejale 508 eurot, kinnitab hageja ise oma hagiavalduse lisas 3 esitatud tabelis (kd I tl 13). Arve nr 48 alusel 150 euro saamist kinnitab hageja oma 01.11.2023 menetlusdokumendis esitatud kinnitusega kostja tabeli vastavate ridade õigsuse kohta. Arvete nr 49 ja nr 50 alusel kokku 272,40 euro (127,80 + 144,60) väljamaksmist kinnitab hageja 15.05.2023 hagiavalduse terviktekst ja kostja poolt hagejale saadetud e-kiri (kd II tl 21), millest nähtub väljamakse tegemine 182,30 euro ulatuses. Täiendavalt 90,10 euro tasumist kinnitab hageja oma hagiavalduse lisas 3 (kd I tl 14). Seega on tõendatud, et kostja tasus hagejale arvete 49 ja 50 alusel kokku 272,40 eurot (182,30 + 90,10). Hageja 01.11.2023 menetlusdokumendis esitatud väide, et ta ei ole kostjalt tegelikult 37,70 eurot saanud (seoses arvega nr 49), on vastuolus hageja enda esitatud arvestuste ja tõenditega. Samuti on sisustamata ja vastuolus muude tõenditega hageja 15.05.2023 hagiavalduse terviktekstis esitatud väide, et ta on arvete nr 46, 48, 49 ja 50 alusel saanud tegelikult üksnes 765,41 eurot. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja on saanud kostjalt tasaarvestuse aluseks olevate arvete alusel hüvitist kokku 930,40 eurot (508 + 150 + 272,40), aga mitte 930,80 eurot.
14. Kostja tasaarvestuse avalduse põhjendatuse hindamiseks tuli maakohtul seega hinnata, kas hageja esitas kostjale arvete nr 46, 48, 49 ja 50 meditsiinilise transpordi kuluna hüvitamiseks esitamisel valeandmeid. Kostja on õigesti osundanud, et maakohus on jätnud tasaarvestusavalduse lahendamisel tähelepanuta, et kahtlused Valaria OÜ arvete osas ilmnesid lõplikult kohtumenetluse käigus, sh hageja vande all ülekuulamisel, Valaria OÜ juhatuse liikme avaldatust ja tõendite kõrvutamisel. Kostja ei pidanud kahjukäsitluse ajal eeldama valeandmete esitamist hageja poolt. Seetõttu on asjakohatu maakohtu viide sellele, et kostjal olid juba kahjukäsitluse ajal dokumendid, mille alusel tuvastada, kas hageja vajab meditsiinilist transporti või mitte. Samuti ei ole asjakohane etteheide, et kostja ei seadnud Valaria OÜ osutatud teenust kahtluse alla kahjukäsitluse käigus, vaid lihtsalt arvestas kulud ümber taksoteenuse kuluks. Kahjukäsitluse ajal ei teadnud kostja, et hagejale ei ole väidetavat transporditeenust üldse osutatudki. Kujunenud olukorda tuleb eristada olukorrast, kus kostja uskus teenuse saamist hageja poolt, kuid ei pidanud seda täies ulatuses põhjendatuks.
15. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejale Valaria OÜ poolt teenuse osutamine on tõendamata (vt p 45–50 ülal). Arvestades ka vastuolusid, mis puudutavad Valaria OÜ poolt osutatud teenuseid, nõustub kolleegium kostjaga, et hageja esitas kostjale kahjukäsitluse ajal valeandmeid nii selle kohta, et ta vajas meditsiinilist eritransporti kui ka selle kohta, et Valaria OÜ osutas talle sellist teenust. Seda, et Valaria OÜ tegelikult transporditeenust ei osutanud kinnitavad hageja enda ja Valaria OÜ juhatuse liikmelt teenuse saamise ja osutamise kohta kogutud tõendid, mis on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selle kohta, et tegelikult hageja meditsiinilist eritransporti ei vajanud. Maakohus ei ole selles osas tõendeid ebaõigesti hinnanud. Hageja vastuapellatsioonkaebuse vastuses esitatud viide tema enda poolt vande all antud seletusele ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Kuna Valaria OÜ poolt hagejale teenuse osutamine on tõendamata, väited teenuse saamise kohta on ebausaldusväärsed ja hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ka sellise kulu tegelikult kandmise kohta, on õige kostja seisukoht, et hageja esitas talle vaidlusaluste arvete hüvitamiseks esitamisega valeandmeid transporditeenuse saamise kohta. Hageja rikkus sellega VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat kohustust.
16. Seda, kuidas mõjutab kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamine kindlustusandja täitmiskohustust, reguleerib VÕS §
17. Viidatud sätte esimene lõige näeb ette, et kui kindlustusandjal tekib kindlustusvõtja VÕS §-s 448 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjel kahju, võib kindlustusandja selle ulatuses täitmise kohustust vähendada. Sama sätte teise lause kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb 15 2-23-52 kindlustusandja täitmise kohustusest. Kostja tasaarvestuse avaldus on seega esitatud kujul põhjendatud siis, kui hageja poolt valeandmete esitamine oli tahtlik.
18. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Siinsel juhul tuvastatud asjaolusid arvestades on hageja poolt kostjale valeandmete esitamine olnud tahtlik. Hageja väitis kostjale, et Valaria OÜ osutas talle meditsiinilist eritransporti, kuid tuvastatud asjaoludel, ei olnud Valaria OÜ-l võimalik sellist teenust hagejale osutada ja seda ka ei osutatud. Hageja ei saanud transporditeenuse saamise kohta ebaõigeid andmeid (arveid) esitada ekslikult või hooletusest. Hageja käitumine on seega olnud tahtlik ja teadlikult suunatud kindlustusandjalt põhjendamatult suure kindlustushüvitise saamisele.
19. Kuna ebaõigete andmete avaldamine kindlustusandjale on olnud tahtlik, ei oma VÕS § 449 lg 2 kohaselt tähtsust, kas ja kuidas mõjutas rikkumine täitmiskohustuse ulatust. Kindlustusandja vabaneb oma täitmiskohustusest sellises olukorras täielikult. See tähendab, et asjakohane ei ole maakohtu etteheide, et kahjukäsitluse ajal pidas kostja võimalikuks arvestada Valaria OÜ arvete alusel esitatud hüvitise taotluse ümber taksoteenuse kuluks ja tähtsust ei oma ka hageja osundatu, et tal oli vaja arstide juures käia. Hageja kostja tasaarvestuse avaldusele muid sisulisi vastuväiteid ei esitanud ja jäi üldsõnaliselt väite juurde, et kostjal ei ole hageja vastu kehtivat ja sissenõutavaks muutunud nõuet. Nagu ülal tuvastatud, ei ole hageja selline seisukoht õige. Kostja nõue ei ole tuvastatud olukorras vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kindlustusvõtja rikub tahtlikult kindlustusandjale teabe andmise kohustust, ei ole kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumine või selle tagasinõudmine ausalt ja õiglaselt mõtleva isiku seisukohast vastuvõtmatu.
20. Eeltoodust tulenevalt vabanes kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest Valaria OÜ arvetega seotud kulu hüvitamisega seoses ja tal on õigust nõuda hagejale juba makstud raha VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi. Ringkonnakohus tunnustab kostja nõuet hageja vastu 930,40 euro ulatuses.
21. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 460 eurot (lisandub viivis 03.01.2023 kuni tasaarvestuse avalduse tegemiseni 01.02.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 3,97 eurot). Kostja tunnustatud nõue tuleb hageja nõudega VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada. Kuna tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses lõpevad (VÕS § 197 lg 2), ei ole hagejal enam kostja vastu nõuet.
22. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamise osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi terves ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise kohta, tuleb uuesti otsustada ka menetluskulude jaotamise küsimus (

