2-23-10709/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20.01.2025.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-10709 Tsiviilasi H Oe (O) hagi A Ii (I) vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise, kasutuseelise ja kahju hüvitamise nõudes Tsiviilasja hind 26 919,65 eurot Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja: H O (isikukood xxx), lepinguline esindaja L K (e-post: : xxx) Kostja: A I (isikukood xxx), lepinguline esindaja K K (e-post: xxx) Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Rahuldada hagi.

2.Mõista kostja A I ebaseaduslikust valdusest välja kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hageja H O otsesesse valdusesse.

3.Mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja kasutuseelis perioodi 05.07.2023 27.07.2023 eest summas 466,70 eurot;

4.Mõista kostjalt A Iilt hageja H O kasuks välja kasutuseeliste hüvitis alates 28.07.2023 summas 629 eurot kuus kuni kinnisasja, asukohaga xxx (registriosa nr xxx), valduse hagejale üleandmiseni.

5.Mõista A Iilt H O kasuks välja kahjuhüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest summas 225 eurot.

6.Mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras punktis 3-5 nimetatud nõuetelt alates 29.07.2023 kuni nõuete tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 7. Jätta menetluskulud kostja A I kanda.

2-23-10709 8. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA NÕUE 1. Hagist nähtub, et hageja ainuomandisse kuulub kinnistu asukohaga xxx, registriosa nr xxx.

2.Hageja ja kostja kooselu lõppes 01.01.2015. Hageja ei andnud kostjale luba kinnistut elukohana edaspidiselt kasutada. Kostja keeldus kinnistult lahkumast, mistõttu jäi kinnistu kostja otsesesse valdusesse. Kooselu lõppemise järgselt on hageja olnud sunnitud elama üürikorteris.

3.04.04.2023 esitas hageja lepingulise esindaja vahendusel nõude valduse vabastamiseks, milles nõudis kinnistu valduse vabastamist hiljemalt 04.07.2023. Samas nõudes teatas hageja, et soovib kasutuseeliste hüvitamist alates 01.01.2015 kuni valduse vabastamiseni, hinnates seisuga 04.07.2023 kasutuseelise nõude suuruseks kokku 60 000 eurot. Kostja sai nõude kätte 21.04.2023, ühendust ei võtnud, vastuväiteid ei esitanud ning jättis valduse vabastamata.

4.Kostjal ei ole olnud alust kinnistu valdamiseks ei tasuta kasutamise ega üürilepingu sätete alusel. Õiguslik alus kinnistu valdamiseks on kostjal puudunud alates 01.01.2015.

Võimalike vastuväidete ennetamiseks jälgis hageja ülesütlemisel üürilepingu ülesütlemise regulatsiooni, millest johtuvalt ei saa olla vaidlust, et hagi esitamise seisuga puudub kostjal igal juhul alus kinnistu valdamiseks olukorras, kus kohus ei tuvasta seltsingulise suhte olemasolu.

5.Kostja ainuvalduses on alates 01.01.2015 olnud kinnistu, mille eluruumide pind on kokku 44,3 m2. Elamus on elektriühendus, vee- ja kanalisatsiooniühenduse liigiks on võrk.

Kinnistu suuruseks on 661 m2. Tegemist on seega kõigi mugavustega rahulikus ja hinnatud piirkonnas asuva elamuga, kus on ka oma aed. Hageja poolt kaotatud kasutuseelise väärtus on perioodil 05.07.2023 – 27.07.2023 kokku 466,70 eurot mis on kujunenud täpsemalt järgmiselt: seisuga 19.07.2023 oli Kv.ee portaalist nähtuvalt (vt 28.07.2023 hagi LISA 6) xxx linnaosas keskmine kinnistu ruutmeetri üürihind oli 14,2 eurot, millest johtuvalt hindas hageja alates 05.07.2023 kinnistu üürihinnaks 629 eurot (44,3m2x14,2 eurot). Perioodil 05.07.2023 – 27.07.2023 oli kasutuseelis seega 466,70 eurot (629 / 31 x 23).

2 2-23-10709 6. TsMS § 369 alusel nõuab hageja kasutuseelist alates 28.07.2023, st alates hagi esitamisest 629 eurot kalendrikuus. Kuivõrd kostja on aastate vältel keeldunud kinnistut vabastama ega ole tasunud hagejale ka kasutuseelist/üüri, puudub mõistlik eeldus, et kostja oma kohustusi ka tulevikus vabatahtlikult täidab.

7.Hageja on kasutanud kohtueelses menetluses õigusabi oma õiguste maksma panekuks.

