Obsah (4)

§ 238§ 175§ 180§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. juuli 2020.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2476 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Pavel Gontšarov, Meelika Aava Kriminaa

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes U.D-le lõplikuks karistuseks 1 aasta 1 kuu ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati U.D karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-

1. augustini 2019, 12.-
2. oktoobrini 2019, s.o kokku 4 päeva. Lõplik karistus on 1 aasta 1 kuu ja 6 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 424 lg 4 p 1 alusel pöörati mõistetud karistus täitmisele osaliselt. Koheselt tuleb ära kanda 2 kuud vangistust. Ülejäänud osas, s.o 11 kuud ja 6 päeva vangistust jäeti tingimisi kohaldamata tingimusel, et U.D ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ette nähtud kontrollnõudeid. Ärakandmisele kuuluva vangistuse ärakandmist arvestatakse alates U.D karistuse ärakandmisele asumisest või tema karistuse ärakandmisele toimetamisest.

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti U.D-lt riigituludesse menetluskuludena riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 97,20 eurot ja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 876 eurot, kokku 973,20 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o iga kuu 81,10 eurot. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatava kaitsja vaidlustab U.D-le maakohtu poolt mõistetud karistust. Ta leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule osas, milles kohus jättis mõistetud karistuse asendamata üldkasuliku tööga ja määras süüdistatavale KarS § 75 lg 2 alusel lisakohustused. Muus osas apellant mõistetud karistust ei vaidlusta. Kohus põhjendas karistuse asendamata jätmist üldkasuliku tööga eripreventiivse eesmärgi puudumisega ning muu hulgas sellega, et kaks joobes juhtimist pandi toime lühikese ajavahemiku jooksul. KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks on mootorsõiduki korduv juhtimine joobeseisundis, antud juhul pani süüdistatav toime 2 joobes juhtimist, st koosseisule vastava minimaalse rikkumiste arvu. Ligi 2-kuune ajavahemik rikkumiste vahel ei ole nii kaalukas, et see välistaks vangistuse asendamise üldkasuliku tööga. Peale viimast tegu (

1. oktoobril 2019) ei ole süüdistatav uusi kuritegusid toime pannud. Joobe numbrilist määra ja teisel juhtumil sõiduki riivamist hindas kohus koos süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega karistuse määramisel selliselt, et pidas võimalikuks mõista karistus alla keskmist määra. Arvestades lisaks, et süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi, ei ole karistuse asendamise eripreventiivne mõju välistatud ning võimalik on karistuse asendamine üldkasuliku tööga. Nii ei vasta karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmine kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule ning kohus ei ole karistuse asendamata jätmist piisavalt põhjendanud. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud KarS §-i
2. Ka juhul, kui möönda, et mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole põhjendatud, siis ei vasta mõistetud karistus süüdistatava isikule ja kuriteo raskusele. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks on vajalik kohaldada kahte KarS § 75 lg 2 p 2 ja § 75 lg 2 p 8 sätestatud kohustust (mitte tarvitama katseajal alkoholi ja osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu

§ 326

lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus

§ 326

lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni

§ 326

lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud

§ 326

lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses

§ 326lg 3.

Kohtukolleegium leiab, et puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse karistuse raskust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on U.D-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohtu põhjendused, miks ei saa asendada mõistetud karistust üldkasuliku tööga, on veenvad ja kooskõlas ka valitseva kohtupraktikaga. Nimelt, Tallinna Ringkonnakohus on oma otsustes (1-19-8179; 1-19-4203) korduvalt selgitanud kindlat arusaama selles, et seaduseandja tahe karistuse karmistamisel oli, et KarS § 424 lg 2 järgi süüdimõistmisel peab isik kasvõi osa mõistetud vangistusest reaalselt ära kandma, mis muuhulgas tähendab seda, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. Karistuse määra apellatsioonis ei vaidlustata. Maakohtu otsusele tehtud etteheide selles, et maakohus ei ole põhjendanud, miks peab U.D-le KarS § 75 alusel lisakohustused, mitte tarvitama alkoholi ja osalema sotsiaalprogrammis, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud. Vastuse sellele küsimusele leiab KarS § 75 lg-st 2, mis ütleb otse, et konkreetse lisakohutuse määramine tuleneb kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust ja neid küsimusi on maakohus on oma otsuses piisavalt käsitlenud. Isik, kellel on probleemid alkoholiga ja kes istub joobnuna autorooli, väärib riigipoolsete kohustuste määramist, et vältida purjus peaga auto juhtimist. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt

§ 326

lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Jõustunud Riigikohtu 15.10.2020 määruses toodud muudatustega RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli
3. a määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt peab KarS § 424 lg 2 järgi süüdi mõistetud isik alati kasvõi osa vangistusest ära kandma ja tema vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud.
4. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valdma & Partnerid U.D-le Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti, sh käibemaks 10 eurot 80 senti. Jätta see summa menetluskuluna riigi kanda.