2-25-5461/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov Määruse tegemise aeg ja koht 15.01.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-5461 Kohtuasi E.R-i hagi K.K DIAMOND GROUP OÜ vastu alusetult saadu, hüvitise ja viivise välja mõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.04.2025 määrus (hagi menetlusse võtmisest keeldumine) Kaebuse esitaja ja liik E.R-i määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja: E.R (isikukood XXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja: K.K DIAMOND GROUP OÜ (registrikood 11444579) RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 17.04.2025 määrus ja saata E.R-i hagi K.K DIAMOND GROUP OÜ vastu menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2.Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles hageja palub tühistada maakohtu 10.04.2025 määrus hagi tagamata jätmise kohta. Ülejäänud osas rahuldada määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. E.R (hageja) esitas 09.04.2025 Harju Maakohtule hagi K.K DIAMOND GROUP OÜ (kostja) vastu alusetult saadu, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

2-25-5461 2. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 44 067,33 eurot, sealhulgas põhivõlg 18 490,63 eurot, viivis 8477,68 eurot ja menetluskulud 17 099,68 eurot.

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista raha ostujõu säilimise hüvitise 3966,06 eurot ja viivise 16 411,49 eurot.

3.Kostja sõlmis 01.11.2015 Grid Group OÜ-ga (võlgnik) laenulepingu laenusummas 120 000 eurot. Seda laenu käendasid erinevad eraisikud, sealhulgas hageja, J ja Q. Käendajate vahel oli laenusumma jaotatud proportsionaalselt ning iga käendaja kohustuse piirmäär oli tema käenduslepingus täpselt fikseeritud. Seega oli tegemist proportsionaalselt jaotatud käendustega. Laenu väljastati tegelikult väiksemas mahus (88 000 eurot). Võlgnik laenu tagasi ei maksnud.

4.Kostja esitas hageja vastu hagi, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-20-19262. Selles tsiviilasjas tehtud otsuses on märgitud, et nimetatud laen oli seotud nelja käendajaga (hageja 22 668 eurot, C 22 668 eurot, W 24 468 eurot ja S 9600 eurot), kelle käenduste kogusumma moodustas 79 404 eurot ehk 66,17% algsest laenusummast. Kuna tegelik laenusumma, mis laenuvõtjale välja maksti, oli väiksem kui laenulepingus ja käenduslepingutes sätestatud – 120 000 euro asemel vaid 88 000 eurot –, tuleb käendajate vastutus määrata just selle reaalselt väljastatud summa põhjal. Seega tuleb ka käenduste realiseerimise kogumahtu hinnata samas proportsioonis, nagu algselt oli käendustega kaetud laenusumma (66,17%). See tähendab, et maksimaalne summaline ulatus, mille piires käenduste realiseerimine sai vastata käenduse aktsessoorsusele ja tegelikule laenu väljamaksele oli 88 000 × 66,17% = 58 229,60 eurot.

Seda arvestades oli laenuandjal õigus saada kõigilt neljalt käendajalt kokku maksimaalselt 58 229,60 eurot põhivõla katteks. Kui kostja esitas nõude hageja vastu, oli ta juba realiseerinud kolme teise käendaja (C, W ja S) käendused kogusummas 56 736 eurot. Seega jäi hageja vastutuse maksimaalseks ulatuseks 1493,60 eurot. Laenuandja aga realiseeris hagejalt põhivõla summas 22 668 eurot jõustunud kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-20-19262, mille tulemusena ta rikastus alusetult põhivõla sissenõudmisega 21 174,40 euro võrra (22 668 – 1493,60).

5.Lisaks oli J üks 120 000 euro suuruse laenu käendajatest, kuid hageja kohtuvaidluse ajal ei olnud tema kohtuvaidlus veel lõppenud ning hageja suhtes jõustunud kohtuotsuses (10.03.2023) ei ole J käendust üldse kajastatud, mis kinnitab, et see ei olnud menetluses arutluse all. Hageja suhtes toimunud kohtuvaidluses ei käsitletud ka Q käendust, kuigi ta oli tegelikult samuti üks laenu käendajatest. Laenuandja poolt Q vastu nõude esitamata jätmine, kuigi see kohustus tulenes otseselt käenduslepingust ja puudus majanduslik loogika selliseks tegevuseks, suurendas hageja vastutust põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt võrreldes teiste käendajatega. Kuna käenduslepingutes oli fikseeritud konkreetne vastutuse piirmäär, tuli see allesjäänud osa jaotada veel realiseerimata käenduste vahel – hageja (22 668 eurot) ja Q (24 000 eurot) – vastavalt nende proportsionaalsele osakaalule kogusummast 46 668 eurot.