Selles osas tekkis tal kulu 615 eurot, mis vastab lepingulise esindaja 4,1 töötunnile koos käibemaksuga (150 eurot/h). Ajakulu seisnes asjaolude analüüsimises ja nõudeavalduse koostamises ning esitamises kostjale. Hageja poolt kantud kulu on lepingulisele esindajale tervikuna tasutud. Hageja nõuab kostjalt kohtuvälise õigusabikulu hüvitamist summas 225 eurot, s.o summa osas, milles maakohus hagi rahuldas.

Kui pooled oleksid omavahel suutnud küsimused lahendada, poleks pidanud hageja täiendavaid kulusid õigusabile kandma. Seega kantud kulu ja kostja põhjustatud olukorra vahel eksisteerib põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses.

8.Edasiulatuvalt nõuab hageja viiviseid hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni võla täieliku tasumiseni lähtuvalt TsMS § 367 sätestatud põhimõttest. Edasiulatuva viivise palub hageja välja mõista alates 28.07.2023, s.o hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast. Hagi esitamise seisuga oli hageja sissenõutavaks muutuv nõue 691,70 eurot (466,70 + 225). Hagi esitamise hetkel oli seadusjärgne viivis 12 % aastas ehk viivis päevas oli 0,033 ehk viivis päevas 0,23 eurot. Aastane viivis 83,95 eurot (0,23 x 365).

9.Hageja palub: mõista kostja A I ebaseaduslikust valdusest välja hagejale H O kuuluv kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hageja H O otsesesse valdusesse; mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja kasutuseelis perioodi 05.07.2023 - 27.07.2023 eest summas 466,70 eurot; mõista kostjalt A Iilt hageja H O kasuks välja kasutuseeliste hüvitis alates 28.07.2023 summas 629 eurot kuus kuni kinnisasja, asukohaga xxx (registriosa nr xxx), valduse hagejale üleandmiseni; mõista A Iilt H O kasuks välja kahjuhüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest summas 225 eurot; mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja viivis põhi- ja kahju hüvitamise nõuetelt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast (s.o alates 29.07.2023) päevast VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud kehtivas määras kuni põhinõude tasumiseni.

10.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja ja kostja ei ole mitte kunagi sõlminud seltsingulepingut ühisvara loomiseks poolte sisesuhtes. Hagejal on puudunud ka tahe ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.

11.Ebaõige on esmalt kostja väide, et kuigi pooled ei olnud abielus otsustati siiski ühiselt soetada vara, luues ühine majapidamine ning läbi oma tegevuste ühist varalist väärtust suurendades. Kostja väide on tõendamata. Samaselt on tõendamata ja paljasõnalised kostja väited, justkui oleks kostja leidnud müügisoleva suvila aadressiga xxx ning, et pooled otsustasid selle ühiselt osta hageja nimele. Paljasõnalised on ka kostja väited tema äritegevuse ning sellega seotud riskide maandamise kohta. 07.05.2002 laenulepingu pooleks oli vaid hageja (vt kostja 08.12.2024 lisa 1), sest kinnisasja omanikuks pidi saama vaid hageja. Erinevaid kokkuleppeid ei sõlmitud. Fakt, et laenu tagatiseks seati ühishüpoteek ka kostja õele kuuluvale kinnistule, ei viita kuidagi seltsingule. Kostja õde soovis hagejat kinnistu ostmisel aidata, sest kinnistut kasutas elukohana ka kostja. Lisaks ei ole kostja tõendanud, kes on O P.

3 2-23-10709 12. Tõendamata ja paljasõnaline on kostja väide, et 53 000 EEK-i (3387,44 EUR) tasuti kostja poolt otse müüjatele. Kostja on 08.12.2024 menetlusdokumendi lisas 2 esitanud notariaalse lepingu, mille kohaselt ostjaks on hageja. Lepingi punkt 4.2 sätestab sõnaselgelt: 53 000 krooni on Ostja tasunud müüjale enne lepingu sõlmimist ja millise summa saamist tõendab Müüja allakirjutamisega lepingule. Kostja ei ole tõendanud, et 53 000 krooni oleks tema tasunud näiteks hageja eest. Seega saab kostja enda esitatud tõendi pinnalt vaid järeldada, et 53 000 krooni tasus hageja.

13.Kostja ei ole tõendanud, et tema ehitas xxx kinnistu ümber aastaringselt elamiseks sobivaks majaks. Tõendamata on ka, et ehitustööde finantseerimiseks sõlmiti xxx laenuraha saamiseks täiendavaid laenulepinguid kuueteistkümnel korral. Kostja on lisas 4 esitanud 08.02.2008 laenulepingu, milles nähtub, et kostja on 2008 aastal kaastaotleja, mitte laenu saaja.

