Obsah (6)

§ 56§ 159§ 61§ 62§ 31§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1

) § 28 sätestab, et testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori tegelikust tahtest. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (

§ 56

lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (

§ 159

lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (

§ 61) (RKTKo 24.10.2018 2-16-2978, p 19).

1. Maakohus leidis, et 27.11.2013 testamendist nähtub testaatori sõnaselge korraldus kostja nimetamiseks enda ainsaks pärijaks ja sõnaselge korraldus XXX, Tallinn korteriomandist ½ suuruse kaasomandiosa annakuna Qle määramiseks. Testamendi p-s 2 on märgitud: „Määran kogu oma vara [---] ainupärijaks I.K [---]“.Testamendi p-s 3 on märgitud: „Määran Q’ile [---] ühe kahendiku (½) suuruse mõttelise osa korteriomandist [---]“. Testamendis antud korraldused on selgesti mõistetavad ning vastuoludeta. Testaator on testamendiga nimetanud pärija (üldõigusjärglase) ega ole pärijale määranud eraldi ühtegi varalist hüve. Testamendiga on antud korraldus, mille kohaselt on kostja kogu testaatori vara ainupärija. Annakukorraldus Qle konkreetselt määratletava varalise hüvena ½ suuruse mõttelise osa korteriomandist ei ole antud testaatori kogu vara või sellest suurema osa kohta. Testamendi tekstis puuduvad ebaselgused ja vastuolud, mis võiksid tingida vajaduse testamenti tõlgendada.
2. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt oli testaatori tegelik tahe määrata Q 27.11.2013 testamendiga enda pärijaks. Maakohtu hinnangul kinnitasid testaatori varaline seisund (lisaks korteriomandile moodustas testaatori varast olulise osa arveldusarvel ja hoiusel olev raha), testaatori käitumine (matusekulude katmiseks kostjale raha kandmine) ja testaatori avaldatu (tunnistaja Fle soovi väljendamine teha testament kostja „nimele“), et testaatori tegelik tahe vastab sellele, mis on 27.11.2013 testamendis kirja pandud.
3. Testaator ei nimetanud Q enda pärijaks, vaid määras Qle annakuna ½ suuruse kaasomandiosa testaatorile kuuluvast korteriomandist.

§ 56

lg 1 sätestab, et kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist.

1. Hagi kohaselt pidas testaator Q kasuks testamendis korraldust tehes silmas ka Q alanejaid, s.o testaatori tegelikuks tahteks oli määrata Q alanejad sugulased aseannakusaajateks.
2. Q suri 08.02.
3. Testaator suri 10.01.
4. Seega suri annakusaaja enne pärandi avanemist. 27.11.2013 testament ei sisalda korraldust aseannakusaaja nimetamiseks.

§ 62lg 1 sätestab, et annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel.

Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole määratud, on annak kehtetu.

§ 31

sätestab, et kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb, jättes järele alanejad sugulased, eeldatakse, et korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks selle pärandiosa ulatuses, mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui testamendist ei tulene teisiti. Q oli testaatori õde, mitte alaneja sugulane, mistõttu ei kohaldu

§ 31

.

§ 28kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest.

Kui testaatori tegelik tahe ei olnud määrata Q alanejaid sugulasi annakusaajateks, on annak Q surma tõttu

§ 62lg 1 järgi kehtetu.

4 2-22-16492 15. Kehtiv pärimisseadus ei sätesta, et kui testaator on testamendis teinud korralduse oma lähisugulase kasuks, kes ei ole testaatori alaneja sugulane, eeldatakse korralduse tegemist ka lähisugulase alanejate sugulaste kasuks. Seetõttu tuleb testamenti tõlgendada

§-s 28 sätestatu kohaselt ning välja selgitada testaatori tegelik tahe. Testamendi tekstist nähtuvad testaatori korraldused on selged ja vastuoludeta, mistõttu testamendi tekstist endast ei tulene vajadust selle tõlgendamiseks. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, et testaatori tegelik tahe 27.11.2013 seisuga oli määrata annak ka Q alanejate sugulaste kasuks. Testaator ja Q olid õed, see tähendab külgjoones sugulased perekonnaseaduse § 80 lg 2 mõistes. Testaatori 27.11.2013 testamendis ei ole kirjeldatud testaatori ja Q sugulussidet, mistõttu ei saa testamendi teksti pinnalt eeldada testaatori tahet soodustada Q ainuüksi tema sugulussuhte tõttu testaatorisse.

1. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt teostasid hageja ja tema perekond testaatori suhtes ulatuslikku järelevalvet ja hooldust 27.11.2013 seisuga. Sellist hooldust ja järelevalvet saab pidada testaatori tahte väljaselgitamisel oluliseks, kui see esines testamendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures ei nähtu hageja esitatud tõenditest testaatori abivajadust 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Isegi kui hageja ja tema lähikondsed tegid testaatori eluruumis
2. aastal remonti, ei saa sellest järeldada testaatori tahte sisu 27.11.2013 seisuga. Samuti ei saa testaatori tahte sisu 27.11.2013 seisuga järeldada sellest, et hageja kutsus 10.01.2022 välja kiirabi, olles leidnud testaatori tema korteris surnuna.
3. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et testaatoril oli usalduslik ja hea suhe hageja ning tema perekonnaga. Sugulaste külastamine (nt sünnipäevadel) on tavapärane suhtlusviis sugulaste vahel. Sünnipäevade pidamine koos sugulastega ei ole kohtu hinnangul midagi sellist, millest nähtuks inimese eriliselt usalduslik suhe hagejasse või tema perekonda.
4. Tunnistaja W andis järgmised ütlused: „Abikaasa poeg esimesest abielust, M, oli asjalik ja abivalmis ja käis, mitte ühel korral. [---] Ma oma abikaasale ütlesin, et tema peaks ikkagi kaasosaliseks tegema selles kinnistus. Aga ta on mul selline heausklik ja ta ütles, et tädile oli antud nõu, et ta ei tohiks poolt korterit ära anda, muidu ta aetakse sealt korterist välja. Tädi ütles selge sõnaga, et peale minu lahkumist saate selle korteri omale. Ta ütles seda abikaasale, aga mina seda kuulsin. See vestlus oli kuskil enne tema lahkumist 2-3 kuud. See oli terav teema, keegi ei käinud talle pinda, aga püüdsime suunata teda. Kui oleks rohkem survet avaldanud, siis võib-olla oleks see asi teistmoodi lahenenud“. Tunnistaja F andis järgmised ütlused: „Ta ütles, et kui ma kirjutan M sisse, siis nad viskavad mu tänavale. [---] Tema sõnad on, et ta ei taha nendega suhelda. Kirjutab sisse, oli vale lause, õige on, et kui ta kirjutab testamendi Mle. Ta mainis, et talle pressiti peale, et kirjuta. C kartis, et ta jääb ilma korterita ja kuhu ta siis läheb elama“. Tunnistajate ütlused on kooskõlas osas, millest nähtuvalt kartis testaator enda korterist väljaajamist hageja või tema perekonna poolt. Tunnistaja F ütlustest nähtuvalt avaldas testaator sellist kartust pärast Q surma. Tunnistaja W ütluste kohaselt võis testaator sellist kahtlust avaldada
5. a, mis jääb ajavahemikku 2–3 kuud enne testaatori surma. Maakohus leidis, et testaatori selline kartus
6. aastal ei näita tema usalduslikku suhet hagejaga. Samas ei ole võimalik selle pinnalt teha järeldusi testaatori tahte kohta 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Tunnistaja F andis järgmised ütlused: „Testament jäi sinna papkasse ja ta andis selle hoidmiseks I.K-le, ta ei tahtnud, et keegi seda leiaks“. Tunnistaja H ütlused viitavad testaatori usalduse puudumisele 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Hageja ja kostja usaldusliku suhte korral ei oleks testaator testamendi tegemist soovinud hoida üksnes enda ja oma sõbrannade teada. 5 2-22-16492
7. Hageja on hagiavaldust põhjendanud väitega, et testaator ja hageja koos pojaga elasid samas korteris. Maakohtu hinnangul ei elanud hageja testaatoriga samas korteris hiljemalt abiellumisest W-ga, s.o vähemalt
8. aastast. Pooled ei vaidle selle üle, et testaator ja hageja ema Q elasid samas korteris. Korteri võtmete omamist ei saa pidada asjaoluks, millest nähtub eriline suhe hageja ja testaatori vahel. Hageja elamisest testaatoriga samas korteris ei saa teha järeldusi testaatori tahte kohta 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtub testaatori tahe soodustada hagejat põhjusel, et hageja on elanud testaatoriga samas korteris.
9. Tunnistaja W ütlustest nähtuvast lausest, et „Tädi ütles selge sõnaga, et peale minu lahkumist saate selle korteri omale“ ei ole võimalik teha järeldust, mille kohaselt oli testaatori tahe 27.11.2013 testamendi tegemisel määrata annak nii Q kui ka hageja kasuks. Testaator määras annakuna Qle ½ suuruse mõttelise osa endale kuuluvast korteriomandist. Seetõttu ei olnud ka Ql võimalik annakuna saada tervet korteriomandit ning testaatori poolt avaldatu on vastuolus 27.11.2013 testamendi tekstiga, mistõttu ei saa testaatori avaldatust järeldada testaatori tahet soodustada 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid sugulasi.
10. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnesid poolte väidetavad kokkulepped korteri erastamise kohta, mille eest testaator oleks võinud hagejat tänada. Seega ei saa ka korteri erastamise faktist järeldada testaatori tahet soodustada 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid sugulasi.
11. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtub testaatori usalduslik ja hea suhe hageja ja tema perekonnaga ning testaatori tegelik tahe soodustada 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid sugulasi. Seega ei ole testaator määranud 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid sugulasi aseannakusaajateks ning annak on

