Obsah (5)

§ 11§ 71§ 73§ 76§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. oktoober 2021 Kriminaalasja number 1-20-6728 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kriminaalasi W.M

) § 10 lg-t 1 ja 2; Kalapüügieeskirja (KPE) § 16 lg-t 2; KPE § 33 lg 6; KPE § 34 lg 1 p 4;

§ 11

lõigete 2 ja 5 ning KPE § 44 lg 4 p-de 1, 3 ja 4 alusel kehtestatud Keskkonnaministri

1. detsembri
2. a määruse nr 55 „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel
3. aastal“ §-i 5; KPE § 14 alusel kehtestatud lisa 3 „Kalade alammõõdud ja mõõtmise nõuded“. 2.
4. Arvestades W.M-i ja tema kaaslaste poolt
5. mail
6. a püütud kalade pikkuste mõõtmistulemusi, mis on fikseeritud
7. mai
8. a vastavas protokollis, olid alamõõdulised ehk minimaalsest lubatud pikkusest väiksemad 133 koha ja 37 Peipsi siiga. Vastavalt W.M-i ja tema kaaslaste poolt püütud kalade massi mõõtmistulemustele, mis on fikseeritud
9. mai
10. a vastavates kahes protokollis, oli kalalaeva TMA-585 pardal püütud ahvenat 15 kg, lutsu 2 kg ja haugi 19 kg. Kokku oli KPE § 34 lg 1 p 4 nimetatud loetelus püüda lubatud liike seega 36 kg. Eeltoodust tulenevalt oleks KPE § 34 lg 1 p 4 järgi lubatud kaalu järgi koha kaaspüüki 360 grammi ning Peipsi siia kaaspüüki 0,036 grammi. Seega pole võimalik lugeda lubatud kaaspüügi hulka ühtegi püütud koha või siia isendit. 2.
11. Vastavalt

§ 71

lg 1 p 1 järgi loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks kutselisel kalapüügil, sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, EL nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lõikes 1 nimetatud rikkumisi. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 p 1 kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse art 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Nimetatud määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 p 1 järgi käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina:

1. c)kalastamist keelupiirkonnas või keelatud perioodil;
2. d)kalavarude püüdmist, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud. 2.7. Hoolimata püügikeelust, keeluajal eripüüki võimaldava püügiloa puudumisest ja püütavate kalade alamõõdulisusest teostasid süüdistatavad oma eelkirjeldatud tegevusega omavolilist ja ebaseaduslikku kalapüüki Peipsi järvest, jättes mõrdadesse sattunud elujõulised 3 kalad pärast püügivahendi nõudmist koheselt vabastamata. Selle asemel paigutati W.M-i ja tema kaaslaste poolt keeluajal püütud (sh alamõõdulised) kohad ja siiad liikide kaupa sorteeritult kalalaeva pardal asuvatesse kastidesse, kus kalad asusid kuni püügi peatamiseni KKI poolt. Oma sellise tegevusega lõi W.M üheskoos A. Igantovi ja V. Mashkiniga õiguslikult relevantse ohu keskkonnakahju tekkeks, milline tegevus ületas ühiskonnas lubatava riski piire. Selline oht lõppkokkuvõttes ka realiseerus - kahju tekkimise aluseks oli keeluajal (
3. ja)alamõõduliste kalade püük. Kahju tekkis ning tegu viidi lõpuni, kui mõrdadest võeti kala välja ja ei lastud vette tagasi (tekkis reaalne negatiivne tagajärg - kahju keskkonnale, kus kalad olid mõrrast laeva võetud ja eluvõime kaotanud). Süüdistatavate keskkonda kahjustava ja keelatud tegevuse (keeluajal alamõõduliste kalade püük) puudumisel poleks kahjulikku tagajärge saabunud (keskkonnakahju tekkinud), millest tulenevalt esineb põhjuslik seos tema teo ja tagajärje vahel. 2.8. Keskkonnakahju tekitamise risk, mis ebaseadusliku kalapüügiga loodi, pidid süüdistatavad kui kutselistele ja pikaajaliste kogemustega kaluritele (tegutses igapäevaselt FIEna) olema üldise elu-kogemuse põhjal teada ja ettenähtav. Seda enam, et talle on Eesti Kalurite Liidu poolt 2006 väljastatud Rannakalur II kutsetunnistus, mis eeldab kalapüügiseaduse ja selle alamaktide tundmist. Püütud kalade nõudmisel ja kastidesse paigutamisel pidid süüdistatavad nägema, et kohad ja siiad on ala-mõõdulised. Samuti pidi ta olema teadlik, et antud kaladele kehtib püügikeeld. 2.9. Vastavalt

§ 73

lg 1 p-dele 2, 3 ja 4 loetakse kalavarule kahju tekitamiseks muuhulgas kaaspüügi tingimusi rikkudes sellise kala püüdmist, mille pikkus on väiksem käesoleva seaduse alusel sätestatud alammõõdust; samuti sellise kalaliigi püüdmist, mille püük on käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti kohaselt keelatud; aga samuti kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüüki

-is või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal ja keelualal. Juhindudes

§ 73lg-test 3 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

1. a määrusest nr 67 on arvestatud välja süüdistatavate poolt kalapüüginõuete rikkumisega keskkonnale tekitatud olulise kahju suurus.
2. juuni
3. a kehtestas Vabariigi Valitsus

§ 73

lg 3 alusel määruse nr 67 „Kalavarudele ja vee-taimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“. Nimetatud määruse lisa 1 /kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad/ kohaselt on kahju hüvitamise määr nii koha kui ka siia puhul 10 eurot isendi kohta.

§ 73

lg 6 järgi on kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta

§ 73lõike 3 või lõike 5 alusel määratud viiekordne määr.

Eeltoodut arvestades on looduskeskkonnale tekitatud kahju suurus 9100 eurot, millest 7250 eurot on seotud püütud kohadega (145 [kohade arv] x 10 [kahju määr koha isendi kohta tulenevalt VV 19. 06.2015. a määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju hüvitamise määr

§ 73

lõike 6 alusel] ja 1850 eurot püütud Peipsi siigadega (37 [siigade arv] x 10 [kahju määr siia isendi kohta tulenevalt VV 19. 06.2015. a määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju hüvitamise määr

§ 73lõike 6 alusel]).

2.

1. Süüdistatavate poolt toime pandud kuritegu – kalapüüginõuete rikkumine ja seeläbi keskkonnale olulise kahju tekitamine – oli toime pandud kaastäideviimise vormis ja kavatsetult tahtlikult. Kalapüüginõuete rikkumine oli toime pandud kavatsetult, kahju tekitamine vähemalt kaudse tahtlusega. 4 II. MAAKOHTU OTSUSE APELLEERITAVA OSA SISU
2. Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsusega tunnistati W.M süüdi karistusseadustiku (KarS) § 361 lg 1 järgi ning karistati teda rahalise karistusega 265 päevamäära ehk 2650 eurot, mis tuleb tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. R.C-d karistati KarS § 361 lg 1 järgi rahalise karistusega 265 päevamäära ehk 8268 eurot, mis tuleb tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. V. Mashkinit karistati KarS § 361 lg 1 järgi rahalise karistusega 265 päevamäära ehk 4902,50 eurot, mis tuleb tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. 3.1.

§ 73

alusel rahuldati Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) tsiviilhagi summas 9100 eurot, mis mõisteti solidaarselt välja W.M-ilt, R.C-lt ja V. Mashkinilt.