§ 173lg 3).

Kuna ringkonnakohus määrab ise menetluskulude jaotuse, ei käsitle kolleegium kostja vastuapellatsioonkaebuse etteheiteid maakohtu määratud menetluskulude jaotusele. 73.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Üldjuhul kannab menetluskulud seega kohtuvaidluse põhjustanud pool. Kuna siinsel juhul jääb hagi rahuldamata põhjusel, et kostja esitas haginõude vastu menetlusliku tasaarvestusavalduse, paludes kohtul teha tasaarvestuse juhul, kui kohus peab hageja nõuet põhjendatuks, ei ole kohtulahend siiski tehtud tervikuna hageja kahjuks ja

§ 162lg 1 kohaldamine ei oleks õige.

Osas, milles kohus pidas hageja nõuet põhjendatuks, on hagi tehtud hageja kasuks, ja osas, milles kohus pidas põhjendatuks tasaarvestusnõuet, on otsus 16 2-23-52 tehtud kostja kasuks. Seetõttu tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda

§-st 163 (vt ka RKTKm 28.06.2024, 2-212998/69, p 14). 74.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

1. Hageja nõudis kostjalt 4965,35 euro väljamõistmist, millest põhjendatud on 460 eurot (arvestamata lisanduva viivise nõuet), s.o 9%. Hageja nõue jääb siiski tervikuna rahuldamata kostja tasaarvestuse avalduse tõttu. Kostja tasaarvestuse avaldusest on põhjendatud 99,96% (930,40 eurot 930,80 eurost). Hagejal ei olnud hagi esitamisel võimalik ette näha, et hagi jääb rahuldamata tingimusliku tasaarvestuse vastuväite tõttu, st enne riske kaaluda ja mõista, et menetluskulud võivad tervikuna jääda tema kanda. Arvestades eeltoodut, tuleb maakohtus hagiavalduse menetlemisega seoses kantud menetluskulud jätta 9% ulatuses kostja ja 91% ulatuses hageja kanda ning tasaarvestuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda.
2. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb siinse vaidluse asjaolusid arvestades jaotada

§ 171lg 1 alusel.

Viidatud sätte kohaselt kannab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Siinsel juhul jääb hageja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja täiendava kindlustushüvitise. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes oma tasaarvestusavalduse rahuldamata jätmise osas. Kostja kaebus on edukas. Ringkonnakohtu menetluse kulud jäävad seetõttu tervikuna hageja kanda. 77. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium, et menetluskulude jaotamise proportiooni ei mõjuta asjaolu, et hageja püüdis lahendada vaidlust kostjaga ka kohtuväliselt. Arvestades tuvastatud asjaolusid, on hageja nõue olnud algusest peale suures osas alusetu. Hageja esitas apellatsioonkaebuses etteheited ka kostja menetluskulude rahalisele suurusele, kuid kuna maakohus ei ole poolte menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei ole need väited siinses menetluses asjakohased ja ringkonnakohus neile hinnangut ei anna. Menetluskulude rahalise suuruse ja maakohtu menetluses vähem tasutud lõivu riigile hüvitamise küsimuse lahendab maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 17