Proportsionaalne jaotus on järgmine: 8596 × (22 668 / 46 668) = 4177,37 eurot (hageja osa);

8596 × (24 000 / 46 668) = 4418,63 eurot (Q osa). Sellest tulenevalt ei olnud 10.03.2023 seisuga võimalik hagejalt nõuda rohkem kui 4177,37 eurot, kuna just see summa vastas tema käenduskohustuse osale tegelikust allesjäänud laenusummast. Vaatamata sellele esitas kostja hagejale 31.12.2020 nõude 24 468 eurot. Kuigi kohtuotsusega rahuldati see nõue osaliselt üksnes 22 668 euro ulatuses, ületas ka see reaalselt tasutud summa õiguspärast piiri 18 490,63 euro võrra.

6.Kostjal oli õigus nõuda hagejalt viivist kokku 1915,60 eurot. Tegelikult nõudis kostja hagejalt 10 393,28 euro ulatuses viivist. Seega on laenuandja alusetult rikastunud hageja arvelt 8477,68 euro ulatuses ülemääraselt nõutud ja saadud viivisega.

2 2-25-5461 7. Kostja esitas hagejale 31.12.2020 nõude 24 468 eurot, kuid õiguspäraselt oleks saanud realiseerida vaid 4177,37 eurot, mis moodustab 17,08% algsest nõudest. Kohtuotsuse ja esitatud kuludokumentide alusel tuli kostjal hüvitada hagejale menetluskulud summas 11 242,06 eurot, millest hageja enda kanda jäi 1551,55 eurot. Seega oleks laenuandja pidanud hagejale tasuma kokku 9690,51 eurot. Tegelikult aga nõudis kostja hagejalt välja 7408,51 eurot menetluskulude katteks. Sellest tulenevalt on kostja alusetult rikastunud kokku 17 099,02 euro ulatuses, saades hagejalt raha, kuigi asjaolude põhjal oleks pidanud ise hagejale maksma.

Maakohtu määrus ja põhjendused 8. Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 alusel hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda.

9.Käesolevas asjas esitatud hagi kohta on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus. Tsiviilasjas nr 2-20-19262 on pooltevaheline laenu- ja käenduslepingutest tulenev vaidlus lõppenud Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 otsusega, mis jõustus 12.06.2023. Seadus ei luba hagejal nõuda kostjalt hageja käest varasemas vaidluses väljamõistetut (koos viiviste ja raha ostujõu vähenemise hüvitisega) tagasi. Eelnev tähendaks lubamatult samade poolte vahel sama eseme kohta ja samal alusel tehtud vaidluse uut läbivaatamist olukorras, kus vaidlus on juba jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Varasema vaidluse asjaolude täiendamine faktiväidete ja tõenditega seoses hagi aluseks oleva laenu täiendavate käendajatega ei muuda käesolevat vaidlust uue hagi alusega vaidluseks. Hageja soov esitada eelnevaga seoses kostja nõudele uusi vastuväiteid ei muuda käesolevalt vaidlust erinevaks vaidluseks. Hageja on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole sama aluse ja esemega vaidlusega. Samuti ei muuda käesolevat vaidlust erinevaks vaidluseks tõsiasi, et menetlusosaliste menetluslikud rollid hageja ja kostjana on vahetunud. Ühtlasi ei võimalda hageja mittenõustumine asjas nr 2-20-19262 tehtud otsuse sisu ja arvutustega pöörduda hagejal sama vaidlusega uuesti kohtusse.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik 10. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu 10.04.2025 määrus hagi tagamata jätmise kohta. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

10.1. Hageja ei nõustu, et tegemist on sama hagiga samal alusel. Hageja ei vaidlusta tsiviilasjas nr 2-20-19262 tehtud kohtuotsust ega selles tuvastatut. See otsus jõustus 2023. aastal ja hageja täitis selles määratud kohustused. Käesolev hagi ei ole varasema vaidluse ümberhindamine, vaid tugineb iseseisvale seadusest tulenevale nõudeõigusele – alusetule rikastumisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 jj alusel – mille tekkepõhjuseks on mitme sõltumatu kohtulahendi ning hiljem ilmnenud tõendite koosmõju.

10.2. Pärast kõigi käendajate vastu tehtud otsuste jõustumist ja täitmiste koostoimet on objektiivselt tuvastatav, et laenuandja sai käendustest raha rohkem, kui ta tegelikult välja laenas. Hageja (2-20-19262) ja J (2-20-16214) suhtes jõustunud kohtuotsused dokumenteerivad ühtlasi igalt käendajalt realiseeritud summa, mistõttu on kohtulikult kinnitatud, et käendusi realiseeriti kokku just 102 072 euro ulatuses. Nendest kohtuotsustest nähtub ka, et 01.11.2015 sõlmitud 120 000 euro suuruse laenulepingu raames väljastati võlgnikule tegelikult vaid 88 000 eurot. Seega tekkis vähemalt 14 072 euro suurune alusetu rikastumine.