1. Vaidlust pole selles, et
2. mail
3. a tegelesid süüdistatavad süüdistuses märgitud ajal ja kohas kutselise kalapüügiga, kasutades selleks kalalaeva TMA-585, mida juhtis W.M.
4. Kutsetunnistused kinnitavad, et 08.11.2006 väljastati V. Maškinile, W.M-ile ja R.C-le rannakaluri II kutsetunnistused. W.M-ile ja R.C-le on väljastatud ka väikelaevajuhi tunnistus.
6. juuli
7. a asitõendi vaatlusprotokollist ning Fleet Complete ja OKAS (objekti kontrollimise andmekogu süsteemi) andmebaaside väljavõtetest nähtuvalt alustas
8. mail
9. a kalalaev TMA-585 liikumist kell 7.36 ja on liikunud umbes kella 7.56ni. Seejärel laeva kiirus langeb ja uuesti hakkab alus liikuma kella 8.30 paiku. Süüdistatavad kinnitasid oma ütlustes, et enne inspektorite laevale tulekut jõudsid nad kontrollida esimest mõrda. Seega kella 7.56st kuni kella 8.30ni kontrollisid süüdistatavad esimest mõrda. Edasi hakkab kalalaev uuesti liikuma ja liigub umbes kella 9.42ni, siis kiirus langeb ja kuni inspektorite jõudmiseni kalalaeva pardale kella 10.23 ajal liigub kalalaev väga madala kiirusega ja lühiajaliselt. Seega on tuvastatud, et ajavahemikul umbes kella 9.42st kuni kella 10.23ni enne inspektorite kalalaeva pardale tulekut, tegelesid süüdistatavad teise mõrra nõudmisega. Esimese mõrra nõudmise lõpetamise ja teise mõrra nõudmisega alustamise vahel on ajavahe umbes 1 tund ja 12 minutit. Teise mõrra nõudmise alustamise ja inspektorite kalalaeva pardale tuleku vahel on ajavahe umbes 41 minutit.
11. mail
12. a toimunud kalapüügi tulemusena deklareeris kapten W.M kalateates nr 398450 ahvenat 15 kg, 15 kg haugi, 3 kg särge, 1 kg lutsu ja 0,5 kg angerjat. Kalade massi mõõtmise
13. mai
14. a protokollist nähtuvalt mõõdeti kalade puhaskaalu kokku järgmiselt: haug 19,21 kg, ahven 16,00 kg, luts 2,21 kg, särg 6,24, angerjas 1,17 kg. Nimetatud ajal kehtis Peipsi järvel siia ja koha püügi keeld: KPE § 33 p 6 kohaselt Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves on keelatud püüda koha
15. maist kuni
16. juunini. Keskkonnaministri
17. detsembri
18. a määruse nr 55 („Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel
19. aastal“) §-i 5 kohaselt on siiapüük keelatud.
20. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et
21. mail
22. a avastasid keskkonnainspektorid kalalaeva TMA-585 pardal lisaks eelnimetatud lubatud kala liikidele veel kolmes kastis olnud kohad ja ühes kastis olnud Peipsi siiad. Seda kinnitab ka 23.05.2019 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos lisatud fototabelitega. Protokollist nähtuvalt kalalaeva TMA-585 pardal laeva ahtriosas on kalakastid, kuhu on ladustatud kalad, kaste vaadates on näha, et kolmes kastis on kalad, ühes veega täidetud kastis on Peipsi siiad, ühes kastis on haugid, ühes kastis on 5 ahvenad ja üks luts, ühes kastis on särjed, ühes kastis on valge suletud plastikaatkott, milles on üks angerjas.
23. Seejärel tuvastati, et kolme kasti koha kohta leidus kaks isendit, kes suutsid ujuma hakata ning vabastati Peipsi järve. Ülejäänud kalalaeva pardal kolmes kastis olevad kalad pakendati plastikaatkottidesse, kotid suleti plommidega. Esimesse plastikaatkotti asetati 29 koha (plomm nr C539210), teisse 30 koha (plomm nr C539206), kolmandasse 30 koha (plomm nr C539207), neljandasse 30 koha (plomm nr C539209), viiendasse 21 koha (plomm nr C539208). Pardal asuvad 37 Peipsi siiga pakendati kuuendasse plastikaatkotti (plomm nr C539386). Seitsmendasse plastikaatkotti asetati järelevalve laeva pardale tõstetud 5 koha (plomm nr C539387).
24. Kaasa võetud kalade pikkust ja kaalu uuriti
25. mai
26. a asitõendi vaatlusprotokolliga, millele on lisatud kalade pikkuse ja massi mõõtmise protokollid, millest nähtub järgnev teave. Visuaalsel vaatlusel on näha, et kohade ja siigade nahk on kirgas, sillerdava pigmendiga, selgelt eristatavate värvidega. Käega katsudes on nahk elastne, puuduvad viited käärimisprotsesside osas sisikonnas. Lima on vesine, läbipaistev ja klaasjas. Katsudes on selgelt tunda värskele kalale iseloomuliku lõhna. Silmad on kumerad (väljapoole kergelt punduvad), pupillid mustad ja silmade värvus kirgas, on näha selgelt läbipaistev sarvkest, selgelt eristatavad värvid ja nende piirjooned. Lõpused on kirka punase värvusega, limata ning lõpuste kuju on selgelt nähtav. Kottides olevad kohad ja siiad mõõdeti vastavalt kehtestatud mõõtemetoodikale ja kanti kalade pikkuse mõõtmise protokolli. Mõõtmise tulemusena tuvastati, et kokku on 145 koha, milles 131 olid alamõõdulised. Peipsi siiga oli 37 tükki, millest kõik olid alamõõdulised. Kaalumise tulemusena oli koha 90,25 kg ja Peipsi siiga 9,78 kg. Maakohus tuvastas, et mõõtmise protsess viidi läbi korrektselt ning puudub alus kahelda mõõtmise tulemuste usaldusväärsuses.
27. Järgnevalt analüüsis maakohus, kas süüdistatavad võisid ja pidid nõutud kohad ja siiad järve tagasi laskma, nagu süüdistaja seda väidab. Juhul, kui kalalaeva pardal avastatud kohad ja siiad ei olnud kohe pärast püügivahendi nõudmist eluvõimelised, siis nende suhtes vette tagasi heitmise kohustust süüdistatavatel enam ei olnud ning nad pidid vastupidi hoiduma mitteelujõuliste isendite vette tagasi laskumisest, teatades Keskkonnainspektsioonile KPE § 16 lg-s 8 sätestatud andmeid kas viivitamata peale püüniste nõudmist või koos maale tuleku eelteatega. Seega on vaidlus selles, kas püügivahendi nõudmisel ja kalapaadi pardale mõrrakotist ümber paigutamisel olid kohad ja siiad eluvõimelised või mitte. 11.
28. Maakohus nõustus süüdistajaga, kelle arvates siiad ja kohad tõsteti laeva pardale eluvõimelistena. Kalad olid värsked ja puudusid viited, et oleks esinenud kalade hukkumist põhjustavaid olusid, nagu kuuma ilma tõttu hapnikuvaesust, liiga suurt kogus kala mõrras jne. Keskkonnaagentuuri
29. detsembri
30. a vastusest koos lisatud andmetega nähtub, et ajavahemikul
31. maist
32. a kuni
33. maini
34. a Ida-Virumaal, Alutaguse vallas, Kuru külas äikest ei registreeritud.
35. mai
36. a keskmiseks õhutemperatuuriks Alajõe piirkonnas oli +10,9 kuni +17,5, kella 10 ajal +16,2, mis pole kõrge õhutemperatuur. Sündmuskoha videosalvestisest on näha, et ilm oli pilvine ja tuuline. Seetõttu ei saa väita, et tegemist olnuks selliste ilmaoludega, mille mõjul laeva pardale sattunud kala hukkub kas koheselt või väga kiiresti ehk mõne minuti jooksul. Selliste ilmaoludega pidi kala säilitama elu- ja ujumisvõime teatud aja jooksul ning kindlasti pidi kala veel olema eluvõimeline selle kastidesse sorteerimise ajaks, tingimusel, et see oli nõutud eluvõimelisena. Samuti polnud tegu erakordselt suure kalakogusega ning mõrd on selline vahend, milles kalad püsivad elusana. 6 11.
37. Kui ametnikud viibisid laeva pardal, avas keegi kaluritest mõrrakoti, mille tagajärjel kõik mõrrakotis olnud kalad pääsesid vabadusse ja ujusid ära. Seega kaluritele oli teada, et mõrrakotis on püügiks keelatud kala ja seda pardale tõsta ei tohi. Kastides olnud kala oli püüdmise ajal värske ja eluvõimeline, kuid kahe tunni pikkune ilma veeta olek võttis kaladelt nende eluvõime ning nende avastamisel inspektorite poolt ja vette tagasi laskmisel suutsid ujuda vaid kaks koha. Kastidesse sorteeritud kala jäeti kuivale surema, et siis vajadusel väita, et ebaseaduslikult püütud kala oli juba mõrras või siis mõrra nõudmise käigus muljuda saanud ja hukkunud. Kala oli värske ja isegi andis veel kastis kuival olles elumärki sellest, et püüdmise hetkel oli igati eluvõimeline. KPE § 19 lg 1 järgi peab püüniste kontrollimise sagedus vältima saagi hukkumist püünises, sh mõrras, st üldjuhul kalad mõrras on eluvõimelised. Kalade seisund ei viidanud kaua aega surnud olemisele. Seega suure tõenäosusega mõrra nõudmise hetkel olid kalad eluvõimelised. 11.
38. Kuigi mõrra nõudmise juures tunnistajad ei viibinud ning ainult süüdistatavad tajusid vahetult kalade seisundit püünise nõudmise hetkel, ei tähenda see seda, et kalade eluvõimelisuse hindamisel peab tuginema ainult süüdistatavate ütlustele. Tõendeid kalade elujõulisuse kohta tuleb hinnata kogumis. 11.
39. Tunnistaja S.V. u ütluste järgi oli kala värske. Viitab, et vaatamiskotis olid samamoodi siiad ja kohad ning kui see lahti lasti, ujusid kõik kalad ära, mis viitab sellele, et kalad püsisid elus. Kevadisel ajal ei sure kalad nii ruttu mõrras ära, vees on rohkem hapnikku ja vesi ei ole veel nii soojaks läinud. Tunnistaja P.J. i ütluste järgi olid kohad kuivas kastis, siiad aga veega kastis. Kala oli värske, oli näha naha värvuste, lõpuste värvi järgi, lõpused liikusid mõnel kalal. Pardale võtmisel oli kala kindlasti paremas seisus. Kui on keelatud kala, siis võib praktiliselt kohe lahti lasta, ei pea seda kasti panema. Pakub, et enamus kastidesse pandud kalast oli elujõuline, aga ei viibinud selle juures. Mõrra nõudmise ajal võis mõni kaladest küll surnud olla, aga enamus olid kindlasti elus. See oleneb temperatuurist, kuid isegi suvel ujuvad enamus kaladest ära. 11.
40. Süüdistatava W.M-i ütluste järgi teostati
41. mail
