Obsah (11)

§ 120§ 2§ 37§ 152§ 43§ 121§ 77§ 79§ 88§ 52§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-1540 Määruse kuupäev 27. november 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks väljastada talle vangire

) § 155 lg 5, § 121 lg 4, § 79 lg 5, § 88 lg 5 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. mail 2025 Tartu Vanglale taotluse väljastada talle kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogust (vangiregister) suhtlusprogrammi raames tehtud sissekanded ajavahemiku
3. märts kuni
4. mai 2025 kohta.
5. Tartu Vangla väljastas
6. mai
7. a vastusega nr 2-2/2-25/3039-2 kaebajale nõutud sissekanded osaliselt. Vangla ei väljastanud kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 5 2 lg 7 p 1 alusel osaliselt
8. märtsi,
9. aprilli ja
10. aprilli
11. a sissekandeid. 3-25-1540
12. Kaebaja esitas
13. mail 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning vangiregistrist teabe väljastamiseks kohustamiseks. Kaebaja ei nõustu vangla tegevusega ning soovib suhtlusprogrammides käsitletud teemade kokkuvõtteid täies mahus. Vangla on järjepidevalt jätnud õigusvastaselt kaebajale tema kohta suhtlusprogrammi kokkuvõttes kajastatud teabe väljastamata. Suhtlusprogramm ei või olla info hankimise vahend. Suhtlusprogrammi saab kergesti väärkasutada, nagu seda vangla teeb. Kaebaja kohta hangitakse teavet ning selle teabe alusel tehakse otsuseid, millega piiratakse kaebaja õigusi ja vabadusi. Vangla ja sotsiaaltöötajad teostavad ebaseaduslikku jälitustegevust. Üksnes asjaolu, et teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, ei anna alust piirata kaebaja õigust tutvuda tema kohta kogutud infoga. Vangiregistrile juurdepääsu võib piirata vaid julgeoleku või avaliku korra tagamise eesmärgil. Kaebaja on teabe sotsiaaltöötajale ise avalikustanud ning sellisele infole ligipääsu piiramine on õigusvastane. Kaebaja ei saa ümber lükata vangla valeväiteid ja hinnanguid, kui kogu teave selle kohta on salastatud. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi.
14. Tartu Vangla esitas
15. juunil ja
16. juunil 2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse menetluse materjalid ning vaidlusalused vangiregistri sissekanded. Vangla selgitab järgnevat. 4.
17. Vangiregistri
18. märtsi
19. a sissekandes teatud info olemasolu või selle puudumine vihjab kasutatavale taktikale. Kui kinnipeetavale saab teatavaks, kuidas vangla julgeolekualast teavet kogub, milliseid järeldusi oma igapäevatöö korraldamisel sellele teabele tuginedes teeb ja kuidas need andmed mõjutavad kinnipeetava riskide hindamist, seab see ohtu nii riskide hindamise kvaliteedi kui ka vangla julgeoleku tagamise üldisemalt. Julgeolekualase teabe kogumist tuleb vaadelda kui protsessi, mille eesmärk on selgitada välja isiku kriminogeensed riskid ja tagada vangla julgeolek. Kui kinnipeetav teab täpselt, mis on vangla meetodid ja taktika selle teabe väljaselgitamiseks ja mida saab vangla järeldada kinnipeetavast lähtuvate riskide kohta, siis on võimalik selle teabega manipuleerida. Suhtlusprogramm, mille käigus on tehtud ka vaidlusalune kanne, viidi läbi Tartu Vangla