3 2-25-5461 10.3. Varasemas kohtuasjas nr 2-20-19262 oli faktiliseks tuumaks neli käendajat – hageja, W, C ja S. Pärast selle kohtuotsuse jõustumist ilmnes veel kaks käendajat: J (tema 22 668 euro suurune käendus realiseeriti tsiviilasjas nr 2-20-16214 (otsus jõustus 08.12.2022), kuid tema rolli ega täitmist hageja asjas ei arvestatud) ja Q (digitaalselt allkirjastatud 18.09.2015 käendusleping sai hagejale teatavaks alles 2024. aastal, s.t enam kui aasta pärast varasema kohtuotsuse jõustumist, ning Q pole oma kohustust seni täitnud).

10.4. Käesoleva alusetu rikastumise hagi aluseks on eraldiseisev õiguslik kvalifikatsioon, mis erineb varasemates menetlustes käsitletud käendusvastutusest. Hagi tugineb iseseisvale nõudeõigusele, mis sai tekkida alles pärast seda, kui kõik asjakohased faktilised asjaolud olid ilmnenud. Selle eesmärk ei ole varasemates kohtuasjades hagejalt väljamõistetud summade tagastamine, vaid nõue nende summade osas, mida laenuandja on hagejalt saanud rohkem, kui talle tegelikult kuulus – arvestades nii tegelikku laenu väljamakset kui ka teiste käendajate poolt tehtud täitmisi.

10.5. Kui laenulepinguga oli kavandatud 120 000 euro suurune väljamakse, kuid välja anti vaid 88 000 eurot (nagu on tuvastatud kahes kohtulahendis), siis ei ole aktsepteeritav, et laenuandja realiseeris kokku viis käendust summas 102 072 eurot. Tegemist on 14 072 euro suuruse ülelaekumisega. Q käenduse ilmnemine ei ole pelgalt lisanduv fakt, vaid suurendab laenuandja alusetut rikastumist sisuliselt veelgi. Käendus oli jagatud proportsionaalselt kõigi käendajate vahel ning käenduse realiseerumise korral pidid kõik vastutavad isikud täitma oma osa. Kui üks käendaja – antud juhul Q – pääses oma kohustusest, kas laenuandja tegevusetuse või varjamise tõttu, siis matemaatiliselt pidid ülejäänud käendajad katma ka tema osa, mis tõi kaasa ebaõiglase koormuse suurenemise teiste käendajate, sh hageja jaoks. Selliselt kujunenud rahaline tasakaalutus on alusetu rikastumise sisu.

10.6. Käesoleval juhul ei hinnanud kohus tsiviilasjas nr 2-20-19262 järgmisi sisulisi küsimusi: kas laenuandja sai käendustelt kokku suurema rahasumma, kui oli tegelikult välja makstud laen; milline oli Q ja J käenduste mõju hageja vastutuse ulatusele. Seega ei saa lugeda, et käesolev hagi tugineks samale alusele või oleks juba sisuliselt läbi vaieldud.

11.Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Määruskaebus jääb läbi vaatamata osas, milles hageja palub tühistada maakohtu 10.04.2025 määrus hagi tagamata jätmise kohta. Ülejäänud osas rahuldatakse määruskaebus osaliselt.

13.Hageja palub tühistada maakohtu 10.04.2025 määruse hagi tagamata jätmise kohta. TsMS § 390 lg 1 kohaselt saab esitada määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega maakohus hagi tagas. Kuna praegusel juhul ei taganud maakohus hagi, siis selle peale määruskaebust esitada ei saa ja hageja vastav taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

14.Maakohus on keeldunud hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel põhjendusega, et käesolevas asjas esitatud hagi kohta on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmisest.

14.1. Hagi saab TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel jätta menetlusse võtmata vaid juhul, kui varasem lahend on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Tsiviilasjas 4 2-25-5461 nr 2-20-19262 esitas kostja hageja vastu hagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista käenduslepingu alusel 24 000 eurot. Ringkonnakohus rahuldas 10.03.2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 668 eurot. Ringkonnakohus leidis, et käenduslepingu kohaselt vastutab hageja laenulepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse täitmise eest 22 668 euro ulatuses (TlnRnKo 10.03.2023, 2-20-19262). Seega oli tsiviilasjas nr 2-20-19262 tegemist laenuandja hagiga käendaja vastu tulenevalt poolte vahel sõlmitud käenduslepingust. Hageja väitel tasus hageja kostjale hagejalt välja mõistetud summa.