Ka J S ajalooline kokkuvõte piirkonna kinnistute arengu kohta ei tõenda, et just kostja ehitas suvila ümber majaks, mida saab kasutada aastaringseks elamiseks. Teada ei ole, kelle sõnade kohaselt on J S kostja poolt 08.12.2024 lisas 5 esitatud kokkuvõtte koostanud. Veenduda ei saa, et andmete õigsus oleks kontrollitud. Võib eeldada, et kostja on ise J S andnud info, et tema oli justkui ehitaja. Seega ei ole lisa 5 usaldusväärne tõend ja see tuleb jätta tähelepanuta.

Tõendamata on ka kostja väited, et kostja panustas oluliselt kinnistul asuva hoone renoveerimisse oma tööjõu ja rahaga. Kostja ei ole ka tõendanud laenumaksete teenindamist. Kui hageja eest on kostja, või viimase õde, laenumakseid tasunud, saavad tekkida rahalised nõuded hageja vastu. Hageja märgib siiski etteruttavalt, et enam kui 3 aasta vanused võimalikud nõuded on aegunud ning hageja esitab aegumise vastuväite.

Mis puudutab kostja poolt lisas 7 esitatud kirjavahetust, siis viitab hageja, et on 20.02.2022 märkinud, et tema laenu ei maksa. Tõepoolest tol hetkel hageja laenu ei maksnud, sest hagejal puudusid rahalised võimalused nii laenu teenindamiseks kui oma eluaseme eest üüri tasumiseks ning teiseks kasutas kinnistut elukohana kostja. Ehk laenulepingu teenindamisel oli kas tegemist maksetega kinnistu kasutamise eest või on kostjal hageja vastu laenumaksete teenindamisega seoses tagasinõue. See, et hageja 2022 ei tasunud, ei luba järeldada, et hageja laenumakseid varasemalt ei teenindanud.

14.Kostja ei ole välja toonud oma panuse suurust ega ka selle kujunemist. Selleks, et üleüldse saaks rääkida seltsingulaadsest suhtest peaks kostja tõendama, et ta on kinnistu omandamiseks või parendamiseks teinud olulisi ja hagejaga võrreldavaid panuseid (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-109-14, p 19). Kostja ei ole seda tõendanud ning ei hageja ega kohus ei pea tõenditest asjaolusid otsima. Kostja on 08.12.2024 seisukoha punktis 12 viidanud küll konto väljavõtetele, kuid arvestust, kui palju on kostja või kostja õde laenumakseid tasunud, kostja teinud ega esitanud ei ole.

Kostja märgib edasiselt punktis 15 mh, et kostja on soovinud tähtajatu seltsingusuhte likvideerimist ja tehtud panuste tagastamist. Seltsingu lõppemise alused sätestab VÕS § 596. Kostja esitatud asjaoludest aga ei nähtu millal on kostja teinud tahteavaldusi seltsingu lõpetamiseks ning kuidas kujuneb kostja panust, mis kuuluks tagastamisele.

Hageja ei nõustu ka kostja poolt punktis 23 esitatud arvestuskäiguga. Esmalt ei ole kostja tõendanud, et tema tasus kinnistu ostmisel 3387,44 eurot (53 000 krooni). Teiseks jääb 4 2-23-10709 arusaamatuks, kuidas kujuneb summa 34 424,53 eurot. Kostja väidab, et tegemist on kostja ja kostja õe poolt kuni märtsini 2024 tasutud laenumaksetega. Kostja ei ole esitanud aga ühtegi tõendit, mis tema väiteid kinnitaks. Kolmandaks jääb arusaamatuks ning kostja arvestuskäigust ka ei nähtu, mis on kostja hinnangul temale tagastatav panus.

Neljandaks ei ole kostja esitanud vastuhagi seltsingu vara jagamiseks ega isegi mitte tasaarvestusavaldust.

15.Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus kinnisasja valdamiseks. Isegi, kui hüpoteetiliselt möönda, et kostjal on rahalised nõuded ning kostja võiks nõuda ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel (millega hageja ei nõustu), siis see ei anna alust esmalt kinnisasja valdamiseks ning teiseks ei ole kostja nimetatud nõudeid esitanud ega nende olemasolu ka tõendanud.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGIAVALDUSELE 16. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Hageja ja kostja kooselu sai alguse 1998 aastal, kui pooled asusid koos elama kostjale kuuluvas xxx asunud korteris.

