KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) ja ühinguõiguse regulatsioonist, samuti majandusüksuse printsiibist tulenevalt asjakohane. 4) Tütarühingu osaluse võõrandamine või likvideerimine ei mõjuta käenduse kehtivust. MTA põhjendused ei ole piisavad järeldamaks, et käendajana võetud kohustuste täitmine ei ole kaebaja ettevõtlusega seotud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja teadis 29.01.

1. a töövõtulepingut nr 29/01’20 (s.h käendust) sõlmides, et aasta pärast ei suuda Kinnisvarakombinaat OÜ Linroos Corporation OÜ-le tasuda. Lepingu tasust, 219 453 eurot, oli Kinnisvarakombinaat OÜ märkimisväärse osa tasunud ja võlgnes tööde eest 57 471 eurot (ja garantiiaja tagatise). MTA jättis tähelepanuta, et käendus on kaebaja enda kohustus. Käenduslepingust tulenev täitmiskohustus ei eelda, et käendaja peaks põhivõlgniku eest kohustust täitma asudes olema põhivõlgniku emaettevõtja. 26.02.
2. a kokkulepet võlgade tasumise kohta ei saa vaadelda iseseisvalt 29.01.
3. a lepinguta. MTA suurendas õigusvastaselt kaebaja tulumaksukohustust 16 987,75 euro võrra. 5) Maksuotsuses on kasutatud mõistet „ettevõte“, ka „tütarettevõte“ ekslikult äriühingu kui „ettevõtja“ sünonüümina. Ka on kasutatud konstruktsioone „võtsite raamatupidamises üles kohustuse“ või „kulude tegelik omanik“, mis võib tekitada segadusi. Sellist kõnepruuki on kasutatud, et maksuotsus oleks lihtne. Kaebaja on maksuotsusest aru saanud. Seetõttu ei tingi mõningased vormistuspuudused haldusakti tühistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4. Vara Fond OÜ esitas 28.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.06.
5. a otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ning teha uus otsus, 4 millega tühistada MTA 06.05.
6. a maksuotsus sotsiaalmaksukohustuse määramises summas 18 715,22 eurot ja tulumaksukohustuse määramises summas 12 665,41 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Arvestades, et kaebaja on pigem väikeettevõtja, oleks mitmekordset ületava keskmise palga maksmine majanduslikult ebaratsionaalne. Kui kaebaja raamatupidamises on ebaõigesti käsitletud vaidlusaluseid makseid kui tehinguid aruandva isikuga, ei saa see kaasa tuua ebamõistlikku järeldust töötasu maksmise kohta. Seda ei kinnita ka tõendid. Kaebaja soovis väljamakseid kajastada nõudena isiku vastu, et see nähtuks raamatupidamises aktivas ja äriühingu omakapital oleks oluliselt kõrgem ning seetõttu oleks parem majanduslik seisund ja krediidivõimekus. Maksuotsus ei tee vahet käsundil ja töösuhtel. Seda eksimust ei saa pidada terminoloogiliseks eksimuseks. Puuduvad selged viited töötamisele. Kohtu viited tõendamiskoormisele on ainetud, sest ei ole tuvastatud, et R.M.l oleks olnud töösuhe või et tal oleks olnud tööülesanded, mis eeldaks 4-6 kordset keskmise palga maksmist. 2) R.M. poolt kaebajale tagastatud summade osas on vääralt kohaldatud

-i sätteid. Asjakohane on Riigikohtu 25.05.