Käesolevas asjas esitas hageja hagi kostja vastu hagejalt saadud raha osaliseks tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel, tuginedes sellele, et kuna välja makstud laenusumma oli väiksem (88 000 eurot) laenulepingu kogusummast (120 000 eurot), kuid iga käendaja osavastutus oli määratud 120 000 euro järgi, siis oli käenduste täitmise tulemusel võlausaldajale laekunud suurem summa kui võlausaldaja tegelikult põhivõlgnikule laenu andis. Lisaks ei võtnud kohus tsiviilasjas nr 2-20-19262 hageja väitel arvesse, et laenu maksmist käendasid veel kaks käendajat, mistõttu oleks pidanud hageja vastutuse ulatus olema väiksem.

14.2. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt RKTKo 28.11.2005, 3-2-1-122-05, p 15; RKTKm 17.01.2011, 3-2-1148-10, p-d 10 ja 11). Praegusel juhul ei saa asuda seisukohale, et tegeliku elu juhtum on sama – hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu alusel hageja kui käendaja vastutusest tulenevalt hagejalt raha välja mõistmine.

14.3. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus käendajad vastutavad laenuandja ees osavõlgnikena (TlnRnKo 10.03.2023, 2-20-19262), kusjuures osavõlgnike vastutuse suurus sõltub kahest asjaolust – käendaja vastutuse piirmäärast ja käendajale langevast osast põhivõlgniku vastu olevast kogunõudest. Tsiviilasjas nr 2-20-19262 tuvastati, et võlausaldaja andis põhivõlgnikule laenu 88 000 eurot ja hageja kui käendaja osavastutus oli sellest tulenevalt 22 668 eurot. Hageja tugineb sellele, et alusetu rikastumine tekkis 05.07.2023 – pärast S, C ja W 2022. a täitmisi ning J 08.12.2022 käenduse realiseerimist ja kaebaja enda 05.07.2023 makset, mil käendajatelt võlausaldajale laekunud kogusumma ületas 88 000 euro piiri. Hageja hinnangul on võlausaldaja saanud 88 000 euro asemel kokku 102 072 eurot järgmiselt: Wlt 24 468 eurot; Clt 22 668 eurot; Slt 9600 eurot; Jlt 22 668 eurot; hagejalt 22 668 eurot. Käendatava kohustuse lõppemise korral lõpeb aktsessoorsuse tõttu ka käendaja kohustus (VÕS § 153 lg 1 p 1). Ringkonnakohus leiab, et kui keegi käendajatest on nõude täitnud, siis võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu täitmisega lõpeb ning pärast põhivõlgniku ja käendaja kohustuse lõppemist tehtud käendaja maksed on tehtud olematu kohustuse katteks. Seda osa, mis on tehtud olematu kohustuse katteks on võimalik alusetu rikastumise sätete alusel võlausaldajalt tagasi nõuda. Hageja väidetest nähtub, et hageja tegi enda makse olukorras, kus võlausaldaja nõue oli täidetud 79 404 euro ulatuses (hagiavalduse p 3, dtl 128).

Seega saab eelnevast järeldada, et vähemalt osaliselt on hageja teinud makse 22 668 eurot võlausaldajale alusetult.

15.Riigikohus on selgitanud, et juhul kui hageja pöördub kohtusse probleemiga, mis väärib kohtulikku kaitset, ja kui hagis esinevad menetlemist või hagi rahuldamist takistavad puudused, mis on kõrvaldatavad, tuleb kohtul enda ette toodud probleemi analüüsimise järel selgitada, mida on nende puuduste kõrvaldamiseks vaja teha. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1) (RKTKm 07.10.2020, 2-19-16249/17, p 16). Kui hagi oleks võimalik täpsustada, tuleb määrata hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hagi täpsustamiseks. Hageja 5 2-25-5461 väitel ei võtnud kohus varasemas asjas arvesse, et laenu maksmist käendas veel Q, mistõttu oleks pidanud hageja vastutuse ulatus olema väiksem. Kuna ringkonnakohtu hinnangul võib hagejal alusetu rikastumise nõue kostja vastu olla tulenevalt sellest, et võlausaldaja nõue oli täitmisega lõppenud, siis saab maakohus anda hagejale tähtaja hagi täpsustamiseks, mis puudutab Q käendust ja sellest tekkivat mõju hageja alusetu rikastumise nõudele. Hageja väitel pole Q võlausaldajale makseid teinud, mistõttu ei pruugi ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et Q käendas samuti võlausaldaja poolt antud laenu, hageja alusetu rikastumise nõude puhul tähtsust omada. Lähtudes eeltoodust on maakohtul võimalik anda hagejale võimalus hagi täpsustamiseks ja oma nõude summa kujunemise selgitamiseks ning otsustada seejärel hagi menetlusse võtmise küsimus uuesti.

16.Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

17.Maakohtu määruse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

18.Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist ega puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist. Neil kaalutlustel kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt.

19.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa ringkonnakohtu määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) 6

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.