17.Kuigi pooled ei olnud abielus, otsustati siiski ühiselt soetada vara, luues ühine majapidamine ning läbi oma tegevuste ühist varalist väärtust suurendades. Seega olid pooled sõlminud seltsingulepingu ühisvara loomiseks poolte sisesuhtes. Kostja leidis xxx linnaosas müügis oleva suvila aadressiga xxx (registriosa xxx) ning pooled otsustasid selle ühiselt osta. Kuna poolte eesmärk oli kooselus ühise majapidamise loomine ja kostja usaldas hagejat siis otsustati, et soetatav kinnisasi xxx (registriosa xxx) registreeritakse hageja nimele. Sellise otsuse tegemisel mängis ka olulist rolli see, et kostja oli aktiivne äritegevuses ning äritegevuste ebaõnnestumiste korral ei tekiks võimalust, et ostetav kinnisasi võidaks ebaõnnestunud tehingute korral täitemenetluse käigus müüdavaks osutuda.

18.Hageja ja kostja ühisel kokkuleppel sõlmisid hageja H O ja AS xxx 07.05.2002.a laenulepingu nr. xxx ning samal päeval 07.05.2002.a sõlmiti kinnistu xxx, xxx ostumüügi- ja ühishüpoteegi seadmise leping notari ametitoimingute raamatu registri numbriga 4962. xxx laenu tagatiseks seati ühishüpoteek ostetud kinnistule xxx ja kostja A I`i õele L P`le (P) kuulunud korterile aadressiga xxx ning täiendavalt lisandus käendajana kostja A I`i onu O P.

Kinnistu xxx osteti hinnaga 530000 EEK (33 874,47 EUR), millest 477000 EEK (30487,02 EUR) tasuti xxx saadud laenuga ja 53000 EEK (3387,44 EUR) tasuti kostja A I`i poolt otse müüjatele (mille saamist on müüjad kinnitanud notarilepingus).

Kuna kinnistul xxx asus väike suvila (tüüpprojekti järgi kasuliku pinnaga 44,3 m 2 ja ehitusaluse pinnaga 61,0 m2), siis hakkas kostja seda ümber ehitama majaks, milles oleks võimalik aastaringselt sees elada (Lisa 3 – hindamisakt lk 47-50).

Ehitustööde finantseerimiseks sõlmiti xxx täiendava laenuraha saamiseks kuueteistkümnel korral laenulepingu lisasid ajavahemikul 2002.a kuni 2008.a, mille tulemusel oli laenusumma suuruseks kokku 130 284,95 eurot. Samuti lisandus laenulepingu juurde kaastaotlejana kostja A I (Lisa 4 – Laenulepingu lisa 16 näitlikustamiseks).

Seega jäi laenusaaja H Oe ja kaastaotleja A I`i laenu xxx ees tagama H Oe nimele 5 2-23-10709 kinnistusraamatus registreeritud kinnistu xxx; kostja A I`i õe L P korteriomand xxx; kostja A I`i onu O P eraisiku käendus.

19.Hageja ja kostja panustasid omandatud kinnistu parendamisse. Kostja A I ehitas suvila ümber majaks, mida sai aastaringselt kasutada elamisena, mille tõenduseks esitab kostja aedlinna elaniku J S ajaloolise kokkuvõtte piirkonna kinnistute arengu kohta (Lisa 5 – Aedlinn karjamaale, J S ajalooline kokkuvõte, lk 24). Koos maja juurdeehitusega on käesolevaks hetkeks xxx kinnistul asuva hoone suletud netopind 107,3 m 2 ja ehitusalune pind on 131,0 m2 (Lisa 3 – Hindamisakti lk 51-54). Ehitisregistris puudub veel uuendatud hoone informatsioon ehitus- ja kasutusloa kohta, kuid xxx OÜ arhitekt xxx on vastavate toimingute tegemisega alustanud.

20.Hageja ja kostja kooselu lagunes 2015 aastal peale seda, kui kostja pidi õnnetusjuhtumi tagajärjel ratastooli kasutama hakkama. Kostja õppis küll uuesti käima, kuid hageja H O lahkus siiski vabatahtlikult kooselust teise mehe juurde elama.

21.Eelnevalt kirjeldatust nähtub üheselt, et hageja ja kostja vahel olid seltsingulepingulised suhted. Pooled omandasid kinnistu xxx ja ehitasid kinnistul oleva hoone ümber elumajaks eesmärgiga ühiselt koos elada ning panustasid ühiselt eesmärgipäraselt tulemi saavutamise nimel. Hageja ja kostja soov oli ühisvarana ühise elukoha loomine, mille saavutamiseks oli laenu kaastaotlejaks kostja ning käendajaks ja täiendava hüpoteegi seadjaks kostja lähisugulased, õde ja onu.