1. a lahend nr 3-20-326 (p 13). Raha tasuti kontole ehk on olemas algdokument kontoväljavõtte näol. Maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele. Olukorras, kus kaebajale on raha laekunud, ei oma tähtsust R.M. võimalik majanduslik olukord või võimekus.
2. MTA esitas 31.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.06.
3. a otsuse resolutsiooni p-i 2 osas, milles kohus tühistas MTA 06.05.
4. a maksuotsuse tulumaksukohustuse 16 987,75 euro osas, ning samuti tühistada kohtuotsuse resolutsiooni p
5. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja võttis raamatupidamises üles Kinnisvarakombinaat OÜ kohustused, mille reaalne olemasolu on tõendamata. Üksnes leping ei tekita nõuet raamatupidamises, vaid selle lepingu alusel tehtud arved, aktid, mis vastavad raamatupidamise seaduse § 7 lg-le
6. Olgugi, et väljamakseid selgitatakse käenduslepinguga, ei ole väljamaksetel algdokumente, mistõttu ei saa veenduda nõude olemasolus ja suuruses. Ei ole oluline, kas käendus ja töövõtulepingu täitmine on kaebaja ettevõtlusega seotud, kuna väljamaksed on tehtud algdokumentideta. 26.02.
7. a kokkuleppest ei selgu, kuidas on kujunenud 57 471 euro suurune võlg (milliste arvete/aktide alusel), mistõttu ei ole võimalik Linroos Enterprises OÜ-le tehtud väljamakseid seostada esitatud lepingute või käendusega. Ka Linroos Corporation OÜ
8. a majandusaasta aruanne ei kinnita kokkuleppes nimetatud nõude olemasolu summas 67 671 eurot. 29.01.
9. a lepingu p 8.4 näeb ette, et väljamakseid tehakse arve alusel, kuid kaebaja ei ole nõude (57 471 euro) kujunemist suutnud tõendada arvete või aktidega. Kaebaja tegi Linroos Enterprises OÜ-le väljamakseid suuremas summas (67 951 eurot) ega ole algdokumente esitanud. MTA ega kohus ei pidanud arutlema käenduse või kompromissi ettevõtlusega seotuse üle, kui kaebaja ei ole tõendanud väljamakseid algdokumentidega. Sellised väljamaksed tuleb maksustada.
10. OÜ Vara Fond esitas 13.09.2023 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Raamatupidamises kajastatakse, ilma et selleks oleks keegi arve esitanud, laenukohustusi. Samamoodi tekivad kohustused, kui isik annab garantii, käenduse või ühineb kohustusega. Kaebaja täitis käenduslepingust tulenenud kohustuse, mis oli kokku lepitud 29.01.
11. a töövõtulepingus nr 29/01.’20 ja 26.02.
12. a kokkuleppes. MTA ei tuginenud kokkulepete näilikkusele. Käendaja kohustus tekib lepingu alusel ega sõltu arvetest. 26.02.
13. a kokkulepe viitab käendusele ja sellel on kompromissilepingu tunnused ning selles on tehtud viited konkreetsetele tasumata arvetele ja võlgu olevatele summadele. Nende arvete olemasolus ega mittetasumises ei olnud kaebajal põhjust kahelda. Varasemalt ei ole 5 26.02.
14. a kokkuleppes viidatud arveid ja nendest tekkivaid kohustusi MTA kahtluse alla seadnud ega soovinud tutvuda konkreetsete arvetega.
15. MTA esitas 13.09.2023 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja ei ole tõendanud, et R.M.le tehtud väljamaksete puhul on tegemist dividendidega. Kaebaja esindaja väitis maksumenetluses, et ei ole dividende maksnud. Veendumust, et tegemist ei olnud dividendidega, kinnitab ka väljamaksete sagedus (igakuised). MTA selgitas piisavalt, miks on tegemist töötasuga, mitte väljamaksega aruandvale isikule, dividendidega, kingitusega, erisoodustusega või ettevõtlusega mitteseotud kuluga. Maksuotsuse järeldused baseeruvad kaebaja raamatupidamisandmetel ja pangakontodel. 2) Kohus leidis õigesti, et R.M. poolt pangaautomaadist sularahas kaebaja pangakaardiga kaebaja arvelduskontole pandud 10 000 euro tuleb jätta arvestamata kui aruandva isiku nõude vähenemine, kuna tuginedes kogutud tõenditele võib olla tegemist kaebaja enda vahenditega (ei ole välistatud ka deklareerimata käibega).
16. Vara Fond OÜ esitas 15.04.
17. a seisukoha lisana Linroos Enterprises OÜ arved, 27.03.
18. a e-kirja, mille manuses on tööde arvestus seoses Herne 57 objektiga (tööde spetsifikatsioon ja hind). Eeltoodud tõenditele (arved) ja asjaoludele (tasumata summa Herne 57 seoses) on viidatud 26.02.
19. a kokkuleppes.
20. MTA selgitas 15.04.
21. a seisukohas, et maksuaudiitor küsis 25.11.
22. a e-kirjas kaebajalt, kas 26.02.