42. a püüki mõrraga. Kala oli (umbes 90 protsenti) elus ja värske. Proovides kalu vabaks lasta, osad ujusid ära, aga paljud ei ujunud. Umbes 10 protsenti kalast oli mõrras surnud. Kui panid kalad kastidesse, polnud need enam elus. Süüdistatava R.C ütluste järgi saabusid inspektorid vahetult sel hetkel, kui kalamehed lõpetasid teise mõrrakere kontrollimise ja tulid tagasi pardale. Siig ja koha said laevale peale esimese mõrrakere kontrollimist. Kohad ja siiad olid küll elus, kuid mitte elujõulised. Püüdsid kõige aktiivsemaid kalu vabaks lasta, aga nad jäid veepinnale. Kui kala on mõrras kaua aega, peale ööpäeva võib kala olla juba enam mitteelujõuline. Kala, mis ära ei ujunud, panid nad kastidesse. On tavaline, kui eluvõimetut kala on tunduvalt rohkem kui eluvõimelisi. Taolisi situatsioone pole varem olnud. Süüdistatava V. Mashkini ütluste järgi kui tõmbasid siiga ja koha pardale, püüdsid vette vabaks lasta. Väiksem kogus kala ujus minema ja suurem kogus jäi kõhud ülespoole vee pinnale. Said sellest aru, et kala ei ole elujõuline. Seega kinnitavad süüdistatavad ise oma ütlustes, et laeva pardale tõstmise ajal oli peaaegu kogu kala elus, värske ja liikus, kuid ära ei ujunud. 11.
43. Nii tunnistajate P.J. i ja S.V. u ütlused, rinnakaamera salvestised (millelt on näha, et kalad ujuvad kastides kõhuga ülespoole, kuid aeg-ajalt siiski liiguvad), sündmuskoha vaatlusprotokoll (millest nähtuvalt kastides olevate kohade seas on näha isendeid, kellel lõpused veel liiguvad, kaks isendit olid võimelised selg ülespoole ujuda ja lasti järve tagasi) ja
44. mai
45. a asitõendi vaatlusprotokoll (millest nähtuvalt kohad ja siiad on värsked, puuduvad viited käärimisprotsesside osas sisikonnas) osutavad, et püünise välja nõudmise ajal 7 ja kala laeva pardale tõstmise ajal olid siiad ja kohad veel eluvõimelised ehk ujumisvõimelised, kuid loomulikust keskkonnast väljavõetuna kaotasid aja möödudes eluvõime (välja arvatud kaks koha isendit, kes lasti tagasi järve). Keskkonnainspektorid, kes oma ameti iseloomu tõttu puutuvad igapäevaselt kokku kalanduse igapäevaeluga, on kahtlemata võimelised eristama värsket kala riknenust. Tegemist ei ole tunnistajate subjektiivse arvamusega. Sündmuskoha videosalvestiselt ja protokollist on näha, et mõned kohade ja siigade isendid veel liiguvad ka inspektorite poolt kala kottidesse korjamise ajal. Ilmselge on, et aja möödudes kastides olles kalade eluvõime vähenes ning püünise nõudmise ajal oli kalade seisukord parem. Samuti osutatakse asitõendi vaatlusprotokollis konkreetsetele tunnustele, nagu naha, lima, silmade, lõpuste omadused, sisemiste käärimisprotsesside tunnuste puudumine, mis kinnitavad tunnistajate ütlusi, et tegemist oli värske, mitte aga surnuna või eluvõimetuna nõutud kalaga. 11.
46. Üldiselt teadaolevalt kala, mis ei ole värske, omab iseloomulikku tugevat ja ebameeldivat lõhna. Seda ei ole võimalik segamini ajada värske kala lõhnaga. Kalade vaatlusel aga fikseeriti, et kala katsudes on selgelt tunda värskele kalale iseloomuliku lõhna. 11.
47. On teada, et värske kala silmad on selged, heledad, punnis (mitte värske kala silmad hakkavad tuhmistuma, on uppunud, piimjas) – asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on kalade silmad kumerad, pupillid mustad ja silmade värvus kirgas, näha on selgelt läbipaistev sarvkest, selgelt eristatavad värvid ja nende piirjooned ehk need tunnused viitavad, et tegemist oli värske kalaga. 11.
48. Eeltoodu kinnitab süüdistuse versiooni, et kui inspektorite laevale saabumise ajaks ja hiljem asitõendite vaatluse teostamisel, mis protokolli järgi lõppes samal päeval ehk
49. mail
50. a kell 13.20, olid kohad ja siiad sedavõrd selgete värskele kalale iseloomulikke tunnustega, siis mõned tunnid enne seda püügivahendist välja võetuna ja laeva pardale tõstetuna pidid nad olema tunduvalt paremas seisukorras ehk olema eluvõimelised. 11.
51. Seda järeldust kinnitab veel üks oluline asjaolu. Nii süüdistatavate kui tunnistajate P.J. i ja S.V. u ütluste järgi kalalaeva juures oli veel aerupaat. Inspektorite kalalaeva pardale tuleku ajal tegelesid süüdistatavad teise mõrra nõudmisega ning püügi peatamise hetkel nõutavas mõrras (vaatamiskotis) olevaid kalu ei jõudnud veel kalalaeva pardale tõsta ja kastidesse sorteerida. Mõrrakott koos selles ujuvate kaladega oli kalalaeva kõval vees. Tunnistaja S.V. u ütluste järgi paistis kotist siiga ja koha. Seejärel avas keegi kaluritest selle koti, misjärel ujusid kõik kalad lihtsalt ära. Pinnale ulpima ei jäänud keegi. See aga viitab, et ka sama (st teise) mõrra esimese kere (või siis esimese mõrra) nõudmisel saadud kalad olid samasuguses seisukorras kui vaatamiskotis olnud kalad ehk eluvõimelised. Puudub alus arvata, et sama mõrra esimesse keresse (või samal ajal püügile asetatud esimesse mõrda) sattunud kalad olid teistsuguses seisukorras, kui vaatamiskotis olnud ja pardale veel tõstmata kalade seisukord ja need kalad olid ilmselgelt igati eluvõimelised. See kinnitab veendumust, et ka kastidesse pandud kohad ja siiad olid laeva pardale tõstmise ajal samasuguses seisukorras ehk eluvõimelised. 11.
52. Kuigi täpselt ei ole võimalik tuvastada, kas kohad ja siiad olid saadud esimesest või teisest mõrrast, ei oma see olulist tähtsust. Selge on see, et esimese mõrra nõudmine ja teise mõrrani jõudmine võttis süüdistatavatel aega. Peale kala laeva pardale tõstmist, olles vähemalt 30-40 minutit kuni 2 tundi kuivades kastides (siigade puhul minimaalse ja selgelt ebapiisava veekogusega kastis), ilmselgelt oli kohade ja siigade seisund oluliselt halvenenud ning inspektorite saabumise ajaks olid nii siiad kui kohad peaaegu kõik (välja arvatud 2 koha isendit) kõhuga ülespoole, ei olnud võimelised ujuma, kuigi veel liigutasid ja riknemise tunnuseid nende puhul ei kohapeal ega hilisema vaatluse käigus ei tuvastatud. 8 11.
53. Tuleb märkida sedagi, et siiad olid süüdistatavate poolt pandud eraldi kasti, mis oli täidetud veega. Tunnistaja S.V. selgitas, et siig on õrn kala. Süüdistatavate käitumist, et nad panid siiad veega täidetud kasti on loogiliselt seletatav ainult sellega, et laeva pardale tõstmise ajal olid siiad eluvõimelised ning arvestades, et tegemist on õrna kalaliigiga, millest süüdistatavad pidid elukutseliste kaluritena olema teadlikud, sooviti kalu värskena hoida. Tähelepanuväärne on ka süüdistatavate käitumine laeva pardal kohade eluvõime inspektorite poolt kontrollimise ajal, mis oli fikseeritud videosalvestisega. Sellelt on näha (ja kuulda) kuidas süüdistatavad ise veenavad inspektoreid lasta kala kastidest vette, sest kalad on elusad. Kui lähtuda süüdistatavate kohtus antud ütlustest, mille kohaselt olid nad eelnevalt kalade eluvõimelisust kontrollinud ja need ei ujunud ära ehk olid eluvõimetud, tunduvad nende laeva pardal avaldatud üleskutsed kala tagasi vette lasta ebaloogilised. 11.
54. Inspektorite laeva pardale jõudmise ajaks ei olnud enam võimelised ujuma ka teised kalaliigid, mis olid teistes kastides. Pole eluliselt usutav, et kogu tol päeval süüdistatavate poolt välja nõutud kala ei olnud pardale tõstmise ajal eluvõimeline. Järelikult ka kohad ja siiad olid püünise nõudmise järgselt eluvõimelised, kui praktiliselt kõik kalad (välja arvatud kaks koha isendit) on kaotanud eluvõime aja möödudes, olles võetuna loomulikust keskkonnast agressiivse keskkonda, s.t kas kuivadesse kastidesse või siis siigade puhul veega täidetud kasti, kus vee maht oli ilmselgelt ebapiisav elufunktsioonide normaalseks jätkamiseks, mistõttu kohad ja siiad olidki kaotanud eluvõime, mis esialgselt, peale püünise nõudmist ja kala laeva pardale asetamist, oli neil olemas. 11.
55. Ülaltoodud tõenditega on ümber lükatud süüdistatavate ütlused, et kohade ja siigade pardale võtmisel olid peaaegu kõik kalad eluvõimetud ja kuna eluvõimetut kala ei tohi vette tagasi lasta, siis kala sorteeriti laeva pardal ära ja pandi eri liikide kaupa kastidesse. 11.
56. Süüdistatavate ütlused, mille kohaselt kalad hukkuvadki tihtipeale mõrras, mistõttu polegi mõrrast peaaegu võimalik eluvõimelist kala saada, pole eluliselt usutavad ja tuleb tõendikogumist välja jätta. Mõrd on lubatud ja seaduslik püügivahend, lõkspüünis KPE § 3 ja § 7 lg 2 p 1 tähenduses. Ei ole loogiline ega eluliselt usutav sellise püünise kasutusse lubamine, mis mõjub looduskeskkonda ja kalavarusid süüdistatavate kirjeldatud viisil ehk pea kogu mõrraga püütud saak muutub laeva pardale tõstmise käigus kogu mahus või valdavas osas eluvõimetuks. Samal põhjusel on alusetu ka väide, et vaatamiskotis olnud kalad ujusidki ära põhjusel, et vaatamiskott oli veel vees ja pardale tõstmata ning seetõttu suutsidki lahti laskmisel ära ujuda.
57. Teiseks oluliseks vaidlusmomendiks antud asjas oli asjaolu, kas süüdistatavate tegude tulemusena tekitati keskkonnale olulist kahju, sh kas seda pidi määrama kalade kaalu või isendite arvu järgi. 12.
58. Vastavalt
59. mail
60. a kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktile tekitasid süüdistatavad kahju kalavarudele kogusummas 9100 eurot ja nimelt
61. mail
62. a asitõendi suhtes rakendatava meetme määruse järgi korraldati asitõendiks oleva 145 keeluajal püütud koha ja 37 keeluajal püütud siia hävitamine vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p-le
63. 12.
65. mai
66. a kalade üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt andis keskkonnakaitse vaneminspektor S.V. Amstop OÜ-le 145 koha ja 37 siiga.
67. mai
68. a jäätmete deklaratsiooni nr 71288 järgi viidi nimetatud kalad Torma prügilale. 9 12.
69. Kaitsjad leidsid, et ei saa tõsikindlalt väita, et täidetud on selline koosseisu tunnus, nagu oluline kahju. Kui kahju jääb alla 4000 euro, siis koosseis ei ole täidetud ja tuleb teha õigeksmõistev otsus. Samuti tuleb kaitsjate arvates kohaldada süüdlastele soodsam arvutamise viis – arvutada kalu nende kaalu, mitte isendite arvu järgi. 12.
70. Erialakirjanduses leitakse, et antud kuriteokoosseisu puhul võib kahju olulisus ilmneda ainelisel kujul, s.o lähtudes keskkonnakahju arvestamise reeglistikust (