22.Kostja panustas oluliselt kinnistul asuva hoone renoveerimisse oma tööjõuga ja rahaga (lisaks laenurahale) ning maksis läbi aastate tagasi ka pangalaenu igakuised makseid (vajadusel esitab kostja panga väljavõtted). Viimastel aastatel tasus pangalaenu igakuiseid makseid kostja õde xxx (Lisa 6 – panga väljavõtted), kellele kostja selleks otstarbeks raha andis. Seega tuleb kostja tegevusi käsitada panuse tegemisena seltsingusse VÕS § 580 lg 1 mõttes. Hageja panus pangalaenu tagasimaksetesse on olnud olematu, kuna hagejal endal vajalikud sissetulekud ja finantsvõimalused puudusid.

Hageja on isegi kirjutanud 20.12.2022.a kostja õele, et ta ei maksa pangale laenu tagasi (Lisa 7 – hageja ja xxx kirjavahetus). Hageja on pangalaenu tagasimakseid sooritanud alles 2024 aasta kevadest alates.

23.Kuna xxx omandas xxx laenulepingud, siis toimub laenulepingust tulenev suhtlus xxx.

Kodulaenu lepingu nr xxx laenujääk 2024 aasta augustikuu seisuga oli 95 860.42 EUR.

24.Kostja on soovinud tähtajatu seltsingusuhte likvideerimist ja tehtud panuste tagastamist ning kostja õde on soovinud tema korteriomandile poolte poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi kustutamist korduvalt 20.12.2022.a, 08.02.2023.a, 23.01.2024.a.

25.xxx OÜ väljastas 29.11.2024.a hindamisakti, mille kohaselt on kinnistu xxx turuväärtus 203 000 eurot.

26.Kostja leiab, et kinnistu xxx on poolte sisesuhte mõttes poolte ühisvara ning seega ei saa hageja väita, et kostja kasutas kinnistut täielikult aluseta. Hagejal puudub õigus kasutuseelise hüvitisele. Tulenevalt ühisvara (poolte sisesuhte mõttes) olemasolust ei ole põhjendatud ka hagiavalduses esitatud teised nõuded ning kõik hageja nõuded tuleb jätta rahuldamata.

6 2-23-10709 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 27. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

28.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: a. poolte kooselu sai alguse 1998. a; b. hageja ja xxx sõlmisid 07.05.2002 laenulepingu nr xxx ning kinnistu xxx ostumüügi- ja ühishüpoteegi seadmise lepingu. xxx laenu tagatiseks seati ühishüpoteek ostetud kinnistule xxx ja kostja A I`i õele xxx`le (xxx) kuulunud korterile aadressiga xxx ning täiendavalt lisandus käendajana xxx; c. kinnistusraamatu kohaselt kuulub kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hageja ainuomandisse; d. poolte kooselu lõppes 01.01.2015 ning kinnistut on sellest ajast alates vallanud kostja; e. 04.04.2023 esitas hageja lepingulise esindaja vahendusel kostjale nõude valduse vabastamiseks hiljemalt 04.07.2023; f. kostja ei ole hagejale kinnistu valdust üle andnud.

29.Hageja palub: mõista kostja A I ebaseaduslikust valdusest välja hagejale H O kuuluv kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hageja H O otsesesse valdusesse; mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja kasutuseelis perioodi 05.07.2023 - 27.07.2023 eest summas 466,70 eurot; mõista kostjalt A Iilt hageja H O kasuks välja kasutuseeliste hüvitis alates 28.07.2023 summas 629 eurot kuus kuni kinnisasja, asukohaga xxx (registriosa nr xxx), valduse hagejale üleandmiseni; mõista A Iilt H O kasuks välja kahjuhüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest summas 225 eurot; mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja viivis põhi- ja kahju hüvitamise nõuetelt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast (s.o alates 29.07.2023) päevast VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud kehtivas määras kuni põhinõude tasumiseni 30. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et tal on õigus keelduda valduse üleandmisest, kuna poolte vahelisele kooselule tuleb kohaldada seltsingusätteid, millest tulenevalt on kinnistu poolte sisesuhtes ühisvara ja kostjal on sellest tulenevalt valdusõigus.

Hageja leiab, et kostjal puudub õigus valduse vabastamisest keelduda, kuivõrd seltsingu olemasolu on tõendamata.