23. a kokkuleppes mainitud alusdokumendid (lepingud, arved) on tema valduses, paludes need edastada (dtl 711), millele kaebaja vastas 26.11.2021 eitavalt (dtl 715). Seega ei vasta tõele, et MTA ei ole soovinud tutvuda konkreetsete arvetega. MTA väitel jätab kaebaja tähelepanuta raamatupidamiskohustuslase kohustused (raamatupidamise seaduse (RPS) §-d 4, 6 ja 7). Kui kaebaja ei täida raamatupidamislikke kohustusi nõuetekohaselt, ei saa ta eeldada, et sellel ei ole maksunduslikke tagajärgi. Käendajal peab olema võimalik veenduda esitatava nõude õigsuses ja selles, et nõutavad summad ei välju käendatava ja võlgnetavate kohustuste piiridest. 26.02.2021, a kokkuleppest ei nähtu, kuidas või milliste tasumata arvete alusel on kujunenud võlgnevus ehitustööde eest summas 57 471 eurot. Kokkuleppes on mainitud kahte arvet, mis ei ole seotud ehitustööde 57 471 euro võlgnevusega ega selgita ehitustööde võlgnevuse kujunemist. MTA esitas kontrolliakti lisa nr 13 (teade menetluse laiendamise kohta), kuna varem on ekslikult esitatud teine dokument, ning palub võtta selle toimikusse.
24. Vara Fond OÜ selgitas 22.04.
25. a seisukohas, et apellatsioonkaebuse p-s 6 väljendatud seisukoht puudutas konkreetsete dokumentide küsimist R.L.ilt (s.t kolmandalt isikult, et mille eest ta raha soovis saada). Kaebajalt küsiti lisadokumente MTA viidatud ekirjas (dtl 711) ning sel hetkel neid kaebajal enda valduses ei olnud (15.04.
26. a seisukoha Lisa 5 tõendist nähtub olid need „Spam“-kataloogis, kust kaebaja need leidis), kuid kaebaja oli nendest kogu aeg teadlik (oli ju seotud Kinnisvarakombinaat OÜ-ga) ning tal polnud põhjust kahelda kohustuse olemasolus. Kaebajale ei oleks toonud dokumentide teadlik mitteesitamine mingit kasu, kuid tal oli veendumus kohustuse olemasolus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebaja apellatsioonkaebust (I), seejärel vastustaja apellatsioonkaebust (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III). 6 I
28. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles halduskohus nõustus maksuotsusega kaebaja juhatuse liikmele R.M.le tehtud väljamaksete töötasuks lugemisega. Kaebaja väitel ei ole arusaadav, miks peaks juhatuse liikme töötasu ületama kordades Eesti Vabariigi keskmist, kui kaebaja on enda valdkonnas pigem väikeettevõtja. Arvestades kaebaja majandustegevust (müügitulu, teenitud kasumi näitajad jmt), oleks taoline tasustamine selgelt ebamõistlik ja majanduslikult jätkusuutmatu. Ka leiab kaebaja, et R.M.l olnuks osanikuna õigus ka dividendidele. Ühtlasi tulnuks maksuhalduril kaebaja maksustamisel arvesse võtta ka R.M. poolt kaebajale tagastatud 10 000 eurot, mille isik sularahas kaebaja pangakontole maksis. Summa ülekandmist tõendab kontoväljavõte kui algdokument. R.M. majanduslik võimekus ja raha päritolu ei oma seejuures tähtsust.
29. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja ei ole maksumenetluses tõendanud, et kaebaja poolt juhatuse liikme R.M. arvelduskontole makstud summade näol oleks tegemist majanduskulude või dividendimaksetega. Töötasu ja juhatuse liikme tasu erisus ei mõjuta samas tasumisele kuuluva maksusumma suurust. 10 000 euro suuruse sissemakse kohta puuduvad aga algdokumendid, mis kinnitaksid raha ülekande päritolu ja tasumise eesmärki.
30. Kontrollaktist nähtuvalt tegi kaebaja perioodil jaanuar 2020 kuni veebruar 2021 enda arvelduskontolt R.M. nimele väljamakseid selgitusega „makse“ kokku summas 53 900 eurot (dtl 37-38), kajastades makseid raamatupidamises nõudena R.M. vastu. Swedbank AS-i poolt esitatud R.M. arvelduskonto väljavõtted kinnitavad raha laekumist
31. aastal summas 46 950 eurot (dtl 39). Ühtlasi tegi maksuhaldur kindlaks, et R.M. tegi iseenda arvelduskontole 13.02.2020 ja 11.03.2020 sularaha sissemaksed kokku 17 000 eurot, millest kandis kaebaja arvelduskontole kokku 9500 eurot selgitusega „makse“ (dtl 41). Vaidlust ei ole selle üle, et maksuhaldur nõustus R.M. poolt tehtud rahaliste ülekannete käsitlemisega raha tagastamisena kaebajale ehk selle võrra vähenes maksustamisele kuuluv summa.
32. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et maksuhaldur on maksuotsuses (p 3.1.2, dtl 94-96) väga põhjalikult selgitanud, miks ei saa kaebajale selgitusega „makse“ ülekantud summasid käsitada majandusavansi ja ettevõtlusega seotud kuluna, dividendimaksena, kingitusena ega erisoodustusena. Majandusavansi ja ettevõtlusega seotud kuluna määratlemiseks puuduvad maksete katteks tehtud kuludokumendid, ka on R.M. kasutanud arvelduskontole kantud raha isiklikeks kuludeks. Dividendimaksete osas on kaebaja 06.09.2021 (vastus küsimusele 13) selgitanud, et neid ei ole majanduslikel kaalutlustel võimaluse puudumise tõttu makstud, kuna viimased aastad on olnud ettevõttele rasked (dtl 226). Ka ei ole kaebaja vastu vaielnud halduskohtu poolt otsuses tuvastatule, et kaebaja dividende deklareerinud ei ole (otsuse p 17). Lisaks ei toeta järeldust dividendimaksete osas ka väljamaksete tegemine igakuiselt (vt tabelid nr 3 ja 4, dtl 39-40).