20. veebruari
21. a käskkirja nr 2-25/1-2/38 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames. Kui kinnipeetav ei tea täpselt, kuidas andmete kogumine ja analüüsimine toimub ning kuidas see mõjutab vanglas järelevalvemeetme valikut, nende kasutamise aega ja sagedust, siis on julgeoleku tagamiseks vajalik teave täpne ja ka valitavad meetmed asjakohased. Kui aga kinnipeetav teab, kuidas, kellelt ja mis laadi teavet nende riskide hindamiseks kogutakse, siis on tal võimalik teadlikult anda vangla julgeoleku tagamiseks oluliste asjaolude kohta valeinfot, varjata, eksitada ise või organiseerida eksitava teabe edastamist koos kaaskinnipeetavatega, et häirida vangla tööd või varjata õigusrikkumisi. Selle tulemusel on reaalne oht, et vangla hindab julgeolekuriske tegelikust madalamaks ega pruugi suuta reageerida tõsisele ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Vangla hinnangul ei ole vaidlusaluse kande kaebajale tervikuna väljastamine võimalik. 4.
22. Vangla, olles tutvunud
23. aprilli
24. a kande sisuga, leiab, et kande väljastamata jätmine ei ole põhjendatud. Vangla toob kande vastuses tervikuna välja. Vangla märgib täiendavalt, et sotsiaaltöötaja on eksinud vangiregistrisse kande tegemisel kuupäeva märkimisel ning on ekslikult viidanud kuupäevale
25. märts
26. Tegelikkuses toimus vestlus kaebaja ja sotsiaaltöötaja vahel
27. aprillil
28. Vangla tegeleb andmekogus olevate andmete korrigeerimisega. Kuivõrd vangla on käesoleva vastuse raames kaebajale tema soovitud kande täies mahus väljastanud, siis on kaebaja oma eesmärgi selles osas saavutanud. 4.
29. Kuigi Tartu Vangla
30. mai
31. a vastusest nr 2-2/2-25/3039-2 võib ekslikult jääda mulje, et kolmas kanne, mida kaebajale täies ulatuses ei väljastatud, on tehtud
32. aprillil 2025, on siiski osaliselt väljastamata jäetud kande näol tegemist
33. aprilli
34. a kandega. Kaebajale on eelnimetatud kanne täies mahus väljastatud Tartu Vangla
35. mai
36. a otsuses ning seega on kaebaja kande osas oma eesmärgi saavutanud. 2 3-25-1540
37. Kaebaja esitas
38. novembril 2025 Tartu Halduskohtule avalduse, milles palub talle saata dokumendid paberkandjal. Kaebaja ei kasuta enam avalikku e-toimikut (AET) ega Vangide Infoportaali, kuna ei taha olla Tartu Vangla meelevallas. KOHTU SEISUKOHT 6.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust

§ 2lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes.

Kohus mõistab, et kaebaja nõuab

§ 37

lg 2 p 2 alusel Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames

1. märtsil,
2. aprillil ja
3. aprillil 2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Kuigi kaebaja märgib viimase sissekande kuupäevaks
4. aprilli 2025 ning Tartu Vangla
5. mai
6. a vastusest nr 2-2/2-25/3039-2 võib jääda ekslik mulje, et sissekanne on sellel kuupäeval ka tehtud, siis märgib vangla, et tegemist on
7. aprilli
8. a sissekandega, mida kinnitab ka sissekande sisu. Kohustamisnõude raames hindab kohus vangla tegevuse õiguspärasust, mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
9. Kohus otsustab esmalt haldusasja menetluse osalise lõpetamise (I) ja tagastab kaebuse ülejäänud osas (II), seejärel piirab kohus kaebaja ligipääsu vangla esitatud vastusele (III) ning viimaks lahendab muud menetluslikud küsimused (IV). I 8.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Praeguseks on vangla väljastanud kaebajale sotsiaalprogrammi raames

1. aprillil ja
2. aprillil 2025 tehtud sissekanded täies ulatuses.
3. aprilli
4. a sissekanne kajastub Tartu Vangla
5. juuni
6. a vastuses kohtunõudele (dtl 34) ja
7. aprilli
8. a sissekanne Tartu Vangla
9. mai
10. a otsuses (dtl 42). Kohus märgib täpsustuseks, et
11. aprilli
12. a kanne kajastub eelnimetatud otsuse
13. leheküljel eelviimases lõigus ning algab lausega „21.04.2025 kinnipeetavaga vesteldud seoses TJA jätkamisega ning küsitud temalt ka vastuväiteid“. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi osaliselt, s.o
14. aprilli ja
15. aprilli
16. a sissekannete osas saavutanud. 9.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlus sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea vajalikuks anda kaebajale võimalust teatada, kas ta soovib haldusasja menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, kuna tuvastamisnõude esitamine ei ole tema õiguste kaitseks ilmselgelt vajalik. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes vaidlustatud toimingu õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10;
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Kaebaja on vanglalt soovitud teabe kätte saanud ning puudub põhjus eeldada, et vangla sarnaste vangiregistri sissekannete puhul kaebaja suhtes õigusvastaselt käitub. Kui vangla jätab tulevikus kaebajale mingi vangiregistri sissekande väljastamata, siis on kaebajal võimalik uuesti sarnase kohustamisnõudega halduskohtusse 3 3-25-1540 pöörduda. Seega on preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta võimalik hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Seega ei ole tuvastamisnõude menetlemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
5. Eelnevat arvestades lõpetab kohus

§ 152

lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 2. aprillil ja 21. aprillil 2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II 11.

§ 121

lg 2 p-st 21 tulenevalt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus eelnimetatud alusel tagastada osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle sotsiaalprogrammi raames

1. märtsil 2025 tehtud sissekanne täies ulatuses.
2. Vaidluse all on üksnes ühe sotsiaalprogrammi raames tehtud sissekande kaebajale väljastamata jätmise õiguspärasus. Vangiregistri
3. märtsi
4. a sissekande eesmärgiks ei ole kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimine, vaid seal on üksnes fikseeritud sotsiaaltöötaja ja kaebaja vaheline vestlus. Kuna kaebaja oli üks vestluse osaline, siis on ta vestluse sisust teadlik. Asjaolu, et kaebajale ei ole teada, millises täpses sõnastuses sotsiaaltöötaja vestluse vangiregistris fikseeris, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata ning kaebajale ülemääraseid ebamugavusi või kannatusi põhjustada. Vangiregistri sissekandel ei ole iseseisvalt kaebaja õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kui vangla piirab kaebaja õigusi vaidlusalusele vangiregistri kandele tuginedes, siis tehakse seda eraldiseisva haldusakti või toiminguga, mida kaebajal on võimalik vaidlustada. Näiteks
5. aprilli
6. a vangiregistri sissekandele tugines vangla
7. mai