§ 73lg-d 1-3) ja tulemuse kõrvutamisest Kar

S §-s 121 toodud kahju määradega.

1. juulil
2. a jõustunud redaktsiooni järgi keskkonnakahju on tekkinud juba ebaseadusliku püügiga (

§ 73lg 1 p 19).

Kahju suuruse määramisel võetakse aluseks puudutatud isendite arv või kui seda pole võimalik või mõistlik määrata, siis nende kaal. Kui tegemist on kalapüüginõuete tõsise rikkumisega

§ 71

mõttes või kalavaru eriti suure kahjustamisega

§ 73

lg 6 alternatiivi 2 mõttes, tuleb kahju suuruse tuvastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse 1. lisas toodud määr korrutada

§ 73lg-s 6 toodud määraga. (Kar

S-i

1. kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 1019-1020). 12.
2. Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruse nr 67 („Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, edaspidi: VV määrus) § 2 lg 1 kohaselt kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lõikes 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või

§ 73

lõikes 5 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. 12.

1. Kilodes mõõtes oleks kahjuhüvitis kokku 1312,40 eurot, mille viiekordne määr on 6562 eurot. Kaitsjate arvates kuulub kohaldamisele soodsaim määr, kuna Vabariigi Valitsus rakendusaktiga ei saa kehtestada seadusest rangemat regulatsiooni süüdistatavate jaoks. Maakohus kaitsjate sellise arvamusega ei nõustunud. Eelpool toodud regulatsioonist tuleneb selgelt, et kui isendite arvu on võimalik määrata, siis arvutatakse kahju suurus vastavalt isendite arvule. Kilodes arvutatakse kahju ainult siis, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. St juhul kui isendite arv on väga suur ning isendite arvu määramine võtaks ebamõistlikult palju aega ning oleks menetlusökonoomia mõttes ebaotstarbekas. Antud juhul oli tegemist 145 koha ja 37 siia isendiga, mis ei ole küll väike number, aga samas ei saa öelda, et isendite arvu määramine oleks võimatu või võtaks ebamõistlikult palju aega. Kalade pikkuse ja massi mõõtmise protokollidest nähtuvalt võttis kohade ja siigade mõõtmine ja kaalumine aega vähem kui üks tund, mis ei ole pikk aeg. Seega antud juhul puudus kohtuvälisel menetlejal valikuvõimalus, ning ta pidi viidatud Vabariigi Valitsuse määruse regulatsioonist tulenevalt arvutama tekitatud kahju just isendite arvu järgi ja ei tohtinud arvutada seda kalade massi järgi. 12.
2. Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruse nr 67 lisast 1 („Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad“) nähtuvalt kahju hüvitamise määr ühe koha, nagu ka ühe Peipsi siia isendi kohta on 10 eurot. 145 koha isendit + 37 siia isendit = kokku 182 isendit x 10 = 1820 eurot. Selles osas on süüdistaja ja kannatanu esindaja arvutused õiged ja neile pole midagi ette heita. 12.
5. Maakohus ei nõustunud ka kaitsjate arvamusega, et Vabariigi Valitsuse määrusega ei tohi kehtestada seadusest rangemat regulatsiooni süüdistatavate jaoks ja lähtuma peaks süüdistatavatele soodsamast arvutamise viisist ehk kaalu järgi. Kui tekitatud kahju hüvitamise määrade kehtestamine on

§ 73

lg-ga 3 delegeeritud Vabariigi Valitsusele ja viimane ongi 10 oma ülesanded selles osas täitnud, siis ei saa kuidagi rääkida, et valitsuse määrusega kehtestati süüdistatavate suhtes ebasoodsam režiim, võrreldes seaduses sätestatuga. Nii isendite arvu kui kaalu järgi kahju arvutamise viisid on ette nähtud sellesama Vabariigi Valitsuse määrusega ning

-s sellekohane otsene regulatsioon puudub. On olemas mõned erisätted – kahju hüvitamise alamäärad on lg 4 all, ja eraldi kord on kalaliikide puhul, mida püütakse väljaspool Läänemerd Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla mittekuuluval veealal (lg 5) kuid

ei räägi midagi tekitatud kahju hüvitamise määradest, arvutamise alustest ja metoodikast. Kõik see tuleneb VV määrusest. Seetõttu ei saa rääkida, et VV määrusega süüdistatavate suhtes oleks kehtestatud rangem või ebasoodsam režiim, võrreldes seaduses sätestatuga. 12.9.

§ 73

lg 6 lause 1 kohaselt kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise (ehk kalapüüginõuete tõsise rikkumise) toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Kaitsjate arvates räägib see säte kahjuhüvitisest, mitte aga tekitatud kahju ulatusest. Karistusõiguses kehtiva määratletuse põhimõttest tulenevalt on võimalik siiski lähtuda keskkonnale vahetult tekitatud kahjust, mitte täiendavalt kehtestatud erikoefitsiendist. Kuna isendipõhiselt tekitati kahju 1820 eurot ja kilogrammi põhiselt 1312,40 eurot, ei täida nimetatud summad olulise kahju kriteeriumit. Erikoefitsienti saab arvestada üksnes kahjuhüvitise määramisel, mitte aga kahju ulatuse kindlaksmääramisel. 12.10. Ehk siis küsimuse all on, kas taolise rikkumise puhul tuleneb kahju ulatuse suurus

§ 73lg-st 3 või lg-st 6.

Esmalt tuleb kontrollida, kas süüdistatavate tegudes esinevad kalapüüginõuete tõsised rikkumised

§ 71

tähenduses.

§ 71

lg 1 p 1 kohaselt kutselisel kalapüügil, sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 nimetatud rikkumisi. 12.11. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 p 1 kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse art 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Nimetatud määruse art 3 p 1 järgi käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina:

1. c)kalastamist keelupiirkonnas või keelatud perioodil;
2. d)kalavarude püüdmist, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud. Hoolimata püügikeelust, keeluajal eripüüki võimaldava püügiloa puudumisest ja püütavate kalade alamõõdulisusest teostasid süüdistatavad omavolilist ja ebaseaduslikku kalapüüki Peipsi järvest, jättes mõrdadesse sattunud elujõulised kalad pärast püügivahendi nõudmist koheselt vabastamata. 12.12. EN (EÜ) määruse nr 1005/2008 art 3 alapunktide „c“ ja „d“ kohaselt kalalaeva peetakse ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui tõestust on leidnud, et laev on püügipiirkonnas kehtivaid kaitse- ja majandamismeetmeid eirates teinud järgmist: kalastanud keelupiirkonnas, keelatud perioodil, ilma kvoodita või pärast kvoodi täitmist ja/või lubatust sügavamal või püüdnud otseselt kalavarusid, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud. 12.13. Maakohus ei tuvastanud EN määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 p 1 alap „c“ rikkumist süüdistatavate poolt, sest nad ei kalastanud keelupiirkonnas ja kalapüük kui selline üleüldse ei olnud tol perioodil keelatud. Samas oli keelatud koha ja siia püük (maakohus selle tuvastas). Seega rikkusid süüdistatavad art 3 p 1 alap „d“ nõudeid, nimelt püüdsid kalavarusid, mille püük oli tol ajal keelatud. Kuna tuvastatud on EN (EÜ) määruse nr 1005/2008 art 3 p 1 alap „d“ rikkumine, siis tegemist on tõsise rikkumisega

§ 71lg 1 p 1 mõistes.

11 12.14. Järgnevalt kontrolliti, kas

§-s 71 nimetatud rikkumiste korral lähtutakse kahju suuruse kindlaks tegemisel

§ 73lg-st 3 või lg-s 6 sätestatud viiekordsest määrast.

12.15. Maakohus ei jaganud kaitsjate seisukohta, et eraldi mõistetena tuleb eristada kahjuhüvitise suurust (s.o kahju viiekordses määras) ja kahju suurust (s.o ilma vastava 5-kordse koefitsiendita) ning kahjusumma arvutamisel ei tohi lähtuda

§ 73lg-s 6 sätestatud viiekordsest määrast.

Riigikohus on selgitanud, et ebaseadusliku kalapüügiga kalavarudele tekitatav keskkonnakahju ei ole tekitatud eraõigussuhtes, mida reguleerib võlaõigusseadus. Samuti ei ole tekkinud kahju konkreetsele isikule, võlausaldajale. Nõude aluseks ei saa olla ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab selle paragrahvi teine lõige selgelt, et sellise kahju hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord. Käsitletava nõude alus tuleneb kalapüügiseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest mis näevad konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad kalapüügiseaduse nõuete rikkumise eest. Kehtivas õiguses on nõude aluseks

§ 73lg-d 2–4 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

1. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm". (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsuse asjas nr 3-2-1-158-16, p-d 11–13). Kannatanu nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 73

lg 2, mis sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju tuleb hüvitada (Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsuse asjas nr 1-18-2917, p-d 68 ja 69). 12.
3. Seega ei kohaldu antud juhul VÕS, vaid

ja selle alusel kehtestatud VV määrus koos lisaga, mistõttu ei saa rääkida, et

§ 73

lg-ga 6 sätestatud viiekordne määr oleks midagi muud kui keskkonnale tekitatud kahju suurust näitav summa.

§ 73

lg-test 3 ja 6 ja VV määruse § 2 lg-test 2 ja 3 tulenevalt kahju suurus kujunebki lisa 1 alusel arvutatud summast, korrutatuna

§ 76lg-s 6 nimetatud viiekordse määraga.