§ 49

mõistes kingitusi saanuks kaebaja teha vaid töötajaks või juhtimisorgani liikmeks mitteolevatele isikutele, kelleks R.M. ei kvalifitseeru. Ka ei ole alust käsitada rahalisi väljamakseid erisoodustusena

§ 48mõistes.

1. Kuigi 06.09.2021 selgitas kaebaja maksuhaldurile, et tegemist on tasaarveldustega, enamasti omanikulaenu osade kaupa tagastamisega, muud on majanduskulud ning töötasud 7 (dtl 225), on maksuhaldur kontrollaktis õigesti märkinud, et nende väidete tõendamiseks puuduvad algdokumendid. Vastupidi, maksuhaldur on kontrollaktis õigesti märkinud, et
2. a majandusaasta aruande järgi oli kaebajal omaniku vastu nõudeid kogusummas 158 714 eurot (dtl 634). Ka see ei kinnita omanikulaenu tagasi maksmist. Asjaolu, kas käsitada väljamakseid töötasuna või juhatuse liikme tasuna, ei oma aga tähtsust, kuna ei mõjuta kaebaja maksustamist. Vastustaja on 13.09.
3. a vastuses apellatsioonkaebusele (p 4.3) selgitanud, et mõlema õigussuhte puhul arvestatakse tööjõumakse samamoodi, ainsa erisusega selles, et juhatuse liikme tasu korral pole kohustust töötuskindlustusmakseid tasuda, kuid neid pole maksuhaldur maksuotsusega kaebajale ka määranud. Eeltoodust lähtuvalt ei oma tähtsust ka see, millised olid R.M. töö- või juhatuse liikme ülesanded ega ka see, kas töötasuks arvatud summa oli kaebaja majandustegevust arvesse võttes liiga suur. Oluline on see, et äriühingust juhatuse liikmele makstud tasud kuulusid tööjõumaksudega maksustamisele.
4. Maksuhaldur tuvastas, et 17.02.2020 kandis R.M. kaebaja pangakaardiga sularahas 10 000 eurot kaebaja arvelduskontole. Ka tuvastas maksuhaldur, et 09.03.2020 on kaebaja pangakaardiga makstud pangaautomaadist kaebaja arvelduskontole sularahas 10 000 eurot.
5. Kaebaja 06.09.
6. a seletuse (vastused küsimustele 14.1 ja 14.2) kohaselt oli 09.03.2020 rahakande puhul tegemist omanikulaenuga (dtl 226) ning 17.02.
7. a kande puhul kandis R.M. raha aruandva isiku (st M) nõuete katmiseks, kusjuures väidetavalt oli tegemist ettevõtte enda vahenditega (dtl 227). Raha päritolu tõendavaid dokumente kaebaja maksuhaldurile maksumenetluses ei esitanud. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et tõendid ei kinnita (vt ka otsuse motiveeriva osa p 18), et tegemist oli omanikulaenuga kaebajale.
8. Iseenesest on õige halduskohtu seisukoht selles, et kui maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja tegi R.M.le igakuiselt täiendavaid töötasu väljamakseid, oli maksuhalduri poolt vastuoluline väita, et R.M. ainsaks sissetulekuks kontrolliperioodil oli vaid kaebaja poolt deklareeritud töötasu miinimumpalga ulatuses (vt kontrollakti p 1.1.2.8.3.2 ja halduskohtu otsuse p 24). Ühtlasi nähtub maksumenetluses kogutud tõenditest, et R.M.l oli peale töötasu ka teisi võimalikke raha saamise allikaid. Nii selgitas R.A. 31.08.
9. a e-kirjas maksuaudiitorile, et andis
10. aastal R.M.le 35 500 eurot laenu tagasimakse tähtajaga
11. aasta lõpus (dtl 563). Samas ei ole omanikulaenu andmine kaebaja nõude suurust R.M. suhtes arvestades majanduslikus mõttes veenev. Ka kaebaja raamatupidamine ei kajasta omanikulaenu saamist.