8. a protokollilises otsuses, milles hinnati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkust, kaebajale väljastati eelnimetatud otsusega ka vastav kanne ning kaebajal oli võimalik eelnimetatud otsust ja selles sisalduvat kannet eraldiseisvas menetluses vaidlustada.
9. Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on andmekogu, mille eesmärk on tagada vangistuse täideviimisega seonduvate ülesannete täitmine, anda teavet isiku vangistuses viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, pidada arvestust vangistuses viibivate isikute ja nende paiknemise üle, võimaldada süstematiseeritud andmetöötlust jne (VangS § 51 lg 1). Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud täpsemalt VangS § 53 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse
10. märtsi
11. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ lisas
12. Vangla ja sotsiaaltöötajad ei teosta ebaseaduslikku jälitustegevust. Vanglal on õigus õigusaktidega sätestatud viisil ja mahus kaebaja andmeid koguda ning vangiregistris talletada ja töödelda.
13. Vangla keeldus kaebajale osaliselt
14. märtsi
15. a vangiregistri sissekande väljastamisest, tuginedes VangS § 52 lg 7 p-le 1, mille kohaselt ei pea andmesubjektile väljastama vangiregistrist andmeid ega teavet, kui väljastamise tagajärjel võiksid saada 4 3-25-1540 avalikuks vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide hindamise kohta ning see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või kriminaalhoolduse täideviimist. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Vangla on õigesti jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse sissekande puhul esinevad koostoimes VangS § 52 lg 7 p-s 1 sätestatud kumulatiivsed tingimused, mille puhul on vanglal õigus andmete väljastamisest keelduda. Samuti on vangla isikuandmetele juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendanud (isikuandmete kaitse seaduse § 24 lg 3).
16. Vangiregistri
17. märtsi
18. a sissekanne kajastab kaebaja ja sotsiaaltöötaja sotsiaalprogrammi raames toimunud vestluse sisu. Teave selle kohta, mida täpselt ja millises mahus kaebajaga toimunud kohtumiste ja vestluste kohta talletatakse liigitub vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamiseks vajaliku teabe alla. Vaidlusaluses kandes olev info või selle puudumine viitab sellele, kuidas ja millist teavet vangla kaebaja kohta kogub. Teabest on võimalik teha järeldusi, mida peab vangla konkreetse isiku puhul oluliseks ning kuidas on sotsiaaltöötaja kaebaja vestluse käigus väljendatut hinnanud ja tõlgendanud. Sissekande kaebajale avalikustamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Teabe avalikustamisel tekib risk, et kaebaja kasutab teavet enda huvides ära ning muudab edaspidi oma käitumist, hoiakuid ja meelestatust vastavalt sellele, mis talle kandest teatavaks sai. Kui kaebaja teab täpselt, kuidas erinevate vestluste ja kohtumiste käigus tema kohta andmeid kogutakse ja analüüsitakse ning mida selle põhjal järeldatakse, siis on tal võimalik teadlikult oma käitumist muuta, vangla jaoks olulist teavet varjata, anda vanglale valeinfot vms, et vangla tegevust endale soodsas suunas mõjutada, vangla tööd häirida, õigusrikkumisi varjata jne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu
19. juuli
20. a määrus asjas nr 322-1123, p 9;
21. märtsi
22. a määrus asjas nr 3-22-320, p 17). Isikul on võimalik vanglat mõjutada teda puudutavaid julgeolekuriske tegelikust madalamaks hindama, mis ei võimaldaks vanglal rakendada isiku suhtes enam asjakohaseid meetmeid vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, sh tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Samuti ei ole välistatud, et isik jagab talle teatavaks saanud teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta teiste kinnipeetavatega, mis omakorda suurendab võimalust, et teavet koostoimes teiste kinnipeetavate kogutud teabega kuritarvitatakse. Eeltoodud omab mõju ka vangla julgeolekule, kuivõrd vangla ei pruugi olla siis suuteline reageerima tõsisele ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Seega ei saa kaebajale
23. märtsi
24. a sissekande terves ulatuses väljastamata jätmist õigusvastaseks pidada ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
25. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121

