05.10.1998, isikukood 39810053717, elukoht xxx, töökoht XXX Asja MALAHHOVA Ida Prefektuuri eriasjade uurija Kohtuvälise menetleja esindaja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi eriasjade uurija Asja MALAHHOVA 05.09.2025 otsus väärteoasjas nr.2440,25,004370 Aleksandr SKVORTSOVI karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.
lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 5 (viis) kuud – jätta muutmata. Liiklusseaduse §127 alusel on Aleksandr SKVORTSOV kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Aleksandr SKVORTSOVI kaebus jätta rahuldamata. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. 1 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 15.12.2025. on kohtuotsusega Viru Asjaolud ja menetluse varasem käik Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Janis Bogatšjov koostas 11.08.2025 väärteoprotokolli nr.AB 1645944 Aleksandr Skvortsovi suhtes selles, et viimane juhtis 11.08.2025 kell 11.40 Ida-Virumaal Jõhvi vallas Jõhvi - Vasknarva tee 2-sel kilomeetril mootorsõidukit liiklusmärgi 351 (50 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 96 +/- 3 km/h. Seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 43 km/h. Juhtis mootorsõidukit, kontrollija nõudel ei olnud juhil esitamiseks kaasas Eestis väljastatud mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Samuti ei olnud esitamiseks kaasas isikut tõendavat dokumenti. Sellega rikkus Aleksandr Skvortsov Liiklusseaduse §15 lg.5 p.3, §38 lg.2 ja §88 lg.1 ning pani toime väärteo Liiklusseaduse §227 lg.
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi eriasjade uurija Asja Malahhova 05.09.2025 otsusega väärteoasjas nr.2440,25,004370 määrati Aleksandr Skvortsovile Liiklusseaduse §227 lg.
lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 kuud. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud isikusamasuse tuvastamise protokolliga, tunnistaja Aleksandr Frantikovi ütlustega, menetlusaluse isiku ütlustega, kiirusmõõturi kasutamise videoprotokolliga ja menetlusaluse isiku vastulausega. Karistamise aluseks on isiku süü. Menetlusalune isik on toime pannud kaks liiklusalast väärtegu, millest üks kuulub raskemate väärtegude hulka. Raskendavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad. Menetlusaluse isiku poolt ületatud kiirus oli väga suur – 43 km/h. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud suurima sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul kolm kehtivat väärteokaristust, neist kaks on liiklusalased ning seotud kiiruse ületamisega. Seega on lühikese aja jooksul tegemist juba kolmanda ohtliku samalaadse liiklusalase väärteoga. Võrreldes varasemate väärtegudega on menetlusaluse isiku käitumine ajas muutunud ohtlikumaks ning menetlusalune isik on lubatud suurimat sõidukiirust ületanud veelgi suuremas määras. Varem määratud karistused väärtegude toimepanemise eest oma eesmärki täitnud ei ole, menetlusalune isik käitub endiselt liiklust ohustaval viisil. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab tema ilmset üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja Liiklusseadusega kehtestatud nõuetesse ning hoolimatust oma tegudesse nende toimepanemise ajal. Kõik varem määratud rahatrahvid on tasumata, mis näitab, et menetlusalune isik eirab sellist karistuse liiki. Seega ei tunne menetlusalune isik end karistatuna, kui temale määratakse rahatrahv, mis jääb tasumata. Menetlusaluse isiku käitumine näitab üheselt seda, et rahaline mõjutamine oma eesmärki ei täida ja isik käitub liiklust ohustaval viisil, mistõttu on tema rahaline mõjutamine ammendunud ja tema suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, mis sunnib teda õiguskuulekusele ja eemaldab ta liiklusest. Tegemist on 2 olukorraga, mille puhul on karistuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol möödapääsmatu. Karistus peab olema mõjuv. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille säilitamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt eemaldada. See ei ole esimene kord, kui menetlusalune isik rikub Liiklusseadust. Eeltoodust tulenevalt oli tal võimalus ette näha, millised negatiivsed tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kõikidest vastulauses loetletud negatiivsetest asjaoludest oli isik enne väärteo toimepanemist teadlik. Kergendavad asjaolud on süü tunnistamine ja kahetsus. Menetlusalune isik Aleksandr Skvortsov esitas 25.09.2025 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus Ida Prefektuuri otsus üle vaadata; leevendada määratud karistust, arvestades siirast kahetsust, töö sõltuvust juhtimisõigusest, valmisolekut tasuda varasemad trahvid ning lubadust liikluseeskirju järgida; samuti kaaluda alternatiivseid karistusi, sh. kõrgemat trahvi maksegraafikuga või juhtimisõiguse kestuse lühendamist. Kuna tegemist oli puudustega kaebusega, andis Viru Maakohus oma 14.10.2025 määrusega kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Menetlusalune isik esitas 24.10.2025 parandatud kaebuse. Kaebuse kohaselt tunnistab selle esitaja täielikult oma süüd. Rikkumine ei olnud tahtlik ja kaebuse esitaja kahetseb siiralt oma tegu. Tol hetkel oli ta hajevil, teadmata ajutisest 50 km/h piirangust. Kaebuse esitaja töötab XXX, teenindab xxx ning teisi Ida-Virumaa objekte. See töö nõuab igapäevast autot tööülesannete täitmiseks ja töövahendite transportimiseks. Varasemate trahvide mittetasumine ei tulene töö puudumisest, vaid teiste kohtutäiturite poolt arestitud kohustuste olemasolust. Kaebuse esitaja on valmis kõik varasemad trahvid tasuma ja vajadusel tegema maksegraafiku, et säilitada juhtimisõigus. Kohus võib arvestada süü tunnistamist, siirast kahetsust ja konkreetseid elutingimusi. Karistus peab olema proportsionaalne, käesoleval juhul on võimalik kaaluda alternatiivseid meetmeid. Kaebuse täiendustes märkis selle esitaja, et ei soovi osaleda kohtuistungil. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 10.11.2025 kirjalikus vastuses nr.3.11.1/13691-5 kaebusele nõustus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastuseks kaebusele märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteo raames kogutud tõenditega, menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod Liiklusseaduse §227 lg.
Selles osas puudub ka vaidlus. Menetlusalune isik on tunnistanud oma süüd väärteo toimepanemises nii kaebuses kui üldmenetluse raames antud ütlustes. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus leebema karistuse määramise osas rahuldamisele ei kuulu. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitud põhjendused ei ole sellised, millega oleks kohtuvälise menetleja otsuse muutmine põhjendatud. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 3 Menetlusalune isik väidab oma kaebuses, et ei märganud kiiruse piirangut näitavat liiklusmärki. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusalune isik pidi olema tähelepanelik paigaldatud liikluskorraldusvahendite suhtes ning neid järgima, kuna need on paigaldatud liiklusohutuse tagamiseks. Seda enam, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest. Töökoha võimalikku kaotust ei saa käsitleda erandliku asjaoluna, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise. Menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendite töökoha olemasolu ja oma tööülesannete kohta. Kuna menetlusalusel isikul on juhtimisõigus, peab ta olema teadlik Liiklusseaduses sätestatud nõuetest ja sanktsioonidest. Menetlusalune isik peab esmalt täitma varasemalt määratud karistused tasumata rahatrahvide näol ning samuti kohtutäiturite poolt esitatud rahalised kohustused, mis kokku moodustavad märkimisväärse summa. Kohtuvälise menetleja esindaja rõhutab, et rahaline mõjutamine ei ole menetlusalusele isikule mõjuv karistus ning tal puudub tegelik võimalus rahalisi kohustusi täita. Isegi rahatrahvide edastamine kohtutäiturile sundtäitmiseks ei andnud soovitud tulemust. Üldohtlike väärtegude, s.h. kiiruse ületamise puhul on kaitstavaks õigushüveks eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi sellise karistuse määramise, mis mõjutab nende elukorraldust ja suunab neid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Otsuse tegemisel on arvestatud kergendavat asjaolu, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kaebuse esitajale määratud karistuse liik ja määr on vastavuses nii teo raskusega kui ka menetlusaluse isiku süüga. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas väärteoasjas nähtub menetlusaluse isiku poolt kaebusest, et menetlusalune isik ei soovi osaleda kohtuistungil. maakohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 10.11.2025 kirjalikust vastusest nr.3.11.1/13691-5 Viru Maakohtu päringule nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 4 Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Nagu nähtub 11.08.2025 koostatud väärteoprotokollist nr.AB 1645944 ja kohtuvälise menetleja 05.09.2025 otsusest väärteoasjas nr.2440,25,004370, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3, §88 lg.1 ja §38 lg.2 ning pannud toime väärteod Liiklusseaduse §227 lg.
Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 sätestab, et liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. juht ei tohi sõita kiiremini Liiklusseaduse §227 lg.3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 – 60 kilomeetrit tunnis. Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas lubatud suurimat sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli kindlaks tehtud seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal – 11.08.2025 kell 11.40 - juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Jõhvi – Vasknarva tee 2-sel kilomeetril. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise oma kaebuses. Käesolevale väärteoasjale on lisatud kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr.LE0400 tehtud videosalvestis, mis vastavalt VTMS §31 lg.1-1 on iseseisev tõend. Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt. Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ei olnud tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise. Eeltoodu alusel ja hinnates kõiki tõendeid kogumis leiab maakohus, et menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel, kuna ta rikkus Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 nõudeid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega väärteo toimepanemise osas ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendite kontrollimisega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat sõidukiirust ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise. Lisaks sellele on menetlusalusele isikule karistus määratud ka Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi selle eest, ta rikkus sama seaduse §38 lg.2 ja §88 lg.1 sätteid. 5 Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest. Liiklusseaduse §38 lg.2 näeb ette, et mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel sama seaduse §88 ja §145 lg.2 loetletud dokumendid. Liiklusseaduse §88 lg.1 näeb ette, et juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga. Ida Prefektuuri poolt 11.08.2025 koostatud väärteoprotokolli nr.AB 1645944 kohaselt ei olnud menetlusalusel isikul kontrollija nõudel esitada Eestis väljastatud mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat dokumenti ega isikut tõendavat dokumenti. Ida Prefektuuri 05.09.2025 otsuses väärteoasjas nr.2440,25,004370 on viidatud täpselt samale sõnastusele, kuid sellest otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust selle kohta, missuguste tõendite põhjal on süüteokoosseis täidetud ning missuguseid argumente arvestati nimetatud sätte järgi karistuse mõistmisel. Väärteo toimepanemise tõendite reastamine otsuses ei vabasta otsuse tegijat nende sisu avamises ja selgelt välja toomas, missuguse tõendiga on missugune süüteoepisood tõendatud. Ka kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses kaebusele on teise lehekülje lõpus märgitud, et (tsitaadi algus) kaebuse esitajale määratud karistuse liik ja määr on vastavuses nii teo raskuse kui ka menetlusaluse isiku süüga (tsitaadi lõpp). Seega on ka antud tsitaadis on viidatud väärteole ainsuses ja ka kirjalikus vastuses ei ole põhjendatud Liiklusseaduse §242 lg.1 sätestatud väärteo toimepanemist. Kahetsusväärselt ei ole nimetatud sätte rikkumisele viidanud oma kaebuses ka menetlusalune isik. Samas nähtub kaebusest ja väärteoprotokollist, et menetlusalune isik on oma rikkumist (seda konkretiseerimata) tunnistanud. Vastavalt varemviidatud Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 kontrollib maakohus seetõttu väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi ise. Käesolevas väärteoasjas nähtub 11.08.2025 Isikusamasuse tuvastamise protokollist, et menetlusalune isik tuvastati seoses süüteo toimepanemisega ja tema ütlusi võrreldi andmebaasis oleva infoga. Väärteoprotokollis on märgitud juhiloa number ja asjaolu, et andmed on kontrollitud. Kuna tavaolukorras puudub vajadus menetlusaluse isiku tuvastamiseks Isikusamasuse tuvastamise protokolli alusel ja seda tehakse menetlusaluse isiku poolt esitatava dokumendi (juhtimisõigust või isikut tõendav dokument) alusel, siis leiab maakohus, et käesolevas väärteoasjas on väärteokoosseis ka Liiklusseaduse §242 lg.1 alusel täidetud. Nimetatud rikkumist ei ole alates menetluse alustamisest vaidlustanud ka menetlusalune isik ise. 6 Küll aga peab maakohus siinkohal vajalikuks juhtida kohtuvälise menetleja tähelepanu asjaolule, et kuigi nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja otsuses on menetlusalusele isikule ette heidetud ka isikut tõendava dokumendi puudumist, siis vastavale Liiklusseaduse sättele ei ole nendes dokumentides viidatud. Nimelt sätestab Liiklusseaduse §88 lg.2, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Nagu maakohus viitas, ei ole nimetatud sättele kohtuvälise menetleja otsuses viidatud. Maakohus möönab, et kuna kaks väärtegu olid toime pandud ühe teona, on ühe karistuse määramine KarS §63 lg.1 alusel võimalik ja põhjendatud, kuid see ei vabasta otsuse tegemisel ja karistuse määramisel ka tõendite hindamist ja süüteokoosseisu põhjendamist kõikides episoodides. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.
lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuvälise menetleja otsuses on nimetatud sättele õigesti viidatud. Lisaks sellele nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et tegemist on tahtlikult toimepandud väärteoga. Maakohus nõustub selle seisukohaga igati, kuna sõidukiiruse ületamine on alati tahtlik tegu, seda ei saa toime panna ettevaatamatusest. Sõidukiiruse valik on alati juhi enda otsustada. Tegemist on süüteo toimepanemisega otsese tahtlusega KarS §16 lg.3 mõttes. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusel isikul ei olnud esitada tema juhtimisõigust tõendavat dokumenti, kuna unustas oma dokumendid teise sõidukisse. Tegemist on süüteo toimepanemisega hooletusest KarS §18 lg.3 mõttes. Küll aga ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest põhjendused süü suuruse osas. Vaidlustatud otsuses on viide sellele, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud suurima sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Samas ei nähtu sellest otsusest, kui suureks pidas kohtuvälise menetleja esindaja menetlusaluse isiku süü suurust. Arvestades seda, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust 43 km/h, mis on lähedane Liiklusseaduse §227 lg.3 sanktsiooni alammäärale ning liitkaristuseks on määratud karistus keskmisest sanktsiooni määrast madalamana, saab maakohus teha järelduse, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole menetlusaluse isiku süüd hinnatud väga suureks. Ka maakohus ei hinda menetlusaluse isiku süü suurust teisiti. Liiklusseaduse §227 lg.3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. 7 Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et antud juhul neeldub Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi määratud karistus Liiklusseaduse §227 lg.3 järgi määratud karistuses. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja otsusega määratud menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 kuud. Tegemist on ühe karistusega kahe toimepandud väärteo eest. Nagu nähtub Liiklusseaduse §227 lg.3 sanktsioonist, on kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule karistusena kohaldatud põhikaristusena raskem karistuse liik – juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsustusega karistuse liigi osas ja leiab, et leebema karistuse liigi – rahatrahvi – määramine ei ole käesolevas väärteoasjas antud menetlusaluse isiku puhul enam põhjendatud. Nagu maakohus juba eespool märkis, tuleb lisaks isiku süüle vastavalt KarS §56 arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt. ka Riigikohtu 17.05.2013 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-52-13). Käesoleva väärteoasja materjalidele on lisatud Karistusregistri väljavõte. Sellest nähtub, et menetlusalusel isikul on 3 kehtivat väärteokaristust, neist 2 on liiklusalased ning seotud samuti lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Varasemad liiklusalased väärteod on toime pandud 22.07.2024 ja 18.03.2025, karistuseks määratud rahatrahvid on Karistusregistri väljavõtte kohaselt tasumata. Ülaltoodu alusel nendib maakohus, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist sellise kiiruse ületajaga, kes oma varasematest karistustest ei tee mingeid järeldusi, jättes rahatrahvid tasumata ja jätkates väärtegude toimepanemist. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse ilmestavad ka tema põhjendused kiiruse ületamise osas kaebuses – nimelt oli ta sõidukit juhtides hajevil. Käesolevas väärteoasjas ei olnud ilmselgelt tegemist eluohtliku ja kiiruse ületamist vältimatult vajava olukorraga. Vastupidi, juht peab sõidukit juhtides olema igal hetkel äärmiselt tähelepanelik, s.h. ka ajutiste liikluskorraldusvahendite osas. On ilmselge, et mida suurem on sõidukiirus, seda suurem on ka risk, et juht ei suuda kõikidele tekkivatele olukordadele adekvaatselt reageerida. Mootorsõiduki juhtimine lubatud suurima sõidukiiruse piirmäära ületades on alati tahtlik tegu, mille puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Juhtides sõidukit lubatud suurimat sõidukiiruse piirmäära ületades, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on igati taunitav, lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui 8 selle raskusastet. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud väärteoga. Kohtuvälise menetleja otsuses on igati õigesti viidatud, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise korral ei ole juht suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele olukordadele õigeaegselt reageerima. Sõidukiiruse valik liikluses on alati juhi enda otsustada. Käesoleval juhul otsustas menetlusalune isik teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid rikkuda. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Eelduslikult välistab sellise põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste väärtegude edaspidise toimepanemise antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb korraldada selliselt, et ei tekiks vajadust ja soovi panna toime õiguserikkumisi. Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem väärteokorras karistatud, s.h. samaliigiliste väärtegude toimepanemise eest. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Seetõttu on oluline, et menetlusalune isik saaks aru, et edasine samalaadne käitumine ja väärtegude toimepanemine on lubamatu. Tegemist ei ole tema esimese Liiklusseaduse nõuete rikkumisega. Käesolevas väärteoasjas oli lubatud suurima sõidukiiruse ületamine selline, mille puhul on reaalne oht, et juht ei suuda õigeaegselt ja adekvaatselt erinevates olukordades reageerida. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Eelduslikult välistab sellise põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste väärtegude edaspidise toimepanemise antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb korraldada selliselt, et ei tekiks vajadust ja soovi panna toime õigusrikkumisi. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 lahend nr.3-1-1-6-17, 02.12.2014 lahend nr.3-1-1-7714 ja 12.12.2023 lahend nr.4-23-1826). 9 Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist määra ületavana. Iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema suurem ja rangem eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel tuleb kohaldada raskemat karistusliiki. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist ja kahetsemist. Maakohus nõustub siinkohal, et karistust raskendavad asjaolud antud väärteoasjas puuduvad. Käesoleva väärteoasja menetlusalusele isikule madalamas määras. materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on määranud liitkaristuse sanktsiooni keskmisest määrast Kokkuvõttes jätab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Oma kaebuses põhjendas menetlusalune isik sõiduki juhtimisõiguse vajadust seoses tööülesannete täitmise vajadusega. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahend kohtuasjas nr.31-1-26-10 ja 20.03.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-6-17) korduvalt märkinud, et näiteks töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning et isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele ohtlik ja tuleb liiklusest kõrvaldada. Vastavalt Karistusseadustiku §48-1 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellised andmed käesolevas väärteoasjas puuduvad. Oma kaebuses viitas menetlusalune isik ka sellele, et varasemate rahatrahvide mittetasumine ei tulene töö puudumisest, vaid teiste kohtutäiturite poolt arestitud kohustuste olemasolust, kuid menetlusalune isik on valmis kõik varasemad rahatrahvid tasuma. Maakohus tunnustab menetlusalust isikut sellise valmiduse eest, kuid arvestades asjaolu, et menetlusalune isik ei ole varasemate rahatrahvide tasumiseks teinud ühtegi vabatahtlikku pingutust, puudub maakohtul igasugune veendumus, et käesolevas väärteoasjas leebema karistuse liigi kohaldamisel tasub menetlusalune isik mõistetava rahatrahvi koheselt. Maksegraafikute koostamine ei kuulu maakohtu pädevusse. Oma kaebuses viitas menetlusalune isik ka sellele, et kohus võib arvestada süü tunnistamist, siirast kahetsust ja konkreetseid elutingimusi ning karistus peab olema proportsionaalne. 10 Kohtuväline menetleja on oma otsuse tegemisel juba arvestanud menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust, selle teistkordne arvestamine ei ole millegagi põhjendatud. Maakohus leiab, et käesoleva kohtuotsusega menetlusalusele isikule mõistetud karistus vastab igati menetlusalusele isikule, tema süü suurusele ja karistuse mõistmise alustele. Seega on käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistus igati proportsionaalne. Kuna menetlusalune isik taotles oma kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, mõistes karistuseks rahatrahvi või alternatiivselt juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamist, jääb menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.