31.AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 82 lg 1 sätestab, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 83 lg 1 sätestab, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Valduse õiguslik alus saab olla mõni piiratud asjaõigus või omanikku valdaja valdust taluma kohustav võlaõiguslik kokkulepe, kuid 7 2-23-10709 õiguslik alus saab tuleneda ka seadusest või kohtulahendist (vt RKTKo nr 2-16-9519/78 p

27).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-178-14 p-is 11 märkinud järgmist: „AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et (i) hageja on korteriomandi omanik, (ii) kostja on korteriomandi valdaja ning (iii) kostja valdab korteriomandit õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole korteriomandi valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata, või mitte.“ 32. Kinnistu omanikuks on hageja – see tuleneb kinnistusraamatust.

AÕS § 119 lg 1 kohaselt tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Juhul kui seltsingulepingu eesmärgiks on kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, peab seltsinguleping olema seega notariaalselt tõestatud.

Analoogset seisukohta on kehtinud tsiviilkoodeksis sätestatud ühise tegutsemise lepingu osas väljendanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-142-05 (p 14). TsÜS § 83 lg 1 järgi tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Põhimõtet, et kinnisasja omandamisele suunatud seltsinguleping peab olema sõlmitud notariaalses vormis, on järgitud Riigikohtu senises praktikas (Riigikohtu 18.10.2017 otsus asjas nr 2-14-61664 p 15) ja kinnitatud ka õiguskirjanduses (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne III, § 580, p 3.6. lk 642).

Kinnistu omanikuks on hageja – see tuleneb kinnistusraamatust. Kostja ei ole väitnud, et kinnistusraamatu kanne oleks ebaõige. Kanne on kehtiv ning kostja ei ole selle õigusust vastava hagiga vaidlustanud. Kostja ei ole tõendanud, et oleks olemas asjakohane vorminõuetele vastav leping, mille alusel on kostja saanud kinnistu kaas- või ühisomanikuks. Kostja on küll seltsingu olemasolule tuginenud, kuid seltsingu olemasolu ei muuda kinnisasja senist omandikuuluvust - seltsingulepingu puhul kuuluvad üksnes seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1) ning seda majanduslikus mõttes.

33.Kostja valdab nimetatud kinnistut. Kinnisturaamatust ei nähtu kostjal kinnistu kasutamise õigust. Hageja on nõudnud kinnisasja valduse vabastamist ja hagejale üleandmist. Kostja keeldub kinnistu valduse vabastamisest. Kostja ei ole tänaseni kinnistut vabastanud.

Eeltoodu osas poolte vahel vaidlust ei ole.

34.Seega peab kohus tuvastama, kas kostjal on õiguslik alus kinnistu valdamiseks. Kostja väidab, et kinnistu on tulenevalt poolte abieluvälisele kooselule kohalduvate seltsingusätetele käsitletav ühisvarana poolte sisesuhtes, mis on ühtlasi ka tema valduse aluseks.

VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

Seltsingulepingu tunnuseks on seega eelkõige:

8 2-23-10709 35. ühine majanduslik eesmärk, 36. panuste tegemine (VÕS § 581), 37. seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele (VÕS §-d 586, 591, 592) ning 38. seltsingu juhtimise korraldatus (VÕS §-d 582 – 587).

Seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema avaldanud tahet olla nimetatud tunnustele vastavas võlasuhtes (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Seltsinguleping loetakse sõlmituks tahteavalduste vahetamise teel. Eelkõige peavad antavad tahteavaldused väljendama tahet tegutseda ühise eesmärgi nimel ning aidata sellele kaasa omapoolse panuse tegemisega.

Tahteavaldus võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 2 ja 3 järgi olla nii otsene, so sõnaselge, kui ka kaudne, so väljenduda teos, millest võib vastavat tahet järeldada.

Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu puhul kuuluvad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1).

Riigikohus on lahendi nr 2-18-255/53 p-des 15-17 märkinud järgmist: „Eeltoodut arvestades andis seltsinguleping pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest.

Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, on asjakohatu kassatsioonkaebuse väide, et kasutusõigus eeldab, et kostjate I ja II kasutusõigus oleks kantud kinnistusraamatusse.

Kostjatele I ja II tuleneb õiguslik alus kinnisasja kasutamiseks seltsingulepingust.

Kolleegium märgib, et eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on kostjad I ja II saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb kostjatele I ja II seltsingulepingust, ei ole neil õigus kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Seltsingu lõppemise alused sätestab VÕS § 596 lg 1. VÕS § 596 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt lõpeb seltsinguleping muu hulgas seltsinglaste otsusega või siis, kui seltsinglane seltsingulepingu üles ütleb. Kostjatel I ja II on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuse p-s 53 märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt (I kd, tl 134) uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. Kolleegium selgitab, et hagejale jääb võimalus seltsinguleping üles öelda. Kui seltsinguleping on lõppenud, ei ole kostjatel I ja II õiguslikku alust kinnisasja vallata.