Nimetatud õigusaktidest ei tulene, et kahju suuruseks on Lisa 1 alusel arvutatud summa ning viiekordse määra kohaldamisel tekiks mingi muu kahjusumma, mida ei tohi kahju suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. Nii

§ 73

lg-st 3 kui lg-st 6 tulenevad kahju summad asuvad sama paragrahvi all, mis kannab nimetust „Kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju ning selle hüvitamine“. Nimetatud sätted ei erista, et lg 3 puhul tegemist on kahju suurust näitava summaga ning lg 6 all sisaldub mõni muu mõiste, nt kahjuhüvitis. Maakohtu arvates lõike 6 puhul on tegemist erinormiga lõike 3 (kui üldnormi) suhtes ning nad mõlemad käsitlevad kalavarule tekitatud kahju suurust ehk ulatust ning ei saa rääkida, et üks käsitleb kahju suurust ja teine midagi muud, nt kahjuhüvitist. Mõlemad sätted reguleerivad kahju suuruse määramist, mis on aluseks vastava kahjuhüvitise nõude esitamiseks (s.o samas suuruses, milles kahju tekitatud on). Samast põhimõttest on lähtutud ka senises kohtupraktikas. 12.17. Järelikult tuleb kahju suuruse arvutamisel lähtuda

§ 73

lg-st 6, mis näeb ette, et kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Samuti VV määruse § 2 lg-st 3, mille järgi kalaliigile tekitatud kahju suuruse arvutamiseks kalapüügiseaduse § 73 lõikes 6 nimetatud juhtudel korrutatakse kalaliigile tekitatud kahju suurus kalapüügiseaduse § 73 lõikes 6 toodud vastava määraga. Seega on

1. mail
2. a kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktis toodud arvutused õiged ning süüdistatavate tegudega tekitati keskkonnale, nimelt kalavarudele kahju summas 9100 eurot. KarS § 121 p-st 1 tulenevalt oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot. 12 Süüdistatavate tegudega tekitatud kahju 9100 eurot ületab seda summat. Seega nende tegudega tekitati keskkonnale olulist kahju.
3. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus, et W.M , R.C ja V. Mashkin, olles kutselised kalurid, rikkusid kalapüügi nõudeid, eeskätt

§ 10

lg-t 1 ja 2, KPE § 16 lg-t 2 ja EN määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 p 1 alapunkti „d“. Oma tegudega täitsid W.M , R.C ja V. Mashkin KarS § 361 lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

1. Nii W.M , R.C kui V. Mashkin tegutsesid otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõistes ehk teadsid, et teostavad süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja vähemalt möönsid seda. Kutseliste kaluritena teadsid süüdistatavad sel ajal kehtinud siia ja koha püügikeelust. Eluvõimelised kohad ja siiad koheselt peale laeva pardale tõstmist vette tagasi laskmata jättes ning kastidesse pannes pidid süüdistatavad aru saama ja vähemalt möönma, et õhu käes kaotavad kalad kiiresti oma eluvõime ning nende järve tagasi laskmine muutub võimatuks, millega eksitakse nimetatud kalaliikide püügikeelu vastu ja tekitatakse olulist kahju keskkonnale. Et tegemist on just olulises ulatuses kahju tekitamisega pidid süüdistatavad aru saama kohade ja siigade koguse järgi, mis palja silmaga nähtavalt ei ole väike.
2. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei esine.
3. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. 16.
4. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine. Kuigi süüdistatavate ütluste järgi täitsid nad kalalaeval erinevad ülesanded – W.M oli laeva kapten, R.C – mehhaanik/motorist ning V. Mashkin madrus, nende ütlustest nähtuvalt osalesid nad kõik kala sorteerimises, mistõttu ei näe kohus alust nende süü ja vastutuse raskuse diferentseerimiseks nende ülesannete alusel. Kutseliste kaluritena vastutasid nad kõik samal määral kalapüüginõuete täitmise eest. Seega nii W.M-i kui R.C ja V. Mashkini süü raskus vastab keskmisele määrale. Kõigil süüdistatavatel puuduvad kehtivad karistused. Seega erilised üld- ja eripreventiivsed kaalutlused süüdistatavate puhul puuduvad. 16.
5. Kuigi prokurör palus süüdistatavatele mõista karistuseks 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus 3-aastase katseajaga, ei nõustu maakohus karistusettepanekuga karistuse liigi osas ning leiab, et vangistuse puhul on tegemist äärmuslikku meetmega, mis kuulub kohaldamisele siis, kui kergema karistuse liigiga ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada. Kuigi süüdistatavad oma süüd ei tunnista, on nad varem karistamata, mistõttu nende suhtes tuleb valida kergem karistuse liik, s.o rahaline karistus.
6. Tsiviilhagi osas märkis maakohus järgmist. 17.
7. Eesti Vabariik (Keskkonnaameti kaudu) on esitanud tsiviilhagi summas 9100 eurot keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagi on esitatud süüdistatavate vastu solidaarselt. Süüdistatavad vaidlesid hagile vastu. 17.
8. Tsiviilhagis toodud numbrid ja arvutused haakuvad asitõendi vaatlusprotokolliga ja kalade pikkuse mõõtmise protokolliga, millest tulenevalt süüdistatavate tegude läbi võeti loomulikust keskkonnast ja kaotasid eluvõime 145 koha ja 37 Peipsi siiga isendit. 13 17.
9. Maakohus on eelpool juba tuvastanud, et tekitatud kahju tuleb antud juhul arvutada

§ 73lg 3 ja 6 alusel ning kahju kogusumma moodustab 9100 eurot.

Kuna antud juhul kahju hüvitamise nõue on tekkinud mitte võlasuhetest või deliktiõiguse üldistest alustest, vaid selleks ettenähtud eraldi õigusnormi, s.o

§ 73

alusel, siis nõude rahuldamise aluseks ongi mitte võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamise sätted, vaid

§ 73. 17.4.

Kuna maakohus on eelpool tuvastanud, et süüdistatavad teostasid kalapüüki ühiselt, kõik on osalenud kalade sorteerimises ja vastutavad kahju tekitamise eest ühiselt, on põhjendatud mõista tekitatud kahju süüdistatavate käest välja solidaarselt. Seega kohtu arvates tsiviilhagi on täies ulatuses põhjendatud, tuleb rahuldada ja mõista 9100 eurot W.M-ilt , R.C-lt ja V. Mashkinilt solidaarselt riigituludesse välja. III. APELLATSIOONID JA VASTUSED APELLATSIOONIDELE

1. Viru Maakohtu
2. mai
3. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav W.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, W.M-i õigeksmõistmist ning tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Apellatsioonis esitatud põhiseisukohad on järgnevad. 18.
4. Maakohtu otsus ei ole seaduslik, sest see on põhjendamata. Maakohus on tuginenud tõenditele, millised ei käsitle asjas tähtsust omavat olulist asjaolu, s.o. kas süüdistatavad jätsid täitmata kohustuse vette tagasi lasta kalad, milliste püük oli keelatud. 18.
5. Tunnistajate ütlused ei kummuta süüdistatavate ütlusi ja nendele tõenditele süüdistuse tõendamisel tugineda ei saa kuna need ei kajasta toimunut enne tunnistajate laevale saabumist. Maakohus on rikkunud KrMS § 61 lg 1 sätteid. 18.
6. Tunnistajate ütluste tõenduslikku kaalu ei suurenda ka dokumentaalsed tõendid. Dokumentaalsed tõendid tõendavad laeva liikumise trajektoori, aega, laeva pardal fikseeritud kala liiki, hulka ja kogust. Ükski neist tõenditest ei kajasta mõrra nõudmist ja mõrrakoti tühjendamist ning seal olnud kalade seisundit, samuti ei kajasta tõendid seda palju ja milliseid kalu vette tagasi sai lasta ja vette tagasi ka lasti, s.t. ei kajasta asjas olulise tähtsusega asjaolu. Selles osas on kohtuotsus vastuolus KrMS § 61 lg 1 mõttega. 18.
7. Asjaolu, et kala oli sündmuskoha vaatluse ajal värske ei tähenda, et mõrrakotist laevale võtmise järel oleks ta elus olnud. Kohtuotsuses räägitakse korduvalt värskest kalast, kuid pole sõnagi sellest kaua kala värskena püsib ning kuidas saab kala värskuse alusel määrata aega kaua kala peale pardale võtmist eluvõimeline oli. Käesoleval juhul on järeldused rajatud oletustele mismoodi võis juhtunu aset leida, mitte aga kategoorilistele hüpoteesidele, et nii toimus. Sellised väited peavad olema tõendatud. 18.
8. Kohtuotsusest ei nähtu, millised tõendid kinnitavad ja millest kohus järeldab, et mõrrakoti laevale tõmbamise ja kala kotist välja võtmise järgselt oli kogu kala eluvõimeline. 18.
9. Süüdistatavate ütluste kohaselt ei paigutatud kastidesse mitte kogu mõrrakotis olnud kala. Prooviti kala vette tagasi lasta. Pardale jäi üksnes see kala, mis oli eluvõimetu. Neid süüdistatavate ütlusi ei kummuta ükski tõend. Samas seda asjaolu maakohus ei käsitle ja ei anta hinnangut süüdistatavate sellekohastele ütlustele. Sellega on jäetud kohtuotsus põhjendamata. 14 18.
10. Asjaolu, et inspektorite saabumise ajaks oli kohade ja siigade seisund halvenenud, ei lükka ümber süüdistatava selgitust, et kala polnud mõrrakotist välja võtmise järel täies mahus eluvõimeline. 18.
11. Pole tõendeid selle kohta, et mõrrakotist vabastatud kalad oleks kõik elus olnud. Nii on käesolevas kaasuses olemas otsesed tõendid süüdistatavate ütluste näol ja neid ei ole kummutatud ühegi muu tõendiga. Eelpool on peatutud süüdistuse tõenditel ning need käsitlevad olukorda ajaliselt hiljem peale kalade mõrrakotist vabastamist. 18.
12. Tsiviilhagi on põhjendamata, kuna süüdistatava käitumises puudub õigusvastasus. Seetõttu tuleb see jätta rahuldamata.
13. Viru Maakohtu
14. mai
15. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava V. Mashkini kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes palub maakohtu otsus tühistada ja mõista V. Mashkin õigeks. Apellatsioonis esitatud seisukohad on lühidalt järgmised. 19.
16. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Maakohtu kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. 19.
17. Süüdistatavate ütluste kohaselt olid siiad ja kohad pärast sorteerimist eluvõimetud ja seda kala ei tohtinud enam järve tagasi lasta. Need süüdistatavate ütlused ei ole mingite tõenditega ümber lükatud, seega puuduvad süüdistatavate tegevuses süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. 19.
18. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 73

lõikeid 3 ja 6, leides, et

§ 73

lg 6 on erinormiks § 73 lg-le 3.