§ 62

lg 1 järgi kehtetu ja hagejal puudub õigus nõuda kostjalt annakuna määratud varaeseme üleandmist.

1. Kuna testaatori tegelik tahe oli määrana Q annakusaajaks, mitte pärijaks, siis ei saa hageja olla testamendijärgseks pärijaks ning hageja ei saa olla testaatori pärandvara poole mõttelise osa omanikuks.
2. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja võttis testaatori pangakaarti kasutades pärast testaatori surma 10.01.2022 testaatori pangakontolt välja 10.01.2022 kell 20.31 500 eurot, 10.01.2022 kell 20.32 500 eurot, 11.01.2022 kell 00.02 750 eurot, 11.01.2022 kell 00.04 250 eurot, 12.01.2022 kell 09.15 715 eurot ja 12.01.2022 kell 09.16 250 eurot. Hageja ei ole põhjendanud võlasuhet hageja ja testaatori ning hageja ja kostja vahel, mis on aluseks testaatori pangakontolt pärast testaatori surma raha väljavõtmiseks hageja poolt ning endale jätmiseks. Seetõttu on hageja kohustatud kostjale tagastama testaatori pangakontolt välja võetud 1812 eurot, s.o raha ulatuses, milles hageja ei kandnud kulutusi testaatori matuste korraldamiseks (VÕS § 1028 lg 1 alusel). Hagejal tuleb tasuda kostjale 1812 eurot tasumisega viivitamise tõttu viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 16.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 10.02.2025 otsus osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata nõuetes kohustada kostjat sõlmima asjaõigusleping ½ mõttelise osa korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks hagejale ja kohustada kostjat andma nõusolek kustutada korteriomandi osas Tartu Maakohtu kinnisusosakonna kinnistusraamatu registriosas II jaos omanikukanne ning tuvastada kostja 6 2-22-16492 kohustus anda nõusolek uue kande tegemiseks, millega kantakse kaasomanikena kinnistusraamatusse ½ mõttelises osas hageja ja ½ mõttelises osas kostja (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1.1 ja 1.2). Hageja palub tühistatud osas teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4. Apellatsioonkaebusse kohaselt on maakohus ebaõigesti mõistnud hageja väited, millele hageja hagi esitamisel toetus, ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja tugines asjaolule ja esitas tõendid, et pärast Q surma ei nõudnud testaator hagejalt Q toa vabastamist, kuid maakohus jättis hageja väited tähelepanuta. Asjaoluga, et hageja käes olid testaatori korteri võtmed, soovis hageja eelkõige tõendada, et testaator ei soovinud pärast Q surma korteri vabastamist, mitte aga niivõrd erilist suhet hageja ja testaatori vahel, nagu leidis maakohus. Maakohus on ebaõigesti leidnud nagu hageja oleks väitnud, et tal ja tema perel oli eriliselt usalduslik suhe testaatoriga, mida hageja pole tõendanud. Hageja on kirjeldanud normaalseid lähedasi sugulaste vahelisi suhteid, mida möönis ka maakohus. Normaalse läbikäimisena tuleb mõista ka sugulase abistamist ja seda siis, kui abi tegelikult vaja on. Seetõttu on maakohus ebaõigesti leidnud, et abivajadust oleks tulnud tõendada vaid testamendi tegemise ajale lähedase seisuga. Tunnistaja W ütlustest ei nähtunud vaid testaatori abistamine
5. a remonditööde tegemisel, vaid ka siis, kui olid suuremad probleemid. Kuna testaator ei nõudnud korteri vabastamist peale õe Q surma, mis oli 2,5 kuud peale testamendi tegemist, siis see aeg on piisavalt lähedane testamendi tegemise ajale, et välja selgitada testaatori tahe. Normaalne ja tavapärane sugulaste vaheline suhtlus tõendabki, et kui testaator ei nõudnud korteri vabastamist peale oma õe Q surma, siis tal oli tahe jätta õele määratud korterist osa õetütrele, s.o hagejale. Maakohus on põhjendamatult eelistanud testamendi tõlgendust viisil, mis on vastuolus testaatori tahtega. Vastustaja seisukoht
6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja põhinõuded rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude. Samuti ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas kostja vastuhagi. Osas, milles maakohtu otsust ei ole vaidlustatud, on see TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
9. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. 7 2-22-16492
10. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et testaator tegi 27.11.2013 testamendis annakukorralduse, millega avaldas tahet jätta Qle annakuna ½ testaatorile kuulunud korteriomandist. Vaidlust ei ole selles, et Q kui annakusaaja suri enne pärandi avanemist. Vaidlust ei ole selles, et testaator ei olnud 27.11.2013 testamendis määranud aseannakusaajat.