VÕS § 597 lg 1 kohaselt võib seltsinglane tähtajatu seltsingulepingu igal ajal üles öelda.“ Seega nähtub eeltoodust, et õiguslik alus kinnisasja valdamiseks võib tuleneda mh ka seltsingulepingust (Riigikohtu 29. aprilli 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-255). Kinnisasja valdamise õigus lõppeb sellisel juhul pärast seltsingulepingu lõppemist. Seltsingulepingu lõppemise alused sätestab VÕS § 596 lg 1. VÕS § 596 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt lõpeb seltsinguleping muu hulgas seltsinglaste otsusega või siis, kui seltsinglane 9 2-23-10709 seltsingulepingu üles ütleb. VÕS § 597 lg 1 kohaselt võib seltsinglane tähtajatu seltsingulepingu igal ajal üles öelda.

Pooled ei vaidle, et hageja kolis eramust välja juba 2015. a ja 2023. a kevadel saatis hageja kostjale nõudekirja (dtl 10) valduse vabastamiseks. Kohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et isegi kui poolte vahel oli suuline seltsinguleping või abieluväline seltsingulaadse suhe, on see 2015. a lõppenud, kuivõrd hageja on pere elukohast välja kolinud. Sellises faktilises olukorras ei ole enam võimalik rääkida ühise eesmärgi nimel tegutsemisest või panuste tegemisest, mis aga on seltsingulepingu või abieluvälise seltsingulaadse suhte olemuseks. Seega on kohus seisukohal, et seltsingulepingu vastuväide ei ole alates 2015. a enam asjakohane ega anna kostjale õigust kinnistut vallata.

Kuivõrd on ilmne, et väidetav seltsingulepingu olemasolu ei anna täna enam ühelgi juhul kostjale õigust asja vallata, ei asu kohus analüüsima ka kostja väiteid abieluvälise seltsingulaadse suhte olemasolu ja selle eesmärgi ja selle raames tehtud panuste osas, kuivõrd see ei anna käesolevale asjale juurde.

Kostja on küll viidanud, et on seltsingu raames teinud eramule kulutusi ja muid panuseid, kuid ei ole esitanud valduse vabastamisest keeldumise vastuväidet VÕS § 110 alusel.

Kostja ei ole esitanud ka seltsingulepingust tulenevaid võimalikke rahalisi nõudeid ega selleks vajalikku vastuhagi või tasaarvestusavaldust. Seega puudub kostjal ka kohustuse täitmisest keeldumise vastuväide.

Kostja ei ole kohtuni toonud ega tõendanud, et kostjal oleks mõni muu õiguslik alus vaidlusaluse kinnistu valdamiseks.

39.Kuivõrd kostjal puudub alus kinnistu valdamiseks, tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel hagejale kui kinnistu omanikule vaidlusaluse kinnistu valdus tagastada. Kokkuvõttes rahuldab kohus vastava haginõude.

40.Vaatamata eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida järgmist.

Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 1315). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei 10 2-23-10709 tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel.

Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: a. mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); b. pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).

Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine.

Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme ehitamiseks.

Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p

17). Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20; VÕS § 581 lg 1).

Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p

15).

Eeltoodust tuleneb, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks ei pea olema tuvastatud seltsingulepingu sõlmimine, vaid seltsingu likvideerimise sätteid saab analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks.

11 2-23-10709 41. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kinnistu ostmiseks sissemakse. Tõendatud on, et pooled sõlmisid 08.02.2008 pangaga laenulepingu muudatuse (dtl 321), milles hageja on laenaja ja kostja on kaastaotleja, kuid ainuüksi viidatud tõendist ei ole võimalik järeldada, kas ja mil määral oli kostja kohustatud laenu tagastama, lisaks ei saa sellest järeldada, et poolte vahel oli seltsingulaadne suhe.

Samuti ei oma tähtsust see, kes ja mis asjaoludel on tasunud vaidlusaluse elamu eest pangalaenu. Juhul, kui kostja või tema õde on seda hageja eest teinud, võib kostjal olla regressinõue, kuid samas on kostja ise esile toonud, et ta oli ka laenulepingu pooleks, mistõttu võibki laenulepingu teenindamist pidada ka kostja kohustuseks. Asjaolu, et kostja õde, kes on hüpoteegiga (seatud kõnealuse laenulepingu tagamiseks) koormatud kinnisasja omanik, on laenumakseid poolte eest tasunud, ei tähenda, et poolte vahel seltsingulaadne suhe olla võiks. Fakt, et kostja õe kinnisasi tagab eramu soetamiseks ja parendamiseks võetud laenulepingut, ei tähenda, et seltsingulaadne suhe oleks hageja ja kostja vahel.