§ 73

lg 3 sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustaatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. See on üldnorm ja erinormiks on Vabariigi Valitsuse määrus. Kahju arvestamine toimub Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määruse nr. 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamis vorm“ alusel. KKI on kahju arvestanud lisa 1 kohaselt 10 eurot nii koha kui ka Peipsi siia isendi kohta. Määruse alusel arvutatud kahju isendi kohta on 1820 eurot, mis on väiksem kui 4000 eurot, mis on KarS § 12 p-i 1 kohaselt olulise kahju alammäär. Kuna süüdistuse kohaselt toimepandud tegudega tekitatud kahju on alla 4000 euro, siis puuduvad süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. 19.4.

§ 76

lg 6 sätestab, et kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Kalavaru kahjustamise korral eriti suures ulatuses on kahju hüvitamise määr kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud kümnekordne määr. Kalavaru kahjustamiseks eriti suures ulatuses loetakse püüki elektri, mürk- ja narkootilise aine, tulirelva ning lõhkelaenguga või muul kalade asjatut hukkumist põhjustaval viisil. Seega võimaldab antud säte kalavaru kahjustamisel ja

§ 71sätete rikkumise korral kahjuhüvitise arvestamisel kasutada viiekordset määra.

See säte pole kuidagi seotud olulise kahju mõistega. 15 19.5. Arusaamatul põhjusel on nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus viidanud mõistele tõsine rikkumine.

§ 76lg 6 ei käsitle mõistet tõsine rikkumine.

Lõikes 6 on juttu kalavaru kahjustamisest. 19.

1. Kuna kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud, et süüdistatavad oleks kahjustanud kalavaru, siis puudub nende tegevuses seegi objektiivne tunnus.
2. Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava R.C kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes palub tühistada maakohtu süüdimõistev otsus tsiviilhagi ja menetluskulude osas ning mõista R.C õigeks. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. 20.
5. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja see on viinud kohtu lõppjärelduses väära lahendi tegemiseni. 20.
7. mail
8. a kehtinud KPE § 16 lg 2 sätestas, et püüdes keelatud kalaliigi ja alamõõdulise kala elujõulise isendi, tuleb see vabastada kohe pärast püügivahendi nõudmist. Selliselt toimides ei ole täidetud KarS § 361 lg 1 süüteokoosseis. Samas tuleb vabastada üksnes elujõuline isend. Kui isend ei ole elujõuline tuli eeskirja § 16 lg 8 kohaselt lubatud kaaspüügi määra ületava eluvõimetu kala kogus teatada viivitamatult peale püüniste nõudmist või koos püügivahendile või veealale kehtestatud maale tuleku eelteatega KKI valvetelefonile. Ajal mil inspektorid tulid laevale polnud teate esitamise tähtaeg veel möödunud. 20.
9. Käesolevas asjas on KrMS § 7 lg 3 tähenduses kõrvaldamatu kahtlus, et kalad ei pruukinud olla juba püügivahendi nõudmisel elujõulised. Seeläbi on süüditunnistamine välistatud. Üksnes tunnistajate arvamus ei anna alust teha järeldust, et laeval olnud kala oli püüdes elujõuline. 20.
10. Kuivõrd kalade elujõulisuse osas vastavat ekspertiisi korraldatud ei ole, on seeläbi jäänud kahtlus kõrvaldamata. Spekulatiivne on ka kohtu järeldus, et kui kalalaeva kõrval asetsenud vaatamiskotis olnud kala lahti laskmisel ujusid kõik kalad ära, näitab see, et ka sama (st teise) mõrra esimese kere (või siis esimese mõrra) nõudmisel saadud kalad olid samasuguses seisukorras kui vaatamiskotis olnud kalad ehk ujumisvõimelised, st eluvõimelised. Osundatu ei välista, et eelnevast mõrrast nõutud kalad ei olnud eluvõimelised. 20.
11. Isegi süüdimõistmisel ei ole alust tsiviilhagi täies ulatuses rahuldada. KarS 121 p-i 1 kohaselt oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot. Käesoleval juhul ei saa tõsikindlalt väita, et kõik 145 isendit koha ja 37 isendit siiga oleksid olnud püügivahendi nõudmisel elujõulised. 20.
12. Nõustuda ei saa kohtu käsitlusega, et ei kohaldu antud juhul VÕS, vaid

ja selle alusel kehtestatud VV määrus koos lisaga, mistõttu ei saa rääkida, et

§ 73

lg-ga 6 sätestatud viiekordne määr oleks midagi muud kui keskkonnale tekitatud kahju suurust näitav summa. Võlaõiguse üldpõhimõtted kohalduvad kahju ulatuse kindlaksmääramisel ka käesoleval juhul. 20.

1. 145 koha kaal oli 90,25 kg. Kahju hüvitamise määr kilogrammi kohta 14 eurot. 37 Peipsi siia kaal oli 9,78 kg. Kahju hüvitamise määr kilogrammi kohta 5 eurot. Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi § 2 lg 1 kohaselt kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju 16 suurus arvutatakse vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Kilogrammi määras oleks kahjuhüvitis 1312,40 eurot, mille viiekordne määr on 6562 eurot. Kaitsja on seisukohal, et kohaldamisele kuulub soodsaim määr, kuna Vabariigi Valitsus rakendusaktiga ei saa kehtestada seadusest rangemat regulatsiooni süüdistatavate jaoks. Põhjendamatu on hakata erinevaid isikuid kohtlema ebavõrdselt selle alusel, kas isendeid õnnestub üle lugeda või mitte. Sellises olukorras tuleks kõigi suhtes lähtuda soodsaimast määrast.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. augusti
4. a määrusega võeti esitatud apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega apellatsioonide osas seisukohtade ning taotluse ja taanduste esitamiseks kuni
5. septembrini
6. a.
7. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha kannatanu Eesti Vabariigi esindaja Keskkonnaamet, kes palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
8. W.M-i apellatsiooni osas leiab kannatanu järgmist. 23.
9. Toodud väited on põhjendamatud ning ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonis toodud väited maakohtu poolt tõendite hindamise reeglite rikkumise ning otsuse põhjendamise osas on otsitud ning alusetud. Maakohus on põhjalikult uurinud ning hinnanud tõendeid KrMS § 61 lg-s 1 toodud reegleid järgides. 23.
10. Maakohus on põhjendatult leidnud, et antud asjas oluline vaidlusepunkt, milleks on kalade eluvõimelisus püügivahendist hõivamisel, on põhjalikult leidnud tõendamist mitmete kaudsete tõendite kogumina. Nimelt on maakohus põhjalikult ja vastastikkuses seoses hinnanud kõiki asjas uuritud kirjalikke tõendeid, tunnistajate ütlusi ning ka süüdistavate ütlusi ning jõudnud õigele järeldusele, et kalad olid nende hõivamise hetkel eluvõimelised. 23.
11. Apellatsioonis toodud etteheited, et tunnistajate ütlused ei saa kummutada süüdistavate ütlusi kalade eluvõime kohta nende hõivamise hetkel, on alusetud. Nimelt on maakohus toonud välja, et kohus ei otsusta antud vaidlusalust küsimust vaid tunnistajate arvamuse alusel vaid lähtub kõikide tõendite kogumis hindamisest. 23.
12. Maakohus ei ole võrrelnud vees asetsevate kalade seisukorda kastidesse paigutatud kalade seisukorraga, vaid on võrrelnud seda, milline seisukord oli tõenäoliselt neil kasti asetatud kaladel veest hõivamise hetkel, võttes aluseks vees olnud kalakotis paiknevate kalade eluvõimelisuse. Kohtu põhjendus on arusaadav ja loogiliselt jälgitav.
13. Kannatanu on seisukohal, et V. Mashkini apellatsioonis toodud väited on põhjendamatud ning ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 24.
14. Apellatsioonis toodud väide, et maakohus on asja uurinud ühekülgselt on vastuolus V. Mashkini enda poolt antud ütlustega, kus ta on öelnud: „Kala sorteerimises osalevad kõik, kõik vaatavad, kas kala on eluvõimeline.“ Samuti nähtub tema ütlustest, et kohe peale pardale tõstmist nad püüdsid kala vabaks lasta vette. Sellest nähtub, et kalade eluvõimelisust kontrollitaksegi sorteerimise käigus ehk ei oodata sorteerimise lõpuni, et siis lasta keelatud kalad vette. Kalade vabastamine käib jooksvalt. 24.
15. Maakohus on põhjalikult ning igakülgselt uurinud ning hinnanud kõiki tõendeid 17 kogumis ning sõltumata asjaolust, et kalade eluvõime kindlakstegemine hõivamise hetkel on võimalik vaid kaudsetele tõenditele tuginedes ei ole kohus rikkunud tõendite hindamise reegleid. 24.
16. Apellatsioonis toodud väited materiaalõiguse väära kohaldamise osas on alusetud ning vastuolus nii kalapüügiseadusest, karistusõigusest kui ka kohtupraktikast nähtuvaga. Maakohus on õigesti otsuses leidnud, et KarS § 361 lg 1 koosseisulise tagajärje ehk keskkonnale olulise kahju tekitamise tuvastamiseks tuleb lähtuda kahju suuruse kindlaks tegemisel antud juhul kalapüügiseadusest. Kohus on õigesti ja kooskõlas kalapüügiseaduse ning karistusseaduse regulatsiooniga tõlgendanud

§-i 73. Kannatanu nõustub kohtuga, et

§ 73ei erista mitte kuidagi mõisteid kahju hüvitise suurus ja kahju suurus.

24.4.