12. Kaebaja väide raha kandmise kohta aruandva isiku (M.) nõuete katmiseks jääb ringkonnakohtu jaoks samuti arusaamatuks, eriti kuivõrd väidetavalt oli tegemist ettevõtte enda vahenditega. Riigikohus on leidnud, et maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sellisel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele. Olukorras, kus isik maksis vaatlusalusel ajavahemikul äriühingusse sisse rohkem raha kui sealt välja võttis, nõustus Riigikohus kaebajaga, et selline tegevus ei tohiks maksukohustust kaasa tuua, kui tegemist on omavahelisi võlasuhteid puudutavate arveldustega. Sealjuures ei pidanud Riigikohus määravaks, et osaühingul on keelatud juhatuse liikmele laenu anda ning selline tehing on ÄS § 159 lg-st 4 tulenevalt tühine. Samas leidis Riigikohus ka seda, et kaebaja juhatuse liikme tegevus – ilma algdokumentideta äriühingu pangakonto pikaajaline kasutamine isiklike kulutuste kandmiseks ja sinna kaootiliselt sissemaksete tegemine – ei võimalda maksude aegumistähtaja ja nende tasumise järjekorra üle arvestuse pidamist ega aktsepteerinud kokkuvõttes seda, et selliste sissemaksetega on võimalik väljamaksete summat vähendada (RKHKo 25.05.2023, 3-20-326, p-d 13-15). 8 Riigikohtu seisukohast võib järeldada, et konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine peab olema kontrollitav (Ibid, p 15). Käesoleval juhul seda väita ei saa.
13. Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et R.M. kandis kaebaja arvelduskontole tema valduses olnud ettevõtte enda vahendid, siis ka selle väite vastu on maksuhaldur esitanud kaalukad vastuargumendid, mida kaebaja ei ole suutnud maksumenetluses ümber lükata. Nimelt puudub kaebajal klassikalises mõttes kassa (vt Vara Fond OÜ vastus MTA korraldusele, dtl 610) ning raamatupidamisest ega arvelduskontolt ei nähtu sularaha arvelduskontolt väljavõtmist. Vaidlust ei ole selle üle, et korraldust kaebaja raha sularahana hoiul hoidmise selgitamiseks R.M. ei täitnud.
14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et siinkohal ei oma tähtsust, millisest allikast ja vahendite arvelt R.M. poolt kaebaja arvelduskontole sularahas sisse makstud summad pärinesid. Kaebaja pearaamatu kannetest nähtub, et 23.06.2020 on tehtud raamatupidamislik kanne nr PR 57, millega vähendati kaebaja nõuet R.M. vastu (konto 1230) 10 000 euro võrra (dtl 496). Järelikult vähenes sellega ka kaebaja nõue omaniku vastu (vt käesoleva otsuse p 18). Kui R.M. sularaha sissemaksed pärinesid kaebaja deklareerimata käibest või kaebaja vahenditest, mitte R.M. isiklikust sissetulekust, polnuks kaebajal alust enda nõuet R.M. vastu vähendada. Siinkohal ei oma tähtsust ka see, et maksuhaldur nõustus R.M. poolt 13.02.2020 ja 11.03.2020 kaebajale tehtud rahaliste ülekannete, vastavalt 2000 euro ja 7500 euro käsitlemisega raha tagastamisena kaebajale, selle üle kohtus vaidlust ei toimu.
15. Eeltoodud rahuldamata. põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus halduskohtu otsusele II
16. Vastustaja taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 tühistamist osas, milles kohus tühistas MTA 06.05.
17. a maksuotsuse tulumaksukohustuse 16 987,75 euro osas. Apellatsioonkaebuse väitel ei ole kaebaja tõendanud Kinnisvarakombinaat OÜ kohustuste ülevõtmist. Kuigi väljamakseid selgitatakse käenduslepinguga, puuduvad algdokumendid, mistõttu ei ole võimalik veenduda nõude olemasolus ja suuruses.
18. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et halduskohus keskendus otsuses vaid käenduslepingu kehtivuse küsimusele ning jättis tähelepanuta väljamaksete aluseks olevate algdokumentide puudumise.