§ 62lg 1 sätestab, et annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel.

Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole määratud, on annak kehtetu. Seega tuleneb seadusest otsesõnu, et kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat pole määratud, siis on annak kehtetu. Praegusel juhul ei ole ka tegemist olukorraga, mille puhul saaks tekkida küsimus, kas

§ 62

lg 1 kui üldnormi asemel kuuluks kohaldamisele

§ 31

erinormina, mille alusel saaks eeldada, et annakukorraldus oleks tehtud annakusaaja alanejate sugulaste kasuks. Nimelt sätestab

§ 31

eelduse, et testaatori testamendis tehtud korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks, vaid juhul, kui testaator ise on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks. Vaidlust ei ole selles, et Q (hageja ema ja testaatori õde), kelle kasuks testaator oli teinud testamendis annakukorralduse, ei ole testaatori alaneja sugulane, mistõttu ei ole mitte mingil moel võimalik eeldada testaatori tahet teha korraldusi annakusaaja alanejate sugulaste kasuks. 33. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja esiletoodud asjaoludest ja tõenditest ei ole võimalik järeldada testaatori tahet 27.11.2013 testamendis teha korraldus Q alaneja sugulase kasuks ja määrata hageja aseannakusaajaks. Olukorras, kus testaator ei ole hagejat annakusaajana (või aseannakusaajana) testamendis nimetanud ning hageja kasuks korralduse tegemist ei ole võimalik ka seaduse kohaselt eeldada, ei ole võimalik eelistada testamendi tõlgendust hageja soovitud viisil, kui hageja ei ole tõendanud testaatori tahet määrata hageja aseannakusaajaks. Praegusel juhul ei piisa asjaoludest, et kui testaator ei nõudnud peale annakusaaja surma oma eluajal hagejalt annakusaaja toa vabastamist, et hageja pere testaatorit abistas ning hagejal ja tema perel olid testaatoriga tavapärased normaalsed suhted, tuvastamaks testaatori tahet teha oma surma puhuks hageja kasuks korraldusi. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada ega tõlgendada testaatori tahet annaku tegemiseks muul viisil, kui see on testaatori poolt testamendis otsesõnu avaldatud (

§ 28). 34.

Hageja etteheide, et kostja tunnistaja F ütlused testaatori tahte tõlgendamisel 27.11.2013 testamendi tegemisel ei ole asjakohased, sest nendest nähtub, et räägitakse enne testamendi tegemist toimunud ajast, on põhjendamatu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtus kantud menetluskulude jaotust. 8 2-22-16492
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.
3. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1233 eurot. Kostjale ostutati õigusabi 6,7 tundi. Õigusabi osutati 4,4 tunni eest koos käibemaksuga 22% 183 eurot tund ja 2,3 tundi eest koos käibemaksuga 24% 186 eurot tund. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Hageja vastuväiteid kostja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.
4. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu kokku 6,7 tundi maakohtu otsuse analüüsimiseks, apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja analüüsimiseks, kliendiga nõupidamiseks, apellatsioonivastuse koostamiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks, kohtuistungil osalemiseks, kliendile selgituste andmiseks, menetluskirjade koostamiseks ja esitamiseks arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust, on põhjendatud ja vajalik. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu 183 eurot ja 186 eurot, mis sisaldab käibemaksu, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
5. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskulu kostja kasuks 1233 eurot ((4,4 x 183) + (2,3 x 186)). Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9