§ 73

lg 6 kohaselt, kui tegemist on

§ 71

rikkumise toimepanemisega siis võetakse sama sätte lõike 3 alusel kindlaks tehtud 5-kordne määr. Apellatsioonis toodud väide, et

§ 73

ei sisalda mõistest „tõsine rikkumine“ on õige, kuid see ei tähenda, et tõsise rikkumise korral 5-kordse määra rakendamine oleks väär. Nimelt viitab

§ 73

lg 6 selgesõnaliselt

§ 71

rikkumisele kui 5-kordse määra arvestamise alusele.

§ 71

defineerib ning reguleerib tõsiseid rikkumisi, sealhulgas viitega Euroopa Liidu vastavale määrusele. Seega on antud kriminaalasjas kahju suuruse kindlakstegemisel õigesti rakendatud nii kannatanu, prokuröri kui kohtu poolt 5 kordset kahju määra. 24.

1. Apellatsioonis toodud väited, et süüdistusaktis ega kohtuotsuses ei väideta, et süüdistatavad oleksid kahjustanud kalavarusid, on väär. Nii maakohus oma otsuses kui prokurör oma süüdistuses on korduvalt toonud välja, et V. Mashkin on pannud toime ebaseadusliku kalapüügi, millega on kahjustatud kalavarusid.
2. Kannatanu on seisukohal, et R.C apellatsioonis toodud väited on põhjendamatud ning ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Apellatsiooni väite kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust jättes kõrvaldamata kahtluse (kalade eluvõimelisus hõivamise hetkel) süüdistavate kasuks lugemata. Samas on maakohus hinnanud antud küsimuse osas kõiki tõendeid igakülgselt ja vastastikuses seoses ning apellatsioonis toodud kahtlus on tõendite analüüsi tulemusena kõrvaldatud.
4. R.C on ise väitnud, et kastides olnud vaidlusalused mõrrad on pärit teise mõrra esimesest kerest, seega on maakohtu järeldus ja võrdlus sama mõrra kahes keres olevate kalade seisukorra osas asjakohane. Teiseks on kohtu järeldus asjakohane ka juhul kui need vaidlusalused kalad olid pärit teisest mõrrast, kuivõrd nagu ka kohus on oma otsuses pikalt ja põhjalikult analüüsinud, olid nii ilmastikuolud kui nõudmise aeg mõrdade puhul sama. Seetõttu ei saanud kalade olukord mõrdades üksteisest sedavõrd erineda, et ühes olid enamus kalu eluvõime kaotanud ja teises olid kõik eluvõimelised.
5. Apellatsioonis toodud väited, et tsiviilhagis on valesti arvutatud kahju suurus, kuivõrd VV määrusega ei saa seada seadusest rangemat regulatsiooni kahju suuruse kindlaks, on põhjendamatu. Maakohus on põhjalikult selgitanud ning välja toonud, et VV määrusega ei ole kehtestatud seadusest rangemat kahju suuruse kindlaks tegemise korda ning kahju suurus on kindlaks tehtud korrektselt. IV. RINGKONNAKOHTU POOLT 18 TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
6. Ringkonnakohus, olles uurinud apellatsioone, vastust apellatsioonidele, kogutud tõendeid ja maakohtu otsust, leiab, et Viru Maakohtu
7. mai
8. a otsuse tühistamiseks ja apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus. Sissejuhatavalt märgib kohtukolleegium, et nõustub maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega, mistõttu ei pea maakohtu seisukohtade üle kordamist KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes vajalikuks. Menetlusnormide rikkumist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist apellatsioonikohus ei tuvastanud. Küll aga lisab kolleegium täiendavaid argumente, käsitlemaks apellatsioonides tõstatatud väiteid.
9. Vaidlust ei ole selles, et
10. mail
11. a leiti kalalaeva TMA-585 pardalt kastidesse sorteeritult 147 koha, millest 145 olid kaotanud eluvõime. Samast leiti 37 Peipsi siiga, kes olid samuti kaotanud eluvõime. Kusjuures 131 koha ja 37 Peipsi siiga olid alamõõdulised. Nii siia kui koha suhtes kehtis sel ajal püügikeeld. Kuigi KPE § 16 lg 2 kohaselt tuleb keelatud kalaliigi või alamõõdulise kala puhul isend vabastada kohe pärast püügivahendist väljavõtmist, ei tohi seda teha juhul, kui kala peaks osutuma sel momendil eluvõimetuks. Apellatsioonides ollakse jätkuvalt seisukohal, et kalad olid mõrra nõudmise ehk kalade mõrrast väljavõtmise hetkel eluvõimetud. Seega on ka apellatsioonimenetluse küsimuseks see, kas vaidlusalused kalad olid nende veest väljavõtmise hetkel eluvõimelised või mitte.
12. Maakohus jõudis kaudsete tõendite kogumis järeldusele, et kalad olid mõrrast väljavõtmise hetkel eluvõimelised. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt on ainsateks tõenditeks, mis kaitseversioone justkui toetavad ja räägivad vastu süüdistusversiooni kinnitavatele tõenditele, süüdistatavate enda ütlused. Nendes ütlustes kajastuvat teavet on aga maakohus pidanud õigustatult eluliselt mitteusutavaks.
13. Süüdistatavate ütlusi, mille kohaselt prooviti kala vette tagasi lasta ning pardale jäi üksnes kala, mis oli eluvõimetu, ei pea usaldusväärseks ka ringkonnakohus. Esiteks räägib süüdistatavate ütlustele vastu juba fakt, et 147 avastatud kohast olid kaks elujõulised. See tähendab, et vaidlusteta polnud mõrra nõudmise hetkel mitte kõik kalad eluvõimetud. Kohtukolleegium suhtub äärmise skepsisega ka süüdistatavate ennasõigustavasse selgitusse, nagu olekski mõrd selline püügivahend, milles kalad tihtipeale hukkuvad. Ei tundu tõenäoline, et niivõrd ohtlik püügiriist oleks sellisel juhul keeluajal lubatud. Seda ei kinnita ka asjaolu, et teises mõrrakotis, mille keegi kaluritest avas, osutusid elujõulisteks ning ujusid ära kõik selles olnud kalad.
14. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistatavad tuleb neile inkrimineeritud süüdistuses õigeks mõista, sest asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused ja küsitavused, mis tuleb tõlgendada nende kasuks. Kohtukolleegium sellekohase lähenemisega ei soostu. Nimelt ei tõlgendata KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa omada sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo-põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 3-1-1-38-11 p 18). Esimese astme kohus on hinnanud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid kogumis ning analüüsi tulemusena kõrvaldanud esile kerkinud kahtlused.
15. Nii on maakohus korrektselt leidnud, et asjaolusid on võimalik tuvastada ka vaid kaudsete tõendite alusel, kui need moodustavad sellise omavahelise süsteemi, mis ei anna alust 19 kahelda selle usaldusväärsuses. Eesti vanarahvatarkus ütleb, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid see ei tarvitse siiski alati paika pidada. Näiteks peitkuritegude puhul ei pruugi uuritava sündmuse puhul algusest lõpuni pealtnägijaid leiduda. Nii oli see ka süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Kalalaeval viibisid vaid süüdistatavad W.M , R.C ja V. Mashkin. Ainult nemad nägid vahetult, kas kala oli mõrrakoti laevale tõmbamise ja kotist välja võtmise ajal eluvõimeline või mitte. Sellistel juhtudel on igati õigustatud minevikusündmusi rekonstrueerida, hinnates vajadusel asjas kogutud kaudseid tõendeid kogumis.
16. R.C kaitsja on seisukohal, et kuna kalade elujõulisuse osas pole vastavat ekspertiisi korraldatud, on sellekohane kahtlus seetõttu kõrvaldamata jäänud. Ringkonnakohus selle vastuväitega ei nõustu. Ekspertiisiakt on vaid üks KrMS § 63 lõikes 1 nimetatud tõenditest. Kuna praegusel juhul on olemas mitmeid tõendeid, mis kohade ja siigade elujõulisusele mõrra nõudmise hetkel viitavad, pole kõnealuse ekspertiisiakti puudumine lüngaks, mida teiste asjas kogutud tõenditega kõrvaldada ei õnnestuks. Kohtukolleegium uuris samuti asja juurde tõenditena võetud sündmuskoha vaatlusprotokolli, asitõendite vaatlusprotokolli ja kontrollimise käigus Peipsi järvel tehtud salvestise faile, mis kogumis veenvalt kinnitavad ebaseadusliku kalapüügi avastamise ja rikkumise asjaolusid.
17. Maakohtule on ette heidetud, et kalade värskus sündmuskoha vaatluse ajal ei tähenda seda, et mõrrakotist laevale võtmise ajal oleks need värsked olnud. Tuleb nõustuda, et kala värskus ei demonstreeri kala elujõulisust, vaid tähendab seda, et see pole riknenud. Küll aga ilmestab kala seisund lihtsustatult öeldes seda, kui kaua aega tagasi on ta hukkunud. Nii tunnistajate P.J. i ja S.V. u ütlused, rinnakaamera salvestised, kui
18. mai
19. a asitõendi vaatlusprotokoll – mis toetub konkreetsetele tunnustele, nagu naha, lima, silmade, lõpuste omadused ja sisemiste käärimisprotsesside tunnuste puudumine – kinnitavad üheselt, et kohad ja siiad olid inspektorite saabumise hetkel värsked. Kuivõrd tegu oli värske kalaga, millel puudusid igasugused riknemise tunnused, pidid kalad olema eluvõimetuks muutunud võrdlemisi lühikese aja jooksul. Kuigi siiad ja kohad olid avastamise hetkel peaaegu kõik kõhuga ülespoole ega olnud võimelised ujuma, oli kalade seisukord siiski sedavõrd hea, et vähemalt osad nendest veel liigutasid. See kinnitab aga üheselt, et kalad olid võrdlemisi lühikest aega tagasi eluvõime kaotanud, ja viitab sellele, et kalad pidid mõrra nõudmise hetkel olema eluvõimelised.
20. Kõnealuste kohade ja siigade tõenäolisele eluvõimele mõrra tühjendamise ajal osutab ka vaatamiskotis olnud kalade seisund. Inspektorite saabumise ajal toimetasid süüdistatavad teise mõrra nõudmisega. Püügi peatamise hetkel tühjendatavas mõrras (vaatamiskotis) olevaid kalu ei jõutud veel kalalaeva pardale tõsta ja kastidesse sorteerida, mistõttu oli mõrrakott koos selles ujuvate kaladega kalalaeva kõrval vees. Tunnistaja S.V. u ütluste kohaselt paistis kotist nii siiga kui koha. Seejärel avas keegi kaluritest kõnealuse koti, mille tulemusena ujusid kõik selles viibinud kalad sellest välja ning pinnale ulpima ei jäänud neist ükski. Tuleb nõustuda esimese astme kohtuga, et ei tundu kuigivõrd loogiline ja pole eluliselt usutav, et kui esimese mõrra nõudmise hetkel osutus väidetavalt eluvõimetuks (kaitseversioon) üle 180 kala, siis teisel juhul polnud eluvõimetu mitte ükski. Olgugi, et ainuüksi selle taustal W.M-i , R.C ja V. Mashkini süüd nendele inkrimineeritavas kuriteos kaalukalt ei tõenda, tuleb seda kogumis muude süüdistuse versiooni kinnitavate asjaoludega vaieldamatult arvestada.
21. R.C kaitsja väidab vastu, et on võimatu öelda, et kõik 145 isendit koha ja 37 isendit siiga oleksid olnud püügivahendi nõudmisel elujõulised ning isegi juhul, kui osa neist 20 olid elujõulised, ei pruukinud teised elujõulised olla. Ka sellesisulist vastuväidet ei saada edu. KarS § 361 koosseisu realiseerimiseks on vajalik olulise kahju olemasolu. KarS 121 p 1 kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus selline, mis ületab 4000 eurot. Kohtupraktikas ei ole välistatud lugeda kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks ka selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isikute poolt varem toimepandud teo toimepanemise viisiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-32-05, p 8). Praegusel juhul pole vaidlust selles, et süüdistatavad jätsid vähemalt kaks koha vette tagasi laskmata – on tõsikindlalt tuvastatud, et avastatud kalade juurest leiti kaks eluvõimelist koha, kes vabastati Peipsi järve. Nagu eelnevalt märgitud, viitavad teisedki maakohtu poolt uuritud tõendid veest välja võetud kalade eluvõimelisusele. Seetõttu puudub ringkonnakohtu hinnangul igasugune põhjus arvata, et teiste kalade eluvõimelisusega võinuks olukord olla teistsugune.
22. Kohtukolleegium nõustub kannatanu seisukohaga, et maakohus on põhjalikult hinnanud kõiki asjas uuritud kirjalikke tõendeid, tunnistajate ning süüdistatavate ütlusi ning jõudnud korrektselt järeldusele, et kohad ja siiad olid nende veest välja võtmise hetkel eluvõimelised. Tõendite kogum on piisav järeldamaks süüdistusversiooni paikapidavust.
23. Kaitsjad püstitavad veel küsimuse, millisest regulatsioonist tuleb KarS § 361 lg 1 koosseisulise tagajärje ehk keskkonnale olulise kahju tekitamise hindamisel lähtuda – kas

