1 lg 2 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi XXX koostas 20.06.2025.a väärteoasjas nr. 2301,25,000305 L G suhtes väärteootsuse ning KarS § 56 lg 1 alusel karistas L Gt
Eelnimetatud otsuse peale esitas L G kaitsja XXX kaebuse Harju Maakohtule. Kaebuses palub kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning menetluskulude väljamõistmist riigilt. Kaebuse kohaselt puuduvad teos
lg 2 p 3 objektiivsed tunnused ning tegu tuleb ümber kvalifitseerida kui autojuhi poolt võimalik
Varaline kahju tekkis sõidukile autojuhi enda hooletuse tagajärjel, kergliikuril puudus reaalne võimalus kokkupõrget vältida, kuivõrd nähtavust varjas väljapöörav sõiduk. Sõidukil oli absoluutne ja esmane kohustus anda teed kaebajale. Kaebuse esitaja ei liikunud maksimaalse kiirusega, vaid oli liikumiseks valinud oludele vastava mõistliku kiiruse. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et ta sõitis tõukerattaga, ta vähendas oma kiirust 14 km/h, kuivõrd nägi enda ees inimesi. Antud kohas oli sirge tee, seal ei olnud mingisugust nähtavust, ei tema ega autojuhi jaoks (tl 45). Väravaid sealt, kust ta sõitis, ei olnud üldse näha (tl 46, 48). Kaitsja selgitas kohtuvaidlustes, et väide, et menetlusalune isik ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks on faktiliselt vale. Kohtule edastatud logiandmetest nähtuvalt oli kergliikuri kiirus vahetult enne kokkupõrget 14 km/h, seega oli kiirus oluliselt madalam kui ettenähtud maksimaalne kiirus 25 km/h. Antud kohas ei olnud tegemist teede lõikumise kohaga ning nähtavus ei olnud kergliikuri jaoks piiratud, kaebuse esitaja sõnul oli tema vaateväli liikumissuunas 50-100 m. Antud juhul oli tegemist hoovist või õuealalt kõnniteele liikuva kaubikuga, kes oleks pidanud
Kaitsja palus kaebuse rahuldada ning väärteootsuse tühistada. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaubikujuht liikus aeglaselt kohas, kus tal ei olnudki võimalik enne midagi näha, kui ta pidigi sõiduki nina välja panema. Ainuke võimalus hoovist välja sõita ongi nii, et kaubik liigub aeglaselt välja kuni tekib vaateväli ning seda ka kaubikujuht tegi. Liiklusõnnetus juhtus põhjusel, et kaebuse esitaja liikus kergliikuril sellise kiirusega, mis ei võimaldanud tal ohutult peatuda takistuse ilmnemisel. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus rahuldamisele ei kuulu. 2 Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 133 ning VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja L G oli isik, kes väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas osales liikluses kergliikuriga, sõites kõnniteel. Seda kaebuse esitaja ka ei eita. Käesolevas asjas on vaidluse keskne küsimus selles, kas kaebuse esitaja tegevus oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Kohus vastupidiselt kaitsja seisukohale on arvamusel, et antud küsimusele saab vastata jaatavalt. Liiklusseadus (
) § 321 lg 2 kohaselt jalgteel, kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja seda ületades peavad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht vähendama kiirust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva võimaliku takistuse ees. Kaitsja asus seisukohale, et tegemist ei olnud teede lõikumise kohaga, vaid tegemist oli kohaga, kus mootorsõiduk väljus teega külgnevalt alalt (hoovist) kõnniteele teel, kus teistel liiklejatel on alati eesõigus. Kohus sellega ei nõustu. Kohus viis läbi sündmuskoha vaatluse, uuris sündmuskoha vaatlusprotokolli (lk 1) lisaks olevaid fotosid, samuti kaitsja poolt kohtule esitatud fotosid (tl 34, 35) ning veendus, et tegemist oli kõnniteega, millisel kergliikur liikus. Antud tee lõikus sissesõiduteega maja hoovi ning sealt soovis sõita välja kaubik. Selles vaidlust ka ei ole. Tõepoolest,
