← Eesti

3-24-2073/18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 07.10.2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-2073 H.Q kaebus Tartu M

§ 15

lg 1 on PS-ga kooskõlas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kuna RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo, ei ole kaebuses kirjeldatud tsiviilasja nr 2-18-364 lahendanud kohtuniku väidetavad rikkumised asja lahendamisel olulised.

  1. H.Q esitas Tallinna Halduskohtule 30.06.2025 taotluse teha täiendav otsus. Kohus põhjendas otsuses ainult kaebaja teisejärgulist nõuet, jättes lahendamata kaebuse peamise nõude tuvastada Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määruste õigusvastasus. Isegi kui peaks vastama tõele, et maakohtu kohtuniku tegevus ei olnud kuritegelik, ei saa sellest järeldada, et tema tegevus seoses korduva keeldumisega tunnistada saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülimuslikkust FIMS § 68 lg 2 ees ja täita õigeaegselt selle direktiivi art 21 lg-t 1, ei olnud õigusvastane.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2025 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse teha täiendav otsus. HKMS § 170 lg 1 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui: 1) mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata; 2) otsuse resolutsioon ei ole arusaadav või täidetav, eelkõige kui on jäänud märkimata väljamõistetud rahasumma suurus või selle kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused, või kui on jäänud piisava täpsuseta märkimata haldusakti või toimingu sisu, mille vastustaja on kohustatud andma või tegema; 3) kohus ei ole jaotanud menetluskulu või ei ole märkinud menetlusosaliselt väljamõistetud menetluskulu summat. Esialgses kaebuses on tõepoolest esitatud nii tuvastamis- kui ka hüvitamisnõue. Õige on ka see, et kaebaja on 24.09.2024 menetlusdokumendis märkinud, et tema „tegelik põhihuvi on Tartu Maakohtu tegevuse õigusvastasuse tuvastamine seoses maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 kohtumääruste 2-18-364 tegemistega“ (dtl 17). Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et halduskohus võttis 22.10.2024 määrusega menetlusse üksnes hüvitamisnõude, kuid tuvastamisnõude tagastas läbivaatamatult. Kaebaja ei vaidlustanud seda määrust ja see jõustus. Seega lahendas kohus põhjendatult üksnes hüvitamisnõuet. Kuna ükski menetlusse võetud nõue pole jäänud otsuses lahendamata, puudub alus nõuda täiendava otsuse tegemist. Muule alusele pole kaebaja täiendava otsuse tegemise taotluses tuginenud.
  3. H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 27.06.2025 otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebust menetlusse võttes oli halduskohtul kohustus välja selgitada, kas Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 on õigusvastased või õiguspärased. Ilma selleta ei saa kahju välja mõista või sellest keelduda (vt Riigikohtu 30.11.2023 määrus nr 3-22-1679, p 12) Halduskohus rikkus Riigikohtu suunist, jättes kaebaja peamise nõude lihtsalt tähelepanuta. Kohtunik pidi teadma,

§ 15lg 1 on selges vastuolus PS §-ga 25, mis sätestab ühegi erandita, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt 3