§ 73lg-st 3 või lg-st 6.

Ringkonnakohus leiab, et kaevatavas otsuses on see küsimus juba veatult lahendatud ning kaitseargumentatsioon maakohtu motiivide või järelduse muutmiseks selleski küsimuses alust ei anna.

1. R.C kaitsja on seisukohal, et tulenevalt karistusõiguses kehtiva määratletuse põhimõttest tuleb lähtuda keskkonnale vahetult tekitatud kahjust, mitte täiendavalt kehtestatud erikoefitsendist ehk viiekordsest määrast. Kuna isendipõhiselt oli tekitatud kahju 1820 eurot ja kilogrammi põhiselt 1312,40 eurot, pole täidetud olulise kahju kriteerium.
2. Esiteks jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et kohtuväline menetleja on tekkinud kahju korrektselt arvutanud, lähtudes isendite arvust, mitte aga kalade üldmassist. Seda seetõttu, et kohasid ja siigasid polnud palju, mistõttu oli nende isendipõhine hindamine ratsionaalne ja ei võtnud ülemäära palju aega. Seega on korrektne kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktis kajastatud kahju 1820 eurot.
3. Juhul, kui tegemist on

§-s 71 sätestatud rikkumise toimepanemisega, ei lähtuta tekitatud kahju määramisel mitte

§ 73lg-st 3, vaid sama paragrahvi lõikest 6.

Tuleb nõustuda kannatanu positsiooniga, et

§ 73

lg 6 viitab selgesõnaliselt

§ 71

rikkumisele kui viiekordse määra arvestamise alusele.

§ 71

annab loetelu, mida loetakse kutselisel kalapüügil kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks. Esimese alternatiivina sisustatakse tõsise rikkumisena nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 esimese punkti „a“ alapunktis viidatakse tõsise rikkumise sisustamisel tegevusele, mida vastavalt artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Esimese astme kohtus leidis tuvastamist, et W.M, R.C ja V. Mashkin, olles kutselised kalurid, rikkusid EN määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 3 p 1 alapunkti „d“, mille kohaselt peetakse kalalaeva ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevaks, kui on püütud otseselt kalavarusid, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud. Maakohtu sellekohane motivatsioon on õige: hoolimata 21 püügikeelust, keeluajal eripüüki võimaldava püügiloa puudumisest ja püütavate kalade alamõõdulisusest, püüdsid süüdistatavad omavoliliselt ja ebaseaduslikult Peipsi järvest koha ja siiga. Seega on süüdistatavate tegevus käsitletav tõsise rikkumisega

§ 71kohaselt.

Süüdistatavad on toime pannud ebaseadusliku kalapüügi, millega on kahjustatud kalavarusid. 44. Ühe küsimusena on tõusetunud seegi, kas ja kuidas tuleks eristada tekitatud kahju suurust kahju hüvitise suurusest. Ringkonnakohus jagab siin maakohtu arusaama ning leiab samamoodi, et

§ 73kolmas ja kuues lõige ei erista kuidagi kahju hüvitise suurust kahju suurusest.

Kuna keskkonnakahju puhul pole võimalik alati selle täpset suurust kindlaks teha, on kõigiti loogiline, et teatud puhkudel lähtutakse n-ö erikoefitsendist ehk käesoleval juhul viiekordsest määrast. Nii korrutataksegi

§ 73lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.

juuni

1. a määruse nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 3 alusel kalaliigile tekitatud kahju suuruse arvutamiseks kalapüügiseaduse § 73 lõikes 6 nimetatud juhtudel kalaliigile tekitatud kahju suurus kalapüügiseaduse § 73 lõikes 6 toodud vastava määraga. Seega on õige kahju suurust hinnata läbi viiekordse määra.
2. Kuivõrd süüdistatavad panid toime

§-s 71 nimetatud rikkumise, võetakse kahju hindamisel aluseks

§ 73lõike 3 alusel kindlaks tehtud viiekordne määr.

Lähtudes kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktis kajastatud isendipõhisest kahjust (vt käesoleva otsuse p 42), milleks oli 1820 eurot, on viiekordseks määraks 9100 eurot. Kuna see täidab KarS 121 p-s 1 sätestatud olulise kahju määra kriteeriumi, on süüdistatavad realiseerinud KarS § 361 lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu.

1. W.M-ile , R.C-le ja V. Mashkinile mõistetud karistusi ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud põhjalikult kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid, mõistetud karistus vastab süüdistatavate süü suurusele, on seaduslik ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.
2. Kohtukolleegium ei nõustu kriitikaga, nagu oleks tsiviilhagi põhjendamata. Hagiavaldusest nähtuvalt on selles selgelt viidatud nii nõude aluseks olevatele faktilistele kui õiguslikele asjaoludele, ühtlasi on hagis selgelt esitatud looduskeskkonnale tekitatud kahju arvestus. Kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et W.M , R.C ja V. Mashkin panid toime kalapüüginõuete rikkumise, millega nad tekitasid olulise kahju looduskeskkonnale. Süüdistatavad püüdsid 145 koha ja 37 Peipsi siiga, millest tulenevalt on kahjunõude suurus 9100 eurot. Korrektne on seegi, et kuivõrd W.M , R.C ja V. Mashkin tekitasid kahju koos, on nad solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. VÕS § 137 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Vastavalt VÕS § 133 lg-le 1 kuulub hüvitamisele keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatavad ebaseadusliku kalapüügiga tekitanud kalavarudele ilmselgelt kahju, sest kalapüügikeeld on kehtestatud kalavarude kaitsmise eesmärgil. KrMS § 310 lg 1 kohaselt, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab tsiviilhagi osaliselt või täielikult või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Seega on maakohus õigesti W.M-ilt , R.C-lt ja V. Mashkinilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistnud keskkonnakahju summas 9100 eurot. 22
3. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
4. V. Mashkini kaitsja Kaido Kooga esitas
5. juunil
6. a seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga taotluse 226,80 euro osas. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 210 minutit ehk kolm ja pool tundi. Kaitsja palub see lugeda menetluskuluks ning soovib, et see hüvitatakse K. Kooga Advokaadibüroole. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja 226,80 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka.
7. W.M-i kaitsja Heiki Kuningas esitas
8. juulil
9. a seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga taotluse 259,20 euro osas. Kaitsja palub see lugeda menetluskuluks ning soovib, et see hüvitatakse Advokaadibüroole Objartel & Partnerid. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja 259,20 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka.
10. R.C kaitsja Anti Aasmaa esitas
11. juulil
12. a seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga taotluse 324 euro osas. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja õiguslikuks analüüsiks 90 minutit, apellatsioonkaebuse koostamiseks 180 minutit ja Heiki Kuninga ning Kaido Kooga apellatsioonidega tutvumiseks 30 minutit, seega kokku 5 tundi. Kaitsja palub see lugeda menetluskuluks ning soovib, et see hüvitatakse Advokaadibüroole Anti Aasmaa. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja 324 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka.
13. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb eelnimetatud summad KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatavatelt riigi kasuks välja mõista. Süüdistatavad peavad menetluskuludega seonduva raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2).
14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
15. mai
16. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 23 Aarne Sarjas