lg 3 alusel juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti, kuid sündmuskohal kohus veendus, et hoovist välja sõites asub väravapost, mis on antud hoovi sissesõidu juures, täiesti kõnnitee servas, kaugel kõnnitee keskosast ning selleks, et hoovist välja sõites näha, kes laial kõnniteel liiklevad, peab kaubik sõitma sealt nn nina ees veidi välja, et näha antud posti ette. Ei ole eluliselt võimalik teisel moel veenduda, kas on vajalik kõnniteel liiklejale teed anda. Ei ole mõeldav, et kaubikujuht väljub autost, vaatab, et kedagi ei tule, läheb taas kaubikusse ja seejärel alustab sõitu, kuna selle ajaga, mil ta suundub kaubikusse, võib taas olukord olla muutunud. Ehk siis kaubikujuhil oligi liikumiseks vaid sellisel moel võimalus veenduda, et kedagi ei tule ja seda vaid moel, et liikuda väravapostist veidi ette. Asjaolu, et ta nii toimis, kinnitas ka tunnistajana üle kuulatud kaubikujuht ise. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kaubikujuht XXX kinnitas, et välja sõites tal ei olnud võimalik vasakule näha, kuna vaatevälja ees oli väravapost, mis blokeeris vaate (tl 56). Ka kinnitas ta, et ta sõitis väga aeglaselt, umbes meeter-kaks väljapoole, et värava ja ukse piir olid kohakuti (tl 57, 59). Samuti tunnistaja XXX sõnul liikus kaubik aeglaselt (tl 51) ning ka tunnistajale XXX ei tundnud kaubiku kiirus kiire (tl 55). Seega kohus leiab, et kaubiku juht toimis temale ainuvõimalikul moel, küll aga rikkus liikluseeskirju kergliikurijuht, s.o kaebuse esitaja. Kaitsja hinnangul ei olnud nähtavus kergliikuri jaoks piiratud. Kaitsja selgitas, et kaebuse esitaja kinnitas, et tema vaateväli liikumissuunas oli selge ja ulatus 50-100 meetrini.
p 53 kohaselt on piiratud nähtavus olukord, kui tee kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad takistused vähendavad nähtavust teel niivõrd, et sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks. Kaebuse esitaja selgitas kohtus, et tema vaateväli liikumise suunas oli küll 50100 m, kuid sealt, kust tema sõitis, ei olnud väravaid näha (tl 46, 48). Seega kaebuse esitaja kohtus antud eelrefereeritud ütlustest saab asuda seisukohale, et tegemist oli piiratud nähtavusega, kuivõrd kaebuse esitaja ei näinud väravaid, kust väljus kaubik. Siin mängis osa ka kaebuse esitaja liikumiskiirus. Kohus viis väärteo toimepanemise asukohas läbi ka sündmuskoha vaatluse tuvastamaks tehiholusid ning sündmuskoha vaatlusel asus kohus seisukohale, et antud asukohas olid väravad tänaval nende ees 3 seisjatele (vaatlusel osalejad) näha (tl 63, fotod 66-68), kuid eemalt liigsel kiirusel lähenenud kergliikurijuhil tema väitel väravaid näha ei olnud ja seda takistaski nägemast tema kiirus. Kohus on seisukohal, et antud liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui kergliikur oleks järginud
Kaitsja esitas kohtule XXX logide väljatrükid, milles esitatud koordinaatide järgi nähtub, et kaebuse esitaja liikus enne kokkupõrget 14 km/h (tl 32-33). Kaitsja hinnangul on väide, et kaebuse esitaja ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks, faktiliselt vale, kuid kohus ka antud kaitsja seisukohaga ei nõustu. Tõsi, kaebuse esitaja liikus küll kergliikuritele lubatud maksimaalsest kiirusest (25 km/h) madalama kiirusega (14 km/h), kuid siiski selline kiirus ei olnud sobilik ning kohandatud olukorrale vastavaks arvestades antud kohta (piiratud nähtavus teede lõikumiskohas). Kohtuistungil kuulati tunnistajatena üle ka antud kõnniteel liikunud kaks jalakäijat. Jalakäijana liikunud tunnistaja XXX selgitas, et talle tundus, et tõukerattur sõitis ,,siuhti“, ta ei näinud, et kergliikur oleks kiirust vähendanud (tl 49). Tunnistajana ülekuulatud XXX selgitas, et tõukerattur möödus temast ning tõukeratturi kiirus oli kõnnitee kohta ikkagi kiire (tl 53), tunnistaja ei märganud, et tõukerattur oleks enne lõikumiskohta kiirust vähendanud (tl 54). Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseks ja arvestab neid tõendina, kuivõrd need on omavahel kiiruse osas riimuvad, samuti riimuvad need sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sõiduki vaatlusprotokollis tuvastatuga (kahjustute tekkekoht). Ka puudub tunnistajatel põhjus ebaobjektiivsuseks, kuivõrd kõik tunnistajad kinnitasid, et nad ei tunne kaebuse esitajat, ka ei ole neil kaebuse esitaja suhtes vihavaenu. Liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt kaebuse esitajale etteheidetava