§ 51

lg 1 järgi maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt

§-dele 48-50.

§ 51

lg 2 p 3 järgi on ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

§ 51

lg 2 p 3 alusel maksustamine toimub olukorras, kus maksumaksja on teinud väljamakseid, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (näiteks ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte) (vt RKHKo 11.01.2012, 3-3-1-46-11, p 10).

1. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja tegi Linroos Enterprises OÜ-le 13.07.2021, 20.09.2021, 17.10.2021 ja 29.10.2021 väljamakseid kokku summas 67 951 eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele“. Väljamaksete aluseks esitas kaebaja maksuhaldurile 29.01.
2. a töövõtulepingu nr 29/01.`20 (dtl 123-133) ning 26.02.2021 allkirjastatud kokkuleppe 9 võlgnevuse tasumise kohta (dtl 700). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kokkuleppes ei ole selgitatud, kuidas on kujunenud saamatajäänud 57 471 euro suurune võlg ning ei nähtu, et kokkuleppele oleks lisatud töövõtulepingu p-s 8.4 märgitud töövõtja arveid. Nõustuda võib ka sellega, et kaebaja poolt Linroos Enterprises OÜ-le tehtud maksed summas 67 951 eurot ületavad nii kokkuleppes märgitud võlgnevust (57 471 eurot) kui ka selles märgitud osaliselt laekumata arveid (10 200 eurot), mille seost käenduslepinguga ei ole selgitatud.
3. Vastustaja apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei väida ta seda, et käendus ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega, vaid et väljamaksetel puuduvad algdokumendid, mistõttu ei ole võimalik veenduda käenduse/nõude olemasolus ja suuruses. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust (RPS § 7 lg 1). Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kaebaja ise oli võla olemasolu ja suurusega nõus. Kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa (RPS § 7 lg 2). Riigikohus leidnud, et „[k]ui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-46-11, p 11) (RKHKo 06.11.2017, 3-15-1758, p 10). Käesoleval juhul ei saa 29.01.
4. a töövõtulepingut ning 26.02.2021 allkirjastatud kokkulepet pidada väljamaksete teostamise aluse ja eesmärgi kontrollimiseks piisavaks, mistõttu nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et kaebajal puudusid nõutavad algdokumendid, mis võimaldaksid kontrollida väljamaksete seotust kaebaja ettevõtlusega, st võetud käendusega. Maksuhalduri ja kaebaja meilivahetus (dtl 715) ei kinnita ka seda, et kaebaja oleks väljamaksete aluseks olevad algdokumendid maksuhaldurile esitanud.
5. Seega rahuldas halduskohus kaebuse ebaõigesti tulumaksukohustuse summas 16 987,75 euro suurendamise osas.
6. Vastustaja taotles 15.04.
7. a menetlusdokumendis kontrollakti lisa 13 toimikusse võtmist, märkides, et kontrollakti lisana 13 (teade menetluse laiendamise kohta) on ekslikult esitatud teine dokument. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja taotluse ning võtab menetlusdokumendile lisatud kontrollakti lisa 13 haldusasja toimikusse. III
8. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu 29.06.
9. a otsuse p-d 1-2, millega kaebus osaliselt rahuldati ning maksuotsus 16 987,75 euro tulumaksukohustuse suurendamise osas tühistati. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
10. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohus mõistis otsusega Maksu- ja Tolliametilt Vara Fond OÜ kasuks välja menetluskulud summas 937,02 eurot ning jättis ülejäänud osas menetluskulud poolte endi 10 kanda. Seoses kaebuse tervikuna rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud halduskohtus, samuti ringkonnakohtus tervikuna poolte endi kanda.
11. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb füüsiliste isikute nimed HKMS § 175 lõikele 3 tuginedes asendada tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Osaliselt jõustunud Riigikohtu lahendiga 02.06.2025 Resolutsioon:
12. Rahuldada Vara Fond OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.
13. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsus osas, mis puudutab Vara Fond OÜle määratud 16 987,75 euro suurust tulumaksukohustust ja menetluskulude jaotust.
16. Saata tühistatud osas asi tagasi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 11