Tõendamata on kostja väited, mille kohaselt on tema alates kinnistu ostmisest kinnistut hooldanud ning sinna investeeringuid teinud. Seda ei ole võimalik järeldada kostja esitatud tõendist (dtl 324) ega ka muudest tõenditest. Võib küll möönda, et kinnistul paiknev suvila on kõikide mugavustega suvilaks ümber ehitatud, selle mahtu on suurendatud, kuid puuduvad tõendid, mis annaksid aluse lugeda selle kostja panuseks.

Liiati ei ole kostja esile toonud, milline oleks viidatud panuse majanduslik vääring.

Ka kõik eeltoodud (tõendatud) asjaolud kogumis ei ole kohtu hinnangul piisavad, et jaatada seltsingulaadse suhte olemasolu. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest oleks saanud järeldada, et kostja on teinud eseme omandamiseks või parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et poolte vahel oli seltsingulaadne suhe, mille raames tekkinuks poolte sisesuhtesse ühisvara.

42.Järgnevalt analüüsib kohus kasutuseeliste nõuet. Hageja palub mõista kostjalt A I hageja H O kasuks välja kasutuseelis perioodi 05.07.2023 - 27.07.2023 eest summas 466,70 eurot ja alates 28.07.2023 summas 629 eurot kuus kuni kinnisasja hagejale üleandmiseni.

AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause kohaselt hinnatakse eelnimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. TsÜS § 62 l õige 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-165-14, p 16; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). Riigikohus on leidnud, et kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha (RKTKo nr 3-2-1-135-05, p 26).

Seega on hageja VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud nõude eeldused järgmised:

12 2-23-10709 a. hagejale kuulub kinnisasi; b. kostja on rikkunud hageja omandit või valdust; c. kostja on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478/33, p

11).

Hageja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse ning kohus on ülal jõudnud järeldusele, et hageja omand on kehtiv. Seega on täidetud nõude esimene eeldus.

Hageja on nõudekirjas (dtl 10) palunud kostjal kinnisasi vabastada hiljemalt 04.06.2023 ning sellest johtuvalt leiab, et alates 05.06.2023 puudus kostja valdusel õiguslik alus.

Seega on täidetud ka teine kasutuseeliste hüvitamise nõude eeldus.

Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Kostja on kasutanud vaidlusalust kinnistu osa ning on sellega kokku hoidnud kulusid, mida tulnuks analoogsel kinnistuosal elamisel muidu teha. Kostja on kasutanud vaidlusalust majaosa ilma hageja nõusolekuta alates 05.06.2023 kuni tänaseni. Hageja peab kasutuseelise suuruseks 629 eurot kuus (20,29 eurot päev). Kostja ei ole kasutuseelise harilikule väärtusele vastu vaielnud. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelis perioodi 05.07.2023 - 27.07.2023 eest summas 466,70 eurot.

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Käesoleval juhul on kostja jätnud kinnistu valduse vabastamata vaatamata hageja vastavale nõudekirjale, samuti ei ole kostja kohustust täitnud menetluse kestel. Seega on alust arvata, et kostja ei täida vastavat kohustust ka tulevikus. Seega tuleb alates 28.07.2023 mõista kostjalt välja hageja kasuks kasutuseelis summas 629 eurot kuus kuni kinnisasja hagejale üleandmiseni.

43.Hageja palub välja mõista kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitise summas 225 eurot. Kostja ei ole nõuet sisuliselt vaidlustanud.

Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama 13 2-23-10709 tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt.

Kohtu hinnangul olid kulud vajalikud. Õigusabikulud tekkisid seoses kostjale õigusliku olukorra selgitamise ja kohtuvälise lahenduse otsimisega, mida saab pidada mõistlikuks.

Arvestades tehtud toiminguid (mida kohus peab vajalikuks) ja nende ajakulu (mida kohus ei pea ülemääraseks), on kulu suurus põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et sama teenust oleks saanud odavamalt.

Kohus leiab, et kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitis summas 225 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

44.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palus seadusjärgses määras viivise välja mõista alates hagi esitamisele järgnevast päevas, s.o alates 29.07.2023, kuni kasutuseeliste ja kahjuhüvitise tasumiseni. Kostja ei ole viivisenõudele vastu vaielnud. Kohus leiab, et viivisenõue tuleb rahuldada. Seega kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata kasutuseeliste ja kahjuhüvitise nõudelt alates 29.07.2023 kuni kasutuseeliste ja kahjuhüvitise nõude täitmiseni.

45.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotamine 46. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine 47. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust 14 2-23-10709 lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

48.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 15

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.