lg 2 p 2 1 alusel osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle sotsiaalprogrammi raames 25. märtsil 2025 tehtud sissekanne täies ulatuses. Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. III 17.

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 1 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Tuginedes

§ 79

lg 1 p-le 1 võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt eemaldada riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe 5 3-25-1540 hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

§ 79

lg 2 kohaselt on menetlusosalise eemaldamine sama paragrahvi lg-s 1 märgitud alusel võimalik üksnes tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures.

1. Käesolevas asjas tuleb vangla
2. juunil 2025 esitatud vastuse täienduse (dtl 26) osas haldusasja menetlus kinniseks kuulutada ning piirata esitatud tõendile kaebaja ligipääsu, kuivõrd tõend sisaldab vangiregistrisse sotsiaalprogrammi raames
3. märtsil 2025 tehtud sissekannet täies ulatuses. VangS § 52 lg 1 kohaselt on vangiregistrisse kantud andmed asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave avaliku teabe seaduse tähenduses. VangS § 52 lg-st 5 tulenevalt on kinnipeetavatel õigus nende kohta andmekogusse kantud andmeid saada, kuid sama paragrahvi lg 7 sätestab, millistel juhtudel andmesubjektile andmeid ei pea väljastama. Kuna
4. märtsi
5. a sissekande näol on tegemist teabega, mille väljastamise tagajärjel võivad avalikuks saada vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide hindamise kohta ning see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või kriminaalhoolduse täideviimist (VangS § 52 lg 7 p 1), siis ei ole kaebajale teabe avalikustamine põhjendatud. Kaebaja huvi Tartu Vangla esitatud tõendiga tutvuda ei ole kaalukam vangla huvist tõendit kaebaja eest varjata.
6. Kuigi Tartu Vangla
7. juuni
8. a vastuse täiendus sisaldab lisaks
9. märtsi
10. a sissekandele ka
11. aprilli ja
12. aprilli
13. a sissekandeid, mis on kaebajale avalikustatud ja mille osas ei ole põhjendatud tõendi kaebaja ees varjamine, siis ei ole käesolevas asjas siiski vajalik tagada kaebajale võimalust tõendiga lubatavas osas tutvuda ning koormata haldusasja toimikut kahe dubleeriva dokumendiga (üks dokumendi variant kajastab tõendis sisalduvat teavet terves ulatuses ja sellele on ligipääs üksnes kohtul ja Tartu Vanglal ning teises dokumendi variandis on teave osaliselt kinni kaetud ja sellega on võimalik tutvuda ka kaebajal). Sotsiaalprogrammi raames
14. aprillil ja
15. aprillil 2025 tehtud sissekanded kajastuvad terves ulatuses Tartu Vangla
16. juuni
17. a vastuses kohtunõudele (dtl 34) ja Tartu Vangla
18. mai
19. a otsuses (dtl 42), millele kaebajal on ligipääs. See tähendab, et Tartu Vangla
20. juuni
21. a vastuse täienduse sisu on kaebajale lubatavas osas avalikustatud teistes dokumentides.
22. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et tagamaks

§ 79

lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta

§ 88

lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, p 8). Praegusel juhul on saladuse hoidmine võimalik tagada

§ 88

lg 2 alusel

§ 88lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise õiguse piiramise kaudu.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla
2. juuni
3. a vastuse täienduse (dtl 26) osas kinniseks ning keelab kaebajal eelnimetatud tõendiga tutvuda ja saada sellest koopiaid. IV
4. Kuna kohus lõpetab osaliselt haldusasja menetluse ja tagastab ülejäänud osas X-i kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. 6 3-25-1540
5. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. 23.
6. Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes
7. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks.
8. a on kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus ligikaudu 130 kohtuasja. Kaebaja esitatud avaldused on enamikel kordadel mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (

§ 2lg-d 4 ja 5).

Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile (vt nt

1. augusti
2. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1),
3. septembri
4. a määrus asjas nr 3-25-1948 (p 14),
5. septembri
6. a määrus asjas nr 3-25-2477 (p 11.1),
7. novembri
8. a määrus asjas nr 3-25-3906 (p 7.1)). 23.
9. Riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta kaebaja väide, et tal puudub internetile ja seeläbi AET-ile piiramatu ligipääs. Esiteks ei ole kaebajal subjektiivset õigust piiramatuks tahvelarvuti kasutamiseks ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Teiseks tuleb silmas pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (

§ 52lg 1).

Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks. Kaebaja on üksnes ajavahemikul

1. september kuni
2. november 2025 algatanud Tartu Halduskohtus 29 kohtuasja, millest enamik on esitatud elektrooniliselt AET-i vahendusel. Viimati esitas kaebaja kohtule elektrooniliselt kaebused
3. novembril ja
4. novembril 2025 (haldusasjad nr 3-25-4075, 3-25-4076, 3-25-4102, 3-25-4104 ja 3-25-4105). Asjaolu, et nüüd on kaebaja ise otsustanud AET-i mitte kasutada, kuivõrd kaebaja hinnangul piirab vangla põhjendamatult tema interneti kasutamist ja kaebaja ei taha olla vangla meelevallas, ei tähenda, et tal ligipääs AET-ile puuduks. 23.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
6. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

25. Kohus edastab kaebajale käesoleva määruse ja haldusasja materjalid, mida ei ole kaebajale veel edastatud, vastavalt tema taotlusele paberkandjal. 7 3-25-1540 (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 8