(5)3-24-2073 õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS ei luba teha RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud erandeid. Seega on RVastS § 15 lg 1 juba üle 20 aasta PS §-ga 25 vastuolus. Halduskohus rikkus PS § 152 lg-t 1, kuna ei jätnud RVastS § 15 lg-t 1 kohaldamata. See rikkumine võimaldas kohtunikul näiliselt õiguspäraselt, kuid tegelikult kuritegelikult keelduda kaebuse rahuldamisest. Seoses PS § 152 lg 1 rikkumisega on sellisel tegevusel kõik KarS §-des 316 ja 311 nimetatud tegude tunnused. Ei saa olla tegu õigusriigiga, kui isegi kohtunikud ja Riigikogu ei austa oma riigi PS-i.
  1. H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 17.07.2025 määruse peale. Kuna 27.06.2025 otsuses oli jäetud kaebuse peamine nõue käsitlemata, oli kaebajal õigus nõuda HKMS § 170 lg 1 p 1 alusel täiendava otsuse tegemist. Halduskohus väidab 17.07.2025 määruses ekslikult, et menetlusse võeti üksnes kahju hüvitamise nõue.
  2. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 23.09.2025 määrusega H.Q apellatsioonkaebuse ja määruskaebuse läbivaatamatult. Apellatsioonkaebus tuleb tagastada HKMS § 187 lg 2 ja lg 3 p 5 alusel, sest selles esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja taotleb Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud kahju hüvitamist. Õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist reguleerib erinormina RVastS § 15, mis sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Siinsel juhul ei ole tuvastatud, et oleks olemas kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt on mõni kohtunik tsiviilasjas nr 2-18-364 kohtulahendi tegemisel pannud toime kuriteo. Asjakohane ei ole kaebaja viide Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-le 12, sest seal on selgitatud üldiseid aluseid kahju hüvitamiseks RVastS §-de 7 ja 9 alusel ning vaidluse all ei olnud RVastS § 15 lg 1 kui erinormi kohaldamine. Siinse vaidluse asjaoludel ei ole alust järeldada,

§ 15lg 1 on vastuolus PS §-ga 25.

Kaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada ka EL õigusele tuginedes. Määruskaebus tuleb tagastada HKMS § 207 lg 2 alusel, sest määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Halduskohus jättis 17.07.2025 määruses õiguspäraselt täiendava otsuse tegemise taotluse rahuldamata. Kuna halduskohus oli tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud, ei jäänud ükski menetluses olnud nõue otsuses lahendamata.

  1. H.Q esitas 30.09.2025 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse teha täiendav määrus. Nii nagu halduskohus, jättis ka ringkonnakohus tuvastamata, et Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased. Sellega eiras ringkonnakohus Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja heidab 30.09.2025 taotluses ette, et ringkonnakohus jättis 23.09.2025 määruses nõuetekohaselt tuvastamata, kas Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased või mitte, rikkudes sellega Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid. Kaebaja hinnangul tuleb ringkonnakohtul kõrvaldada see puudus täiendava määruse tegemisega.
  3. Kaebaja 30.09.2025 taotlus jääb rahuldamata, sest puuduvad HKMS § 170 lg-s 1 sätestatud alused täiendava määruse tegemiseks.
  4. Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kuna halduskohus oli eraldi tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud ja see määrus oli edasi kaebamata 4

(5)3-24-2073 jõustunud, ei jäänud ükski halduskohtu menetluses olnud nõue otsuses lahendamata. Seega ei pidanud tuvastamisnõudeid sisuliselt lahendama ka ringkonnakohus.
  1. Riigikohus selgitas 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 järgmist: „Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud.“ Seega puudutas Riigikohtu selgitus RVastS §-de 7 ja 9 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi.
  2. Kaebaja väidab, et temale on tekitatud kahju Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-
  3. Seega põhineb kaebaja kahjunõue RVastS §-l 15, mis on RVastS §-de 7 ja 9 suhtes erinorm. Teisisõnu, kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kaebaja kahjunõuet ei saaks RVastS §-s 15 sätestatud piiranguid arvestades ilmselgelt rahuldada. Sel põhjusel tagastas ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse.
  4. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kaebaja soovitud nõuet (tsiviilasjas tehtud maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamine) ei saanud halduskohus ega ringkonnakohus igal juhul menetleda juba seetõttu, et tsiviilasjas tehtud määruste õiguspärasuse kontroll tuvastamis- ja tühistamisnõude alusel ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1). Maakohtu määruste peale saab edasi kaevata üksnes TsMS-s sätestatud alustel ja korras. Üksnes erandina saab halduskohtumenetluse raames hinnata tsiviilasjas tehtud kohtulahendi õiguspärasust juhul, kui see on vajalik RVastS-i järgi halduskohtu pädevusse kuuluva kahjunõude lahendamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.