lg 2 nõude eesmärgiks ei olnud kehtestada absoluutset kohustust, mis tingimata kohustaks juhti ületama nimetatud kohti vähendatud kiirusega. Antud nõudes mõeldi eelkõige linnapiirkondades paiknevaid jalgratta- ja jalgteid ning jalgrattateid, mille äärde jäävad aedade, haljastuse või muul moel piiratud hoovi sisse- ja väljasõidud, mille kaudu väljuvaid sõidukeid ja inimesi on võimalik märgata üksnes sisse- või väljasõidu vahetus lähedus. Kuigi nii-öelda suurema sõiduki juht (milleks enamjaolt on auto) peab olema tähelepanelik ning hoiduma kõigest, mis ohustaks vähemkaitstud liiklejat (
lg 3), siis olukorras, kus sõidukid võivad liigelda kuni 45 km/h (nt mopeedi puhul), ei ole hoovist või õuest välja sõitval juhil mõistlike vahenditeta võimalik oma kohustust täita. Seetõttu on oluline, et ka mööda kõnniteed liikuv sõidukijuht vähendaks oma liikumiskiirust ning oleks ohu tekkimisel võimeline enne kokkupõrget seisma jääma. See lihtsustab oluliselt võimalust teisi liiklejaid õigeaegselt märgata ja seeläbi teistel juhtidel oma kohustust täita (liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 191 SE). On oluline, et käesoleval juhul tuleb arvestada kaubikujuhi vaatevälja piiratust (väravapost), mis tähendab, et kaubikujuhil ei olnudki muud võimalust, kui aeglaselt liikuda saavutamaks nähtavust. Ei ole mõeldav, et väravatest väljudes oleks ta eelnevalt autost väljunud, vaadanud kõnniteele ning liikunud autosse tagasi, kuivõrd selle ajaga ilmselgelt muutub kõnniteel liiklejate olukord. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja ei vähendanud kiirust sedavõrd, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mistõttu toimus kokkupõrge sõidukiga XXX. Kaebuse esitaja oma tegevusega põhjustas varalise kahju XXX ja XXX, milline leidis tõendamist tunnistajate ütluste, sündmuskoha vaatlusprokolli- ja sõiduki vaatlusprotokolli ning selle lisaks olevate fotodega (cd-plaadil). Kaubikul on kahjustunud vasakul pool A-piilari juures olev plastikust osa ja kergliikuril on kriimud. Kohtus leidis tõendamist, et kaebuse esitaja rikkus
lg 2 sätestatud nõuet ning antud nõude rikkumisega pani ta toime
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o kergliikurijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju. Kohus asub seisukohale, et L G poolt
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü on tuvastamist leidnud. 4 Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi. Kohus asub seisukohale, et L G on talle etteheidetava väärteo toime pannud hooletusega, kuivõrd ta oleks pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral seda ette nägema. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus
lg 2 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt
Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks ning seda põhjusel, et kaebuse esitaja tekitas varalise kahju kahele ettevõttele, mistõttu puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Järgnevalt peatus kohus karistusel. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 alusel on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
S § 56 sätetest. Karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega L Gle määratud karistus on põhjendatud ning vastab süü suurusele. Praegusel juhul, kui karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on isikule määratud karistus sanktsiooni alammääras. Kohus leiab, et isikule mõistetud rahatrahvi suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse kergendamise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.